Me oleme teinud, mis meie kohus oli teha

Oktoober 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Jüngrid palusid kord Jeesust, et ta kasvataks nende usku, arvates ilmselt, et see jääb allapoole taset, mida õpetaja ja ka nemad ise ootavad. Vahest lootsid nad mõnd üleloomulikku muudatust, n-ö usu-arvutiprogrammi uuendust, Jumala usaldamise kohest juurdekasvu?
Kuid Jeesus nagu ei täitnud seda palvet. Ta rääkis hoopis sinepiivakese elujõust ja lisas tähendamissõna, mis lõpeb üllatava kokkuvõttega: „...kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased“ (Lk 17:10).
Ka meie tahaksime meeleldi tunnistada vägevatest usukogemustest ja näidata ette erilisi usutegusid. Aga Jeesus soovib, et me vaataksime Jumalale ja käiksime tema teedel. Seal pole esmatähtis usu mastaap, vaid olemus. Meilt ei oodata niivõrd usu suurust, küll aga usku suurde Jumalasse.

Meilt ei oodata niivõrd usu suurust, küll aga usku suurde Jumalasse.

Piibli kirjutamise ajal olid olud teised. Siis oli majandus mõeldamatu sulasteta, kelle käsi ei käinud alati nii halvasti, kui meile ehk ajalootunnis õpetati. Sulane kuulus küll peremehele. Tal oli õigus söögile-joogile, eluasemele ja puhkusele. Kuid ta pidi ära tegema oma töö. Toimetustest puudust ei olnud ja kui üks asi sai valmis, tuli järgmine.
Selles tähendamissõnas soovitati neile enesehinnangut: „oleme tühised sulased“. Tollases aramea kõnekeeles oleks lähedane vaste „me oleme jõude“, n-ö tühikäigul. Sulane, kes kannab ette, et üks asi sai tehtud ja ta on valmis uueks, pälvib usalduse. Ta võib peagi saada järgmise ja suurema ülesande – nii inimene kasvab ja areneb.
Firmajuht ei pea töömeest hommikul tänama, et too on kohale ilmunud ja tahaks midagi teha. Ta ei pea ka igal õhtul kiidukõnet pidama, et nüüd sai midagi ära tehtud ega ole niisama aega teenitud. Töömees ei pea ka ennast kiitma, et tema käis täna tööl ja tegi isegi seda, mis ta kohus on. Need on loomulikud asjad.
Jeesus ütleb, et see, mis on selge argielus, peaks olema ka selge suhtes Jumalasse. Jumal on meid loonud ja varustanud, Jeesuses Kristuses meid lunastanud, kutsunud ja andnud meile ülesanded. Me kuulume temale.
Kandkem argipäeva iseenesestmõistetavus üle oma usuelule: vaadakem sinepiivakest – see ei halise oma väiksusega, vaid laseb end mulda heita ja lihtsalt kasvab suureks nagu puu. Me ei pea eriliselt vagaks ja religioosseks muutuma. Vaadakem avatud silmadega kodus, tööl ja koguduses, mis on vaja teha, ja tehkem. Kristlased pole veel ära teinud kõike, mis neile on õpetatud ja ülesandeks antud: kõik rahvad ei ole veel jüngriteks tehtud. Meie osaks peab Jeesus loomulikult ainsa Jumala austamist, tema käskude pidamist ja Issanda taastuleku ootamist!

Palve õpetab mind ennast ja Jumalat tundma

September 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Siin olen mina. Ja seal on Jumal. Piibel tunnistab, et tegelikult on Jumal kõikjal, seega ka siin. Ma saan temaga rääkida, sest ta on isikuline Jumal, see tähendab, et ta on reaalne isik. Ta tunneb mind, ta mõistab mind, ta kuulab mind ära. Ta on mulle väga lähedal.
Samas on ta kõigele vaatamata ka minu vastas. Jumal ja mina, see on üsna omapärane nähtus, üks vaid väga raskesti kirjeldatav suhe. Eelkõige selle pärast, et Jumal teab minust palju rohkem kui mina temast. Samas kutsub ta näiteks mind üles palvetama. Paluma, otsima, küsima. Jumal soovib, et ma läheksin kõigi oma vajadustega tema ette, oma Looja ette.

Jeesus tunneb mind veel palju paremini, kui ma ise ennast tunnen.

Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kuuendas peatükis: „Teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!“ Just nimelt! Jeesus tunneb mind veel palju paremini, kui ma ise ennast tunnen. Nii nagu ema tajub väikelapse vajadusi, treener sportlase suutlikkust, dirigent koori võimeid. Miks peaksin ma Jumalat siis veel paluma, kui ta nagunii mu vajadusi minust endast paremini teab? Kus on siin loogika?
Mida kauem ma selle üle järele mõtlen, seda rohkem mõistan ma, miks ma pean paluma: selleks, et ma ise ennast paremini tundma õpiksin! Mida ma tegelikult oma eluks vajan? Millest võiksin ja peaksin loobuma, mida taotlema? Mis on oluline esmalt? Mis tuleb selle järel? Ja võib-olla ka, et ma Jumalat paremini tundma õpiksin.
Mu palveelu peaks kasvatama teadmist, kuidas Jumal on minu elu kavandanud? Mida vajan ma praegu temalt? Matteuse evangeeliumis annab Jeesus selle salmi järel ühe palve, mis võiks olla lähtealuseks igale palvele: Meie Isa palve. Võib-olla peaksin ma seda sagedamini palvetama, et paremini tundma õppida ennast... ja ka Jumalat.

Loe edasi: Palve õpetab mind ennast ja Jumalat tundma

Kui lähedal oled sa Jumalale?

August 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kas sinul on pikk või lühike tee kirikusse? Kas su sõbrad elavad kaugel või kohe ümber nurga? Vahemaid saab mõõta. Kas me teed aga pikaks või lühikeseks peame, ei sõltu kilomeetritest, vaid hoopis muudest teguritest: meie hetkemeeleolust või sellest, mida oleme varem kogenud.

Kas me rõõmustame kohtumisest Jumalaga või kardame?

 Pärast seda, kui sõitsin mitme rongiga üle Moskva Buckowisse kooli, ei tundunud kodumaal ükski vahemaa kuigi suur. Tänases Eestis on paljude töökoht 100 km taga.
Vahemaad on suhtelised. Nii väljendab ka prohvet Jesaja: „Kuulge, kaugelviibijad, mida ma olen teinud, ja juuresolijad, tundke mu väge!“ (Js 33:13). Terves peatükis on jutt Jumala abist oma rahva kasuks ja et see puudutab kõiki inimesi. Maakaugused ei mängi siin mingit rolli.
Jumal on kohal ja tegutseb. Kas see on meile hea sõnum, sõltub sellest, kuidas me Jumala ees seisame. Kas me rõõmustame kohtumisest Jumalaga või kardame? Vahest on meie elus asju või valdkondi, mida me talle meeleldi ei näitaks. Kuid ka siis ei mängi kaugus mingit rolli. Piibel ütleb, et Jumal näeb salajasse – ja ka kaugelt.
Tegelikult on see evangeelium. „...kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist“ (Ap 17:27) ütles apostel Paulus oma jutluses Ateenas. Nii ei tarvitse suvised turismireisid Kreekasse ja mujale olla lõbusõidud. See on hea sõnum, kuna Jumal on kõikjal. Ta armastab meid. Seda võime näha Jeesuse Kristuse elus, surmas ja ülestõusmises. Jeesus ise ütles ju oma jüngritele: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“ (Jh 14:9).
Kas mina olen Jumalale lähedal või kaugel? Seda ei tunne me igal päeval ehk võrdselt. Kuid see ei mängi rolli. Isegi kaugusest on teda kuulda. Ja lähedal olles on tema väge võimatu eitada. Jeesuses Kristuses on ta meie juurde tulnud. Ja siia ta ka jääb. Soovin, et me kogeks igal päeval: „Tema küll ei ole kaugel ühestki meist“. Nii võime ka paluda.

Palve: Jeesus, tänan, et sa tulid siia maale, et tulid mind päästma! Anna mulle andeks minu võlad, ma astun sinuga lepingusse eluks ja igavikuks. Tänasest tahan olla sinu poolel, sinu sõber. Isa taevas, tänu sinu imelise kohalolu eest. Püha Vaim, tule ja juhi mind kogu tõesse. Ma tunnistan oma suuga seda, mis ma südames usun, et olen Jumala laps ja et keegi ei saa mind sinust lahutada. Aamen.

Otsi rahu ja nõua seda taga!

Juuni 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Vabakoguduslikus traditsioonis on kristlaseks olemise mõistmisel suur kaal Jeesuse järgimisel. Seepärast rõhutatakse sageli pühitsust rohkem kui õigeksmõistmist, rohkem tuuakse esile häid tegusid kui usku. See pole ilmaasjata nii, aga see pole ka ilma oma erilise ohuta. Selliste jutluste eriline oht on käsumeelsus. Ma ei pea silmas väliste vagadusvormide ületähtsustamist ja tugevat üksteisega sarnastumist, mida kohtasime sageli meie kogudustes varem. Ma pean silmas pigem õrna ja sageli mittemärgatavat käsumeelsuse vormi, mis tuleb alati esile siis, kui Seadust ja evangeeliumi ei eristata, vaid aetakse segamini.
Seaduse evangeeliumiga ärasegamine on Piibli Seaduse väärkasutamine. Seadus on siis vähem kui patu paljastaja ja rohkem kui üleskutse headeks tegudeks. Käsu-jutlustes vaikitakse siis Jumala kohtust, ja Jumala armu ei tunnistata mitte armuandmiseks, vaid üksnes heade tegude võimalikuks tegemiseks. Patu võitmist ei peeta siis kingituseks, vaid võimalikuks inimesele endale. Tulevikulootuse aluseks pole mitte Kristuse tagasituleku ootus, vaid lootus, et küllap kunagi suudavad inimesed juba ise teha maailma märgatavalt paremaks.

Jumala tegutsemise asemel moodustab käsu-jutluse keskuse inimese tegutsemine.

Loe edasi: Otsi rahu ja nõua seda taga!

Jeesus Kristus on üles tõusnud!

Aprill 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja

Taevatee õigel kursil püsimiseks vajame vaimulikke orientiire. Apostel Paulus kirjutab: „Olgu sul meeles Jeesus Kristus, kes on üles äratatud surnuist ... See on evangeelium“ (2Tm 2:8). Sellega tuletab ta oma usupojale Timoteosele meelde, mis on usuteel oluline.

See usutunnistus asetab olulised asjaolud ja olulise isiku keskusesse – Issanda ja tõsiasja, et ta on üles tõusnud.

Koguduse noor juht Timoteos ei paistnud olevat loomu poolest kuigi tugev juhitüüp. Probleeme oli ta ees küllaga ning kriitikast polnud puudust. Temal tuli otsustada, kui karmilt käituda inimestega, kes ägedalt oma eksiõpetustest kinni hoiavad ja samas teisigi manipuleerivad. Kas on parem kuulata koguduse vanemate liikmete sõna, et säiliks harmoonia jne.
Timoteos nägi oma õpetajast, et Pauluse ellu kuulus kannatus ja see näis olevat seda raskem, mida suurem oli apostli vastutus. Paulus oli vanglas, kallid kaastöölised olid ta maha jätnud. Koguduste paljud küsimused ei olnud veel lahendatud. Need, mis küll olid juba selgitatud ja vastatud, neid ei tunnustatud ja vaidlused lahvatasid ikka jälle.

Loe edasi: Jeesus Kristus on üles tõusnud!

Kellele tuleb aru anda?

02/2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Väiksema maakoguduse juhatuse liikmena tean väga hästi, et meil tuleb alanud aastal esitada vähemalt 8 kirjalikku aruannet (EKB Liidule, Maksu- ja Tolliametile – 2, Statistikaametile – 4, Äriregistrile), ikka tähtajaks ja kõik lahtrid täidetud! Hommikuti oma taskukalendrit avades jälgin, mis mind alanud päeval ees ootab. Nii saab elu korrastatud.

Ma usun, et vastus pole mitte küsimustes „miks“ või „milleks“, vaid „kelle ees“ ma tegelikult vastutan?

Kõik soovivad, et elu läheks paremini, kuid vähesed on valmis selle eest hoolt kandma. Küllap tunneme sellist olukorda, kus keegi ei taha vastutust võtta. Võib-olla oled sina tegus mõnes ühenduses, kus läheb järelkasvu leidmine aina raskemaks. Lastevanemate koosolekul otsitakse abilisi õpilaste ühisüritusele, kuid keegi ei tõsta kätt. Koguduses lõpeb vajalik tööharu, kuna ei jätku enam kaasalööjaid.
Muidugi on palju kõikvõimalikke põhjuseid, miks loobutakse, miks on läinud kaduma ühine visioon, väljavaade ja mõte. Vahel pärsib seaduste ja regulatsioonide rägastik igasuguse initsiatiivi juba eos. Kaasalöömistahet kahandavad pettumused ja kriitika nende poolt, kes alati kõike paremini teavad, kuid samas sõrmegi ei liiguta jms. Loomulikult jõuavad kätte ka aastad, mil tuleb teatepulk üle anda.
Iga grupp ja terve ühiskond elab sellest, et üksikud panustavad ühise heaks, et on inimesi, kes on „Mis ma sellest saan?” asemel küsinud: „Kuidas mina saaksin kaasa aidata?”

Loe edasi: Kellele tuleb aru anda?