Igatsus olla ehtne
Veebruar 2023
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Igatsus ehtsuse järele oli meile juba hälli asetatud. Mida terve väikelaps tunneb ja teeb, seda täiega. Kui ta rõõmustab, siis iga rakuga, ta kargab ringi ja tõstab häält. Kui on valu või nälg, teatab ta seda kõigi võimalike vahenditega.
Täiskasvanud nii ei tee. Kuhu me jõuakski, kui iga oma meeleolu kohe valjult välja elaks! Kuid siin on mingid käärid meie sisemise ja välispidise elu, isikliku ja ametliku olemise vahel. Kristlikes kogudusteski kohtame külgeõpitut, mis pole kunagi isikliku elu osaks saanud.
Jeesusel ei pea olema esikoht üksnes minu elu ülesannete reas, vaid tal peab olema sõna kõiges.
Vaevalt on teist valdkonda, mille vastu Piibel nii teravalt välja astub, kui silmakirjalikkus. Algkoguduses suri äkitselt üks abielupaar, kes teeskles erilist vagadust (Ap 5). Nõid Siimon sai valju noomituse, kui üritas osta vaimulikku meelevalda raha eest (Ap 8).
Ehtsus ja ausus on vaimuliku elu tunnusjooned. Nendeta võidakse meid küll vagadeks pidada, kuid seda me siis ei ole. Mida me ei ole, seda tahame aga vahel mängida. Kui meie elu määrab publik, võime laval end täiustada, aga täisvereline kristlik elu jääb kaugeks.