Jaanipäev kutsub meelt parandama

Juuni 2020 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Arvamused Ristija Johannese kohta läksid lahku juba enne tema sündimist. Tema preestrist isa Sakarias teenis templis ja oli otsekohene mees, kes tundis Jumala seadusi ja arvestas nendega tõsiselt.

Jeruusalemma pühimas paigas sai talle osaks ingli ilmutus, mis teatas, et nad saavad koos oma naisega veel vanas eas lapsevanemateks – seda oli raske uskuda. Pühakirja tundva mehena teadis ta küll, et esiisa Aabrahami ja Saaraga oli kord nii läinud. Aga et meiega? Seda küll ei usu! Ta pärib inglilt lähemat tunnustähte, aga jääb hoopis tummaks.

Ristija Johannese sõnum tabas inimeste põhivajadust – valmistada teed Jumala päästeks.

Loe edasi: Jaanipäev kutsub meelt parandama

Üks kogudus ühe Issanda ja Jumala ees

Aprill 2020 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Piiblis on Tooma kohta teateid vähe ja jüngrite ringis on ta nagu kõrvaltegelane. Ülestõusmispühadel tõuseb ta aga tribüünile. Tema isikus näeme, milline on kogudus.

Kristuse sõna kaudu kingib Jumal meile usu, mis on apostlite usuga täiesti samaväärne.

On sündmusi, millest kahju kannatamata puududa ei saa. Mitte minna kaasa oma lapsega esimesel koolipäeval poleks lapsele ainult väline kriimustus, vaid sisemine mõra kogu eluks.
Jüngritele oli Jeesusega koosolemine kõik (Mk 3:14). Nad olid välja valitud selleks, et elada alates Jeesuse ristimisest kuni tema taevaminekuni kõigele vahetult kaasa. Nendest kui esitunnistajatest pidi saama sidelüli Issanda ja koguduse vahel. Nendelt on pärit vastused küsimustele: Kes Jeesus oli? Mida ta soovis? Mida ta tõotas? Mida ta teostas ja saavutas ülestõusmise läbi?
Aga ülestõusmise järel Toomas „ei olnud nendega, kui Jeesus tuli“ (Jh 20:24). Üks kaheteistkümnest oli oma tunnistaja rollist väljas. Ta puudus sellest, milleks ta oli kutsutud. Ta ilmus välja alles kaheksa päeva pärast. Kuid kesk jüngrite juubeldust – „Meie nägime Issandat!“ – oli Toomas kui võõras külaline ja seadis uskumiseks kolm tingimust: kui ma näen Jeesuse kätes naelaarme, panen neisse oma sõrme ja näen ta küljehaava.
Meie ei ole kaheteistkümne hulgast, aga analoogselt Toomaga on meilgi koguduses oma koht, mis ei tohi tühjaks jääda. Muidu võime magada maha kohtumise elava Issandaga. Vaimuliku elukauguse tõttu tekivadki koguduse ihusse mõrad ja selle ülesehitamine lonkab.
Kuid Issanda tulekuga olukord muutus. Ühegi etteheiteta näitas Jeesus oma haavu ja vastas Tooma tingimustele. Nüüd võis Toomas öelda kõigi ees: „Minu Issand ja minu Jumal!“

Loe edasi: Üks kogudus ühe Issanda ja Jumala ees

30 aastat Teekäija taasilmumisest

Märts 2020 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja

Siin on palju, millest õppida ja mille eest tänada, mida järgida ja mille pärast paluda.

Mullu möödus Teekäija taasilmumisest 30 aastat. „Bit“ rotaprindist tulnud esimese numbri tiraaž oli 2000 ja seda levitati kogudustes tasuta. Sini-must-valge esikaanega rariteedis oli 10 artiklit, millest enamus oli riigipoolset trükiluba oodanud juba viis aastat, vendluse 100. aastapäevast saadik. Kuldseid sõnu oli kogunenud palju ja pildid mahtusid alles teise aastakäigu numbritesse.
Möödunud kolmel aastakümnel on Teekäijal olnud 10 tegevtoimetajat (Ingmar Kurg, Robert Võsu, Toivo Pilli, Toivo Heinla, Leho Paldre, Alland Parman, Jüri Roots, Paul Teesalu, Erki Tamm, Ermo Jürma). Tehnilisel poolel on kiiret ja kaunist tööd teinud keeletoimetajad Kristi Mänd ja Tiiu Palm, kujundamisel Ülle Kalvik ja Päivi Palts! Tosin aastat kandis väljaanne kvaliteedimärki: „Väljaandja/Kujundus/Trükk: Sõnasepp OÜ“.
Aina kiirenevas ajas pole kaheksa korda aastas ilmuva ajakirja fookus päevasündmustel – selleks on kiiremad digikanalid. EKB Liidu häälekandja on talletanud aastakonverentside programmilised kõned ja pöördumised ning toonud need Liidu liikmeskonna ette. Siin kirjutatakse koguduste elust, esitletakse uusi ja meenutatakse lahkunud töötegijaid, tutvustatakse Liidu ühisüritusi ja koolitusi, informeeritakse arengutest tööharudes ning tuuakse ära kristlikke uudiseid kodu- ja välismaalt. Issanda ees läbi kaalutud ning kirja pandud jutlused ja piibliseletused, isiklikud tunnistused ja kogemused, luuleread ja palved, raamatute ja laulude tutvustused annavad koos arvukate fotodega elava pildi vendluse mitmepalgelisest ühistööst.
Eesti teisel iseseisvusajal valminud 315 numbrit võtavad kirjandusriiulil enda alla juba üle ühe meetri. See raamatukogu on kokku kantud sadade vabatahtlike kaastööliste abiga. Nendel lehekülgedel on meie Liidu, meie koguduste, paljude õdede-vendade lugu. Siin on palju, millest õppida ja mille eest tänada, mida järgida ja mille pärast paluda.

Loe edasi: 30 aastat Teekäija taasilmumisest

Kasvame jõuluevangeeliumi tundmises!

Detsember 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Juba pool sajandit saadab mind üks Kolgata koguduse kaunis jõulupuu. Õhtu fookuses olid Matteuse ja Luuka evangeeliumite peatükid 1–2. Meil tuli nimetada jõuluevangeeliumi need tegelased (sulgudes on vastuste arv), kelle kohta sai öelda: ehmujad-kartjad (5), prohveteerijad (4), imestajad (3), järelemõtlejad (2), kahtlejad (1), kannatajad (1), inglite nägijad (5), teistele tunnistajad (2), mitte-uskujad (1), ohverdajad (3), Püha Vaimuga täitujad (5), rõõmustajad (3), tagakiusajad (1), õiglased (4), ülistajad (5), ükskõiksed (2). Viimasega jäime jänni, sest ei söandanud öelda, et üks „magas sõimes“. Olin toona lugenud küll juba terve Piibli läbi, aga minugi vastused olid hõredad.
Lahkuval aastal on EKB Liidu kogudusi hoidnud valvel moto: „Kasvame Jumala sõnas!“

Kas sina tunned jõululugu nii hästi, et oskad siintoodud küsimustele vastata?

Eestis oli 2019. aasta kirev, kuid samas soodne rahu, usuvabaduse ja armuaja-aasta, mil saime oma kasvusuundi ise valida. Mõnda neist on lihtne numbritega mõõta: meie auto spidomeeter loeb läbitud kilomeetreid, arvuti loendab Facebookis jagatud pilte, pangakonto väljavõte näitab, kui palju oleme mullu majandust elavdanud. Kas ja kuidas saaks mõõta kasvamist Jumala sõnas?
Esmapilgul võivad Pühakirja 66 raamatut ja nende peatükid tunduda ehmatavalt pikad. Kes suudab neid selgeks õppida? Eks kõneta Piibli puhul meid juba selle valiklood. Kuid ei piisa ainult üksikutest sõnumitest, vaja on tunda tervikut! Koolipoissi, kes kõike ei suuda, aitab vahel ka poole loo meelde jätmine, kuid teiste õpetaja peab tundma tervikut.
Oleks imelik ilmuda notari ette, kui minu kasuks on avatud testament ja ma pole seda isegi läbi lugenud ega tunne sisu? Nii on igal inimesel vaja tunda Jumala sõna, mis tunnistab taevase Isa testamendist, mille ta on oma Poja Jeesusega teinud ja mida ta pakub kõigile oma loodud lastele.
Evangeeliumist loeme, et Maarja elus oli mitu palverännakut Jeruusalemma, Eliisabeti külastus, põgenikutee Egiptusesse ja tagasi – need on meile teada vaid ääremärkustena. Koos oma poja Jeesusega oli ta imeliste sündmuste keskel. „Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames“ (Lk 2:19).
Mis on need teemad, lood, pildid, reklaamid, mis meie oleme meelde jätnud mööduvast aastast? Mille üle mõtiskleme oma südames? Minu Jumala sõna tundmine kasvas, kui lugesin Piiblit koos aastakonverentsil jagatud voldikuga „Piibli teejuht. Abivahend Jumala sõnast aarete leidmiseks“, vaata ka: piibliteejuht.ee.
Kui sina oled Jumala sõna tundmises juba nii kasvanud, et oskad ülaltoodud küsimustele vastata, mõtle neile oma südames ja palu, et kogu sinu elu oleks täis jõulurahu ja rõõmu.

Me oleme teinud, mis meie kohus oli teha

Oktoober 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Jüngrid palusid kord Jeesust, et ta kasvataks nende usku, arvates ilmselt, et see jääb allapoole taset, mida õpetaja ja ka nemad ise ootavad. Vahest lootsid nad mõnd üleloomulikku muudatust, n-ö usu-arvutiprogrammi uuendust, Jumala usaldamise kohest juurdekasvu?
Kuid Jeesus nagu ei täitnud seda palvet. Ta rääkis hoopis sinepiivakese elujõust ja lisas tähendamissõna, mis lõpeb üllatava kokkuvõttega: „...kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased“ (Lk 17:10).
Ka meie tahaksime meeleldi tunnistada vägevatest usukogemustest ja näidata ette erilisi usutegusid. Aga Jeesus soovib, et me vaataksime Jumalale ja käiksime tema teedel. Seal pole esmatähtis usu mastaap, vaid olemus. Meilt ei oodata niivõrd usu suurust, küll aga usku suurde Jumalasse.

Meilt ei oodata niivõrd usu suurust, küll aga usku suurde Jumalasse.

Piibli kirjutamise ajal olid olud teised. Siis oli majandus mõeldamatu sulasteta, kelle käsi ei käinud alati nii halvasti, kui meile ehk ajalootunnis õpetati. Sulane kuulus küll peremehele. Tal oli õigus söögile-joogile, eluasemele ja puhkusele. Kuid ta pidi ära tegema oma töö. Toimetustest puudust ei olnud ja kui üks asi sai valmis, tuli järgmine.
Selles tähendamissõnas soovitati neile enesehinnangut: „oleme tühised sulased“. Tollases aramea kõnekeeles oleks lähedane vaste „me oleme jõude“, n-ö tühikäigul. Sulane, kes kannab ette, et üks asi sai tehtud ja ta on valmis uueks, pälvib usalduse. Ta võib peagi saada järgmise ja suurema ülesande – nii inimene kasvab ja areneb.
Firmajuht ei pea töömeest hommikul tänama, et too on kohale ilmunud ja tahaks midagi teha. Ta ei pea ka igal õhtul kiidukõnet pidama, et nüüd sai midagi ära tehtud ega ole niisama aega teenitud. Töömees ei pea ka ennast kiitma, et tema käis täna tööl ja tegi isegi seda, mis ta kohus on. Need on loomulikud asjad.
Jeesus ütleb, et see, mis on selge argielus, peaks olema ka selge suhtes Jumalasse. Jumal on meid loonud ja varustanud, Jeesuses Kristuses meid lunastanud, kutsunud ja andnud meile ülesanded. Me kuulume temale.
Kandkem argipäeva iseenesestmõistetavus üle oma usuelule: vaadakem sinepiivakest – see ei halise oma väiksusega, vaid laseb end mulda heita ja lihtsalt kasvab suureks nagu puu. Me ei pea eriliselt vagaks ja religioosseks muutuma. Vaadakem avatud silmadega kodus, tööl ja koguduses, mis on vaja teha, ja tehkem. Kristlased pole veel ära teinud kõike, mis neile on õpetatud ja ülesandeks antud: kõik rahvad ei ole veel jüngriteks tehtud. Meie osaks peab Jeesus loomulikult ainsa Jumala austamist, tema käskude pidamist ja Issanda taastuleku ootamist!

Palve õpetab mind ennast ja Jumalat tundma

September 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Siin olen mina. Ja seal on Jumal. Piibel tunnistab, et tegelikult on Jumal kõikjal, seega ka siin. Ma saan temaga rääkida, sest ta on isikuline Jumal, see tähendab, et ta on reaalne isik. Ta tunneb mind, ta mõistab mind, ta kuulab mind ära. Ta on mulle väga lähedal.
Samas on ta kõigele vaatamata ka minu vastas. Jumal ja mina, see on üsna omapärane nähtus, üks vaid väga raskesti kirjeldatav suhe. Eelkõige selle pärast, et Jumal teab minust palju rohkem kui mina temast. Samas kutsub ta näiteks mind üles palvetama. Paluma, otsima, küsima. Jumal soovib, et ma läheksin kõigi oma vajadustega tema ette, oma Looja ette.

Jeesus tunneb mind veel palju paremini, kui ma ise ennast tunnen.

Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kuuendas peatükis: „Teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!“ Just nimelt! Jeesus tunneb mind veel palju paremini, kui ma ise ennast tunnen. Nii nagu ema tajub väikelapse vajadusi, treener sportlase suutlikkust, dirigent koori võimeid. Miks peaksin ma Jumalat siis veel paluma, kui ta nagunii mu vajadusi minust endast paremini teab? Kus on siin loogika?
Mida kauem ma selle üle järele mõtlen, seda rohkem mõistan ma, miks ma pean paluma: selleks, et ma ise ennast paremini tundma õpiksin! Mida ma tegelikult oma eluks vajan? Millest võiksin ja peaksin loobuma, mida taotlema? Mis on oluline esmalt? Mis tuleb selle järel? Ja võib-olla ka, et ma Jumalat paremini tundma õpiksin.
Mu palveelu peaks kasvatama teadmist, kuidas Jumal on minu elu kavandanud? Mida vajan ma praegu temalt? Matteuse evangeeliumis annab Jeesus selle salmi järel ühe palve, mis võiks olla lähtealuseks igale palvele: Meie Isa palve. Võib-olla peaksin ma seda sagedamini palvetama, et paremini tundma õppida ennast... ja ka Jumalat.

Loe edasi: Palve õpetab mind ennast ja Jumalat tundma