Piiblisalmide päheõppimise kasu
02/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Mis kasu on piiblisalmide päheõppimisest? Ma arvan, et kasu on kolmel tasandil. Esmalt, on vana kogemus, et kui me satume oma vaimulikus elus kuivuse teelõikudele, siis võime sukelduda päheõpitud piiblitekstidesse, mis sarnanevad jõele.
Teine kasu on õpitud teksti õnnestavast mõistmisest. Sageli arvatakse, et see on eelkõige intellektuaalne toiming. Kiiresti küsime ajaloolise tausta järele ja näeme vaeva tõlkenüansside pärast. Seda on olnud kõigil aegadel. Kuid Piiblist arusaamiseks on vaja enam kui tarka pead ja kommentaare.
Vana aja kristlased õppisid oma psalmid ja evangeeliumid pähe.
Kes tahab tungida Piibli tarkuse põhjani, peab selle sõnu südamega mõistma. Nii nagu Maarja „hoidis kõik need lood oma südames alal". Vana kiriku õpetajad nimetasid seda ruminatio, mälumine ehk jumalike sõnade kordamine. Ülekantud tähenduses viitab see Vanas Testamendis puhastele, mäletsevatele loomadele (3Ms 11:3; 5Ms 14:6). Vana aja kristlased õppisid oma psalmid ja evangeeliumid pähe. Neid korrati jumalateenistustel, teekondadel ja töö juures. See polnud üksnes mehaaniline, vaid süvendav tegevus. Pühakirja salme pähe õppides ja korrates läheneti nende tuumale.