Detsember 2021 
Hans-Joachim Berg, NDR

See algas jõuluõhtul 1940, kuid oleks võinud juhtuda ka mõnel teisel päeval. Vastus saabus aga 35 aastat hiljem.
Hans-Joachim Berg jutustab, et 1940. aasta jõuludel oli ta 19-aastase noormehena esmakordselt kodust kaugel. Tal on selle päeva detailidki meeles. Koos kõigiga, kes sügisel tööteenistusse värvati, oli ta Poolas. Jõululaupäeval kell 14.30 pidid nad minema jõulupeole, kui äkki kõlas küsimus: „Mehed, kellel teist on autojuhiluba?“ Tänapäeval on see enesestmõistetav, tol ajal aga mitte. Kolmel mehel kahesajast oli. Kuna tema sõidukogemus oli teada, valiti tema. Talle anti ülesandeks viia üks ohvitseripere koos raskesti haigestunud imikuga Poseni haiglasse.

Olen õnnelik, et mind, ei – meid on üle aastakümnete õnnistatud.

Õues oli 15 kraadi külma, jää ja lumi, ees 60-kilomeetrine teekond kütteta Volkswagenis ja ‒ „5 minutit enne jõule“. Murelikud lapsevanemad värisesid tagaistmel, tema otsis lühimat teed haiglasse. Nad jõudsid kohale ja tema jäi õue ootama. Tühjad tänavad, mõnes aknas üksik vilkuv küünal. Sellisel tunnil on erilised tunded. Noore mehe mõtted rändasid kodus, kaaslaste juures laagris, murelike vanemate ja nende haige poisi Wilfriedi juures. Pärast pikka ootamist tuli arstidelt abi saanud perekond tagasi – sõit oli end ära tasunud, tagasitee võis alata. Keskööks jõudis ta tagasi laagrisse, kus jätkus rõõmus pidu. Tema aga puges voodisse ja uinus.

September 2021 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

Johan-Eerik Kõlar (27) on üles kasvanud kuuelapselises kristlikus peres. Vanemad suunasid lapsi olema alati heatahtlik, viisakas, tänulik ja helde, ütleb ta ise. Palvetamine ja ühised piiblilugemised olid igapäevased. Isikliku otsuse Jumala kasuks tegi ta hilisteismelisena ühes Oleviste noorte suvelaagris.
Nooruses oli Johan-Eerik pühendunud klaverimängule, kuid pärast keskkooli läks ta hoopis Tartu Ülikooli füüsikat õppima, sest teda huvitas ka väga astronoomia. Pärast aastast õppimist mõistis ta, et muusika on siiski tema suurem kirg, ja astus sisse Muusika- ja Teatriakadeemia klaverierialale. 2020. aasta suvel lõpetas ta seal magistriõpingud. Samal aastal pälvis ta Jaapani Haridus-, Kultuuri-, Spordi- ja Teadusministeeriumi stipendiumi ning asus eelmisest sügisest õppima Tokyo Kunstide Ülikooli, mis on paljudele tudengitele üle maailma väga ihaldusväärne õppeasutus, kuhu pääsemiseks tuleb läbida tihe konkurss. Johan-Eerik on nüüdseks Jaapanis olnud ligi aasta ja õpingud kestavad 2022. aasta märtsini. Koroonapandeemia piirangute tõttu ei ole Johan-Eerik aasta jooksul kordagi koju pääsenud. Suhtleme temaga üle interneti kirjutades ja videovesteldes.

Oled Jaapanis olnud nüüdseks ligi aasta? Kas see on Sind kuidagi inimesena muutnud, pannud maailma teisiti nägema vms?
Tokyos elamine on kahtlemata olnud väga avardav. Eestis on meid nii vähe, et igal tasandil tekib võimalus inimeste elusid individuaalselt käsitleda. 37 miljoni elanikuga Tokyos nii ei saa. Indiviidid tunnevad end paratamatult vähem erilistena. Loomulikult on ka keel, kultuur ja tavad Eestiga võrreldes täiesti teistsugused. Väga põnev aasta on olnud!

Kas Jaapanis kristlaseks olemine on Sinu jaoks kuidagi erinev kristlaseks olemisest Eestis? Kas oled leidnud ka kristlastest sõpru?
Mõnevõrra on tõesti erinev. Esiteks on koguduses ja kristlikes gruppides koos väga kirju seltskond – minu väikegruppides on inimesi näiteks USAst, Hiinast, Malaisiast, Lõuna-Aafrikast ja Saksamaalt. Olen leidnud kaks kristlikku väikegruppi. Üks kohaliku koguduse grupp ja Lifehouse Tokyo nimelise kiriku grupp. Väikegrupid toimuvad praegu üle interneti Zoom’is, aga oleme ka näost näkku kohtunud. Väikegrupi liikmed võtavad kõik oma usuelu ja ka misjonitööd väga tõsiselt, palvetavad regulaarselt ja uurivad Piiblit põhjalikult. Ka osaduse sisu ja vorm on mõneti erinevad, aga põhiosas on usk loomulikult sama.

September 2021 
Aime Järv (83 a), Tartu Salemi kogudus

Lõpetasin 1957. aasta kevadel Tartu I Keskkooli. Mulle meeldis matemaatika. Otsustasin sügisel minna TRÜ-sse astronoomiat õppima. Kuigi olin klassis reaalainetes üks tugevamaid, kukkusin ma matemaatika eksamil läbi. See oli hea, sest tol ajal ei saanud paljud kristlased usu pärast ülikooli lõpetada.

„Usk Jumalasse on mind õpetanud inimesi armastama.“ Terve kursus ütles koos selle peale: „Õige!“

Olin vaba. Mõtlesin ja palvetasin, mida edasi teha. Oli soe augustikuu. Läksin teisipäeva õhtul Riia mäest üles palvetundi. Südamesse tulid sellised mõtted: „Ma olen väga noor inimene. Lähen Tartu Pedagoogilisse Kooli. Kaks aastat, mis see minu pika elu juures on!“ Ma teadsin, et usklik ei saa töötada nõukogude koolis õpetajana. Ma lihtsalt ohverdan oma elust kaks aastat, et seal koolis tulevastele õpetajatele evangeeliumi kuulutada. Kes neile muidu Kristusest räägib? Olen ise pärit usklikust kodust. Mõnigi kord tuli kuulda tögamist ja torkeid usu pärast. See oli lapsele väga valus.
Mõtlesin, et lähen lahtiste kaartidega ja püüan neid väga armastada. Las nad näevad, et usklikud on normaalsed inimesed. Võib-olla tuleb nende kooli mõni laps usklikust kodust. Siis on nad armulisemad.
Märgiks panin, et ma ei valmista sisseastumiseksamiks. Kui saan sisse, siis on see Jumala tee. Läksin ja saingi kooli sisse.
Sügisel saadeti kohe kursusega kolhoosi põllutöödele. Võtsin kaasa vaimulikku kirjandust ja rääkisin kaaslastele usust. Kirjanduse jagasin lugemiseks. Mäletan, et üks kursusekaaslane luges Osvald Tärgi raamatut „Jumal“. Ta luges ja ütles: „Hakka või uskuma!“
Nii ma õppisin seal kaks aastat. Kutsusin neid evangeeliuminädalatel Salemi koosolekutele, andsin raamatuid lugeda. Kõige rohkem püüdsin neid armastada, vajadusel abistada ja nende eest palvetada. Keegi minu kursuselt ei kaevanud minu peale.
Kooliõpetaja töö hakkas mulle meeldima. Olin praktikal maakoolis. Iseloomustuseks kirjutati: „Väga sobib õpetajaks.“ Mul olid lõpuarvestused kõik tehtud. Jäid ainult lõpueksamid. Töökoht oli määratud Keilasse.

Aprill 2021 
Endel Lohu

Kirjade järgi kiirustasid esimesel ülestõusmishommikul naised veel enne koitu Jeesuse hauale, mis osutus aga tühjaks. Mehed jõudsid jooksujalu sinna mõni aeg hiljem. Nii on tulnud läbi ajaloo mehed mitmes paigas tõusva päikese kiirtes kokku, et lugeda Piibli võimsaid tõotusi, laulda Issandale ja tunnistada evangeeliumi.
Suigus kogunes väike grupp mehi kargel hommikutunnil elava tule ümber. Lõkketulest sai süüdatud suur küünal, millega süütasime palvelas igaüks veel isikliku küünla. Osalejate hinnangul oli üle tüki aja kohtumine väga kosutav ja ülesehitav. Sai jagada oma mõtteid ja tunnistusi, ka üksteise eest palvetada ja koos laulda. Oluline on hoida kauneid tavasid, mis aitavad ülestõusmise saladust uuesti imetleda ja annavad indu meie endi ülestõusmisele vastu minna.

Jaanuar 2021 
Hele-Maria Kangro, 3D kogudus

Mulle näib, et üks keerulisemaid asju elus on tulla toime purunenud unistustega. Pole väga vahet, mis valdkonnas täpselt kuristik ideaali ja reaalsuse vahel tekib. Kuidas tulla toime pettumuse, kurbuse ja vihaga? Kuidas maandada stressi? Kuidas käituda vestlustes, kus inimesed võtavad üles Sulle väga valusaid teemasid? Ja kui kerge on nendes väljakutsetes läbi kukkuda: kibestuda, endasse sulguda või muresid uputades kujuneda märkamatult mõne sõltuvuse orjaks.
Olin 24, kui arst ütles mulle: „Peate arvestama sellega, et te ei pruugi kunagi lapsi saada.“ Tundsin, kuidas mu pea kohale kogunesid justkui tumedad pilved. Kõndisin klaasistunud pilguga tagasi autosse ja nutsin haigla parklas peatäie. Miks just mina? Ma olen nii suur lastefänn, alates seitsmendast eluaastast pidevalt lapsi hoidnud, nii sugulasi kui võõraid. Emaks saamine on alati olnud mu unistuste roll.
Võitlus „oma elu hiiglastega“ algab mõttetasandilt. Olles koos Jumalaga ennegi raskustest läbi tulnud, teadsin, et ma pole üksi. Teadsin, et Jumal ise tuli Jeesuses meie keskele me pattude eest surema ja on minuga ka minu kannatustes (Js 53:4; Mt 28:19j). Teadsin sedagi, et Jumal on hea ja kõik hea tuleb tema käest (Jk 1:17). Muidugi tekitab see teadmine seesmise konflikti – kui Jumal on hea, miks ta siis mulle kannatusi saadab? Kuid selleski saab toetuda tõotusele, et Jumal laseb kõik heaks tulla neile, kes teda armastavad ja on tema kavatsuse kohaselt kutsutud (Rm 8:28).

Esimene ime, mida sel teekonnal tunnistasin, oli kohtumine ennastohverdava armastusega.