Aprill 2020 13 s6nad taeval
Sven Ehavald, K13-kristlik kogukond Ülemistes

2016. aasta kevadel olime perega Floridas, Orlandos, ühes mõnusas resort-hotellis. Elu oli hea, kõik toimis. Käisime lastega Disneylandis. Kõik tundus nagu ameerika unistus, nagu elaksin paradiisis. Ühel päeval poistega basseinis ujudes kirjutas üks väike lennuk taevasse sõnad „LOVE GOD“ (Armasta Jumalat), mis said tähenduslikuks minu elus!
Olles saanud väiksena ema poolt kristliku kasvatuse, jäin ma korraks mõtlema nendele sõnadele või siis pigem sellele, miks nad minu puhkuse ajal just nüüd siia kirjutatakse. Elu aga oli liiga kiire ja hea, et sellele mõelda.
Kahjuks ei teadnud ma tol hetkel, et ainult kolme kuu pärast vaatan reanimatsioonis aparaati, kus näit 60/30 ja minu vererõhk langeb... Järgmisel hetkel võitlesin oma elu pärast. 42 minutit on mu elus olnud kriitilist aega. Mõni inimene arvab, et olin surnud, mõni, et koomas, mõni ütleb, et sellel hetkel ongi hapniku puudusest hallutsinatsioonid! Mu hea sõber pastor Erki aga ütleb, et mul lasti piiluda elu seda poolt, mida me siit maailmast ei näe. Jah, nii see oli... Ma mõistsin, et elu ei lõpe selle teekonnaga, vaid jätkub vastavalt valikule, mille oleme teinud just siin ja selles elus. Ma ei pidanud valiku tegemist kohe esmatähtsaks, aga mulle anti uus võimalus, kui sattusin teist korda reanimatsiooni. Olles peaaegu oma tervise kaotanud, mõistsin, et ON aeg teha valik – valida ELU, mida pakub vaid Jumal Jeesuse Kristuse ristil toodud lunastuse läbi.

August 2019 22 1 salemi pyhapaevakool
Aime Järv, Salemi koguduse liige

Mind ristiti 18aastasena. Pärast ristimist tundsin ma suurt puhtust. Kogu mu hing ja ihu oli nii puhas, et ma ei julgenud end liigutada, kartsin end määrida. Keegi saalist nägi inglit ristimisbasseini kohal. Küllap taevainglid rõõmustasid, et kolm noort inimest liideti Jumala kogudusega.
Olen kogu elu olnud koguduse keskel. Seetõttu on ka mälestusi palju.
Kogudus oli tõeline vaimulik perekond. Kasvasime kõik koos – vanad ja noored. Oli see sünnipäev, jõuluõhtu või muu koosviibimine – ikka koos.
Lugesin Siiraki tarkuseraamatust (vanas tõlkes): „Kui oled leidnud inimese, kes on tark, siis kuluta aegsasti tema ukse treppisid.“ Õppisin selle pähe ja nii me kulutasime pastor Paul Himma, Alfred Liini ja mitme teise treppisid, et vaimulikku tarkust saada, mis on meil aluseks siiani.
Vastpöördunud pandi tööle. Pühapäevaõhtuti olid evangeelsed tunnistused. Alati pidi valmis olema kas luuletuse või sõnaga. See hoidis vaimulikult vormis.
Pärast koosolekut selgitas Paul isalikult, mis oli tunnistuses hea ja mis läks viltu. See kasvatas vaimulikult ja õpetas väljendusoskust. Kord tõi ta näite: „Kui inimesel üks käsi siduda keha külge ja seda pikemat aega ei kasutata, siis käsi sureb – nii ka paljude vaimulikud anded surevad, kui neid ei kasutata.“
Paastumisest. Vend Liin rääkis meile, et kui ta usklikuks sai, siis ei teadnud ta paastumisest midagi. Kord tuli kogudusse Tallinnast õde, kes tegeles vanadega. Tal oli väike laps kaasas. Ta rääkis kogudusele paastumise vajalikkusest. Laps hakkas äkki kõvasti nutma. Õde ütles: „Vaenlane ei taha, et paastumisest räägitaks.“ Liin mõtles, et kui vaenlane ei taha, siis peab see hea asi olema, ja otsustas üks kord nädalas, reedeti, paastuda. Seda ta tegi ja see oli talle õnnistuseks.
Hiljem kohtusime vene vendade ja õdedega. Neil oli paastumine sagedane võitluse vahend. Ka meie õppisime paastudes paluma. Mitmed isiklikud otsused ja probleemid lahenesid mul palve ja paastu kaudu. Üks kord kuus, osasaamise pühapäeva eelne laupäev, oli koguduse palve- ja paastupäev.
Vanade, haigete ja surijate hooldamine. Noored tõmmati ka sellesse töösse. Käisime abis puid lõhkumas. Ma ei mõista siiani, kuidas ma küll puudest jagu sain, sest olin väike ja kõhn. Ju valisin kõige väiksemad halud. Viisime ka vaestele toitu ja külastasime vanu. Meenub, et koguduses oli üksik surija vähihaige. Tegime tema valvamiseks ööpäevaringse valvegraafiku. Kogemusi mul ei olnud, kuid veeklaasi oskasin anda. Teised valvajad olid tublimad.
Kõik need kogemused on elus vajalikud olnud. Need on ainult mõned killud minevikust.

 

02/2019 04 ailimaire
Aili-Maire Hain, Jõgeva baptistikogudus

Usuteadlased väidavad, et „Jumal on isikuline Vaim, täiuslik headus, kes kõik on loonud, alles hoiab ja juhib.“

Järk-järgult vabanen pingest, vallandub igatsus, püha ja puhas.

Isikuline Vaim – see eeldab, et tal on minateadvus, kes tegutseb eesmärgipäraselt ja teab, et ta on Jumal. Inimene on personaalsus. Jumal ei saa mingil juhul olla vähem kui personaalsus. Kuna Jumal on täiuslik, siis tema on superpersonaalsus. Jumal on isikuline Vaim – teda ei saa me tunnetada meeltega, vaid kogeda vaimus. Inimesel on hing, ihu ja vaim. Kahjuks tavatseb inimene nii sageli jätta vaimu endas tähelepanuta kiratsema. Jumal soovib, et ka meie lubaksime teda tulla meie vaimu elama.
Kuna inimene on tervik, siis ei saa ta täiesti õnnelik olla lahus oma Loojast. Inimesed jahivad meeleheitlikult unustust, erutust, joovastust, et kasvõi hetkiti, kasvõi kunstlikult tunda end õnnelikuna. Kas see õnnestub? Ajutiselt võib see tunduda nii.

12/2018 18 sibelius.v01
Janne Kütimaa, sügavalt tänulik KUSi vilistlane, tekst ja fotod

Kui möödunud aasta KUSi jõulupidu koitma hakkas, palusid korraldajad meil üksteisele teistmoodi kingitused teha – midagi, mida saaks koos ette võtta ja mis ei oleks pelgalt asi. Kingiideed kirjutati kaartidele, mida hiljem loosi teel endale tõmmata sai. Seal oli filmiõhtuid, kokkamisi, mentorlust jpm põnevat. Mõni neist oleks mulle kohe väga meeldinud. Mina tõmbasin endale aga kaardi kingitusega „Lastehoid“. Enesekeskne mõte lendas kohe teele – minul ju lapsi ei ole, mis ma selle kingiga peale hakkan? Arvasin, et Jumala huumorimeel on väga kentsakaks muutunud – ta ju ometi teab, mida vajan ja mida mitte ning see kingiidee ei ole isegi naljaks. Olin üsna nördinud sellise „ebaõnnestunud“ kingi üle, võrreldes kõigi teiste ahvatlevate pakkumistega.

Selle kaudu olen õppinud ära tundma Jumala selgeimat käekirja – liiga hea, et olla tõsi.

Jõulupeo edenedes saime kokku kingi autoritega – usinad esimese kursuse tudengid Triin ja Triin. Selgus, et nende kingi mõte oli hoopis minuga koos kellegi teise lapsi hoida. Kuna see ei ole minu lemmiktegevus, ei osanud ma ka sellest kohe suurt rõõmu tunda. Sain siiski aru, et nii on mu kingitusel vähemalt rakendus ja see ei lähegi tühja. Triinud küsisid, kas tunnen mõnd perekonda, kus võiks säärasest abist kasu olla. Kirjeldasin neile kaht perekonda ja neil läks kohe tuluke põlema ühe kolme lapsega üksikema puhul. Sealt hakkasime asja edasi arutama. Kirjeldasin muuhulgas, et neil on olnud unistus Soome sõita, kuna vähemalt lapsed ei ole seal ega mujal välismaal veel käinud.

11/2018 23 1kolmik
Küsimusi esitas Einike Pilli, KUSi rektor

Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) kolm juhti – Jenni, Tony ja Helle – said novembri alguses kokku Bristoli külje all. Tony Peck (peasekretär) ja Helle Liht (asepeasekretär) on töötanud koos juba pikemat aega – Tony alustas 2004. aasta sügisel ja Helle liitus tiimiga 2006. aasta kevadel. Presidendid ja asepresidendid vahetuvad iga kahe aasta järel ning nende töökohad ei ole palgalised. 2017. aasta sügisel valiti presidendiks Briti Baptistiliidu endine president Jenni Entrican (president), tema kõrval on asepresidendiks meie oma Meego Remmel. Meego kahjuks sel hilissügisesel päeval Bristolisse ei jõudnud.
Teised kolm istusid teetassidega aga kamina ääres. See oli hea aeg küsida neilt mõned isiklikumat laadi küsimused. Mida ikkagi tähendab juhtida EBFi?

Mis muutus Su elus, kui hakkasid EBFis tööle?
Tony: Pidin palju reisima ja kodunt ära olema. Õppisin, mida tähendab rahvusvaheline töö.

11/2018 19 billy graham
Billy Grahami kahe ja poole kuu pikkune krusaad Londonis, 1954.

Olime planeerinud teisipäeval, 25. mail lahkuda lühikeseks puhkuseks Šotimaale. Tol hommikul sain ootamatu kõne peaminister Winston Churchilli sekretär Jock Colville'ilt.
Ta küsis: „Kas teil on võimalik tulla homme Mr Churchilliga lõunatama?“
„Mulle oleks see au,“ vastasin, „aga see pole võimalik. Lahkume täna õhtul Šotimaale.“ Lükata tagasi Winston Churchilli kutse – see näitas, kui kurnatud ma olin!
Pool tundi hiljem helises taas telefon. „Kas teil oleks võimalik tulla täna Mr Churchilliga kohtuma? Tal on planeeritud lõuna poole üheks Windsori hertsogiga, aga ta kohtuks teiega enne seda.“
Mul polnud aega närveerimiseks. Aastaid hiljem sain Colville'i kirjutistest teada, et Churchill ise oli olnud närvis minuga kohtumise pärast. Ta olla kiirustanud ruumi, küsides: „Noh, mida evangelist ütleb?“
Saabunud majja Downing Street 10, tuletas Colville diskreetselt meelde, et peaministril on minu jaoks aega täpselt 20 minutit. Kui mind oli esitletud, nägin enda ees suurt hämaralt valgustatud kabinetti. Mr Churchill tõusis toolilt ja surus mu kätt. Ma ei olnud varem märganudki, kui lühikest kasvu mees ta oli; kõrgusin nagu torn tema kohal. Ta viipas käes olnud kustunud sigariga, et istuksin tema kõrvale. Ilmselt olime ainult kahekesi. Panin tähele, et kõrvallaual lebasid kolm Londoni pealelõunast ajalehte.
„Kõigepealt,” alustas ta vestlust imelise häälega, mida olin nii palju kordi kuulnud raadiost, „tahaksin teid õnnitleda selle tohutu rahvahulga puhul, keda te kokku tõmbasite.“
„See on Jumala töö, uskuge mind,“ vastasin mina.