02/2018

Eesti Vabariik 100 puhul koondas Teekäija ühe pildi meie koguduste hetkeolukorrast. Neli inimest, kes on sündinud vastavalt 25, 50, 75 ja 100 (vaata artikkel: „Valter Karp on vanem kui Eesti Vabariik”) aastat tagasi, kirjeldasid möödunud aastate sündmusi ja sõnastasid oma tuleviku rõhuasetusi.

Mihkel Rehepapp, 3D Kogudus

Eelmisel aastal toimus koguduse keskel palju sündmusi, kus kogesime, et Jumal puudutas nii koguduses kui ka väljaspool kogudust olevaid inimesi. Nendest erilisimaks nimetaksin Võimaluste Festivali, kus sadakond inimest veetsid koos neli sisukat päeva, mille haripunktiks oli viimasel päeval ristimine. Tänu Jumalale! Ristitud sai 14 inimest, mis oli selge Jumala õnnistus nii meie kogudusele kui kogu Kuningriigile tervikuna.
Olles näinud viimastel aastatel seda, kuidas Jumal on kasvatanud nii koguduseliikmete kui ka regulaarselt koguduse üritustest osavõtjate arvu, on kindlasti vaja veelgi enam mõelda uute juhtide jüngerdamisele. Oleme näinud, et see on üks olulisematest võtmeteguritest koguduse kasvu juures. Sellest inspireerituna alustasime viimasel sügisel koguduses juhtimiskooliga „Vedur”, mille lõpetajatest saavad tulevased juhid. Usun, et see on kindlasti midagi, millele peame kogu kogudusega ka järgnevatel aastatel tähelepanu omistama.

11/2017
Aime Järv, Tartu Salemi kogudus

Äsja tähistasime isadepäeva. Minul on olnud mitu vaimulikku isa. Nad on teatud ajaperioodil mind suunanud, õpetanud ja minu eest palvetanud. Üks neist oli Alfred Liin, kelle 106. sünniaastapäev oli 4. novembril. Lisan temaga 85. sünnipäeval tehtud intervjuu lühendatud kujul.

„Kui see rõõmust on sõltuv, siis rohkem rõõmu ma vastu võtta ei suuda!”

Räägi oma lapsepõlvest ja usuletulekust!

Olin 12aastane, kui Piibli ostsin ja seda lugema hakkasin. Lapsepõlves loetust jäi mulle palju meelde ja see on kandnud mind kogu aeg edasi. Peamõte, mis mulle sellest jäi, on Kristuse tagasitulek. See on olnud mu alaline ootus. Juba siis, kui ma polnud veel usklik, avaldas see kuidagiviisi mu elule suurt mõju.

10/2017
Tiina Tuhkanen, Valga kogudus, tekst: Maria Lepmaa

Päev, mil kogesin, et Jumal on tõepoolest olemas, oli justkui uue elu esimene päev. 2009 läksin välismaale tööle. Kui mu isa aga ootamatult lahkus, mõistsin, et elu on ettearvamatu. Ei tea kunagi, mida toob homne päev. Sügavas leinas hakkasin mõtlema eksistentsiaalsetele küsimustele. Kas on elu peale surma? Miks oleme siia ilma sündinud? Uskusin, et inimene pole ainult keha, vaid ka hing ja vaim, kuigi kristlusest ei teadnud veel midagi. Ühel päeval soovitasid kristlastest töökaaslased mul vaadata seriaali „Touched by an angel”. Seriaal puudutas mind. Süüdistasin ennast, et polnud hea tütar, kuna hooldasin kaugel maal võõraid lapsi, aga oma pereliiget ei saanud õigel ajal aidata.

Aasta möödudes tulin Eestisse tagasi. Ikkagi veel Jumalat tundmata ütlesin: „Jumal, kui sa tahad, et läheksin tervishoidu õppima ja tööle, siis sündigu su tahtmine!” Tundsin südames, et tahan aidata, ravida ja leevendada inimeste kannatusi. Sain kooli sisse. Juulis palusin: „Jumal, kui sa olemas oled, palun aita mul kiiresti töö leida.” Septembrist olin juba haiglas tööl.

04/2017
Merle Sööt-Morales Arredondo, Oleviste kogudus

Me saame tervendada haigeid Jeesuse nimel. Jumala tervendav vägi on see, mis toob imelised tervenemised esile. Meie poolt on oluline usk, et Jeesuse nimes on vägi ja julgus avada oma suu ning astuda usus välja. Ei ole alati kerge teha sellega algust. Raskustest hoolimata olen peatanud võõraid inimesi, kui Jumal on selleks märku andnud, ning ka palvetanud sõprade, tuttavate ja lähedaste eest. Mõnikord on tekkinud ikka veel häbelikkus ja sisemine võitlus, ent kui see võita, siis näha Jumalat tegutsemas on nii imeline. Eriti, kui hiljem kuulda, et inimene sai abi.

Valutav selg ja hääletu neiu

Sõitsin kord kodu lähedal autoga mööda ühest vanemast naisterahvast, kui nägin, et tal oli selg valus. Parkisin kodus auto, mõtlesin hetke, siis võtsin jalgratta ning läksin teda otsima, et pakkuda palvet ja rääkida Jumala headusest. Leidsin vanaproua kilomeetri kauguselt. Ta oli väga puudutatud. Ta hakkas kaaluma, kas tunneme teineteist varem? Selgitasin, et lihtsalt tundsin südames, et tahan teda õnnistada ja julgustada.

11/2016
Tekst: Maria Lepmaa, Valkla baptistikogudus

Minu nimi on Tiiu Krumholts ja mu tee Jumalani algas aastal 2003, kui olin lapsehoolduspuhkusel. See oli raske aeg, sest läksin mehest lahku peale 10aastast kooselu. Kohtusin oma klassiõega, kes jutustas mulle oma kogemusi Jeesuse läbi päästetud saamisest. Edasi kutsus ta mind Oleviste kirikusse vaatama etendust „Taeva väravad ja põrgu leegid”. Peale etendust kutsus noortepastor Veljo Kaptein meid Alfa-kursusele, kus sain tunda Jumala ligiolu. Jumal aitas mul üle saada lahkumineku valudest. Hiljem aga lakkasin kirikus käimast ega viitsinud Piiblitki lugeda. Jätkasin patuelu – vahetasin elukaaslasi, küll ei kõlvanud üks ega teine.

Minu suureks üllatuseks astus sisse üks naine, kellel oli salat kaasas.

Elava Vee koguduses

Ühel päeval hakkasid Jehoova tunnistajad käima minu juures. Ent meie tõekspidamised läksid lahku. Lõpuks võtsin ise Piibli ja hakkasin uurima, mis on tõde. Tekkis soov end ristida lasta. Lõpetasin Jehoova tunnistajatega suhtlemise ja hakkasin käima Elava Vee koguduses.
Otsustasin anda oma elu Jumalale ja mitte muretseda! Tuttavad imestasid, kuidas ma hakkama saan, kuna mul oli autoliising kaelas. Vahepeal sai ka minu abikaasa, kes sai päästetud Elava Vee koguduses ja kellega olen laulatatud Oleviste kirikus 28. augustil 2010, tasuvama töö. Peale seda, kui hakkasin kogudusele kümnist maksma, hakkasid ka meie sissetulekud järjest kasvama. Sain uue töökoha ja mees sai Soome töökoha. Me elame eramajas Meriväljal, kus oli vaja ühineda kanalisatsioonivõrguga. Meil aga polnud selleks raha kuskilt võtta, sest väljaminekud olid niigi suured. Õnneks on minu abikaasa ehitaja ja ta tegi selle töö koos vannitoa remondiga oma kätega ära.