Jumala kõnetused minu õpetajatöös
03/2016
Õnne Ints, Tartu Kolgata kogudus
Olen olnud õpetaja tegelikult juba alates 13. eluaastast, kui alustasin tööd pühapäevakoolis. Tagantjärele mõeldes oli see väga hea algus õpetajakutsele, kuna keskpunkt PPKs oli loomulikult hingeharidusel ja ilmselt pole ma just seetõttu õpetamist kunagi ka vaid teadmiste edastamisena võtnud. Me ei saa eraldada pead südamest, sest tulemuseks oleks mõistus, mis ei tea, kuidas tunda, ja südamed, mis ei tea, kuidas mõelda (mõte eelmise aasta väärtuskasvatuse konverentsilt).
Olen sageli mõelnud, et tegelikult on õpetajatöös palju paralleele igapäevase usueluga.
Õpetamises peab olema kindel eesmärk ja siht, milleni soovid jõuda. Ka kristlastena peaks meil kindel siht silme ees olema.
Õpetajana pean aitama õppida ka oma õpilastel oma tööd eesmärgistama ja selgelt sõnastama. Et üldse midagi õppida, peab olema õpilasel selle vastu huvi, ta peab olema motiveeritud. Innustumiseks ongi vaja aga seada konkreetseid eesmärke, mille poole püüelda, vähemalt vastust küsimusele, miks mul õpitavat vaja läheb.
Jah, mõnikord peab ka lihtsalt usaldama õpetajat, et tema näeb suuremat plaani ja teab, kuhu õpitav mahub. Nii pean ka mina usaldama oma Taevast Isa – pean oskama seada eesmärke, aga usaldama teda ka siis, kui kõik tundub segane ja minu ellu justkui sobimatu.