09/2015 
Raul Rosenvaldi tunnistus Kolgata koguduse tänujumalateenistusel

Olen metsandus- – või laiemalt – loodusteadlane. Mõtlesin selle üle, kuidas mina olen Jumalat kogenud oma erialal ja elus, ning räägiksin kahest asjast.
Esiteks ei saa muidugi mööda sellest, et ma olen looduses Jumalat kogenud ja ma arvan, et seda on kogenud ühel või teisel kujul kõik inimesed.

Looduses olemine puudutab inimesi – kui jääda seal vaikseks ja kuulata.

Looduses olemine puudutab inimesi – kui jääda seal vaikseks ja kuulata, on lihtsam kohtuda Jumalaga – kui me teda ikka otsime. Samas teadlasena on mul ka vastutuse aspekt – ma olen käinud Eesti põlismetsades tegemas uurimusi ja näinud, kui suur on seal liigirikkus. Puutumata metsades on mitmeid spetsiifilisi liike, mida ei ole sellistes metsades, kus inimkäsi on sekkunud. Seega on meil ka vastutus selle eest, et me loodust niimoodi hoiaksime, et seal säiliks elurikkus, mis praegu on olemas.

09/2015 
Kirja pani Erki Tamm

1990. aastal läks Erna Haav, Hiiumaa naine, oma kodus magama. Tol päeval ei olnud midagi erilist juhtunud. Kuid see, mis ta nägi ja läbi elas, muutis ta elu. Siin on tema lugu taevaskäimisest.

Peale seda sündmust hakkas Erna uuesti koguduses käima.

„Ma olen kuulnud, kui räägitakse taevasse tõmbamisest ja Pauluski räägib sellest (2Kr 12:2). Mind aga kutsuti ja ma olin nõus kohe minema. Mul oli saatja. Ma ei näinud teda ja ma ei tea, milline ta oli. Läksin selle saatjaga koos valgusse. Absoluutsesse valgusse. Ma tundsin, kuidas ma muutusin selles valguses. Inimene ei taju ju röntgenikiiri kuigi suures koguses. See valgus paistis kõigest läbi. Kõik mu ümber läks valgeks. Mul oli valge rüü. Ma heljusin mitte väga kõrgel maast. Äkki ma tundsin niisugust vabadust – seda ei oskagi seletada. Maisusega polnud enam mingit seost. Isegi mitte nii õrna, nagu ämbliku niit seda on. Siis äkki ma vaatasin ennast selja tagant – ma olin puhas. Nii puhas. Sõrmeotsasuurust plekki ka ei olnud. Mind täitis selline rõõm, et ma hakkasin hõiskama. Nii valjusti, et ma ei tea, kui mitme kilomeetri taha oleks see pidanud kostma. Ma tundsin, et see hääl lähtus minust.

04/2015 
Jutustab Aili-Maire Hain
Fotod: erakogu

Ruth oli oma lesest ema ainuke tütar. Ta oli rõõmus, särav kristlik tütarlaps. Tema ema oli Pärnus kooliõpetaja. Ruthi hinneteks olid keskkooli lõpuni ainult viied. Ta astus ülikooli ja sai hea õppeedukuse eest kõrgendatud stipendiumi.

Ikka enam ja enam tundus mulle, et tal on õigus: Jumalat EI OLEGI.

Noor ateist

Mina kasvasin mitmendat põlvkonda kristlikus kodus. Olles 10-aastane, andsin oma elu Kristusele.

Kui olin saanud 12-aastaseks, tuli meile elama maalt pärit noormees Heino, kes õppis keskkoolis ja suhtus minusse hoolitsevalt nagu oma nooremasse õesse. Heino huvitus, kas ma usun kindlalt Jumala olemasolusse. Vastasin jaatavalt. Minu vanemad, nii kui ka vanavanemad, olid ju targad ja haritud, uskusid, miks pidin siis mina kahtlema?

06/2014
Argo Buinevitš, eetika õppejõud

Usk tähendab kristluses uskumist Jeesusesse Kristusesse kui päästjasse. See on enam kui Piibli õpetuse jaatamine, see on enese usaldamine Kristuse hoolde. „Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks" (Jh 1:12). Usu läbi on Jumal siis talle kui Isa ja tema sees elab Püha Vaim. Inimesest saab Jumala laps, kes kuulub Jumala perekonda.

Laiemas mõttes moodustavad selle perekonna kõik Kolmainu Jumalasse uskuvad inimesed üle kogu maailma. See on sadadesse miljonitesse ulatuv megapere. Üleilmne kogudus koosneb aga tuhandetest kohalikest kogudustest, millest igaüks on vaimulikuks koduks kümnetele, sadadele või tuhandetele inimestele. Kristlikke kogudusi on väga erisuguseid, nagu ka perekonnad üle maailma on erinevad. Üks on aga ilmne – Jumal soovib, et igal inimesel oleks oma koht, oma pere, oma kogudus, kus aktiivselt osaleda – kogeda ja jagada head.
Nii nagu ei saa olla abielus ega perekonnas üksinda, nii ei saa olla ka kristlane üksinda. Koguduses on olulisel kohal õpetus, osadus ja üksteise teenimine. Rõõmusõnumit Kristusest jagatakse neile, kes sellest pole veel kuulnud. Kõik see toimub Jumala austamiseks. Sellisena on Kristus koguduse loonud.

06/2014
Janek Järveots, Kuressaare Siioni kogudus

Ma kasvasin kodus, kus tunti Jumalat. Koos vanaemaga käisin Tiirimetsa väikeses kirikus. Põhikooli järel astusin Nõo Reaalgümnaasiumi äsjaavatud lennuklassi. Meie klassijuhataja kutsus Tartust pastori, kes rääkis Jumalast ja palvevastustest. Temalt saime kõik Uue Testamendi. Üks klassivend ulatas mulle lihtsa kristliku traktaadi, mis puudutas mu südant. Samal sügisõhtul andsin oma elu Jumalale. Varsti tuldi minu juurde ja küsiti nõu nii Piibli kui usuasjade kohta.

Nõustajal oli vastus konkreetne: kas lenduri elukutse – või õpi vaimulikuks!

Kooli lõpetamise järel tulin Saaremaale tagasi. Nüüd külastasin vahel nelipühikirikut. Kuid pühapäevane töö viis mu usust eemale. Mitmel töökohal käies kurnasin end nii füüsiliselt kui vaimselt. Kui mu töökaaslaseks tuli Siioni koguduse diakon Kalle Usin, rääkisin talle oma olukorrast. Mind kutsuti Alfa-kursusele, kus sassiläinud elu hakkas taas üles ehituma. Vaimulik läbimurre toimus väljasõidul Valjala pastoraati. Seejärel tegin oma kodus ja elus vaimse suurpuhastuse. Aga kui tööõnnetuses mõranes jalaluu, katkes osadus taas. Kuid sõprade kutsel läbisin järgmisel aastal Alfa-kursuse täies mahus. Mind ristiti ja õnnistati kogudusse. Nüüd olen Alfa-kursusel juba töötegija. Igal aastal olen kutsunud sinna oma tuttavaid ja töökaaslasi. Peaaegu kõik neist on kohtunud Jumalaga.