Kolm sümbolit koguduse kohta
September 2019
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Kallid õed ja vennad, meie aastapäeva minikonverentsi külalised! Lubage mul esitada väike teoloogiline mõtisklus teemal „Igavikuliste sõnade sõnum“.
Kõik meid ümbritsev algab Looja sõnast. „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!“ ja valgus sai... Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst““ (1Ms 1:3,14). Kõik algab Looja Jumalast ja tema sõnast, mis juhib meid taas tema juurde.
Kogudus kui Kuu
Alates Origenesest (185–254) nägi varajane kristlus Kuus koguduse sümbolit. Kuu on loodud selleks, et keset ööd võtta vastu Päikese valgus ja peegeldada seda edasi. Nii võib elu ööski jätkuda. Samamoodi on ka kogudus selleks, et Kristuse valgust võimalikult täiuslikult vastu võtta ja edasi anda. Kuigi inimkond istub pimeduses, valgustab teda Kristus. „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all“ (Ml 3:20).
Otsustava tähendusega selles võrdluses oli asjaolu, et Kuu paiste kahaneb perioodiliselt nullini, selleks et varsti uuesti kasvada. Kahanev Kuu oli hirmutav ja küsimusi tekitav. Kas Kuu kadumisega ei tule üldse lõpp? Kui ta siis aga uuesti paistma hakkab ja isegi kasvab, valdab meid suur ellujäämisrõõm, nii nagu see noorkuu ja uusaasta pidustustel paljude rahvaste juures väljendub. Nõnda on ka Kristuse kogudusega, keda näeme läbi ajaloo kasvamas, täies hiilguses säramas ja vahel pimedussegi kadumas, et siis uuesti paista. Oma valguse ammutab kogudus aga Kristuselt – „õiguse päikeselt“, kelles on meie pääste ja paranemine.