Teistmoodi läheduse lugu Torontost
Jaanuar 2021 
Timo Lige, Toronto baptistikoguduse pastor
Et 2020. aasta jõulud tulid teisiti, pole uudis, vaid juba ajalugu. Jõulud on aeg, kui traditsioonidel ja harjumuspärasel on suurem tähendus kui mingil muul ajal. Õige jõulutunde toob just õige jõululaul meie lapsepõlvest, õige jõulusöökki on ema või vanaema tehtud, õige jõuluteenistus on ju siis, kui see on, nagu alati on olnud. Siis on hästi.
Toronto jõulud olid aga sel aastal virtuaalsed. Olime selleks harjutanud juba terve advendiaja ja rohkemgi. Minu viimase aja üks sõnumeid, mis kõlas ka jõululaupäeval, on see, et kõige olulisem ei ole, kui keerulised ajad meil on, vaid kui palju meil on täna, vaatamata piirangutele, võimalusi Jumalat teenida ja inimesi armastada. Kuigi Toronto eesti kogukonnal ei olnud tavapärast võimalust jõulukirikusse tulla, oli kõigil võimalus hetkeks peatuda, jõuluõhtul arvuti tööle panna ja osa saada virtuaalsest jumalateenistusest, mis tagantjärele hinnates puudutas rohkemaid ja sügavamalt kui võib-olla kunagi varem. Või vähemalt teistmoodi.
Kokkupandud virtuaalkoor ühendas erinevaid keeli ja erinevaid generatsioone. Erinevad põlvkonnad olid koos ekraanil ja ekraanide taga. Virtuaalkooriga lauldud „Püha öö“ mahutas piparkooke tegevaid, jõuluhümni saatel tantsivaid, kuusepuu all mängivaid ja püüdlikult eesti ja inglise keeles laulvaid lapsi. Nendega koos laulsid suurepärase muusikalise pärandiga noorem generatsioon ja eriti armsad – väärikalt eakad. See oli kõigi meie ühine lugu ja laul.
