Diakonite ülesannetest vabakogudustes
Veebruar 2023 
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor
Diakon on kristlikus koguduses kaastööline ja teenija. Diakonite ülesanded on eri kirikutes erinevad. Mõnes kirikus ordineeritakse diakonid teenimistöösse ja edaspidi võidakse neid seada preestriks või pastoriks, samas kui teistes kirikutes valitakse diakonid teatud ülesannete täitmiseks, mõnikord vaid paariks-kolmeks aastaks ja neid ei ordineerita. Mõnikord nähakse diakoni põhikutsumusena hingehoidlikku ja pastoraalset rolli, teinekord oodatakse neilt praktiliste tööde tegemist. Pilt on päris kirju.
Nimetus „diakon“ tuleb kreekakeelsest sõnast diakonos, mis tähendab „teenija“, „abiline“ või „sõnumiviija“.
Diakon kõnnib läbi tolmu
Nimetus „diakon“ tuleb kreekakeelsest sõnast diakonos, mis tähendab „teenija“, „abiline“ või „sõnumiviija“. Ühe seletuse kohaselt on selle sõna otsene tähendus „läbi tolmu“ – teenija töös jääb talle tolm külge. Diakonid on aidanud kaasa jumalateenistustel, hoolitsenud vaeste eest ja käinud ringi korjanduskarbiga. Samas on neilt alati oodatud vaimulikku küpsust. Praktiline abistamine, tasakaalukas elutarkus ja usu tunnistamine on lahutamatult seotud.
Esimene viide diakonitele on Ap 6:1–7. Kirjakohas ei kasutata küll nimisõna „diakon“, vaid viidatakse teenivale tegevusele. Oli siiski selge, et esimese sajandi koguduses oli vajalik teatud tööjaotus. Valitakse seitse meest, et nad abistaksid „toidulaudade juures“ ja heategevuses, eriti leskede eest hoolitsemisel, võimaldades apostlitel pühenduda sõna kuulutamisele. Neist seitsmest on kõige tuntum Stefanos, kes peagi hukatakse tema kuulutustöö pärast. Esimene märter oli diakon ja evangelist. Ta oli „täis armu ja väge“ ja „tegi imetegusid ja suuri tunnustähti rahva seas“ (Ap 6:8–15).
Kristuse kuulutamine, palvetöö, vaimuandide rakendamine ja konkreetsed teenivad tegevused, nagu laua katmine, olid tihedalt põimunud. Ilmselt pidid diakonid muuhulgas vaatama, et kõigile jätkuks toitu, et koguduses ei oleks ebaõiglust ja vähekindlustatud saaksid abi. Neil pidi olema „hea maine“ ja nad pidid olema täis „Vaimu ja tarkust“ (Ap 6:3). Sellesse kirjakohta ei tohiks liiga palju sisse lugeda: tegemist ei olnud spetsiaalse ametiga, veel vähem seisusega, vaid siin kirjeldatakse vastutusvaldkondade jaotust, mida algkogudus korraldas oma eesmärkide paremaks teostamiseks.
