01/2016
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Fotod Heldur Kajaste

Satalini-aegsele hirmuvalitsusele järgnenud aastatel leidis Eestimaa eri paigus aset paljude noorte usklikukssaamine. Seda on hakatud nimetama ka usklikvanemate laste ärkamiseks. Selle alguseks peetakse 1955. aastat, mil Oleviste koguduses sai Jumala lapseks üle viiekümne noore. Sarnaseid ärkamisi toimus hiljem Pärnus, Haapsalus, Tapal, Hiiumaal jm. Oleviste ärkamises sai usklikuks vähemalt kümme hilisemas elus pastorina teeninud venda.

10/2015 

Pia Hanslep, Tartu Salemi baptistikogudus, tekst ja fotod

Tänapäeva keerukas maailmas tekib sageli küsimus – keda saame nimetada sõpradeks ja kuidas sõpru ära tunda? Iiri kirjaniku William Butler Yeatsi sõnade kohaselt ei olegi olemas võõraid, vaid üksnes sõbrad, kellega me pole veel kohtunud. Kas ei peakski me kristlaste ja kogudustena vaatama inimestele enda ümber just niisuguse pilguga – need, keda me veel ei tunne, on potentsiaalsed sõbrad. Kui läheneme võõrastele just niisuguse suhtumisega, siis on alati lootust, et leiame tee väga eriliste inimeste südamesse.

09/2015 
Pille Havakats, Kohila baptistikogudus

Aasta oli siis 1980. Suvel toimusid Nõukogude Liidus olümpiamängud, selle purjeregatt Pirital. Tallinn oli suletud – väliskülalised ei saanud linnast välja ja kohalikud, s.t mittetallinlased, linna sisse. Aasta varem oli Iisrael võitnud lauluga „Halleluuja" Eurovisiooni. Sügavas nõukogude ajas inimesed kirikus üldiselt ei käinud. Kui, siis vahel jõuluajal. Vähesed käisid aga iga nädal ja hoidsid kokku.

Kohila koguduse praeguse pastori Viljar Lihti klassis käisid siis jutud, et palvemajas on mingi noortebänd, tehakse proove, neil olla elektrikitarrid ja ka Viljar rokib seal. Mõned julgemad käisid palvemaja akna taga piilumas, tõesti – mängisid kitarre. Mänguriistade jaoks kogusid noored raha ise. Välismaa elektrikitarre sai osta muidugi vaid leti alt. Trummid olid liialt kallid ja tol ajal ikka täiesti lubamatud. Aga noored on olnud leidlikud läbi aegade. Kasutusele võeti tamburiinid ja isegi plekkpurgid, et oleks natuke rütmikam, et julgeks repertuaari võtta ka Eurovisiooni võidulaulu „Halleluuja" ja et see ainult koorilauluna ei kõlaks.

Alles palju aastaid hiljem mõisteti, et see oli suure tähendusega aasta klassivennale. Tema oli üks neist kolmeteistkümnest, kes olid andnud oma elu Jumalale. Viljari 16ndal sünnipäeval said nad kõik ristitud.

Augustikuu viimasel pühapäeval oli Kohila baptistikoguduses tänujumalateenistus, kus „vanad noored" oma noorusaja laule laulsid. Viljar Liht ütles, et enamasti laulsid nad taevasest kodust, aga ei tea, kas nad ikka noorena aru said, mida nad laulsid. Need laulud on armsad ja südamesse jäänud. Toona nad isegi lindistasid neid. Keegi tõi selleks 45-kilose lintmaki. Rein Niilo, keda omade keskel kutsuti R-ks, räägib, et laulda tuli palju ja mitu korda, sest kord sõitis traktor mööda, siis laulis keegi üle või läks kitarrist liiga hoogu, aga tehtud see sai. 35 aastat hiljem tegi ta lindist CD. Eks see muusikaliselt on nagu on, aga mälestus, rõõm, pühendumine ja see emotsioon, millega kõike tehti, on tänini elusamast elusam.

07-08/2015 
Helen Haas, Kehra koguduse liige

Eelmisel talvel teatas pastor Indrek Luide, et jaanipäeval tähistab kogudus juba oma 125. aastapäeva. See oli üllatus, sest tavapärase kronoloogia kohaselt oleks aastapäeva number pidanud olema 115. Üleskutse tekitas elevust ja võib-olla ka küsimusi, aga keegi vastu vaidlema ei hakanud. 125. aastapäeva tähistamise eelõhtul leidis Saara Tooming oma kodusest arhiivist väärtusliku dokumendi – 1940. aastal trükitud koguduse 50. aastapäeva kava. Seega oli ajalooline järjepidevus taastatud.

Vaimulik töö algas Jüri talus Raasikul 24. juunil 1889, mil Hans Krabi ristis Tallinna lähedal meres neli inimest. Sama aasta oktoobris ristiti veel kaheksa. 12-liikmelise priikoguduse juhiks valiti kohalik mees Mart Roop. 1890. aastast siirdus töö üle Kehrasse, kus teiste seas kuulutasid evangeeliumi Manfred von Glehn ja Woldemar von Üksküll.

07-08/2015 

Tõnu Lehtsaar, koguduse juhatuse esimees

Tartu Kolgata kogudus tänab südamest kõiki, kes aitasid kaasa meie uue kirikuhoone väljaostmisele Tartus, Veski 38/40. Nüüd oleme kauni kiriku täieõiguslikud omanikud. Kõik on makstud, on jäänud vaid tänuvõlg.

Meie uuest hoonest on saanud paljudele otsekui rõõmuprojekt. Meid on toetanud kristlased erinevatest kogudustest ja kirikutest, vilistlased, sõbrad ja lihtsalt head inimesed. Minu siirad tänusõnad jäävad siinkohal umbisikuliseks, sest me ei avalikusta annetajaid. Ka koguduse sees teavad tegelikke toetajaid vaid raamatupidaja ja eelarvejuht.

Kui me hoone 21. oktoobril 2013, soetusmaksumusega 500 000 eurot, ostsime, ei teadnud me, kuidas kõigega toime tuleme. Pärast esmamakseid jäi tasuda 230 000 eurot ja väljaostmiseks võetud pangalaen, 70 000 eurot. Tänu teile, helded annetajad, on tänaseks kõik tasutud.