Mida vanemaks – seda paremaks

11/2008 Sirje Reemets, Eevi Pilliroog, Kerli-Kadri Lige, Lembi Paldre, Taavo Lige

Nõmme Baptistikoguduse sünnipäevaks loetakse esimese karjase Manfred von Glehni ristimispäeva (7. oktoober 1893). Juubeli tähistamiseks korraldas kogudus rea üritusi, mida ühendas moto: „Mida vanemaks, seda paremaks!" Seda intrigeerivat lipukirja aitas sõnastada apostel Paulus: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt." (2Kr 4:16)

Neljapäeva, 9. oktoobri õhtul oli kontsert: "Mida vanemaks, seda paremaks – kiites Loojat". Pastori lühitervituse ja palve järel täitus palvela saal põnevate džässihelidega. Esines kvartett koosseisus Henry Peipman, Mihkel Metsala, Taavo Remmel ja Aleksandra Anstal. Vaatamata lühikesele ettevalmistusele esitasid nad nauditavat koosmängu ja improviseerimisoskust. Suurem osa kavast arvestas bassist Taavo Remmeli võimeid, kes õigustas kõigiti temale pandud lootusi. Huvitav oli kuulda harva kasutatavat instrumenti kornetit. Mihkel Metsalal õnnestus eriti esile tõsta selle pilli laulvust. Klahvpillimängija, õhtu tegelik organiseerija, jäi kogu programmi ulatuses suhteliselt diskreetseks. Harva džässkvarteti koosseisu kuuluv naislöökpillimängija nauditav improviseerimine jõudis kuulajani alles viimases loos. Õhtu andis paljudele meeldejääva muusikaelamuse ja tõdemuse sellest, kui kaunis on see, kui inimesed kasutavad oma ande Looja kiituseks.

.

Loe edasi: Mida vanemaks – seda paremaks

Vaimulik isa isadeta ühiskonnas

11/2008 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

"Sest kui teil oleks ka kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa – evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses." (1Kr 4:15)

Juba aastaid tagasi juhtis saksa kirjanik ja psühhoanalüütik Alexander Mitscherlich tähelepanu sellele, et elame "isadeta ühiskonnas". Isalik autoriteet kodus, koolis ja ühiskonnas on murenenud. Ideaaliks ei ole enam eelneva põlvkonna elukogemustest tulenev isiklik eeskuju, vaid ühiskonna võimalikult efektiivne toimimine. Autoriteetide asemele on tulnud managerid, meediatähed ja uus tarkvara. Eesmärkideks on muutunud raha, võim, ühiskondlik positsioon ja väline sära. Eriline osa kõiges toimunus on massimeedial.

Kuid see ei ole ainus mõjutegur. Isa kadus laste jaoks siis, kui ta lahkus kodust, et otsida paremat tööd. Isegi kui ta töötab kodulinnas, jõuab ta koju õhtul hilja väsinuna ja võimetuna lastega suhtlema. Ta tahab süüa ja siis pikast päevatööst teleka ees lõõgastuda. Veelgi kehvem olukord on nendes kodudes, kus isa töötab Soomes või Norras, jõudes koju ainult paari nädala tagant.

.

Loe edasi: Vaimulik isa isadeta ühiskonnas

Elva kogudus kui toetav suurpere

10/2008 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„Tunnen end nagu perekonnas: sõbralik, armastav kogudus, kus aktsepteeritakse noorte arvamust, meid tahetakse toetada," kirjeldab Elva baptistikoguduse atmosfääri noortetiimi liige, 18aastane Mathias Mõttus. Tähelepanuväärne on, et sellist tänulikku rõõmsameelsust kiirgab noormehest, kes muuhulgas mängib noorteansamblis löökriistu, mis teinekord paneb eri maitsete ja põlvkondade taluvuspiiri proovile.

Toetavat õhkkonda peab Elva kogudusele iseloomulikuks ka pastor Peeter Tamm: „Tundub, et valitseb teatav ühtsus eri põlvkondade vahel. Vanemad toetavad, tunnevad muret, palvetavad. Nooremad oskavad pöörata tähelepanu vanematele." Kui kord noorteõhtul tuli noortel spontaanselt esitada lühisketše sellest, mis iseloomustab Elva kogudust, siis esitas üks noorterühm pildi sellest, kuidas käidi vanemal koguduseliikmel abiks mööblit tõstmas. Ju siis oli selles abistamises midagi positiivselt iseloomulikku, et see tuli ühe esimese asjana noortele meelde.

.

Loe edasi: Elva kogudus kui toetav suurpere

Ühepäevakohvik Kärdla palvelas

9/2008 Lisete ja Vilja Lige

Kärdlas oli sel suvel teist aastat järjest linna organiseeritud üritus „12 ühepäevakohvikut". See oli mitmetele hea võimalus oma andeid ja leidlikkust kasutada. Eelmisel aastal oli kaasatud EELK Kärdla kogudus, seekord ka Kärdla Baptistikogudus. EKB Liidu aktuaalse palvekalendri kaanel on foto sellest eelmisel aastal taasavatud pühakojast. Pildi järgi võib ette kujutada, et kui maja on väljast nii ilus, siis kindlasti ka seestpoolt ja et sinna sisse võib küll üheks päevaks aastas kohviku kujundada.

Tol erilisel päeval oli palvemaja saalis õdus valgus, seinal jooksid kaunid loodusslaidid piiblisalmidega ja mängis vaikne muusika. Vahepeal oli ka elav muusika oma koguduse muusikute ettekandes. Pakuti kohvi, teed ja oma koguduseliikmete küpsetatud kooke ja pirukaid. Laudade vahel toimetasid valgetes põlledes naeratavad ettekandjaneiud. Kohviku nimi oli „Hingerahu" ning külastajate sõnul oli see väga sobiv. Huvi ja elevust pakkus ka väike piiblinäitus ning kristliku kirjanduse lett.

Uudise olulisim külg on ilmselgelt see, et mitmed kohalikud elanikud astusid esmakordselt üle pühakoja läve. Ja – üllatus, üllatus – seal oli ilus, hubane, rõõmus ja rahulik! Saarerahva kõrval oli külaliste seas ka teisi suvitajaid ning teenindajatel olid käed tööd täis.

Taolisi üritusi on kindlasti ka mujal Eestimaa paikades, kus tehakse koostööd kohaliku omavalitsusega ning piltlikult öeldes muudetakse pühakoja ukselävi madalamaks. Nii on inimestel lihtsam sisse astuda sinna, kus nad iialgi varem pole käinud. Tore, kui kogudustes on pühendunud ja andekaid inimesi, kes kuulutavad evangeeliumi mitte ainult pühapäeval ja mitte ainult kantslist, vaid kasutavad ka muid võimalusi.

.

Kogudusepäev Olevistes

9/2008 Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus

„Ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest" (Rm 8:39)

Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeval 20. augustil sõitis Oleviste Kogudus Vihterpalu ürgsete mändide keskele kaunis mererannas paiknevasse Pedase Hotelli koguduse päeva veetma.

Jumal juhtis nii, et Oleviste vanempastor Siim Teekel ja koguduse õde Liis Korts sattusid koguduse päevaks sobivat kohta otsides sellesse paika juba augusti alguses. "Süda hüppas rõõmust, olime leidnud just selle, mida vajasime," ütleb Liis Korts. "Meeliköitev ümbrus, vaikus ja rahu, sobib suurepäraselt sõpradega kohtumiseks ja puhkuse veetmiseks."

Kogudus – see ongi pere, kodu, sõbrad. Oleviste inimesed sellepärast kokku tulla igatsesidki, et saada veelgi tugevamaks perekonnaks, veelgi paremateks sõpradeks. Et toetada üksteist raskustes ja kasvada tingimusteta armastamises. Suure kogudusena kirikus teenistustel käies piirdub omavaheline suhtlus tihti vaid teineteise teretamisega. Nii võib vahel jääda märkamata õe-venna mure ja ka rõõm, mille eest tänada Jumalat.

.

Loe edasi: Kogudusepäev Olevistes

Viis kogudust ristisid ühiselt 13 päästetut

1/2010 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

Kolmteist ristitavat, viis kogudust, seitse pastorit ja suur hulk tunnistajaid. Jõulu teisel pühal andsid ühisel ristimisteenistusel Tartu Salemi kirikus puhta südametunnistuse tõotuse kolmteist inimest. Tartu Salemi kirikus oli ristitavaid Antsla, Jõgeva, Tartu Kolgata, Selise ja Viljandi kogudustest.

Ristimisteenistusel jutlustas Selise pastor Koit Kask, ristisid veel pastorid Aamo Remmel, Peeter Lemats, Margus Kask ja Leho Paldre. Kaasa teenisid Mustvee pastor Paul Gill, kelle kaks last olid ka ristimisel, ning kohalik pastor Meego Remmel.

Nauditavat muusikat esitas Jõgeva noorte kitarritrio. Ühist ülistust juhatas Tartu Kolgata ja Selise noorte ülistusansambel.

Aasta lõpus on varemgi mitu kogudust ühiselt ristinud Tartu Salemi kirikus, kus on selleks sobiv ristimisbassein.

 

Riinu Nurme: vimm kadus kohe pärast päästmist

Sain päästetud Lootuse festivalil 2009. a mai lõpus. Enne seda mul palju usuga kokkupuudet ei olnud. Vanem vend Tiidrek on küll usklik, aga mina elasin Kuressaares, tema Tartus. Tiidrek kutsus mind Lootuse festivalile. Ma puiklesin vastu, sest samal ajal olid keskkooli lõpueksamid. Läksin festivalile ilma igasuguste ootusteta. Seal aga kogesin esimest korda Jumalat. Mõistsin, et ma pole see inimene, kes ma olla tahan ja et midagi peab minus muutuma.

Minu kodune olukord oli väga keeruline: olin pettunud oma vanemates ja onus, kellega koos ma elasin. Mul oli raske nendega suheldagi – viha ja vimm oli südames. Palusin Lootuse festivalil, et Jeesus tuleks mu südamesse ja valgustaks mind, et saaksin leppida ära oma lähedastega. Sain palvele kohe vastuse: kui läksin koju, tundsin, et rahu oli südames. Sain rääkida oma vanematega ja onuga. Kõik viha oli ära kadunud.

Pärast seda suvel ma küll kasvasin usus, aga oleks vaja olnud kristlasi mu kõrvale. Sügisel tulin Tartu Ülikooli klassikalist filoloogiat õppima, kus elan koos uskliku venna ja vennanaisega. Nüüd on mus tekkinud usukindlus. Tänan iga päev Jumalat, et ta tuli mu ellu, valgustas mind ja ma saan temaga käia. Tahtsin lasta ennast ristida, et tunnistada inimestele, et ma olen Kristuse oma ellu vastu võtnud. Tahan käia temaga kogu oma elu lõpuni.

Jakob Gill: Piiblipäevad andsid püsiühenduse Jumalaga

Olen kasvanud kristlikus peres – nad on mulle suureks eeskujuks. Kolisime viis aastat tagasi Mustveesse, kus hakkasin käima pühapäevakoolis. Pühapäevakooliga käisime ühel aastal Paides. Seal laulis Juhhei koor, mille järel tuli üks mees ette ja ütles, et kes tahab Jumalat oma südamesse, see palugu kaasa. Ma olin üks neist, kes palus. Siis olin 3. klassis – liiga väike selleks, et päriselt aru saada, mis see tähendas. Suurt muutust sellega ei tekkinud. Paari aasta pärast õppisin häälega palvetama, koguduse noortekates õppisin Jumalat paremini tundma. Usk minus läks järjest tugevamaks. Kõige tipuks olid noorte Piiblipäevad 2009 Viljandis, kus teemaks oli „Püsiühendus". Räägiti, kuidas hoida püsiühendust Jumalaga. Sealt alates olen püüdnud anda aega Jumalale, palvetada, Piiblit lugeda ja aasta lõpus tunnistasin oma usku avalikult ka ristimises. Jumalaga koos käia on väga lahe!