Külluslik ja mitmekesine kõhutäis vabakiriklikku vaimulikku rooga
August 2021
Urmas Viilma, EELK peapiiskop
Kui Erki Tamm minuga ühendust võttis ja palus, et kirjutaksin Teekäijale väikese arvamusavalduse „kõrvaltvaataja“ pilguga Akadeemilise Teoloogia Seltsi Usuteadusliku Ajakirja erinumbrile „Vabakiriklik identiteet ja kogudused ühiskonnas“ [Nr 1 – 2021 (79)], andsin pikemalt järele mõtlemata nõusoleku. Kergekäelist lubadust andes ei osanud ma arvata, et selleks kuupäevaks, kui Ermo Jürma artiklit ootab, on mul puhkuselt värskelt naasnuna ülesannete kuhil niigi ülepea kasvanud. Vennale antud lubadust ei saanud aga kuidagi enam murda. Nõnda tuli pruukida pisut öötundegi, et omi mõtteid kirja panna.
Ärge püüdke lugeda seda 200-leheküljelist „rammusat rooga“ sisaldavat artiklite kogumikku läbi ühe õhtuga (ööga).
Esmalt annan kõigile Usuteadusliku Ajakirja erinumbri kätte haarajatele soovituse: ärge püüdke lugeda seda 200-leheküljelist „rammusat rooga“ sisaldavat artiklite kogumikku läbi ühe õhtuga (ööga). Mina seda omaenda rumalusest ja ajapuudusest tegin. Ja sellel olid tagajärjed, mis on väga sarnased ülesöömise sümptomitele rikkalikult kaetud buffet-laualt. Kõike on palju. See on maitsev. See on rammus. Tahaks veel, aga enam ei mahu.
Olles ajakirja kaanest kaaneni läbi lugenud, julgen nimetada oma erilised lemmikhõrgutised. Tõeliselt armas, südamlik ja silmi avav on Toivo Pilli artikkel naisevangelistist, jutlustajast ja „müstikust“ Ilse Katvelist (1906–1987) pealkirjaga „„Ülevalt anti märku“. Jutlustaja Ilse Katvel“. Artikli peategelasest (tunnistan ausalt) ma varem teadlik ei olnud. Nagu ka sellest, et meil on Eesti kirikuloost leida meie oma Bingeni Hildegard. Tore üllatus!