August 2022 
Tõnu Lehtsaar, Religiooni- ja suhtlemispsühholoog

Lugesin dr Heigo Ritsbeki raamatut „Scripta in theologia“ suure huviga. See on hea märk, kui ühe valdkonna tekst köidab teise valdkonna esindaja tähelepanu. Minu arvamus teoloogilise teksti kohta on psühholoogi subjektiivne arvamus.
Öeldakse, et inimese elu on kokkuvõetav ühte lausesse. Mina otsisin ühelauselist vastust küsimusele, mis raamat see on. Vastuse leidsin raamatu sissejuhatusest, kus autor ütleb, et tegu on erinevatel aegadel ja erinevates kõrgkoolides peetud loengute laiendatud konspektiga.

Iseloomustaksin autori mõttemustrit – viisi, kuidas ta ainest käsitleb – nelja märksõnaga: süsteemsus, aupaklikkus, subjektiivsus ja harivus.

Kuna tegu on loengukonspektide kogumiga, pole põhjust suhtuda kogumikku kui monograafiasse. On loomulik, et raamatu erinevad osad ei pruugi olla omavahel seondatud ja kirjapandud osad erinevad stiililt ja struktuurilt. Iga loeng on väärtus omaette, kuigi erinevad loengud puudutavad ositi ka samu teemasid.
Eluaegse õppejõuna tean, et loengukonspekt on alati midagi väga isiklikku, võib-olla isegi intiimset. See on suur julgus kohendada loengumaterjal avalikult loetavaks. Minu arvates on iga loeng happening, mis toimub vaid üks kord nende kuulajatega sellel ajal ja kindlas kohas. Võimalik, et see on ülemõtlemine, kuid teksti lugedes oli mul pidevalt tunne, et tahaks seda materjali omandada dialoogis, elavas vestluses autoriga.

August 2021 
Urmas Viilma, EELK peapiiskop

Kui Erki Tamm minuga ühendust võttis ja palus, et kirjutaksin Teekäijale väikese arvamusavalduse „kõrvaltvaataja“ pilguga Akadeemilise Teoloogia Seltsi Usuteadusliku Ajakirja erinumbrile „Vabakiriklik identiteet ja kogudused ühiskonnas“ [Nr 1 – 2021 (79)], andsin pikemalt järele mõtlemata nõusoleku. Kergekäelist lubadust andes ei osanud ma arvata, et selleks kuupäevaks, kui Ermo Jürma artiklit ootab, on mul puhkuselt värskelt naasnuna ülesannete kuhil niigi ülepea kasvanud. Vennale antud lubadust ei saanud aga kuidagi enam murda. Nõnda tuli pruukida pisut öötundegi, et omi mõtteid kirja panna.

Ärge püüdke lugeda seda 200-leheküljelist „rammusat rooga“ sisaldavat artiklite kogumikku läbi ühe õhtuga (ööga).

Esmalt annan kõigile Usuteadusliku Ajakirja erinumbri kätte haarajatele soovituse: ärge püüdke lugeda seda 200-leheküljelist „rammusat rooga“ sisaldavat artiklite kogumikku läbi ühe õhtuga (ööga). Mina seda omaenda rumalusest ja ajapuudusest tegin. Ja sellel olid tagajärjed, mis on väga sarnased ülesöömise sümptomitele rikkalikult kaetud buffet-laualt. Kõike on palju. See on maitsev. See on rammus. Tahaks veel, aga enam ei mahu.

Olles ajakirja kaanest kaaneni läbi lugenud, julgen nimetada oma erilised lemmikhõrgutised. Tõeliselt armas, südamlik ja silmi avav on Toivo Pilli artikkel naisevangelistist, jutlustajast ja „müstikust“ Ilse Katvelist (1906–1987) pealkirjaga „„Ülevalt anti märku“. Jutlustaja Ilse Katvel“. Artikli peategelasest (tunnistan ausalt) ma varem teadlik ei olnud. Nagu ka sellest, et meil on Eesti kirikuloost leida meie oma Bingeni Hildegard. Tore üllatus!

Juuni 2021 

Tähendamissõnad on lihtsad lood, mida kasutatakse vaimuliku tõe või põhimõtete selgitamiseks ja õpetamiseks. Selline pildirikas kõnetusvorm oli levinud juba antiikajal ja need on ka Jeesuse kuulutuse iseloomulik osa.
Jeesuse tähendamissõnades rullub meie ees lahti terve tolleaegne elu. Taevalike tõdede õpetamiseks kasutas Jeesus maiseid lugusid. Kuid ainult tõeotsijad suutsid neid mõista. Teistele jäi mõte kaetuks. Kuigi mõistulood sisaldavad ka väga raskeid teemasid, ei ole need mõnitavad ega halvustavad, vaid meeleparandusele kutsuvad ja abile suunavad. Need avavad taevariigi seaduspärasusi ja julgustavad Jumalat usaldama.
Tähendamissõnades tuleb esile Jumala ja tema Poja inimesearmastus, aga ka inimeste vastutus.
Uue Testamendi teoloogi Peeter Roosimaa raamat „Jeesuse tähendamissõnad“ (Kirjastus MTÜ Allika, 2021, 174 lehekülge).

Aprill 2021 
Heigo Ritsbek, Anglokatoliku Kiriku patriarh

Kuna pean ka ennast karismaatikuks, pakkus mulle suurt huvi lugeda professor dr Tõnu Lehtsaare monograafiat „Väike vaimuraamat“ (Allika, 2021). Eesti ilmselt parima kristliku psühholoogina on Lehtsaar teinud psühholoogiast lähtuva ülipõhjaliku analüüsi par excellence. Ükskõik kust nurgast vaadatuna, täidab raamat talle esitatud nõuded „ühe vaatleja pilgu läbi“ ja kindlasti mitmekordselt veel. Karismaatika olemuse, karismaatilise praktika ja karismaatikute arusaamade kohta psühholoogi pilgust lähtununa paremat raamatut vast kirjutada ei saagi.

Karismaatilise liikumise tunnusjooneks saigi Püha Vaimu erakordse töö praktiseerimine oma konfessiooni teoloogiast lähtuvalt.

Lubage siiski mõned väikesed mõtted. Isiklikult lähenen karismaatilisele liikumisele just eklesioloogilisest seisukohast. On teada, et varasema nelipühiliikumise leviku ajal kõik need kristlased, kes olid väljaspool nelipühi kirikuid ja said nn karismaatilise kogemuse (või ka nn Püha Vaimu ristimise), lahkusid oma kirikutest ning ühinesid nelipühiliikumisega. Rootsi Baptistiliit kaotas vist ligi kolmandiku oma liikmeid nelipühi kogudustesse. See oli aastakümnete praktika.

Jaanuar 2021 
Krista Esta, Allika kirjastus

Koroona-aastal oli üks sotsiaalmeedias levinud lemmiknalju, et eestlased igatsevad 2+2 reegli lõppu, et saaks juba tavapärasele 5-le meetrile tagasi minna. Nali naljaks, aga päriselus siiski kogeti, et piiratud suhtlemine oli enamikule kõikidest piirangutest kõige raskem.

Läheduse kuldreegliks nimetab Ortberg apostel Pauluse käsku: „Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega!“

Antud teemaga haakub Allika kirjastusel ilmunud John Ortbergi raamat „Sa meeldiksid mulle rohkem, kui oleksid rohkem minu moodi: tõeliselt lähedaseks saamisest“. Ortberg on USA pastor, kõneleja ja mitmete raamatute autor. Kuna tema pere juured on Rootsis, sobib tema lähenemine ka jahedale eestlasele, äratundmist raamat igatahes pakub. Ortberg kirjutab lähedusest, mis see on ja mis see ei ole ning kuidas seda saavutada ja hoida. Ta ei puuduta ainult peresuhteid, vaid läheduse teemaga on seotud ka meie sõprus- ja töösuhted ning suhe Jumalaga. Lähedus võib tähendada meile erinevaid asju, aga üldjuhul igatseme kõik sama.