Detsember 2020 

Hanuka on üks rõõmsamaid pühasid juudi kalendris, kuid sellele ei pannud alust mitte Toora, vaid üks sündmus juutide ajaloos. 2. sajandil eKr oli hellenismi õitseaeg. Tasapisi hakkasid juudid seda kultuuri omaks võtma, kuid oma usust Ainujumalasse nad ei loobunud. Siis tuli Palestiina-Süürias võimule kuningas Antiochos IV, kes otsustas juutluse hävitada. Kõikjale seati üles ebajumalakujud ja sunniti rahvast neid kummardama. Keelati Pühakirja lugemine, hingamispäeva ja pühade pidamine, samuti ümberlõikamine. Jeruusalemma templisse pandi sea kuju.
Ühes Modeini mägikülas elas preester nimega Matitjahu, kes keeldus nendele korraldustele allumast ja kummardas üksnes Iisraeli Jumalat. Koos oma suguvõsaga korraldas ta ülestõusu võõra kultuuri ja seleukiidide vastu. Võitlus oli äärmiselt ebavõrdne ja kestis 24 aastat, kuid juudi väesalk kasvas pidevalt. Otsustav lahing toimus Beth-Horoni asula lähedal. Juudid võitsid ja tee Jeruusalemma oli vaba. Nad asusid koheselt templit kõikidest ebajumalakujudest puhastama. See seati nii korda, et oleks võimalik jumalateenistusi pidada. Tempel tuli aga uuesti pühitseda. Kuid lampide tarvis leiti ainult üks kannuke pühitsetud õliga, millest jätkunuks vaid üheks päevaks. Õli pühitsemine oleks kestnud kaheksa päeva, kuid nad ei saanud enam oodata, sest rahvas oli kogunenud templi õue. Süüdati vähene õli ja sündis ime – see põles täpselt kaheksa päeva ehk uue õli valmimiseni.

Detsember 2020 

„Ajad muutuvad. Kuulutajat enam ei ole, aga nii nagu Jeesus ütles Ristija Johannese kohta, kes Eelija vaimus ja väes tegutses, nii tehakse ka mitme teise nime all ja vormis Kuulutaja vaimus ja väes Jumala riigi tööd edasi. Aitäh kõigile, kes on palvetanud, kaasta töötanud, toetanud – täna saab see läbi,“ ütles 31 aastat kristlikku lehte Kuulutaja välja andnud pastor Üllas Linder.
1989. a aprillis ilmus esimene leht, detsembris 2020 ilmub 374. number. Kuulutaja ühingusse on lisaks toimetajale kuulunud algusest peale pastorid Ago Rand ja Margo Meri.

Juuni 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Läbi ajaloo on inimestel olnud igatsus viibida märgilise tähendusega paikades. Sinna jõudmiseks on võetud ette pikki ja ohtlikke teekondi. Aga mis saab siis, kui piirid on korraga kinni ja maailm pausile pandud. Muidugi võiks digiajastul teha neid rännakuid ka virtuaalselt. Päikese all pole midagi uut, vaimses-vaimulikus vormis on püütud ruumilisi ja ajalisi takistusi ületada juba keskajal.
Soov minna palverännakule täitis paljude vagade kristlaste hinge. Kuid Jeruusalemma, Rooma või Santiago de Compostela'sse jõudsid vähesed. Eriti ohtlikud olid sellised rännakud nunnadele, kes üksikute naistena olnuks teekonnal täiesti kaitsetud. Ometi vaimne vajadus pühadest osa saada jäi, üle jäi vaid üks – vaimne palverännak.

Nii võeti pikad teekonnad ette, toetudes kujutlusvõimele, Pühakirjale ja reisikirjadele.

Detsember 2019

Kohupiimapallid 
Liivia Frantz, Otepää vabakogudus

250 g kohupiima, 2 muna, 4 spl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut, 0,25 tl soola, 0,5 tl küpsetuspulbrit, 100–110 g jahu.
Vahusta muna suhkru ja vaniljesuhkruga, seejärel lisa kohupiim, sega. Lõpuks lisa jahu, küpsetuspulber ja sool. Teelusikaga lisa tainas kuuma õli sisse. Küpseta, kuni on kuldpruunid. Tõsta kohupiimapallid õlist välja. Vajadusel raputa peale tuhksuhkrut.

Hapupiimakook
Liivia Frantz, Otepää vabakogudus

Põhi: 3 muna, 300 g suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut, 400 g jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 300 g keefiri või petti.
Kate: 100 g mandlilaaste, 50 g suhkrut.
Kaste: 150 g võid, 1 pk (väike) vahukoort.
Vahusta munad suhkruga ja sega ülejäänud taigna komponendid juurde. Tainast sega võimalikult vähe. Pane tainas võiga määritud vormi. Sega mandlid suhkruga ja puista tainas üle.
Küpseta 200 kraadi juures u 20 min. Ahi peab olema enne kuum. Koogi küpsemise ajal lase või koos vahukoorega korraks keema ja vala kook üle. Enne söömist lase kastmel sisse imbuda.

Detsember 2019

Hommikumaa kõrgete külaliste lahkumisest polnud veel kuigi palju aega möödunud, kui Petlemmas juhtus haruldane lugu, mis ei ole üheski raamatus kirja pandud.
Ratsanikegrupp oli just horisondi taha kadunud, kui laudale lähenesid ebatavalised teekäijad.
Esimene külaline kandis kirjut riietust ja tuli aeglaselt lähemale. Oma lõbusa ilme taga tundus ta tegelikult väga kurvana. Alles siis, kui ta last nägi, libises kerge naeratus üle ta näo. Ettevaatlikult astus ta sõime juurde ja silitas hellalt lapse nägu. „Mina olen Elurõõm,“ ütles ta. „Ma tulen sinu juurde, kuna inimestel ei ole enam millegi üle naerda. Neil pole elust enam mingit rõõmu. Kõik on muutunud surmtõsisteks.“ Seejärel võttis ta oma kirju mantli seljast ja kattis lapse sellega kinni. „Siin maailmas on külm. Võib-olla suudab mu mantel sind soojendada ja kaitsta.“

Aeg kasvab seal, kus teda jagatakse.