1700 aastat riikliku kaitse all olnud pühapäeva
Märts 2021
Joosep Tammo, emeriitpastor Pärnust
3. märtsil 321. aastal kuulutas keiser Konstantinus „päikese päeva“ (dies solis) „riiklikuks pühaks“. Edikt ütleb: „Kõik kohtumõistjad, linnaelanikud ja käsitöölised peavad austusväärsel päikese päeval puhkama.“ Maainimesed võisid oma töid jätkata selleks, et saak saaks soodsates ilmastikuoludes ikkagi koristatud. Nüüdseks on pühapäeva pühitsemine riikliku kaitse all juba 1700 aastat.
Ilmselt ei mõelnud keiser selle ediktiga ainult kristlastele, see sobis ka Mitra kultuses osalejaile, kes austasid päikest. Siin oli erinevate usuliste traditsioonide kohtumine. Kuid ei tohi unustada, et ka juutide hingamispäeva ja kristlaste nädala esimese päeva pühitsemine olid kohtunud ja eristunud ligi kolmsada aastat varem. Nädala esimene päev sobis kõige enam ülestõusnud Issanda ligiolu kogemiseks.
Kristlastele oli see edikt igal juhul suureks kergenduseks. Seni sai „Issanda päeval“ (Domenica) pidada jumalateenistusi vaid õhtuti pärast tööpäeva lõppu. Nüüdsest kuulus kogu päev ülestõusnud Issandale.
Süüria apostlite 3. sajandist pärit õpetuses (Dies Domini, Nr 55) öeldakse: „Esimesel nädalapäeval olge kõik rõõmsad!“ Selle rõõmu all ei peetud silmas üksnes maiseid, vaid eelkõige taevaseid rõõme. Maroniitlikus liturgias laulab diakon enne pühapäevase jumalateenistuse algust: „Kiidetud olgu see, kes suure pühapäevase päeva on tõstnud üle kõigi teiste päevade. Taevas ja maa, inglid ja inimesed rõõmustuvad sellest.“