Oktoober 2021
Joosep Tammo, emeriitpastor Pärnust
Käesoleva aasta märtsis möödus 700 aastat itaalia kirjaniku ja poliitikategelase Dante Alighieri surmast. Seoses selle tähtpäevaga nimetas paavst Franciscus teda „lootuse prohvetiks“. Kindlasti on Dante üks kuulsamaid renessansiaja poeete, kelle peamine teos „Jumalik komöödia“, mida ta kirjutas aastail 1307–1321, on kujunenud Euroopa kirjanduse klassikaks. „Divina Commedia“ tõlked on olnud rahvuskeelte küpsuse märgiks. Poeemi avalaul ilmus eesti keeles Villem Grünthal-Ridala poolt tõlgituna 1910. aastal. Tänaseks on eesti keeles saadaval kogu teos. Kindlasti on see märgilise tähendusega lektüür.
Sissevaade põrgusse
„Jumaliku komöödia“ peategelane külastab põrgut, purgatooriumi ehk puhastustuld ja paradiisi. Tõsi, just esimest osa, mis käsitleb põrgut, on kõige enam kommenteeritud ja tõlgendatud. Selles kirjeldatud põrgupiinad šokeerivad meid tänini.
Põrguväravale on kirjutatud: „Kes siit sisse lähevad, neil pole enam lootust.“ Me leiame siit karistatuid, kes ripuvad konksude otsas, keda sunnitakse pidevalt vett jooma, keda kastetakse ikka ja jälle veristesse voogudesse, keda jälitavad tuulefuuriad, kes on lõputuid kordi uppunud ja kõikvõimalike piinamisvahenditega piinatud, kes vastastikku üksteist õgivad, kuid ei saa iialgi söönuks, kes on mässitud madudesse, kes neid kägistavad, keda saadavad lõputud tulepiinad. Kuna neil on vaid variihud, tunnevad nad küll valu, kuid tuli ei saa neid hävitada. Selline on põrgusse sattunute kohutav saatus. Nende piinadel pole lõppu. Armule võivad loota vaid purgatooriumisse sattunud.
Kuid poeemi värsid on kaunid ja vokaalid kõlavad. Selline kontrastsus vormi ja sisu vahel vaid rõhutab olukorra kohutavust.
