Millest räägib Bachi „Jõuluoratoorium“?
Detsember 2019 
Anu Kõlar, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Esimese jõulupüha varahommikusel jumalateenistusel aastal 1734 rõkkas Leipzigi Nikolaikirche trompetite ja muude puhkpillide, timpanite, keelpillide, koori ja solistide pidulikest helidest. Linna muusikadirektorina ja kahe peakiriku – Nikolai- ja Thomaskirche – kantorina kümmekond aastat ametis olnud Johann Sebastian Bachi (1685–1750) „Jõuluoratooriumi“ esiettekanne autori juhatusel algas võimsa kooriga: „Hõisates ülistage neid päevi, kiitke Kõrgeimat […] Kõik teenigu Jumalat ühises kooris ja kuulutagu me Issanda au!“ Ülev muusika jutustas retsitatiivides Luuka evangeeliumi järgi Jeesuse sünnilugu, mille vahele kõlasid solistide tundeküllased aariad Messia ootajate täitunud igatsusest.
J. S. Bach kirjutas kõigi oma helitööde lõppu SDG (Soli Deo Gloria – Üksnes Jumala auks).
Peatselt pidi hommikuteenistuse jõulujutluse juhatama sisse oratooriumi 5. number, koraal Paul Gerhardti tekstile: „Kuis küll astun sulle vastu, kuis kohtama pean sind?” (KLPR nr 3 „Kuis pean vastu võtma”). Ent kirikuliste jaoks ootamatult lauldi tuntud sõnu hoopis Suure Reede jumalateenistuselt tuttava meloodiaga. Tõepoolest – sama koraaliviis oli kõlanud Bachi Matteuse passioonis koguni neljas numbris sõnadega „Oh Jeesus, sinu valu…“ Kirikulised, kes üldiselt olid harjunud, et koguduselaulu sõnad ja viisid ei kuulunud lahutamatult kokku, pidid sedapuhku küllap siiski mõttes küsima: „Kuidas nii, kas meie tubli, aga ilmselgelt ülekoormatud muusikajuht ajab midagi segamini? Miks rikub ta Kristuse sünnipäeva toreduse kannatuse ja surmaga?”
