Esiisade laulud ja priilaste lood

7/2008 Kaie Kant

„Üks Jausa küla Tooma talu peremees ostnud 1739. a ilmunud esimese eestikeelse Piibli, lisades juurde suusõnalise korralduse: "Müüsin musta härja ja ostsin Piibli ning keelan selle Piibli majast välja viimise!" (Piibel maksis 9 rubla, härg maksis 8-9 rubla ja talusulase kuupalk oli 1 rubla.)

Enne vaimutuule puhangut elasid inimesed korraliku kristlik- kiriklikku elu. Pühapäeviti käidi kirikus, kes oskas, see luges jutluse raamatut või piiblit. Nooredki olid nii usinad kirikus käima, et kui keegi puudus, hakati kohe põhjust pärima. Kui aga kirikust koju tuldi, heideti koos uute riietega ära igat sorti pühadus, sageli ka pühapäeva pidamine.

Jausast pärit mees, Madis Sergo oli Suurevallas (praegune Pühalepa vald) elavale usule tulnud. 1890. a. külastas koduküla ja pidas siin mõned vaimulikud koosolekud. Mõni aeg hiljem tulevad kaks Suurevalla meest jalgsi, kepid käes, küsivad teed Sergo Jaanile, ütlevad, nemad olla Sergo Madise soovitusel ja tahavad palvetundi pidada.

9-aastane Villem Sergo saadetakse külasse ütlema ja õhtuks on tuba rahvast täis. Algavadki järjekindlad palvetundide pidamised Jausas. „Ärganutest" räägitakse igatsorti kuulu- ja tõsijutte. Peagi saab külas kõige kuulsamaks inimeseks Niidi Mare, kes 1891. aasta kolmekuningapäeval esimesena „uude usku" pöördus. Tema lõiganud oma pluusil pitskraed ja pärlmutter nööbid ära - see olla uhkus. Keegi polevat tal seda käskinud teha. Rahva hulgas on aga „kuulutajate" kohta mitmesuguseid arvamusi. Telleri Juhan ütleb: „Eks minge pagana maale, meie siin oleme kõik korralikud kristlased". Paja Ingel olla leeris õpetaja käest kiita saanud ja arvab ennast hea Jumala Sõna tundja olevat. Tema kardab, kas mitte mõnda piiblivastast õpetust ei õpetata – aga midagi sellist ei kuule: kõik on piibli mõttega kooskõlas ja laulud on nii haaravad, et vägisi kisub kaasa.

Teeb siis Paja Ingel Telleri Inglile ettepaneku: „Lähme õige Suurevalda vaatama, kuidas siis on kui neid seal rohkem koos on, siin ju ainult mõned." Telleri Ingel on Paja Ingliga nõus, aga ütleb: "Meie kaks tütarlast, võidakse mõelda –tea mispärast me sinna lähme, võtame Kärdu kaasa" Kärt Teller on 60 aastane lesk naine, küllalt kärmete liigutustega ja üsna kõbus. Koos võetakse ette 30 km pikkune jalgsi teekond.

Pärast Inglite ja Kärdu Suurevalla reisi ütleb Sergo Mare oma Juhanile: „Pane õige hobu ette ja käime ka Suurevaldas." Pärast meenutab ta:" Oh kui ilusad sõnad seal vendade suust tulid ja kui ilusad olid need laulud – tõesti taevalised, mina tahan ka niisuguseks saada".

Priidik Tatter, „ Jausa koguduse ajalugu"

Mõte, et vanad laulud võiks jälle ilmavalgele tuua, oli minu peas juba mõnda aega liikunud. Ei osanud seda kuidagi teha, kuna kartsin, et keegi ei suuda neid enam tõsiselt võtta.

Soov, et Jausa küla võiks Hiiumaal toimuvatest vendluse suvefestivali päevadest osa saada, lükkaski selle idee liikuma. Seda, et külarahvas palvemajas toimuva vastu huvi ei tunneks, polnud vaja karta. Julgust selle kõigega lagedale tulla andis teadmine, et ka Oleviste Koguduse vanempastor Siim Teekli ja muusikajuhi Kersti Kuuse juured on sealsamas Jausa külas, kus minugi omad. Nii saigi alguse „Esiisade laulud ja priilaste lood".

Seda, et huvi selle kõige vastu nii suureks kasvab, et Hiiumaa sellel õhtul Saaremaa poole viltu vajub, ei osanud vist keegi algul arvata. Ettevalmistuste käigus kasvas Oleviste ülistuskoor rohkem kui kahekordseks. Eriti huvitav oli koori noorematel lauljatel, nad polnud selliseid laule kunagi kuulnud. Põnevust ja õhinat jagus kogu ettevalmistusperioodi lõpuni. Pärast peaproovi Jausa palvemajas ütles üks koori solistidest: „Laulsime Üks rahuingel käsku tõi ja äkki mõistsin, mis nendes lauludes tegelikult on, pisarad hakkasid voolama ja ma ei saanud enam edasi laulda."

Miks mõned väga vanad laulud nii armsaks saavad, et nende mäletajaid veel tänagi on? Küllap on põhjus nii nende laulude lauljates kui ka lauludes endis. Küllap sellepärast lauldigi mõnel pool väga vanu laule ka siis, kui need mujal juba uuemate vastu välja vahetatud olid. Ju nendes siis on see „midagi", mis neid unustada ei lase.

Arvan, et see, kuidas neid vanu laule lauldi, ongi neid enam kui 100 aastat elus hoidnud. Kuna mäletan seda laulmist veel päris hästi, siis julgen arvata, et vanad priilased olid "laulu usku". Selle olen minagi nendelt pärinud. Priikoguduse laul oli ühehäälne, lihtsa meloodiaga ja laulmisviisilt väga võimas. Mõni aeg tagasi meenutas mulle Astrid Teekel: „Hiiumaa mehed, need laulsid nagu mere orelid!" Lauldi väga palju, põhiliselt peast ja ilma saateinstrumentideta. Keegi võttis lauluotsa üles, teised tulid kaasa. Laul ei tahtnud kuidagi lõppeda ja seepärast korrati sageli laulu viimaseid salme. Meelde on jäänud kahesugused laulud: rõõmsad „tralli laulu viisidega" Talle pulma laulud ja väga kurvad taevakodu igatsemise laulud. Päris palju lauldi ka koraale. Mõnel laulul oligi kaks viisi: nõndanimetatud kirikulaulu viis ja siis see teine viis. Vanu laulikuid sirvides selgus, et paljusid laule ei lauldudki nii, nagu nad noodis on. Kuna laule õpiti põhiliselt kuulmise ja mälu järgi, siis pole siin ka midagi imestada.

Minu arusaamist mööda, püüdsid vanad priilased hoiduda kõigest, mis tekitas uhkust või tundus olevat ilmalik. Uhkusest hoidumiseks riietuti lihtsalt: pitskraed, ilunööbid ja muud ehted naistel ning lipsu kandmine meestel oli ju lihtsate maainimeste jaoks uhkus. Hiljem tehti selles osas mõningaid järeleandmisi. Sama oli ka mitmehäälse koorilauluga: mitte igaüht ei kutsunud köster või kooliõpetaja koori laulma. Ka saatepill lisanuks laulule uhkust juurde ja pealegi peeti mõnesid pille kõrtsi pillideks. Ajapikku on muutunud seegi arusaam ja pillidest ja koorilaulust ei tehta juba ammu enam mingit probleemi.

Kui äkki taipad, et ei ole enam kedagi, kellelt oleks võimalik midagi küsida, siis saavad vanad asjad väga-väga tähtsaks.

Priilaste õhtul kõlasid nii ühehäälsed saateta laulud, mitmehäälsed koorilaulud, kui ka soolod ja duetid; saatepillideks said mandoliinid, kitarr, trompet, kannel ja harmoonium.

Solistidena astusid üles Helari Puu, Timo Lige, Astrid Böning ning väga heas vormis 81aastane Astrid Teekel. Väga sooja vastuvõtu osaliseks sai õdede ansambel. Enn Veevo üritas mõne minuti jooksul ära rääkida kõik, mida ta priilastest teab. Vanade aegade mälestusi jagasid Astrid Teekel ja Herman Mäemets. Haljand Uuemõis ütles, et ta austab priilasi sellepärast, et nad on olnud meie vabakoguduslikus liikumises kõige julgemad ja vapramad. EKB Liidu president Meego Remmel mälestas igavikku lahkunud ususangareid. Vaimuliku soovi ütles Toivo Teekel.

Ei tea, kas vanem priikoguduste lauluvara väga oluliselt erineski baptistikoguduste omast. Arvan, et need peaaegu samaaegselt tekkinud, õpetuslikult nii sarnased ja vaimulaadilt veidi erinevad äratusliikumised kasutasid ikka samu lauluraamatuid ja laulsid üsnagi samu laule. Omad eelistused laulude osas on ju alati olnud. Küllap rõhutatud lihtsus paljudes asjades jättiski alles need muusikalises mõttes lihtsakoelised, kuid väga armsad laulud.

Priikoguduse laul oli ühehäälne, lihtsa meloodiaga ja laulmisviisilt väga võimas.

„Laulud Talle Kiituseks" ja „Rahu pasun" ilmusid mõlemad 1890-ndatel. Esimesele lisandusid peagi „Siioni Laulja", „Teekäija kandle hääled" ja „Evangeeliumi laulud" ja rahva suus sai see mitmest erinevast laulikust koosnev lauluraamat endale nime „Talle Kiitus" ja oli koos „Võidulauludega" (1926) meie koguduste põhiliseks lauluvaraks pikki aastaid. „Viimse aja pasun" (1913-1914) , „Helinad viimastel aegadel" (1923-1924), „Äratuslaulud" (1923) ei ole nii tuntud võib olla seetõttu, et neid on ka vähem välja antud. Valik nende raamatute lauludest on olemas väliseestlaste laulikus „Kogutud Evangeelsed Laulud" (Toronto, 1954). Paljud „Talle kiituse" ja „Võidulaulude" laulud on meie eelmise lauliku „Evangeelsed laulud" (1975 ) kaudu jõudnud ka praegusesse lauluraamatusse „Vaimulikud laulud" (1997). „ Rahu pasuna" laulule aga hilisemates laulikutes ei ole.

Kui omal ajal räägiti Niidi Mare äralõigatud pitskraedest ja pärlmutternööpidest rohkem kui millestki muust, siis Jausa 11. juuli õhtust jagub mitmel pool kõneainet veel tükiks ajaks. Mõnesid asju siin ilmas tehakse armastuse pärast. Nii oli ka selle õhtuga. Mitte alati ei ole ma neist vanadest lauludest osanud lugu pidada, kuigi olen nendega koos üles kasvanud. Kui äkki taipad, et ei ole enam kedagi, kellelt oleks võimalik midagi küsida, siis saavad vanad asjad väga-väga tähtsaks.

„See ei olnud tehtud, see oligi päris", oli ühe kuulaja hinnang.

.

Milline peaks olema uus laulik?

7/2008 Kairi Normak

Uute laulude rohkus koguduste ühislaulmisel ning nende suur kasutatavus on esile tõstnud küsimuse uue lauliku ilmumise vajadusest. Tänaseks on EKB Liidu juhtkond juba langetanud otsuse, et uus laulik võiks tulla teise osana eelmisele, 1997. a ilmunud laulikule „Vaimulikud laulud".

Uurisin TTA lõpetamiseks kirjutatud lõputöös ühislaulu arengut Eesti EKB kogudustes 21. sajandi alguses. Selle käigus leidis kinnitust, et koguduste lauluvara on 20. sajandi lõpust kuni 21. sajandi alguseni oluliselt muutunud. Uue nähtusena on kogudustes kinnistunud ülistuslaul kui uus muusikastiil ja jumalateenistuslik väljendusvahend. Küsimus uue lauluraamatu vajalikkusest või mitte-vajalikkusest ei ole lihtsalt õhust võetud.

Püüdsin koguda infot ja teha selle põhjal järeldusi selle kohta, kuivõrd vajalikuks peetakse uue lauliku ilmumist. Võrreldes aastaga 1997, mis ilmus laulik „Vaimulikud laulud", on koguduste tänased võimalused paremad. Infotehnoloogia areng on jõudnud ka kogudustesse ning sellest tulenevalt ei ole küsimus ainult lauluvalikus, vaid ka selles, millisel kujul uus laulik peaks ilmuma: kas paberkandjal või elektrooniliselt.

Valikvastustega ankeetküsitlus andis võimaluse jõuda iga koguduseni, tänu millele oli võimalik saada adekvaatsemat pilti EKB kogudustes toimuva ja levinud arvamuste kohta. Vastata palusin pastoritel või muusikatööjuhtidel. Vastuseid laekus 29 koguduse esindajalt. Kuigi vastuseid saabus eeldatust vähem, on võimalik ka sellest lähtuvalt teatud järeldusi teha.

Ühislaulu olulisuses koguduse töö jaoks pole võimalik kahelda. Oma töös jõudsin arusaamiseni, et väga palju laule on tõlgitud ning tuntakse puudust oma maa autorite loomingust. Uued laulud ei peaks mitte üksnes meile endile meeldima, vaid olema selged ja konkreetsed, nii et ka ilmalikud inimesed võiksid aru saada, millest me üleüldse räägime ja laulame. Laul kui üks kuulutustöö vorme ei tohi muutuda koguduse eraasjaks.

Küsitluste tulemustest selgus, et paljud kogudused kasutavad infotehnoloogilisi võimalusi ja samas traditsiooniliselt laulikut „Vaimulikud laulud". Sellest tulenevalt võib arutleda, kas tehnoloogia mõjutab lauluvalikut ning kuidas ta seda teeb. Selgus, et see mõjutab lauluvalikut kaudselt. Tehnoloogilised lahendused aitavad sõnumit edastada, kuid mitte valida. Valiku teevad inimesed lähtuvalt oma veendumustest. Teisalt on veendumused mõjutatud infotehnoloogia kasutamise võimalustest kõigis muudes eluvaldkondades, mis omakorda uudsete lähenemistega mõjutavad kogudusi. Uue lauluraamatu ilmumise vajaduski on tõenäoliselt kaudselt infotehnoloogia võimaluste avardumisest tingitud.

Kogutud andmete põhjal võib öelda, et uue lauluraamatu väljaandmist ei peeta hetkel veel kõige olulisemaks teemaks. Suurem hulk vastanutest leidis, et praegu saab ilma hakkama. Samas ei tähenda see, et uue lauliku koostamise tööd ei võiks alustada, kuna see on pikk protsess, milleks kulub aastaid. Kuna pidevalt luuakse uusi laule, on küsimus selles, kas lauluraamat pole ilmumise ajaks juba vananenud. Lauliku väljaandmine pakub võimalust laulud kokku koondada ja anda neile kindel vorm, mida kõik kogudused saavad järgida.

Uus laulik ei pruugi kindlasti ilmuda vaid traditsioonilisel viisil ehk köidetud raamatu kujul. Arvestades infotehnoloogia võimalusi, võiks see välja areneda digitaalsel kujul ning teatud hetkel saada nõnda ka vormistatud. Raamat on loomulikult parim lahendus seni, kui kõigil kogudustel pole võimalik kasutada arvutit ja videoprojektorit. Ühe võimalusena laulikule kuju andmiseks võib kasutada internetti. Võib luua vaimulike laulude portaali, kuhu iga volitatud kasutaja ligi pääseb, et sealt endale sobivad laulusõnad, noodid, Power Point esitlused ning fonod leida. Sinna saaksid kõik kogudused oma panuse anda.

Kui aga jõutakse „Vaimulike laulude" 2. osa väljaandmiseni, võiks see kujuneda omanäoliseks ning sisaldada mitmekülgset lauluvara erinevatest allikatest. Kindlasti peaks see sisaldama eesti autorite omaloomingut, aga ka ülistuslaule, mida seni kasutatavas lauluraamatus on olnud koguduste arvates vähe.

Mitmel korral sooviti, et kõik laulud oleksid ühislauludena kasutatavad – praegu on paljud laulud liiga kõrges helistikus ja mõeldud kooridele laulmiseks. Uudse ideena pakuti varianti, et koguduse ühislauluraamatuna võiks välja anda tekstiraamatu, mis mahutaks tunduvalt enam laule.

Paljudes kogudustes tuntakse puudust lastelauludest. Seda, milliseid lastelaule vajatakse, võiks veel edasi uurida.

Kairi Normak uuris ühislaulu arengut Eesti EKB kogudustes 21. sajandi alguses oma lõputöö jaoks TTAs.

.

Robirohi „Usutunnistus"

6/2008 Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor

25. mai kontsert Olevistes oli maiuspalaks nii bluegrassi kui country-muusika sõpradele, sest üles astus meie vana hea sõber ansambel „Robirohi", kellel valmis uus CD nimega „Usutunnistus".

Värske album on pühendatud 8. detsembril 2007. a meie keskelt kojujõudnud muusikule, sõbrale ja suure südamega inimesele Tarmo Vardjale.

Nagu arvata võiski, jagus esitlusõhtul Robirohule kuulajaid küllaga, ja seda nii noorte kui vanemate hulgast – ja ma usun, et ükski ei pidanud pettuma.

Plaadi nimipala – „Usutunnistus" – juhatas meid vaimulike alustalade juurde. Indrek Vainu selge, kõrge ja kõlav hääl küsis igalt kuulajalt: „Rändur, ütle, kuhu lähed?" ning Robi mahlakas bass andis küsijale vastuse.

Samas laulus küsis Lea Kangur sarnaselt, tõsi küll – seekord mina vormis: „Kuhu ma lähen?" Lisaks saime kaasa elada õe tunnistusele, kuidas ta teel „hääletades" võeti ühele autole, mille juht oli Afganistani minemas. Hea oli kuulda, et Lea sai anda sõdurile edasi nii omapoolse tunnistuse Kristusest kui ka verivärske heliplaadi. Jääb uskuda, loota ja palvetada, et see külv kannab vilja eesti sõdurite seas ka põuases Afganistanis.

Väga meeliülendav oli kuulata kahest tromboonist saadetud pala „Olen nõrk ja jõuetu", mis Ants Nuudi ja Robi Kreutzwaldi enese poolt mängituna kogu heliteosele erilise värvingu andis. Justkui tõeline New Orleans!

Hea oli seegi, et ei paitatud mitte üksnes kuulajate kõrvu. Lisaks viisidele olid laulude sõnumid kütkestavad, mõtlemapanevad ja suunavad – kasvõi taevakodust rääkiv „Inglikoor" või Urho Meistri tõlgitud laul „Langend lehed", mille lõpusõnad – „ja kui taevakoju jõuab sinu hing – kõik, mis ära andsid, seal vaid ootab sind" – panid iga kuulaja end läbi katsuma.

Kuigi armast venda Tarmot ei ole enam meie keskel, ei jäänud see kontsert ilma viiulita. Seda osa aitas õnnestunult täita Henno Soode, kes, nagu kuulsime, on ka varem antud rollis „Robirohi" ansamblis kaasa mänginud.

Samuti liigutas mind, kuidas kontserdi käigus Afganistani mineva mehe eest palvetati ning ilusa pitseri vajutas õhtule Robert Kreutzwaldi lõpupalve.

Tegelikult saab igaüks, kes CD endale lunastab, osa ka Tarmo Vardja enda viiulimängust ja laulust. Kokku 19 laulu seas tooksin eriti esile plaadi viimase pala nimega „Põhjakodu" – lüürilise laulu, mida kuulu järgi juba Tarmo isa Viktor ja vanaisa Artur olla laulnud.

Jääb vaid soovida, et kui austatud lugeja iganes nimetatud plaati kuulab ja Tarmot meelde tuletab, ta ka mõne tänusõna Tarmo eest ja eestpalve Tarmo pere pärast Jumala poole saadab. Seda võime me kõik Tarmot mälestades teha ning nii kannab uus helikandja eneses kaugelt rohkem kui vaid kaunist muusikat ja sõnumit. Selliselt on see ka meie igaühe usutunnistus..

Oleviste ülistuskoor toetub Jumala visioonile

5/2008 Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus

Oleviste koguduse muusikajuht Kersti Kuusk räägib, kuidas Jumal andis talle visiooni, luua kirikutööst pisut kõrvalejäänute baasil ülistuskoor.

Kuidas sai Sinust Oleviste muusikajuht?

30 aastat saab sellest, kui ma end muusika ja selle kaudu ka Jumala teenistusse andsin. See kutse, Jumala kutse, tuli Urve Pihlaku kaudu, kes ärgitas meid tookord koos Taimi Kopliga tegema Haapsalu koguduses noortekoori. Kümme aastat olin kammerkoor Gloria dirigent, kus võisime teha põhjalikku ja detailset tööd Eesti vaimulike heliloojate teostega.

Mõni asi kestab, mõni muutub, mõni saab otsa. Ühel hetkel tundsin, et mul pole enam midagi anda. Võtsin aja maha ja vaikisin umbes seitse aastat.

2004. aasta sügisel kutsus Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel minu abikaasa Üllari kiriku haldusjuhiks. Astusime mõlemad Oleviste kogudusse. 2006. aasta veebruaris palus vanempastor mind muusikatöösse.

Kuidas said selguse, et see amet on sulle?

See vaikuse aeg oli tegelikult „kõrbeaeg", kus otsisin innukalt Jumalat. Käies Valguse Tee vabakoguduses, olin justkui kasvuhoones: kogusin enda sisse ega andnud midagi välja.

Ükskord kutsuti meid abikaasaga ootamatult ette ja palvetati meie pärast. Pärast eestpalvet kuulsin justkui Jumala häält ütlemas: „Tõuske üles!" See oli selge teadmine, et temaga koos läheme uutesse ülesannetesse. Jumal oli mind ette valmistanud. Ja ehkki pärast seda üritasin ikka veel tõrjuda kutseid ja kohustusi, olid need sõnad mul meeles.

Mida nõuab muusikajuhi amet?

Minu ülesanne on koordineerida koguduse muusikatööd, paigutada soliste, ansambleid ja koore kavasse. Saan kaasa aidata mulle olulistes muusikasuundades, nii klassikalises muusikas kui ülistusmuusikas.

Püüan hoolitseda selle eest, et koguduse muusikud saaksid koos laulda ja musitseerida, on need siis jaanipäevad, laagrid või jõulud.

Mille järgi valid kogudusse muusikat?

Pean aru saama ja pastoritega konsulteerima, milline on koguduse muusikaline tellimus ja ootus. Mitmeid ideid erinevatelt inimestelt on Jumal juhtinud ja esile toonud. Muusikakollektiivide ja ülistusjuhtide rohkus on Oleviste suur rikkus. Kokku on meil seitse koori, pluss ansamblid ja projektikoorid. Igaüks neist annab oma parima.

Kuidas sündis Sinu enda ülistuskoor?

Kui tulin Olevistesse, küsis vanempastor, kas mul on pakkuda mingit muusikalist täiendust – tuua kogudusse muusikat juurde? Tagasi mõeldes olin toona eluga niivõrd rahul ja arvasin, et ei peagi midagi tegema. Kuid sellele kutsele tundsin käsku vastata. Alustasime nelja tüdrukuga bändi saatel – minu tütar ja tema sõbrannad, seejärel tuli terve mu pere, mõned mu õpilased.

Jumal andis 2005. aasta jaanipäeva ettevalmistades minu südamesse ülistuskoori visiooni. Kutsusin neid, keda polnud ammu kirikus näinud ja noori kristlasi, kellega tutvusin koguduses. Sain Jumalalt ka mõned konkreetsed nimed. See oli imeline Jumala juhtimine! Ta ei tee vahet, kui täiuslikud või head me oleme, ülistust lauldes saame olla Tema ligiolus, muutuda ja kasvada.

Kes laulavad ülistuskooris?

Üsna mitmed pered, abielupaarid, emad ja tütred, isad ja pojad, mitmed firmajuhid, pangatöötajad, ajakirjanik, nõunik, mõned õpetajad, õpilased.

Kuidas on koor kasvanud ja arenenud?

Mitmed inimesed on jaganud oma kogemusi, kuidas laulude läbi Jumal neid kõnetab. On inimesi, kes vahel lihtsalt ei saa laulda, sest neil voolavad pisarad. Koori pühendumine ja huvi Jumala Sõna vastu on aja jooksul kasvanud. Kooriproovid pole lihtsalt laulmised, vaid osadus, kus inimesed saavad üles tõstetud. Me jagame oma südant, Jumala imed sünnivad, inimesed paranevad. Ma näen, et koori inimesed juurduvad ja saavad tugevamaks Jumalas.

Samuti oleme arenenud muusikaliselt palju ja laulame ka keerulisemaid partiisid. Tänu Jumalale, sest kedagi pole koori kutsutud ainult tema muusikaliste võimete järgi.

Kus on ülistuskoor seni esinenud?

Lisaks teenimisele oma koguduses astusime üles 2006. aastal Tartus EKB Liidu suvefestivalil, eelmisel aastal laulsime Põlva Karismaatilises Osaduskirkus ja Jaanimõisa kalmistupühal. Oleme külastanud Haapsalu, Allika ja Kalju kogudusi ning tänavu osalesime I ülestõusmipüha jumalateenitusel Helsingi Saalemis.

Oleme näinud, et Jumal kasutab meid, kuulajad on saanud õnnistatud ning Jumal on ka meid endid õnnistanud.

Millised esinemised ootavad kooril ees?

Juulis tahaksime minna suvetuurile Hiiumaale. 11. juulil laulame Jausa palvelas väga vanu laule üritusel "Esiisade laulud ja priilaste lood". Nii idee algataja Kaie Kant, selle õhtu juht vanempastor Siim Teekel, kui ka mina oleme Jausa küla isade lapsed.

13. juulil astume üles EKB Liidu suvefestivali lõpujumalateenistusel ülistuskooriga ning laulame kaasa ühendkooris „Hiidlased ja sõbrad". Pühapäeva pärastlõunal teenime Käina kalmistupühal.

Mida tähendab Sinu jaoks ülistuskoor?

On tohutu eesõigus olla mingi grupi inimeste jaoks lihtsalt olemas – mulle läheb nende inimeste käekäik väga korda. Minu eestpalvetes on nad kõik. Hea on koos laulda!

.

Sa südames nüüd pane

12/2009

Sõnad: Anna Haava (1864–1957)

Viis: Matis Metsala (s. 1973)

See kaunis jõululaul on laiemale publikule tuntuks saanud lauluraamatu "Vaimulikud laulud" kaudu (laul nr 71). Noor muusik Matis Metsala oli jõudnud laulu koos laulja Elo Toodoga juba mitmel pool esitada ja nii jäi see ka lauliku koostajatele silma. Seoses huviga laulu vastu palus Matis oma emalt, Anne Metsalalt, abi laulule kooriseade tegemisel. Selle tulemusel valmiski tänaseks just koorilauluna tuntud laulu seade.

Matis Metsala:

Minu mälu järgi oli see aastal 1992. Jõudsin läbi sügisõhtu koju. Elasin siis veel vanematekodus. Kodus polnud hetkel kedagi. Avastasin klaveri pealt mõned luuletused. Neid lugema hakates jäi pilk pidama Anna Haava luuletusele "Jõuluks". Tundus ilus tekst. Mõtlesin, et lihtsalt huvi pärast proovin, mis mina sellise tekstiga teha suudaksin. Järgmise 10 minutiga oligi lugu valmis.

Alguses ma ise teataval määral lausa võõristasin seda lugu, kuna see ei tundunud „minulik". Minu muusika sünnib tihti läbi harmoonia, see tähendab viisi või leidmotiivi asemel sünnib loo keskne harmooniline järgnevus, mille ümber ja peale tekib kõik muu. Kuna olin tol ajal väga vaimustatud jazz-harmooniast, siis tundus, et see lugu oma harmooniaga on nagu teisest maailmast. Sellest hoolimata noodistasin loo ja pakkusin laulu tollal minu naabruses elanud Elo Toodole. Elo arvas, et see on ilus laul ja seda võiks esitada küll. Nii jäi laul päris pikaks ajaks meie repertuaari. See oli ka minu esimene lugu, millest valmis kooriseade ja jõudis selle kaudu laiemasse kasutusse. Mäletan hästi, kuidas püüdsin ise loo harmooniat taandada neljaks hääleks. See oli raske, kuna kõikvõimalikke juhuslikke, läbiminevaid ja värve lisavaid noote ei saanud kasutada. Selle neljahäälse harmoonia vormiski mu ema korralikuks ja lauldavaks seadeks.

Hiljem on mind nii mõnigi kord üllatanud, kui paljud koosseisud seda lugu esitavad ja millistes seadetes seda tehakse. Selliseid üllatusi on nii meeldivaid kui mõnikord harva ka vähem meeldivaid. Aga eks see on ilmselt iga autoriga nii, et oma loomingut kolmandate isikute esituses kuulates elatakse läbi üsna vastakaid tundeid. Samas kogen ma näiteks selle loo puhul küll selgelt seda, et see pole nagu „minu lugu", vaid pigem olin lihtsalt kanaliks, mille kaudu see laul sai sündida.

"Sa südames nüüd pane" on tänaseks välja antud mitmes jõululaulikus ja on kujunenud paljudele kooridele ja solistidele armsaks eesti jõululauluks.

.

Kirikumuusika praktiline pool Eestis ja Rootsis

11/2009 Tähti Lehtsaar, EKB Liidu muusikasekretär

Olen tohtinud tutvuda kirikumuusika korraldusega meil ja mujal. Mullu kaitsesin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias magistritöö Eesti kirikumuusika rahastamisest, tänavu külastasin Rootsi Misjonikirikut.

Eesti kirikumuusika rahastamine

Seoses uurimustööga otsisin kontakte Eesti Kirikute Nõukogu 10 liikmeskiriku muusikutega. Tundsin huvi, millistest kohtadest, mille jaoks ja kuidas on rahastustoetusi küsitud. Samuti ootasin vastuseid esinenud probleemide ja õnnestumiste kohta sponsoritega suhtlemisel.

Selgus, et ainult luteri kirikus ja meie liidus on olemas inimene, kellelt on võimalik saada infot terve kiriku muusikatöö kohta. Pooled kirikutest ei ole muusikatöö jaoks rahasid otsinud. Nad on muusikatööd korraldanud ainult oma kiriku sees. Küll aga tuli välja, et mitmed oleksid valmis suuremate muusikaürituste korraldamiseks ja oma kiriku tutvustamiseks väljaspool, kui oleks rohkem informatsiooni ja oskusi rahastustoetuste küsimiseks.

Küsitlus näitas, et rahastustaotluste hulk ja suurus ei sõltu kirikute poliitikast, vaid antud alal aktiivsete muusikute olemasolust. Kuigi kokku oli toetusi saadud 22 erinevast allikast, kasutatakse põhiliselt riiklikke toetusfonde (Kultuurkapital jt), kus aastatega on taotlusvormide täitmise oskused suurenenud. Sponsoritega suhtlemine tundub esialgu raske. Ajakulu on suur, aga tulemus väike. Esimesed kogemused võivad jätta ebamugava tunde. Mida paremini sponsorit tuntakse, seda kergem on küsida. Samas tasub vaev ennast ära. Üldiselt suhtutakse küsijatesse hästi – kui on võimalik toetada, siis seda ka tehakse. Sponsoreid tuleb aga alati meeles pidada ja tänada.

On hea, kui koguduse muusikatöö on avatud ja nähtav piirkonna inimestele. Kohalikus ajalehes saab koguduse muusikasündmusi valgustada. Head koostööd saab teha kohaliku (muusika)kooli, kultuurikeskuse ja -nõunikuga. See kõik muudab kiriku muusikatöö üldsusele arusaadavamaks ja loob usalduse. Rahalist või muud toetust saab küsida suuremate ettevõtmiste puhul, nagu kontsertide ja kontsertreiside korraldamine, külaliste kutsumine, CD-de väljaandmine jne.

Rootsi Misjonikiriku muusikatöö korraldusest

Misjonikiriku keskus asub Stockholmi südalinnas, kus on mitme korruse jagu kontoriruume ning muusika- ja misjonipood. Muusikatööd koordineerib Lena Wohlfeil, kelle vastutusalaks on kõik laulmisega seonduv. Misjonikiriku Lauljateliit on Rootsis suuruselt teine koorilauljate ühendus. Samas majas töötab Hanna Ekstedt, kes tegeleb muusikastrateegia ja oikumeenilise noorteühenduse Equmenia muusikapoolega. Kuna Rootsis on puhkpillimuusika traditsioon väga tugev, siis on ka Misjonikirikus umbes 1000 puhkpillimängijat, kelle tegevust juhib Eric Hagström.

Kogudustes on heal järjel paberimajandus, mis tähendab, et keskusesse saadetakse ka kõigi oma muusikakoosseisudes osalejate arvud. Kokku on muusikatöös osalejaid ligi 17000, kõige rohkem segakoorides ja beebilaulu ringides. Kogudused on huvitatud kõigi oma töövaldkondade (pühapäevakool, piibliring, laulukoor jt) inimeste iganädalasest kokkulugemisest, sest Rootsi riik toetab suurel määral rahvaülikoolide süsteemi, nn elukestvat õpet. Ja kirik tegeleb ju ometi rahva harimisega. Kirikute juures tegutsevad erinevat muusikaõpet pakkuvad koolid, beebi- ja rokikoolidest pilliõppeni. Rahastamisküsimustega tegelevad eraldi organisatsioonid Sensus (luteri kirik) ja Bilda (vabakirikud). Kõike seda otseselt Eestisse üle tuua ei saa, aga isiklike kogemuste ja kontaktide kaudu on alati võimalik leida ideid edasiliikumiseks.

Tutvusin erinevate koguduste muusikatööga ja Misjonikirikule kuuluva rahvaülikooli muusikaosakonnaga Jönköpingis. Kuigi võimalused on erinevad, algab kõik pühendunud inimestest. Sain innustust ja ideid nii mõnegi asja algatamiseks Eestis. Julgustan kõiki kirikumuusikuid leidma kontakte oma eriala inimestega nii kodu- kui välismaal. Ühine töö Jumalariigis, sarnased vajadused ja väljakutsed on see, mis innustab üksteiselt õppima ja koostöövõimalusi otsima. Muusika on ju paljudele inimestele esimene teejuht Jumala juurde.