08/2013
18.03.1934 – 27.07.2013

Heldur Rahuranna, Loksa (ja Kolga) koguduse jutlustaja, maine ihu saadeti rahupaika 3. augustil Kuusalu kalmistul. Matusetalitust juhatas perekonna hea sõber, pastor Eenok Palm. Heldurit oli tulnud ära saatma üle 180 inimese. Külakogukond, eesotsas külavanemaga, ja kirikuinimesed, mitmed meie vendluse pastorid. Kõlasid saksofon ja trompet ning flöödi nukrad helid. Oli nii ühislaulmist kui ka soololaule. Oli sõnum nendest, kes Issandas lahkuvad. See polnud lihtsa maamehe matus, vaid otsekui Jumala vürsti väljateenitud puhkusele saatmine.

Jeesus ütles: „Teie olete maa sool ... teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas" (Mt 5:13j). Nende sõnade järgi Heldur elas ja nende mõju saadab tema mälestust veel pikki aastaid.

Heldurit jäävad meenutama tema kaks põhilist osist – soola mõju ja valgus, mis ulatusid kõigile, kes teda tundsid. Helduri rõõmsameelne eluhoiak innustas kõiki, kes temaga kokku puutusid. Ta armastas ja hoolis väga oma perest, kogukonnast, talust ja loomadest, eriti hobustest. Ta kuulus Eesti Hobusekasvatajate Seltsi. Tema mitmed masinad vurasid rohkem abivajajate huvides kui tema enda heaks. Ta oli helde käe ja lahtise südamega mees. Kabakule, tema kodutallu, tuldi alati heal meelel, sest siin olid sa oodatud.

Kuno Pajula
11.03.1924 -26.11.2012

EELK peapiiskop emeeritus Kuno Pajula sündis Virumaal Salla vallas talupidajate perekonnas. Ta õppis Käru ja Salla algkoolis ning Väike-Maarja gümnaasiumis. 1949. aastal astus ta kiriku teenistusse, käies aastakümnetega läbi tee jutlustajast peapiiskopini. Ta teenis Illuka, Iisaku, Kursi, Narva Aleksandri ja Tallinn Jaani kogudusi. Peapiiskopiks valis EELK kirikukogu Kuno Pajula 11. juunil 1987. aastal. Peapiiskopina töötas ta seitse aastat.
Pajula oli üks Eesti Kirikute Nõukogu algatajaid ja selle esimene president aastatel 1989–1993. Siin tulid kasuks ta kogemused Kirikute Maailmanõukogu keskkomitees aastail 1983–1992. Pajula aitas Eesti kirikutel omandada meie kodumaa nii tormilisel perioodil kaalukas positsioon suhetes valitsuse ja ühiskonnaga.
Pajula oli alati rõõmsameelne. Meenub, kuidas ühte EKN jõululäkitust ette valmistades ütles ta: „Jõulusõnum ilma rõõmuta on puudulik."
Pensionipõlveski elas Pajula oma kiriku ja EKN elule ning ettevõtmistele kaasa.
Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit mõtleb tänuga peapiiskop emeeritus Kuno Pajula elutööle ja vennalikule avatusele. Oleme oma palveis leinava pere ja Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga.

7-8/2011

Briti maailmakuulus kirjamees ja õpetlane John Stott (27.04.1921-27.07.2011) kutsuti 90aastasena taevakoju. Ta oli eelkõige tuntud oma raamatute ja etteastete poolest, kuuludes viimase 60 aasta mõjukamate evangelikaalide hulka.

John Stott sündis 1921. aastal kuningliku perekonna tohtriperes, õppis Cambridge'i ülikoolis üliedukalt keeli ning teoloogiat. 1945. aastal, anglikaani vaimulikuks ordineerimise järel, asus teenima All Souls Churchis, Londonis abiõpetajana (1945-50), seejärel pastorina (1950-75), ning alates 1975. aastast emeriitpastorina. 1952 alustas Stott teenimist ülikoolimisjonärina, juhatades misjonitööd Cambridge'is, Londonis, Oxfordis ja Durhamis, 50ndate teisel poolel ka Ühendriikides – McGillis, Harvardis ja Yale'is. Stotti ülikooliloengud neis õppeasutustes said aluseks tema raamatule "Basic Christianity" ("Lihtsalt kristlus"), mis ilmus 1958. Ta on olnud kuninganna kaplan (1959-91) ning oli elu lõpuni kuninganna abikaplan. Aastast 1970 reisis John Stott palju kolmanda maailma maades pastoritele ja tundengitele esinedes. Stott on peaaegu 40 raamatu autor.

Inimesena oli ta tuntud oma alandlikkuse poolest – ta pakkus lahkesti külalisele oma kodus teed, Nigeeria pastori käsitsi kirjutatud kirjale vastas samaga. "Alandlikkus pole mitte silmakirjalikkuse sünonüüm, vaid ausus," tõdeb Stott.

Stottiga käia alati kaasas paks nahk-klade, mille ta igal hommikul peale Piibli lugemist ja mõtisklemist ette võttis ja sellest sõprade, perekonna, organisatsioonide ning isegi võõraste palvesoove Jumala ette kandis. Stott oli palvetav mees, kelle päeva täitis Isa ees olemine. Kirjamees veetis enamiku oma päevast kirjutuslaua, kõnepuldi või nõupidamistelaua taga, jättes vähe aega lõõgastuseks. Siiski polnud Stott eluvõõras – teda võis tihti näha oma maamaja ümbrust kohendamas ning kodus õhtusöögi järel nõusid pesemas. Stotti kõige suuremaks kireks Piibli uurimise kõrval olid linnud, keda ta igal võimalikult päiksetõusul vaatamas käis. John Stotti menu saladuseks polnud midagi eriskummalist, ta oli mees, kes palvetas, ei peljanud pingutust nõudvat ajuragistamist, oli tasakaalukas, humoorikas, töökas ning looduslembene.

John Stott:

Jumala Sõna on antud, et meist saaksid mitte teadlased, vaid kristlased ning et meid juhatada igavesse ellu usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Jumal ei kavatsenud Pühakirjas avaldada asju, mida inimesed ise uurimise ja eksperimendi kaudu avastada võivad.

Jumal on rahusobitaja. Jeesus Kristus on rahulooja. Kui meie tahame olla Jumala lapsed ning Kristuse jüngrid, peame samuti olema rahutegijad.

Billy Graham: „Evangeelne maailm on kaotanud ühe oma suurima pressiesindaja ja mina ühe oma lähedasema sõbra ja nõuandja. Ma kohtan teda jälle, kui jõuan taevasse."

05/2011 Enn Veevo, Palade koguduse pastor

David Wilkerson 19.05.1931 – 27.04.2011

27. aprillil kutsuti ootamatult igavikku Eestiski tuntud evangelist, pastor ja paljude raamatute autor David Wilkerson.

1950-datel aastatel Ameerikas, Pennsylvania osariigis väikest kogudust teeninud pastor Wilkerson tundis ühel 1958. aasta veebruaripäeval kutset minna jagama Jumala sõna seitsmele New Yorgis mõrva pärast kohtu alla sattunud teismelisele. Katse kohtuda noormeestega lõppes arreteerimisega. Kuid esialgu läbikukkumisena tundunud sündmus avas aga tee miljonilinna noortejõukude juurde. Töö narkomaanide ja kriminaalse taustaga noorte hulgas viis noortemisjoni Teen Challenge asutamiseni 1960. aastal. See organisatsioon koos oma rahvusvahelise osaga World Challenge tegutseb tänaseni, rohkem kui 1000 tegevuskeskusega 78 maal, aidates uuele elule kümneid tuhandeid inimesi aastas. New Yorgi tööst kirjutatud raamat „Rist ja pussikangelased" ja selle ainetel vändatud film muutusid kiiresti rahvusvaheliseks bestselleriks ja panid aluse ka Wilkersoni tuntusele laias maailmas, avaldades elumuutvat mõju miljonitele kristlastele maailmas.

Läbi aastakümnete jätkas Wilkerson evangeelset tööd, juhtides Teen Challenge't ja korraldades noortekrusaade.

1986. aastal kutsus Jumal Wilkersoni üles asutama New Yorgis Times Square kogudust, mis tänaseks on oma 8000 liikmega üks mõjuvõimsamaid kogudusi linnas. 1990-datel loobus Wilkerson koguduse vanempastori kohast ja pühendas enam aega reisimisele ja pastorite teenimisele üle maailma. Tema viimane missioon oli heategevusorganisatsioon „Please Pass the Bread", mis on aitamas nälga kannatavaid inimesi.

Wilkerson ei nimetanud ennast kunagi prohvetiks, kuid paljud tema prohvetlikud nägemused on laialt levinud. Tuntuim neist on 1973. aastal saadud ilmutuse põhjal kirjutatud raamat „Nägemus", mille sisust päris kaalukas osa on tänaseks täitunud.

Ta elu ja teenistus oli pigem tagasihoidlik. Ta rõhutas Jumala pühadust ja õigsust, Kristuse armastust ja kutsus kristlasi üles puhtusele ja pühadusele ning pühendama ennast sajaprotsendiliselt Kristusele.

2004. aastal külastas D. Wilkerson koos oma poja Garyga Tallinna. Ka siin oli ta südamel julgustada Eesti koguduste juhte ja töötegijaid, samuti oli tal eriline sõnum enesetapumõtetega inimestele.

Hoolimata lähenevast 80-dast sünnipäevast oli Wilkerson jätkuvalt aktiivne. Tema poeg Gary ütles järelehüüdes isale: „Ma ei usu, et mu isast oleks saanud hea pensionär. Ma ei usu, et ta oleks suutnud istuda rahulikult kiiktoolis ja meenutada vanu häid aegu. Seetõttu arvan ma, et Jeesus teadis seda ja kutsus ta lihtsalt armuliselt koju."

Davidi abielu Gweniga kestis peaaegu 60 aastat. Neil on neli last ja üksteist lapselast.

David Wilkersoni näol kaotas maailm ühe tulihingelise evangelisti ja sügavalt Jumalat armastava mehe. Tema elu näitab meilegi, kuidas täielik kuulekus Jumalale võib muuta meie elud viljakaks.

3/2010 Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor

Uudu Rips 30.07.1924 – 22.02.2010

„Mu lootus pole rajatud liivale, vaid elava Jumala sõnale. Seda lootust ei hävita maailma torm, selle kandjaks on Issanda arm!" Mullu Lootuse festivalil laulis neid Uudu Ripsi sõnu tema tütre Maarja Vardja viisil 500liikmeline ühendkoor kümnele tuhandele kuulajale, kus sajad tulid eestpalvele. Laulu lauldakse edasi, Pereraadio eetrist kõlab jätkuvalt: „Teiega oli eetris Uudu Rips", aga Uudu ise on juba rahus, Jeesuse juures.

Uudu Rips oli jutlustaja ja jutluste salvestaja, kuldsete kätega metallehistöö meistrimees, hingehoidja, laulusõnade autor, kirjamees; isa, vanaisa, vana-vanaisa. 1980-1987 oli ta Võru baptistikoguduse pastor. Enne ja pärast seda teenis ta Tartu Kolgata baptistikoguduses diakonina.

Mäletan Uudut: väärika käepigistuse ja toetava naeratusega tervitas ta kogudusekaaslasi – tal oli nii noorte kui vanade austus. Veelgi isiklikumalt meenub vestlus temaga, kui 11 aastat tagasi seisin valiku ees: kas võtta vastu kutse Kolgata koguduse pastori ametisse. Mul oli viis kõhklust, mida ta rahuliku autoriteediga leevendas.

Uudu sünnikodus Suislepas oli küll üldist jumalakartust, aga elava usuga puutus Uudu kokku klassiõde Helmi (hilisem Allsalu) ema kaudu, kes oli saanud usklikuks. 14aastaselt sai Uudu talutunnis päästetud. Päev hiljem andis Jumal talle selge kinnituse: "Sinu patud on sulle andeks antud. Sa ei kuulu nüüd enam surmakohtu alla." Uuestisünd tõi taltsutamatu noormehe ellu sügava muutuse. Uudu on kirjutanud: "mu usk ei ole sõltunud inimestest... Usule on antud palju kindlam alus – Jeesuse Kristuse isik." Oluliseks usuisaks kujunes talle hilisem Kohila pastor Kaljo Raid. Raid seletas Uudule usuristimise ja koguduse tähtsust. 1942. aastal ristitigi Uudu Kohilas usuristimisega Osvald Tärgi poolt.

Jumal andis armu, et üle 60 aasta oli Uudu kõrval abikaasa Elli. Ühiselu tuli alustada üsna kitsastes oludes nõukogude aja Tartu väikestes üürikorterites. Hiljem ehitati oma maja, üles kasvas kolm last: Ermo, Andrus ja Maarja. Vanas eas olid tema suurimaks rõõmustajaks väikesed lapse-lapse-lapsed.

Igapäevast leiba teenis Uudu algul 10 aastat etnograafiamuuseumis fotograafina. 1960. aastal rajas ta Tartusse ARSi osakonna. Mitmed töökaaslased on Uudu kaudu usule tulnud. Uudu ise oli põhiliselt vasksepp, aga tegi ka hõbedast jm metallist rahvuslike motiividega ehteid ja tarbeesemeid. Suurim tema sepistatud lühtrer asub Alu mõisas. Elva baptistipalvela ja Mustvee luterliku kiriku lühtreid saab igaüks vaatamas käia.

Esimese tunnistuse ütles Uudu Puka metodisti kirikus. Edaspidi tunnistas ta igal pool, kuhu sattus – ja vaimulikke koosolekuid külastas ta innuga. 60 aastat oli ta Tartu Kolgata baptistikoguduse liige: jutlustas, pidas piiblitunde, pikka aega oli juhatuses. Uudu oli üks koguduse sammastest, kes oskas hooldada vanu ja toetada noori. Viimsi pastor Raido Oras, kes oli varem Kolgatal noortejuht, meenutab: "Uudu Rips jääb minu mälestustesse tööka ja tasase mehena, kelle süda valutas ikka noorte pärast. Noortejuhina oli mulle sellest palju abi." Võru kogudust teenis Rips algul Paul Himma kõrval, hiljem iseseisva pastorina.

Kõik see oli jäämäe veepealne osa. Veealune – põrandaalune – osa tema tööst taevariigis oli jutluste salvestamine, levitamine ning elu viimases osas ümbersalvestamine ja ettevalmistamine Pereraadio jaoks. Alates 1965. aastast hakkas ta Jaan Reisalu innustusel jutlusi salvestama. Uudul oli tehnilist taipu ja kuldsed käed, mida tollase tehnika juures eriti tarvis läks. Alates 1990ndatest aastatest kogus ta ka teiste salvestusi ja töötles neid raadioeetri jaoks sobivaks. Tulemuseks on 850 Osvald Tärgi; 300 Robert Võsu, 300 Paul Himma, 150 Kaljo Raidi jutlust jne. Salvestamistehnika oli kallis, hea makk maksis 8 kuu palga. Tööd toetasid mitmed, aga ka Uudu ja tema pere jaoks oli see suur ohver. „Kasinus on Vaimu vilja üks kaunimaid osi," on Uudu öelnud. Ta kulutas vähe enda peale ja palju taevariigile.

Uudu usk oli selge ja põhimõttekindel. Ta elas südamega kaasa vendluse tööle. Koos Elliga meeldis neil külalisi vastu võtta, need olid alati vaimulikud vestlused. Uudu oli ka haiguste ajal tänulik selle eest, mis Issand on andnud: "Maine ihu kulub, aga seesmine inimene saab päev-päevalt uueks."

Jumala sõna ütleb: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu." Jumala sõna põhjal võime kinnitada: „Ta uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks."

Uudu Rips sängitati maamulda 27. veebruaril Tartu Pauluse kalmistul oma abikaasa kõrvale. Teda oli tulnud ära saatma üle saja sugulase-sõbra-usukaaslase. Järelhüüdeid ütlesid Tartu Kolgata, Tartu Salemi, Tartu Annelinna, Mooste, Valga, Võru, Valga, Mustvee, Suure-Jaani, Elva ning EELK Mustvee pastorid ja Pereraadio esindaja. Tartu Kolgata koguduses on Uudu Ripsi mälestusõhtu 28. märtsil kell 17.