In memoriam Daniel Luik

5/2009 Margus Kask, Jõgeva baptistikoguduse pastorluik daniel

Daniel Luik 05.07.1930 – 16.03.2009

Pastor Daniel Luik sündis 6-lapselises peres 5. juulil 1930 Selli külas, Jõgeva vallas.

Isa ja ema usklikus kodus korraldati äratuskoosolekuid. Nii jäid Danieli südamesse juba varasest noorusest ususeemned.

Daniel lõpetas Selli algkoolis 6 klassi ja omandas Tallinna Raudteekoolis side- ja signalisatsioonimontööri eriala. Peale seda järgnes sõjaväeteenistus Jõhvi demineerijate väeosas. Seejärel asus ta elama Tallinna, kus töötas peamiselt ehituse alal.

1959. a augustis abiellus Daniel Milvi Laidiga. Selles kaunis ja armastusrohkes abielus sündisid Marge (1961), Merle (1968) ja Argo (1974). 1961. a koliti Pärnusse.

Danieli isa Aleksander küsis surivoodil: „Poeg, kas sina tahad viia edasi seda tööd, mida mina tegin?" Peaaegu aasta hiljem, veebruaris 1966 Pärnu Immaanueli koguduses, andis ta oma elu Jumalale. Abikaasa sai Jumala lapseks 3 nädalat hiljem. Märtsis laulatas pastor Albert Tammo nad kristlikku abiellu.

Daniel võttis osa koguduse kooride tööst, tunnistas innukalt Jumalast ning tema Sõnast. 1974. a sügisel õnnistati ta Pärnu Immaanueli koguduse diakoniks.

Sama aasta lõpus valmis Danielil oma maja. Aga Jumalal olid tema jaoks teised plaanid – teda kutsuti jumalariigitööle Mooste Baptistikogudusse. Hoolimata lähedaste soovitustest, alustada elu oma ehitatud kodus, ei saanud Daniel oma Õnnistegija kutsest loobuda.

Pere kolis Moostesse ja jaanuarist 1975 sai Daniel Luigest sealse koguduse presbüter. Mooste kogudus osutus üheks Effataa ärkamise kaastööliseks. Tol ajal külastas kogudust palju vendi, kogeti avatud Püha Vaimu õhkkonda, inimesed said oma hinge- ja ihuhädadest vabaks ning päästetud. See ärkamiselaine jäi Danieli jaoks elu lõpuni üheks suundaandvaks perioodiks.

Vend teenis suure armastuse ja ustavusega nii kogudust Jaanimõisas kui kogu ümbruskonda.

Daniel ehitas palvela juurde kõrvalhoone (garaaž, saun, puukuur), rajas suure viljapuuaia, ehitas teisele korrusele külalistetoa. Pühakoda uuendati nii seest kui väljast.

Tema andumusest said osa paljud teisedki kogudused. Ta käis abiks ehitustöödel Kohtla-Järve, Elva, Kuressaare Siioni, Ridala ja Tallinna Kalju koguduses.

Danielile meeldis külastada inimesi, ta vestlused võtsid ära valu ja leina, andsid lootust. Väga veendunult tunnistas ta Jumala Sõna. Ta armastas muusikat. Tal oli väga hea hääl, temast kujunes koguduse puhkpilliorkestri hing.

Daniel Luik lõpetas Moostes pastoritöö 15. juulil 1998. Räpinasse elama asudes jäi veel mõneks ajaks tema vastutada sealne Mooste koguduse tööpunkt. Paar aastat hiljem leiti elukoht Tartus.

Jumalal oli aga Danielile veel kohustusi. 2005. a hiliskevadel koliti koos perega Jõgevale ja astuti kohaliku baptistikoguduse liikmeteks. Ka siin oli Daniel ääretult ustav kõiges: remonditöödel, aia korrashoiul, kuulutas jumalasõna, viis läbi jumalateenistusi. Daniel oli igas mõttes noore pastori abi, nii tõelise mentori kui vaimuliku juhina. Ta oli ka koguduse juhatuse liige.

Daniel Luik elas 78 aastaseks. Natuke üle 5 kuu jäi puudu kuldpulmade tähistamisest, mida ta juba planeeris. Ta oli väga nooruslik, käis lastelastega suusatamas, matkadel, oli kirglik kalamees. Ta oli väga hea abikaasa, emotsionaalne, tundeline, väga armastav.

Oma tegevuses oli ta väga loov ja leidlik erinevate lahenduste peale. Viimastelgi aastatel abistas nii tütart kui poega majaehitusel.

Danieli lahkumine 16. märtsil 2009 oli ootamatu nii perele, kogudusele kui kõigile tema lähedastele. 21. märtsil sängitati ta viimasele puhkepaigale Siimusti kalmistul.

„Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." (Ilm 21:3-4).

Meenutades Aleksius II

1/2009 Joosep Tammo, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident

Möödunud aastal kutsuti igavikku Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II (1929 -2008).

Astudes 1990. aastal ametisse oli ta viieteistkümnes kirikupea alates patriarhaadi loomisest Venemaal 1589. Väikesevõitu järjekorranumber on seletatav asjaoluga, et Peeter I kaotas institutsiooni. Pärast selle taastamist ning patriarh Tihhonit, kes kinkis Eesti Õigeusu Kirikule autonoomia, oli ta teine patriarh, kes sai ametisse enam-vähem vabadel valimistel. Eriliseks tegi patriarhi eestimaalaste jaoks tema siitkandi päritolu ja armastus Eesti maa ja rahva vastu. Õppides Aleksius II lähemalt tundma oikumeenilistel kohtumistel võib öelda, et ta oli väga soe ja südamlik inimene, kes suhtus suure lugupidamisega ka teiseusulistesse. Tal oli isiklikes vestlustes alati öelda mõni soe ja osavõtlik sõna. Kui eesti ajakirjanikud mõne aasta eest temalt küsisid, milliste auavaldustega nad peaksid kirikupea poole pöörduma, vastas ta: „Olen karjane, kelle esmane kohustus on teenida oma kogudust." Tegemist oli tõepoolest esmajoones vaimuliku isaga, kellele olid tähtsad kiriku õpetus ja õigeusu väärtused. Eestis teenis ta Jõhvi vene ja Tartu eesti õigeusu kogudusi.

Aleksius II vaimulikutee algas ajal, mil tollane Leningradi Vaimuliku Seminari rektor taganes avalikult usust ja kellele järgnesid mitmed seminaristid. Kirikuid kiusati süstemaatiliselt taga ning päevakorral oli koguduste ja kloostrite sulgemine. Ilmselt tänu Aleksisus II säilisid mitmed pühakojad ja eelkõige Kuremäe klooster. Ta jäi elu lõpuni ustavaks Jumalalt saadud kutsumusele, ehitada Vene Õigeusu Kirik taas üles. Nii kujunes tagakiusatud, pooleldi põrandaalune organisatsioon suursuguseks ja säravaks vene ühiskonna eestkõnelejaks.

„Uuel ajaloolisel ajal aitas just tema kiriku jalule," sõnas Ehho Moskvõ teleajaloolane ning Ühiskondliku Palati liige Nikolai Svanidze. „Ta oli väga suur kuju. Arvestades, millises seisus võttis ta kiriku vastu ja millisena jättis. Aastatel 1991–1993 oli tema käitumine eeskujulik – ta suutis vältida nii langemist äärmustesse kui ka näo kaotamist."

Meie mälestusteraamatusse jääb ta Eesti Kirikute Nõukogu loomise initsiaatorina 20 aastat tagasi ja inimesena, kes hoolis Eestist ja siinsest õigeusu kogukonnast.

Eesti EKB Liidu juhatus saatis Moskva patriarhaadile raske kaotuse puhul kaastundeavalduse.

 

.

In memoriam Jaan Helisma

3/2009 Tarmo Kähr, Kärdla baptistikoguduse pastor

Jaan Helisma 15.10.1928 – 14.02.2009

Jaan Helisma sündis 15. oktoobril 1928. aastal Hiiumaal Viilupi külas pere seitsmenda lapsena. Jaani vanemad olid usklikud ja nii sai ka tema juba lapsena kristliku eluviisiga tuttavaks. Isikliku päästekogemuse elas Jaan läbi 14-aastasena. Samal aastal ta ka ristiti ja ta liitus Hilleste kogudusega. Jaani haridustee piirdus algkooliga. Õnneks säästis suur sõda tema aastakäiku. Hilleste koguduse liige oli Jaan kuni oma abiellumiseni Maimu Männamaga 1953. aastal.

Abielludes läks noor perekond Kärdlasse elama ja astus ka sealsesse Baptistikogudusse. Neil sündisid kaksikutest tütred, kellest üks suri varakult. Tütar Sirjest ja kolmest lapselapsest tundis Jaan palju rõõmu. Isa ja vanaisana oli Jaan nii autoriteediks kui ka armastavaks eestpalvetajaks. Teda võib nimetada „tõeline Iisraeli mees, kelles ei ole valet." Jaan oli väga töökas, aidates paljusid nõnda, nagu tal võimalusi oli. Viljo Liik meenutab, et kui tema 1960. aastal Tallinnast kodusaarele tagasi tuli, siis kord tuli Jaan uksest sisse ja küsis, et kas ta saaks tulla appi metsast puukoormat ära tooma. Pandud siis koos koorem peale ja Jaan sõitnud Kärdlasse ning üllatusena just Viljo õue peale, kuhu puud mõeldud olidki. Igapäevast leiba teenis ta nii auto- kui ka bussijuhina. Oma elu viimasel hetkel oli ta koos väimehega metsatööl, mida ta kogu elu oli väga armastanud.

1985. aastal ordineeriti Jaan Helisma Kärdla Baptistikoguduses diakoniks. Ta oli hea vaimuliku sõnaga vend, aidates kaasa nii kantslis kui laulukooris. 1992. aastal pärast seda, kui Hagaste koguduse karjane Evald Hanikat enam ei jaksanud, oli Jaan valmis minema appi oma vanavanemate kogudusele. See paik oli talle väga kallis. Hagaste palvela on omanäoline ja suur – selle eest kandis Jaan hästi hoolt. See oli jumalakojaks ehitatud ja pidi andma head tunnistust külale ka siis, kui seal enam regulaarseid teenistusi ei peetud. Koguduse liitmine Kärdlaga oli Jaanile valus protsess. Eelkõige seepärast, et ümberkaudsete külade inimesed, keda ta kirglikult palves Jumala ette kandis, polnud vastuvõtlikud Sõnale ja kogudusetöö hääbus. Ometi oli see paik olnud paljudele läbi aastakümnete Jumala leidmisel õnnistuseks.

Aastail 2002–2004, seoses Palade koguduse karjase vend Udo Veevo haiguse ja surmaga, oli Jaan Helisma suureks toeks sealsele kogudusele, täites alguses sisuliselt karjase ülesandeid, hiljem aga jutlustas regulaarselt kuni Enn Veevo Hiiumaale kolimiseni. Jaan Helisma kutsuti taevase Isa juurde 14. veebruaril 2009. Tema maine põrm on maetud Palade kalmistule.

In memoriam dr David Russell

11/2010 Toivo Pilli, Salemi koguduse pastor

Endine Euroopa Baptisti Föderatsiooni president (1979-1981) ja Briti Baptistiliidu peasekretär (1967-1982) dr David Russell lahkus igavikku 8. novembril 2010. Ta oli 93-aastane. Veel aastapäevad tagasi oli mul eesõigus eakat vaimulikku Bristolis kohata ja tervitada. David Russell andis suure panuse EBF-i töös, olles üheks esimeseks lääne baptistide juhiks, kes EBF-i ametliku esindajana tõstatas Ida-Euroopa riikide juhtidega kohtudes usuvabaduse küsimuse. Koos USA president Jimmy Carteriga aitas Russell kaasa Nõukogude Liidu põrandaaluse baptistiliikumise juhi Georgi Vinsi vanglast vabastamisele. Selles vastutusrikkas töös oli David Russellile abiks nii tema usuline tasakaalukus, usaldust loov suhtlemisstiil kui ka diplomaatilised oskused. Koos Alec Gilomore'iga algatas David Russell William Barclay Uue Testamendi kommentaaridesarja tõlkimise vene keelde. See oli paljudele endise Nõukogude Liidu vabakoguduste pastoritele aastate vältel oluliseks töövahendiks jutluste ettevalmistamisel. Mitmed Eesti pastoridki on seda oranžide kaantega sarja kasutanud ja kasutavad veel tänagi. Oleme tänulikud David Russellile tema ettevõtlikkuse eest selle olulise abivahendi avaldamisel, mis nõukogude aja lõpul mõjus nagu värskendav ja mõtteid ärgitav tuulepuhang pastori töökabinetis. Sealt jõudsid piibliteksti avavad mõtted jutlustesse ja koguduseliikmeteni. Jeesus ütles kord tähendamissõnas: „Tõesti ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!" (Mt 25:40)

.

Meie siin, kuid nemad juba seal

2/2009 Erki Tamm, Kalju koguduse pastor

„Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted" (Js 55:9).

Liis Kohv 14.10.1988 – 25.01.2009

Jürgen Lahesalu 02.06.1989 – 25.01.2009

Armsate noorte, Jürgeni ja Liisi lahkumine meie keskelt traagilise õnnetuse kaudu, lõhestas kogu olemise siin- ja sealpoolseks. Valus ja leinas ümbritsesid kümned ja sajad inimesed üle maa üksteist eestpalvete lootusega. Me oleme veel teel, kuid tahaks jõuda sinna, kus olete juba teie.

Kui tähenduslikuks muutub noore inimese elu, mis järsku siin lõpeb?! Liisi naeratused ja õrnad kallistused, mida ta armastusega oma lähedastele nii ohtralt kinkis. Siiras usk Jeesusesse, millega ta pühapäevakooli lapsi lummas. Aastatepikkune tublidus koolis sai möödunud kevadel kuldse medaliga pärjatud, et unistuste õpetajaametit matemaatikas tudeerima hakata. Need plaanid jäid pooleli.

Jürgen säras noore talendina korvpalliplatsil. Omaealiste hulgas koguni maa meistriks tulles. Kuid sport ei saanud ta elu sisuks. Seda tõelist ta alles otsis. Elasin kaasa tema otsingutele ning olin tunnistaja noore mehe Jumalale avanemisest. Seepärast lubage, et jagan pisut pikemalt. Ta ise kirjutab oma blogis:

„Ma võtsin raamaturiiulist eile ühe uue raamatu "Ingli puudutus". Olin aastaid tagasi selle ostnud jõuluks. Nüüd leidis see alles kasutust. See oli see, mida ma vajasin. Kell võis olla umbes 2 öösel. See tõesti puudutas ja puudutab mind väga... see raamat oli oma aega oodanud, et mõjuda mulle sügavamalt ning tugevamalt, kui ta oleks teinud seda aastaid tagasi. Raamatu tegelastes leidub nii palju headust ning usaldatavust ja kõike muud head, mida on võimalik ettekujutada... kuid see on kõik peidus selle kalgi ja külma, ükskõikse pealispinna all... ning selleni jõuab vaid appi saadet ingli ja Tema puudutuse kaudu."

Mäletan seda pühapäeva, kui pärast jumalateenistust Jürgeniga rääkisime. Juba suvest oli ta püüdnud selgusele jõuda. Endas. Jumalas. Elus. Meie jutt jäi pooleli. Miski takistas lõplikult otsustada. Kuid õhtul lahenes kõik, kui ta pisarais palvetades oma elu Jeesusele andis. Sellest kirjutab ta:

„Täna on tõeliselt eriline päev! Täna on pühapäev, isadepäev, mardipäev, Lootuse festivali alguse päev... täna on PÄEV, mil ma tegin lõpliku otsuse ja võtsin vastu Jumala oma südamesse.

Seda tunnet ei saa kirjeldada, see lihtsalt tekitas nii kerge tunde nagu koorem oleks laskunud südamelt. Ma olen üliõnnelik, et sain jagu oma Minast ja egost ning alandusin Jumala ees ning tunnistasin, et ei saa elada ilma Jumala juhtimise ja armuta."

Aastavahetuse laagris Kuressaares koges ta midagi erilist. Ehk Püha Vaimu puudutust. Seni nii tagasihoidlikust Jürgenist sai tulihingeline misjonär. Tal oli kiire sellega, külastades koos sõpradega erinevaid kogudusi. Viimasena Tartu Kolgata talvelaagrit Nuutsakul, kust nad tahtsid jõuda Lasnamäe Lootuse koguduse Oaasi. Ta igatses jagada seda, mis Jumal oli talle teinud. Oma tuppa, kaminasimsile jäi poolikult täidetud Andrease kaart, talle kallite inimeste nimedega. Küllap palvetavad nad nüüd Liisi ja Jeesusega meie kõigi pärast, et meil oleks sama lootus, mille nemad olid juba leidnud.

Nagu lendtähtedena on Liis ja Jürgen sellest maailmast põledes läbi lennanud. Nad on julgenud särada. Nende noorte inimeste elu eeskuju paneb meidki silmi üles tõstma, et otsida Jumala igavesi teid. Kuid siin olles ja oma teid jätkates hoiame üksteist armastuses ja eestpalvetes.

 

.

In memoriam Osvald Talts

1/2009 Kalev Ainlo, Otepää Vabakoguduse pastor

Osvald Talts 16.09.1927 – 20.11.2008

20. novembril 2008 kutsuti igavikku Puka Vabakoguduse kauaaegne (1955-1997) pastor Osvald Talts.

Osvald sündis 16. septembril 1927 metsavahi peres Pärnumaal Häädemeestes. Koos vanematega veetis ta palju aega looduses. Metsade ning nurmede hõngu oli tunda tema juures läbi kogu elu. Noore mehena sattus Osvald kahe sõjajalal oleva vastasmõju keerisesse. Temast sai metsavend. Mõne aja pärast aga konserveerisid nad oma relvalao tulevaseks vabadusvõitluseks Eesti eest ja ta lahkus kodukandist.

Usklikuks sai Osvald 1947. aastal Tallinna Karmeli Vabakoguduses. Töö kõrvalt autobaasis lõpetas ta õhtukeskkooli. Tema lähedane sõber Dimitri Lipping meenutab unustamatuid palvetunde Osvaldi väikeses üüritoas Heina tänaval.

1955. aastal nimetas vanempresbüter Johannes Lipstok ta oma käskkirjaga Puka koguduse diakoniks presbüteri ülesannetes katseajaga 3 kuud. Augustis valis kogudus ta üksmeelselt oma karjaseks. Algul elas ta Pukas ja tutvus lähemalt kõigi koguduseliikmete elu-oluga. Aastal 1958 abiellus ta Tartu Saalemi koguduse õe Aleksandra Kogeriga. Abikaasa ostis Nõo alevikku majakese, mis tuli põhjalikult ümber ehitada. Nõos sündisid neile kaks tütart: Ruti ja Inge. Aastakümneid teenis Osvald igapäevast leiba üle koduhoovi asuvas Nõo meierei puidutsehhis.

1958 lõpetas Osvald usuteaduslike kaugõppe kursuste alamastme. Päevakorral oli tema presbüteriks ordineerimine, millest ta aga isiklikel põhjustel elu lõpuni loobus.

Osvald Taltsi elutööks oli kogudusevanema töö Puka koguduses ligi poole sajandi jooksul. Rahvarikkad aastapäevad kirikumäel olid otsekui Lõuna-Eesti suvepäevad. Üheks meelde jäävaks sündmuseks oli ühine ristimistalitus Päästjärves. Seda püüti küll hoida salajas, aga see tekitas kohalikes suurt huvi. Uskmatud noormehed tõid suured sületäied lilli Kristuse pruutidele. Tuldi jalgsi, jalgrataste ja veoautodega ning kahjustati järveäärset viljapõldu sedavõrd, et ürituse korraldajaid ootas suurem rahatrahv. Kompromissina pakuti välja linakitkumine, milleks kolhoosil polnud kunagi piisavalt tööjõudu. Töö tehti ära lauldes ja Jumalat kiites ning mitmest paigast kokkutulnud usklike rõõmsameelsus pakkus kõneainet pikaks ajaks.

Osvald oli armastatud kõneleja paljudes Eestimaa kogudustes ja uskliknoorte laagrites. Oli neid, kes pidasid Osvaldi kõrgharidusega meheks, järeldades seda tema suurtest ajaloolistest ja poliitilistest teadmistest. Jumalamehena palvetas ta poliitiliste arengute pärast ja tema südames oli eriline koht Eesti rahvale ja omariiklusele. Talle olid sümpaatsed põrandaalused usklikud Nõukogude Liidus, kes mõni kord ka Puka kirikumäel oma kokkutulekuid pidasid.

Osvald armastas palju lugeda, loetu põhjal analüüsida ja palvetada – julgelt esitada ja kaitsta oma põhimõtteid. Kirjandushuvi pärandas ta ka lastele. Tütred meenutavad, kuidas rutiinsed tööd tehti ära isa põnevate jutustuste saatel. Osvaldis elas maailmaparandaja vaimsus ja tema kompromissitut tõearmastust ei varjutanud konfessioonide piirid. Ta oli jõulise ning teravmeelse stiiliga kõneleja. Kord pidas ta unustamatu piiblitunni 7-pulgalisest armastuse redelist, valides madalaimaks astmeks „Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!" (Gl 5:15). Samas oli tal eitav hoiak jõulukuuse ja mõnegi traditsiooni suhtes. Vaimuinimesena ei häirinud teda isiklik ebaõnn, majanduslikud raskused ja mõnede unistuste mittetäitumine. Tähelepanu väärib ka tema piiritu usaldus kaastööliste suhtes, eelistades näiliselt nõrgemaid tugevatele.

Peale Osvaldi pensionile jäämist Puka kogudust teeninud pastorid Ago Rand, Üllas Linder, Taavi Palm ja teised kaastöölised kinnitavad kui ühest suust Osvaldi suurt heatahtlikkust tema töö jätkajate suhtes.

Kauniks testamendiks sobib tema loodud koorilaul „See rahu jääb", mille viisi aitas tal kirja panna Vardo Holm.

Tema omal soovil asetati Osvald Talts puhkama Puka kirikumäele.