In memoriam. Uudu Rips

3/2010 Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor

Uudu Rips 30.07.1924 – 22.02.2010

„Mu lootus pole rajatud liivale, vaid elava Jumala sõnale. Seda lootust ei hävita maailma torm, selle kandjaks on Issanda arm!" Mullu Lootuse festivalil laulis neid Uudu Ripsi sõnu tema tütre Maarja Vardja viisil 500liikmeline ühendkoor kümnele tuhandele kuulajale, kus sajad tulid eestpalvele. Laulu lauldakse edasi, Pereraadio eetrist kõlab jätkuvalt: „Teiega oli eetris Uudu Rips", aga Uudu ise on juba rahus, Jeesuse juures.

Uudu Rips oli jutlustaja ja jutluste salvestaja, kuldsete kätega metallehistöö meistrimees, hingehoidja, laulusõnade autor, kirjamees; isa, vanaisa, vana-vanaisa. 1980-1987 oli ta Võru baptistikoguduse pastor. Enne ja pärast seda teenis ta Tartu Kolgata baptistikoguduses diakonina.

Mäletan Uudut: väärika käepigistuse ja toetava naeratusega tervitas ta kogudusekaaslasi – tal oli nii noorte kui vanade austus. Veelgi isiklikumalt meenub vestlus temaga, kui 11 aastat tagasi seisin valiku ees: kas võtta vastu kutse Kolgata koguduse pastori ametisse. Mul oli viis kõhklust, mida ta rahuliku autoriteediga leevendas.

Uudu sünnikodus Suislepas oli küll üldist jumalakartust, aga elava usuga puutus Uudu kokku klassiõde Helmi (hilisem Allsalu) ema kaudu, kes oli saanud usklikuks. 14aastaselt sai Uudu talutunnis päästetud. Päev hiljem andis Jumal talle selge kinnituse: "Sinu patud on sulle andeks antud. Sa ei kuulu nüüd enam surmakohtu alla." Uuestisünd tõi taltsutamatu noormehe ellu sügava muutuse. Uudu on kirjutanud: "mu usk ei ole sõltunud inimestest... Usule on antud palju kindlam alus – Jeesuse Kristuse isik." Oluliseks usuisaks kujunes talle hilisem Kohila pastor Kaljo Raid. Raid seletas Uudule usuristimise ja koguduse tähtsust. 1942. aastal ristitigi Uudu Kohilas usuristimisega Osvald Tärgi poolt.

Jumal andis armu, et üle 60 aasta oli Uudu kõrval abikaasa Elli. Ühiselu tuli alustada üsna kitsastes oludes nõukogude aja Tartu väikestes üürikorterites. Hiljem ehitati oma maja, üles kasvas kolm last: Ermo, Andrus ja Maarja. Vanas eas olid tema suurimaks rõõmustajaks väikesed lapse-lapse-lapsed.

Igapäevast leiba teenis Uudu algul 10 aastat etnograafiamuuseumis fotograafina. 1960. aastal rajas ta Tartusse ARSi osakonna. Mitmed töökaaslased on Uudu kaudu usule tulnud. Uudu ise oli põhiliselt vasksepp, aga tegi ka hõbedast jm metallist rahvuslike motiividega ehteid ja tarbeesemeid. Suurim tema sepistatud lühtrer asub Alu mõisas. Elva baptistipalvela ja Mustvee luterliku kiriku lühtreid saab igaüks vaatamas käia.

Esimese tunnistuse ütles Uudu Puka metodisti kirikus. Edaspidi tunnistas ta igal pool, kuhu sattus – ja vaimulikke koosolekuid külastas ta innuga. 60 aastat oli ta Tartu Kolgata baptistikoguduse liige: jutlustas, pidas piiblitunde, pikka aega oli juhatuses. Uudu oli üks koguduse sammastest, kes oskas hooldada vanu ja toetada noori. Viimsi pastor Raido Oras, kes oli varem Kolgatal noortejuht, meenutab: "Uudu Rips jääb minu mälestustesse tööka ja tasase mehena, kelle süda valutas ikka noorte pärast. Noortejuhina oli mulle sellest palju abi." Võru kogudust teenis Rips algul Paul Himma kõrval, hiljem iseseisva pastorina.

Kõik see oli jäämäe veepealne osa. Veealune – põrandaalune – osa tema tööst taevariigis oli jutluste salvestamine, levitamine ning elu viimases osas ümbersalvestamine ja ettevalmistamine Pereraadio jaoks. Alates 1965. aastast hakkas ta Jaan Reisalu innustusel jutlusi salvestama. Uudul oli tehnilist taipu ja kuldsed käed, mida tollase tehnika juures eriti tarvis läks. Alates 1990ndatest aastatest kogus ta ka teiste salvestusi ja töötles neid raadioeetri jaoks sobivaks. Tulemuseks on 850 Osvald Tärgi; 300 Robert Võsu, 300 Paul Himma, 150 Kaljo Raidi jutlust jne. Salvestamistehnika oli kallis, hea makk maksis 8 kuu palga. Tööd toetasid mitmed, aga ka Uudu ja tema pere jaoks oli see suur ohver. „Kasinus on Vaimu vilja üks kaunimaid osi," on Uudu öelnud. Ta kulutas vähe enda peale ja palju taevariigile.

Uudu usk oli selge ja põhimõttekindel. Ta elas südamega kaasa vendluse tööle. Koos Elliga meeldis neil külalisi vastu võtta, need olid alati vaimulikud vestlused. Uudu oli ka haiguste ajal tänulik selle eest, mis Issand on andnud: "Maine ihu kulub, aga seesmine inimene saab päev-päevalt uueks."

Jumala sõna ütleb: „Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu." Jumala sõna põhjal võime kinnitada: „Ta uskus Jumalat, ja see arvestati talle õiguseks."

Uudu Rips sängitati maamulda 27. veebruaril Tartu Pauluse kalmistul oma abikaasa kõrvale. Teda oli tulnud ära saatma üle saja sugulase-sõbra-usukaaslase. Järelhüüdeid ütlesid Tartu Kolgata, Tartu Salemi, Tartu Annelinna, Mooste, Valga, Võru, Valga, Mustvee, Suure-Jaani, Elva ning EELK Mustvee pastorid ja Pereraadio esindaja. Tartu Kolgata koguduses on Uudu Ripsi mälestusõhtu 28. märtsil kell 17.

Paul Himma 100, kas tõesti juba?

06/2010 Andres Jõgar, Tartu Salemi kogudus

Sõidan sageli Tartust Jõgeva suunal välja, samuti ka tagasi. Baptisti kalmistu on kohe linna servas. Sealt möödudes tuleb sageli silme ette pilt eelmise sajandi kaheksakümnendatest. Valasime seal koos Salemi vendade Aleksander Partsi ja Kalju Sauliga ühe äärmise haua betoonranti. Kalju oli autojuht, Aleks ettevõtja, meister jm, aga mina abiline. Kui tegime pausi, läks Aleksander paari hauaplatsi jagu kõrvale ja ütles: "Vaata, see on Himma Pauli plats, ta laskis mul randi ära valada. Päris hästi tuli välja, püsib aastaid – kuni tarvis läheb. Näed, minu enda plats on seal, nii et nagu koguduses." Siis märkasin mitmete koguduseliikmete platse läheduses, mis toona oma aega ootasid. Siis tulin esmakordselt mõttele, et kalmistu nurgake võib olla osa kogudusest. Nii on tänagi: kogudustel on uued liikmed, uued pastorid, aga osa kogudust koos oma pastoriga on igavikus. Kalmistu nurgas on neid veel meelde tuletamas maine osa.

Paul Himma oli inimene, kelle ümber leidus kuulajaid. Ta võis korrata sageli samu näiteid, lugusid, aga see ei tüüdanud, ei olnud oluline. Oluline oli see, mida ta rääkis Jumalast, usust, pühitsusest, Kristuse taastulekust – need olid tema teemad. Inimesest, tema hingehädadest rääkis ta tollel ajal, mil mina teda mäletan, üpris harva. Vaimulikus diskussioonis oli tal, toetudes Piibli kirjakohtadele, kombeks esitada oma seisukoht. Ta ei sõnastanud diskussiooni teemat, ei kritiseerinud jutluses vastaspoolt ega toonud välja nende seisukohti. Lihtsalt jutlustas nii, nagu vaimulikult tundus õige olevat. Tema ajal oli taoline jutlus mõjuv ja selle hea tulemus tuntav.

Paul Himma ei olnud palju kooliharidust saanud, kuid kes seda ei teadnud, arvasid sageli, et mehel on vähemalt tugev eestiaegne gümnaasium seljataga. Ta oli iseõppija ja tema arutlused on meelde jäänud loogilistena. Jutuajamistes tõi ta näiteid vaimulikest raamatutest, kuigi akadeemilisem vaimulik kirjandus oli siis kättesaamatu. Tundus, et tema heade tuttavate hulgas leidus neid, kellelt ta sai küsida vastuseid oma küsimustele, mis puudutasid ka teisi erialasid, lisaks vaimulikule. Tema maailm ei olnud väike ja eeskujusid leidus ka väljaspool Eestit.

Kogudus oli siis teistsugune. Koguduse pastor pidi olema usaldusväärne, kogenud. Vaimulik elu oli surutud kitsasse kanalisse. Usklik olla tähendas kannatada. Küllap kujundas Himmat ka ümbritsev elu. Tema parima tööea ajal ei saanud ükski pastor avalikku tunnustust. Nad olid "kultuseteenrid", "kodanlikud igandid", "vaimupimeduse jüngrid", nagu väitis riiklik propaganda. Sotsialismi arenedes pidid nad kaduma. Sellises olukorras pidi väga jälgima, mida, kus ja kellele öelda. Aastaid vaimulik olla sai vaid siis, kui oli sisemine stabiilne usuelu ja osadus, mis kompenseeris välimise alandamise, laimamise, poolõigusetu seisundi ja infosulu laia maailmaga.

Nii pole ime, kui Himma valis oma vaimuliku raamatu pealkirjaks "Jeesus Kristus – maailma ainus lootus", sest ta ei näinud teist teed. Ajast, mida mina saan meenutada, liitus Salemi kogudusega mitme aasta jooksul rida noori, kellele Himma oli kahtlemata vaimulikuks vanaisaks. Enamusel nendest noortest puudus vaimulik taust, mõnel olid tõelised raskused oma kodustega, kes ei tahtnud usust kuuldagi. Peab olema ikka eriline inimene, kes ise, olles seitsmekümnene, suudab olla eeskujuks, õpetajaks, pihiisaks neile, kes on 16-20 aastased. Ei kuula ju noored vanu, välja arvatud siis, kui vanad on elukogenud, selge elukäsitlusega, head eeskujud ja lahked ning ise natuke uljad. Eks igaüks sellest noorteseltskonnast arvas, et "Paul on minu õpetaja". Tõde aga seisnes selles, et Himma oli paljudele noortele – veel enam – lausa eri generatsioonide noortele, kes üksteist ehk ei tundnudki, olnud õpetaja. Aga tuntud oli Himma ütlemine organiseeritud iseseisva noortetöö kohta, mis toimus kogudusetöö eraldi haruna, eemal kogudusest ja jumalateenistusest. Ütlemine oli umbes selline: "Uues Testamendis on noortetööst eraldi juttu vaid ühel korral, see oli siis, kui noored mehed kandsid Ananiase ja Safiira surnukehad välja". Himma tahtis, et noored oleksid koguduse juures. Ega ta ka vahel omaette olemise vastu olnud, kuid ta oli selle vastu, et noortetöö kogudusest eraldiseisvaks noorte ajaviitmise vormiks muutus.

Jah tõesti, Paul Himmal siis sada aastat sünnist. Õnnitlust talle igavikku saata ei saa, aga neid, kellele ta oluline oli ja kes teda siinses maapealses koguduses mäletavad, võib küll heas mõttes õnnitleda, et neil kord selline pastor oli.

Tänuga meenutades Andres Jõgar, Kunagine Salemi koguduse noor liige

In memoriam Jüri Nõlvak

7-8/2008 Eerik Rahkema; Haapsalu baptistikoguduse vanem

Jüri Nõlvak 16.12.1942 – 4.07.2008

Käesoleva aasta kesksuvel kutsuti igavikku Haapsalu Baptistikoguduse kauaaegne vaimulik töötegija Jüri Nõlvak, kes, nagu ka enne teda kogudust juhtinud isa Gustav Ferdinand Nõlvak (1911-1983), on jätnud Haapsalu koguduse ja linna ellu silmapaistva jälje.

Jüri Nõlvak sündis 16. detsembril 1942 Koluvere lossis Läänemaal usklikvanemate Gustav ja Hermine Nõlvaku esimese lapsena. Jüri õppis varakult Jumalat tundma, ta sai päästetud 6. jaanuaril 1954 ja ristiti 13aastasena 1. juulil 1956 Haapsalus Paralepas Gustav Nõlvaku poolt.

Koolitee möödus tal Haapsalu linnas. Pärast keskkooli tuli 3aastane sõjaväeteenistus Vologdas, kus ta mängis orkestris. Sõjaväe järel asus Jüri tööle Haapsalu KEKis, esialgu maalrina, hiljem viimistlusosakonna juhatajana. Ta tegi oma tööd alati suure armastuse, hoolsuse ja põhjalikkusega.

1967 abiellus Jüri Nõlvak Maris Kruutaluga. Peres on sirgunud viis last: Tiina, Katrin, Kristjan, Maarja ja Eva-Liisa, kes on nüüdseks rajanud oma pered.

Kogudusetööst hakkas Jüri varakult osa võtma. 1971 valiti ta diakoniks, 1972 asus Jüri tööle kogudusevanema Gustav Nõlvaku abina. 1978 valiti Jüri presbüteriks, ta ordineeriti Haapsalus 9. novembril 1980 Robert Võsu jt poolt. Kuni aastani 1991 oli ta koguduse vaimulik juht. Jüri kuulus korduvalt koguduse juhatusse. Jüri oli alati valmis koguduse töös ülesandeid täitma ning inimeste soovidele vastu tulema. Ta oli uute ettevõtmiste algataja ja kaaslaste innustaja.

Jüri oli õppija, ta oskas mitmeid keeli, luges palju. Seetõttu omas ta laia silmaringi ning oli avara ja paindliku mõttelennuga. Jüri täiendas end vaimulikul alal. Talle anti võimalus õppida Piibli Kaugõppekursustel Moskvas, mille 2aastase programmi ta lõpetas esimeses lennus aastal 1974.

Jüri organiseeris laste- ja noortetööd. See langes aega, mil võimude poolt tehti selleks tõsiseid takistusi. Ometi kandis see kitsastes oludes tehtud töö head vilja – mitmed tulid usule. Nõlvakute koduuksed olid avatud noortele ja vanadele, usklikele ja elus hättajäänutele. Jüri leidis aega ja tähelepanu ning head julgustavat sõna igaühele, kes seda vajas.

Muusikatöös oli Jüri asendamatu. Tema kaunis lüüriline tenor kõlas pikki aastaid nii soolona, duettides, ansamblites kui ka koorides meeldivalt, maitsekalt ja innustavalt. Alati oli oodatud Jüri ja Marise nauditav duett. Nõlvakute perekond moodustas ansambli, mille heatasemeline laul kõlas Eestis ja teisteski maades. Koguduse ansamblis "Isad ja Pojad" oli Jüri kandvaks lauljaks ja vaimulikuks isikuks.

Jüri Nõlvak on olnud Eesti EKB Presbüterite nõukogu liige ja töötanud kaasa selle muusikasektoris.

Jüri Nõlvakul oli lai suhtlusring, tal oli sõpru nii Eestis kui välismaal. Seetõttu oli koguduselgi palju sõpru, kontakte ja vastastikuseid külastusi.

1991. a sai Jürist Samaaria Eesti Misjoni asutajaliige ja esimene direktor.

1993. a siirdus Jüri pedagoogilisele tööle Haapsalu Üldgümnaasiumisse saksa ja rootsi keele õpetajana, seejärel arendusdirektori ja hiljem direktorina (kuni detsembrini 2005). Jüri on täiendanud end pedagoogilisel alal Tallinna Ülikoolis.

Jüri Nõlvak on kuulunud Haapsalu Linna volikogusse.

2005. a märtsis jäi Jüri leseks. Jaanuaris 2008 abiellus ta Varje Raidiga.

Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus Kanadas kutsus Jüri Nõlvaku pastoriks, kuid haiguse tõttu jäi tema teenimine välis-eestlaste keskel mõnekuuliseks. Aprillis 2008 pöördus Jüri koos abikaasaga Eestisse tagasi. 4. juulil kutsuti Jüri igavikku.

Jüri Nõlvak oli mitmekülgne, sõbralik, lugupeetud ja armastatud inimene nii koguduses kui väljaspool. Suure algatusvõimega, teisi innustav, hea suhtleja ja hingehoidja, kes paljusid päästmisele juhatas.

10. juulil koguneti Haapsalus pastor Jüri Nõlvaku leina- ja matusetalitusele, et ustavat Issanda sulast saata viimasel maisel teekonnal. Eesti EKB Koguduste Liit, Haapsalu Baptistikogudus ja sõbrad jäävad teda leinama.

.

Suri BWA ekspresident Nilson Fanini

9/2009

Nilson do Amaral Fanini, Baptisti Maailmaliidu (BWA) president 1995-2000 suri laupäeval, 19. septembril Dallase haiglas (USA) 77 aasta vanuses.

Enne presidendiks valimist oli ta BWA asepresident ning evangelismi ja hariduskomitee liige. Fanini oli Brasiilia Baptistiliidu president, 1984 asutas ta Niterói Teoloogilise Seminari (Brasiilia), rajas evangeelse teleprogrammi ja projekti, mis trükkis ja levitas 25 miljonit Piiblit. Teoloogilise hariduse sai ta Rio de Janero ja Fort Worth seminarides, õigusteadust õppis ta Rio de Janeiro Ülikoolis.

BWA juhid on öelnud, et Fanini „oli tunnustatud Brasiilia baptisti pastor ja evangelist, kes tõi oma kogemuste pagasi BWA rahvusvahelisse teenimisse, aga oma südamelt jäi ta kohaliku koguduse pastoriks".

BWA

.

In memoriam Daniel Luik

5/2009 Margus Kask, Jõgeva baptistikoguduse pastorluik daniel

Daniel Luik 05.07.1930 – 16.03.2009

Pastor Daniel Luik sündis 6-lapselises peres 5. juulil 1930 Selli külas, Jõgeva vallas.

Isa ja ema usklikus kodus korraldati äratuskoosolekuid. Nii jäid Danieli südamesse juba varasest noorusest ususeemned.

Daniel lõpetas Selli algkoolis 6 klassi ja omandas Tallinna Raudteekoolis side- ja signalisatsioonimontööri eriala. Peale seda järgnes sõjaväeteenistus Jõhvi demineerijate väeosas. Seejärel asus ta elama Tallinna, kus töötas peamiselt ehituse alal.

1959. a augustis abiellus Daniel Milvi Laidiga. Selles kaunis ja armastusrohkes abielus sündisid Marge (1961), Merle (1968) ja Argo (1974). 1961. a koliti Pärnusse.

Danieli isa Aleksander küsis surivoodil: „Poeg, kas sina tahad viia edasi seda tööd, mida mina tegin?" Peaaegu aasta hiljem, veebruaris 1966 Pärnu Immaanueli koguduses, andis ta oma elu Jumalale. Abikaasa sai Jumala lapseks 3 nädalat hiljem. Märtsis laulatas pastor Albert Tammo nad kristlikku abiellu.

Daniel võttis osa koguduse kooride tööst, tunnistas innukalt Jumalast ning tema Sõnast. 1974. a sügisel õnnistati ta Pärnu Immaanueli koguduse diakoniks.

Sama aasta lõpus valmis Danielil oma maja. Aga Jumalal olid tema jaoks teised plaanid – teda kutsuti jumalariigitööle Mooste Baptistikogudusse. Hoolimata lähedaste soovitustest, alustada elu oma ehitatud kodus, ei saanud Daniel oma Õnnistegija kutsest loobuda.

Pere kolis Moostesse ja jaanuarist 1975 sai Daniel Luigest sealse koguduse presbüter. Mooste kogudus osutus üheks Effataa ärkamise kaastööliseks. Tol ajal külastas kogudust palju vendi, kogeti avatud Püha Vaimu õhkkonda, inimesed said oma hinge- ja ihuhädadest vabaks ning päästetud. See ärkamiselaine jäi Danieli jaoks elu lõpuni üheks suundaandvaks perioodiks.

Vend teenis suure armastuse ja ustavusega nii kogudust Jaanimõisas kui kogu ümbruskonda.

Daniel ehitas palvela juurde kõrvalhoone (garaaž, saun, puukuur), rajas suure viljapuuaia, ehitas teisele korrusele külalistetoa. Pühakoda uuendati nii seest kui väljast.

Tema andumusest said osa paljud teisedki kogudused. Ta käis abiks ehitustöödel Kohtla-Järve, Elva, Kuressaare Siioni, Ridala ja Tallinna Kalju koguduses.

Danielile meeldis külastada inimesi, ta vestlused võtsid ära valu ja leina, andsid lootust. Väga veendunult tunnistas ta Jumala Sõna. Ta armastas muusikat. Tal oli väga hea hääl, temast kujunes koguduse puhkpilliorkestri hing.

Daniel Luik lõpetas Moostes pastoritöö 15. juulil 1998. Räpinasse elama asudes jäi veel mõneks ajaks tema vastutada sealne Mooste koguduse tööpunkt. Paar aastat hiljem leiti elukoht Tartus.

Jumalal oli aga Danielile veel kohustusi. 2005. a hiliskevadel koliti koos perega Jõgevale ja astuti kohaliku baptistikoguduse liikmeteks. Ka siin oli Daniel ääretult ustav kõiges: remonditöödel, aia korrashoiul, kuulutas jumalasõna, viis läbi jumalateenistusi. Daniel oli igas mõttes noore pastori abi, nii tõelise mentori kui vaimuliku juhina. Ta oli ka koguduse juhatuse liige.

Daniel Luik elas 78 aastaseks. Natuke üle 5 kuu jäi puudu kuldpulmade tähistamisest, mida ta juba planeeris. Ta oli väga nooruslik, käis lastelastega suusatamas, matkadel, oli kirglik kalamees. Ta oli väga hea abikaasa, emotsionaalne, tundeline, väga armastav.

Oma tegevuses oli ta väga loov ja leidlik erinevate lahenduste peale. Viimastelgi aastatel abistas nii tütart kui poega majaehitusel.

Danieli lahkumine 16. märtsil 2009 oli ootamatu nii perele, kogudusele kui kõigile tema lähedastele. 21. märtsil sängitati ta viimasele puhkepaigale Siimusti kalmistul.

„Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud." (Ilm 21:3-4).

Meenutades Aleksius II

1/2009 Joosep Tammo, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident

Möödunud aastal kutsuti igavikku Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II (1929 -2008).

Astudes 1990. aastal ametisse oli ta viieteistkümnes kirikupea alates patriarhaadi loomisest Venemaal 1589. Väikesevõitu järjekorranumber on seletatav asjaoluga, et Peeter I kaotas institutsiooni. Pärast selle taastamist ning patriarh Tihhonit, kes kinkis Eesti Õigeusu Kirikule autonoomia, oli ta teine patriarh, kes sai ametisse enam-vähem vabadel valimistel. Eriliseks tegi patriarhi eestimaalaste jaoks tema siitkandi päritolu ja armastus Eesti maa ja rahva vastu. Õppides Aleksius II lähemalt tundma oikumeenilistel kohtumistel võib öelda, et ta oli väga soe ja südamlik inimene, kes suhtus suure lugupidamisega ka teiseusulistesse. Tal oli isiklikes vestlustes alati öelda mõni soe ja osavõtlik sõna. Kui eesti ajakirjanikud mõne aasta eest temalt küsisid, milliste auavaldustega nad peaksid kirikupea poole pöörduma, vastas ta: „Olen karjane, kelle esmane kohustus on teenida oma kogudust." Tegemist oli tõepoolest esmajoones vaimuliku isaga, kellele olid tähtsad kiriku õpetus ja õigeusu väärtused. Eestis teenis ta Jõhvi vene ja Tartu eesti õigeusu kogudusi.

Aleksius II vaimulikutee algas ajal, mil tollane Leningradi Vaimuliku Seminari rektor taganes avalikult usust ja kellele järgnesid mitmed seminaristid. Kirikuid kiusati süstemaatiliselt taga ning päevakorral oli koguduste ja kloostrite sulgemine. Ilmselt tänu Aleksisus II säilisid mitmed pühakojad ja eelkõige Kuremäe klooster. Ta jäi elu lõpuni ustavaks Jumalalt saadud kutsumusele, ehitada Vene Õigeusu Kirik taas üles. Nii kujunes tagakiusatud, pooleldi põrandaalune organisatsioon suursuguseks ja säravaks vene ühiskonna eestkõnelejaks.

„Uuel ajaloolisel ajal aitas just tema kiriku jalule," sõnas Ehho Moskvõ teleajaloolane ning Ühiskondliku Palati liige Nikolai Svanidze. „Ta oli väga suur kuju. Arvestades, millises seisus võttis ta kiriku vastu ja millisena jättis. Aastatel 1991–1993 oli tema käitumine eeskujulik – ta suutis vältida nii langemist äärmustesse kui ka näo kaotamist."

Meie mälestusteraamatusse jääb ta Eesti Kirikute Nõukogu loomise initsiaatorina 20 aastat tagasi ja inimesena, kes hoolis Eestist ja siinsest õigeusu kogukonnast.

Eesti EKB Liidu juhatus saatis Moskva patriarhaadile raske kaotuse puhul kaastundeavalduse.

 

.