In memoriam Ülo Meriloo

05/2017 25 meriloo ylo
Ülo Meriloo (13.02.1926 – 28.04.2017)

Ülo Meriloo sündis 13. veebruaril 1926. a Järvamaal Lehtse vallas Läpi külas Anette ja Rudolf Meriloo ainsa lapsena.
Ülo kasv mitme usulise liikumise (vennastekogudus, baptistid, nelipühilased) mõjupiirkonnas oli hea ettevalmistus, et hiljem teenida Olevistes ja EKB Liidus.
Tema lapsepõlve kuuluvad mälestused jumalakartlikust emast, ühe vanaisa õnnistamispalved, teise vanaisa eeskuju, kes usule tulles loobus kõrtsi pidamisest. Pühapäevakooli kümme aastat andsid suuna kogu eluks.

Ülo koolitee algas Läpi algkoolis. Esimeses klassis ta haigestus. Velsker ei andnud elulootust, öeldes vanematele: „Kahju, et teil on ainult üks laps.” Sama õhtu jumalateenistuse järel palusid vennad palavikus lamava poisi tervise pärast. Järgnes rahulik öö ja hommikul küsis ta juba süüa. Ülo rääkis tihti, et kasutab kingitud elu. See ime oli tõukeks ka vanemate usuletulekule.
13aastasena andis Ülo oma elu Jumalale. 9. augustil 1944. a ristiti Ülo Lehtse jões Richard Kaupsi poolt ja ta liitus Tapa kogudusega. Samas kuus mobiliseeriti ta saksa sõjaväkke, kust ta peagi ära tuli ja elas lühidalt metsavennaelu.

Loe edasi: In memoriam Ülo Meriloo

In memoriam JAAN HANNI

03/2017 25 hanni jaan

12.10.1927 – 21.02.2017

Jaan Hanni sündis Viljandi maakonnas Võisiku vallas, Kastre mõisa tööliste ja talurentnike Kristjan ja Elise Hanni (Anijärv) seitsmenda lapsena.
Jaan kasvas üles Tartu maakonnas Võnnu vallas. 3. juulil 1943 sai ta Jumala lapseks ja juba järgmisel pühapäeval andis ta Võnnu koguduse kantslis oma esimese tunnistuse. Järgmisel kuul ristis Artur Eiman teda Emajões. 1946. a abiellus ta Võnnu koguduse liikme Elfriede Kanguriga, kellega Jaan elas tema surmani 1991. Tartus sündisid neile kaks tütart, Liidia ja Aili-Malle.

1948. a asus Jaan tööle Tartu Kammivabrikusse ja aasta hiljem sai temast Tartu Salemi koguduse diakon.
1953. a valiti J. Hanni Valga Baptistikoguduse presbüteriks. Seal oli ta koguduse vanemaks üheksa aastat. Valgas sündisid neile kaks poega, Johannes ja Kalju.

Loe edasi: In memoriam JAAN HANNI

In memoriam Peeter Sula

02/2017 25 peeter sula
4.12.1951 – 2.2.2017

Peeter Sula sündis Elvas pere kolmanda lapsena. Tal olid vend Andres ning õed Valve ja Ester. Kahjuks pidid nad kasvama üles ilma isata.

Peeter käis Hellenurme algkoolis ja Palupera 8-klassilises koolis. Aastal 1967 siirdus ta ōppima Tallinna 6. Kutsekeskkooli elektriku erialale. Peale kooli lõpetamist tuli minna Nõukogude armeesse.
Peeter abiellus Elma Preemeliga 1977. aastal. Peresse sündisid viis last – Peedu, Priidu, Elmerita, Evelin ja Piret. Peeter Sula on olnud nõutud töömees mitmetes ametites. Ta on töötanud autojuhina Elva ja Otepää Kooperatiivis; bussijuhi ja väravamehaanikuna Tartu bussipargis; möldri ja mehaanikuna Hellenurme rohujahuveskis; lukksepana, akulaadijana, keevitajana ja ehitajana Hellenurme kolhoosis; aastatel 1994–2000 tööõpetuse õpetajana Palupera Põhikoolis.

Tallinna õpingute ajal hakkas Peeter käima Oleviste koguduses. Ta ristiti koos abikaasaga 6. augustil 1989. a ja nad liitusid Elva Baptistikogudusega. Nad olid perekonna tuttava ja pastori Toivo Pilli jaoks esimesed ristitavad. Elvas võttis Peeter aktiivselt osa kogudusetööst. Ta laulis kooris, jutlustas, oli juhatuse liige, juhtis entusiastlikult palvegruppe, sooritas diakoni eksami, mille järel ta ordineeriti diakoniks. Aastal 1992 alustas Peeter Sula tööd Palupera koguduse pastorina. Ta korraldas ka teeõhtuid ja käivitas pühapäevakooli, st ka laste kohaletoomist oma autoga.

Loe edasi: In memoriam Peeter Sula

In memoriam Valter Toompuu

01/2017

24 valter toompuu
14.02.1931–8.12.2016

Jõulukuul kutsus koguduse Issand taevakoju kauaaegse Pahapilli koguduse pastori Valter Toompuu.
Pahapilli Valter, nagu teda siinkandis kutsuti, sündis 14. veebruaril 1931. aastal Pahapilli külas kaluri pojana. Ema, vanaema ja üks vanaisa olid usklikud. Usklik vanaisa oli esimene Pahapilli kandi usuvend. Teine vanaisa oli Leisi vallavanem ja hea muusikamees.

Üks õde suri, teine õde põgenes Rootsi. Ema tapeti 47aastasena. Valter jäi 13aastaselt emata.
Kooliteed tuli käia 6 km, kokku 6 klassi. Valteril oli väga lahtine pea – ta õppis ainult viitele. Kooli juhataja oli lõpetamisel öelnud: „Ainuke, kes meie 150 õpilasest võiks kõrgkooli minna, on Valter Toompuu.”

1942. aastal sai Valter Jumala lapseks. Küllalt noore mehena hakkas ta kaasa töötama Pahapilli koguduses. Ta tõi külast palvelasse harmooniumi, et sellega saata koguduse üldlaulu. Üsna pea hakkas Valter juhatama koguduse laulukoori, mängides ise viiulit. Ta tegi palju muudki, sh valmistas koosolekusaali jaoks ekstra gaasilambid, mille hele valgus meelitas inimesi palvelasse.

Loe edasi: In memoriam Valter Toompuu

Lootusrikaste harmooniate looja Ruuben Reinvald

01/2016 04 kihlus
Liivi Reilson, tütar

Tallinna Kalju kirikus tähistati 10. jaanuaril Ruuben Reinvaldi (11.01.1916–17.11.1988) sajandat sünniaastapäeva. Heliloojanimega Herbert Ruben kujundas 30 aasta vältel Kalju baptistikoguduse mitmekülgset muusikatööd.

Minu isa Ruuben sündis Leningradis. Mõned aastad hiljem kolis nende pere Tallinna. Kalamajas asuva Kalju kiriku kõrval olevasse Tetermanni majja saadi väike korter. Isa lapsepõlveaastad möödusid kiriku õuel. Kirikus oli harmoonium, mis käis lukku. Kui pill lahti oli ununenud, hiilis väike Ruuben seda proovima. Isa oli andekas, sest helid tema peas võimendusid heliteoseks ilma erilise muusikahariduseta. Oma täpsuses oli ta loomupärane statistik. Kiriku kuuri katuselt meeldis tal autosid loendada ja üles tähendada, mitu korda üks või teine päeva jooksul mööda sõitis. Hiljem asendusid autonumbrid nootidega.

Aastal 1929 koliti oma majja Nõmmele. Isa oli siis 13-aastane koolipoiss ja õppis Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumis. Seal sai 17-aastane Ruuben oma laulule „Sära, päike, sära“ lauluõpetaja Gustav Ernesaksa muusikalise tunnustuse.

Loe edasi: Lootusrikaste harmooniate looja Ruuben Reinvald

Anton Roosimaa käänuline teekond Oleviste jutlustajaks

01/2016 19 olevistes 1960 1
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Kord, kui seisin oma elu oluliste valikute ees ja rääkisin neist onu Antoniga, ütles ta mulle: „Loobud sa, õnnistab Ta.” Seda oli ta oma elus kogenud, seda olen võinud kogeda ka mina. Alljärgnev on kokkuvõte Johannes Laksi poolt koostatud kirjutisest.

Kas elu koos Jumalaga või alatiseks ilma temata?

Lapsepõlv Raplamaal
Anton Roosimaa sündis 1896. a Rapla lähedal Sauna külas Sõeru talus. Oma vanemate seitsmest pojast oli ta viies. Pereema soovide kohasel peeti nende talus mõnikord palvetunde, kus teenisid kohaliku vennastekoguduse vennad. Kodu majanduslik olukord oli raske. Emal oli tõsist peamurdmist, kui isa seitsme pojaga söögilauda istus. Olukord muutus veelgi raskemaks, kui suri isa ja ka vanim poeg. Ema otsis lohutust elavalt Jumalalt ja sai 1908. a tema omaks.
Laste mängude hulka kuulus palvetundide pidamine. Väike Anton harrastas n-ö lugija-osa. Ta seadis tooli kantsliks, ronis selle peale ja ütles palvevendade eeskujul ette laulusõnu ning palvetas.
Antoni suur soov oli saada vankrimeistriks nagu tema isa, kuid teine soov oli saada rahvale ettelugejaks, nagu seda olid vanad lugupeetud palvevennad.
Üsna varakult pidi Anton aitama kaasa kodutöödes, suuremaks sirgudes tuli aga asuda võõrsile ja ise enda eest hoolitseda. Külaelukohane koolis käimine kestis kolm talve. Neist kaks tuli istuda teises klassis, sest esialgne usinus andis järele ja kolmanda klassi raamatute ostmiseks puudus raha.

Loe edasi: Anton Roosimaa käänuline teekond Oleviste jutlustajaks