Juuni 2022 
Michael Kißkalt, Saksamaa Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor

Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus (Õp 1:20–21).
Eelmised kaks ettekannet käsitlesid selle kirjakoha põhjal mõisteid „tarkus“ ja „hüüdma“. (Oma ettekandes samastan Jumala tarkuse evangeeliumiga, mis on ilmutatud Jeesuses Kristuses.)
Räägin paigast, kus Jumala tarkus on hüüdmas – tänavatel, turgudel, lärmakates paikades ja linnaväravate juures. Seega kõlab tarkuse hääl tänavatel – seal, kus kulgeb tegelik elu, kus inimesed kiirustavad või puhkavad, ühesõnaga elavad. Tänav on siin paik, mis sümboliseerib igapäevaelu, elu väljaspool kirikuseinu. Tarkus ei peida ennast, vaid on ühiskonnas kõigile avalik.
See väljendub:
• kristlaste missionaarses kohalolus maailmas;
• Jumala Vaimu missionaarses kohalolus maailmas;
• inimelude konkreetses kontekstis.

Kristlaste missionaarne kohalolu maailmas
Eelkirjeldatud arusaam pole iseenesestmõistetav. Vastuväide toetub arvamusele, et evangeelium kui Jumala tarkus on kohal ja tegutseb üksnes seal, kus inimesed elavad ja kasvavad usus, st eelkõige kristlikus koguduses. Võib ka väita, et üksnes usukogukonnas, kus inimesed kogunevad Kristuse risti alla, võime kohtuda Jeesuse Kristusega, kes on evangeeliumi kehastus. Seal, kantsli all, kuulevad kristlased Jumala sõna ja lasevad Jumala Vaimul oma südameis tööd teha. Vaid õigel viisil esitatud jutlus käsu ja evangeeliumi kohta võimaldab tarkuse hüüdu kuulda. Kuulutus käsust ja evangeeliumist räägib Jumala tahtest, mis on ilmutatud käskudes, aga ka meie võimetusest seda tahet täita ning Jeesuse Kristuse lepitusohvrist, mis on meid lunastanud patust. See sisaldab ka meie vastust usus, mille läbi saame vastu võtta armu ja armastust Jumalalt, kes on meid õigeks mõistnud, nõudmata meilt mistahes vaimulikke või eetilisi pingutusi.
Selline on Jumala tarkuse hääl, mis kõlab Kirikus. Me kuuleme seda pühapäeviti jutlustes ja vaimulikke laule lauldes ning vastame sellele oma palvetega. See on kõik oluline ja tõene, kuid Piibel kinnitab, et Jumala tarkust võime leida ka tänavatel, väljaspool kirikuseinu. Tarkuse hääl võib seal kõlada mitmes mõttes. Esiteks, tarkus hüüab tänavail, sest kristlastena kuulutame igal päeval evangeeliumi – lauldes kristlikke laule ja tehes tänavamisjonit avalikus ruumis.

Juuni 2022 
Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud

On 2011. aasta hilissügis. Pärast väikest ekslemist leian Vääna-Jõesuu männimetsas õige teeotsa ja pööran kitsamale rajale. See viib Anne Metsala manu. Suvilast elumajaks ümber ehitatud viilkatusega hoone tundub pisut mahajäetud, aga küllap on see nukrast pilvisest ilmast. Ma olen teretulnud. Perenaine võtab mind vastu. Läheme tuppa. Laual on mõned paberid ja märkmed. Meie vestluse põhjal ja muid materjale kasutades kirjutan hiljem käesoleva artikli. Anne Metsala tsitaadid on jutumärkides.

Muusikahuvi maast madalast
Anne Metsala (1934–2015), neiuna Ellerhein, sündis Haapsalus. Ta ema oli rootslanna, isa eestlane.

Ema pani tütrele kolm nime – Anne, Reet ja Ingalill. Pseudonüümi Inga Lill kasutas Metsala nõukogude ajal, kui kristlasena tuli töötada esiletükkimatult,

kuigi helilooja ju kirjutabki selleks, et tema loomingut esitatakse, et seda oleks kuulda. Siiski tähendas kirikus tegutsemine juba iseenesest muusikaelu peateedest kõrvale jäämist.
Oma esimesed muusikalised õppetunnid sai Anne Haapsalus, klaveriõpetaja Alice Kansa käe all. Kansa oli kuldne ja heatahtlik inimene, aga õpetajana ei pööranud ta tehnikale nii suurt tähelepanu. Anne Metsala lisab: „Ta õpetas klaverit, aga rikkus mu käed ära, tal oli natukene klavessiinimängija tehnika – ja hiljem see ei teinud mulle head. Olin omandanud valed võtted, mis jätsid käed mängides pinge alla.“ Muusikalisi impulsse andis Anne ristiisa Cyrillus Kreek, kes oli üleaedne ja pealegi tädimees. Temalt sai noote laenata. „Isaga mängisime mõnikord neljal käel. Oli kuidas see mängimine oli, aga ma olin muusikat täis.“
Anne isa Pärt Ellerhein töötas mitmes koolis, kuid Koluvere-aeg jäi eriti meelde. Isa õpetas muusikat ja teisi aineid. Ta oli käinud Läänemaa Õpetajate Seminaris ja täiendanud end Tallinna konservatooriumis. Kirjutas laule. Ütles, et klahvpilli häälestamine on rohkem kui hertside paikarihtimine, võid need küll paika saada, aga heli on juba surnud. Koluveres, Riigi Hoolekandekoolis, rajas Pärt Ellerhein puhkpilliorkestri. Sellist asja polnud kuueklassilises koolis varem nähtud. Samas õpetas ka Gustav Ferdinand Nõlvak, hilisem Haapsalu baptistikoguduse pastor. „Koolis õppisid mitmed rikaste vanemate ülekäte läinud lapsed.“ Hoolekandekool oli edumeelne õppeasutus, noorukid osalesid huvialaringides. Ehkki fotograafia oli tollal kallis lõbu, oli koolil isegi oma fotolabor. Viiulit armastav Gustav Nõlvak ehk „kiiga-kääga onu“ oli Ellerheinade peretuttav. Anne mäletab: „Ta käis meil mängimas, mu ema oli talle kontsertmeistriks.“ See oli 1930. aastate teises pooles.
Tallinnas läks 15-aastane tütarlaps õppima Hariduse tänaval asunud tütarlastekooli, kus praegu asub Prantsuse Lütseum. Selle kõrvalt tahtis ta pääseda muusikakooli, et klaverit õppida, ja läks vastuvõtukatsetele. „Olin selleks ajaks pool maailma muusikaliteratuuri läbi mänginud.“ Oli aasta 1949. Komisjoni esimees oli Bruno Lukk, Aado Velmet viis katset läbi, mängis midagi ette... „Eks lapse ja noore inimese puhul oleks pidanud teatud raskusastet silmas pidama, aga tema mängis nii, nagu tema tahtis. Ei öeldud ka, mida täpselt teha tuleb. Ma laulsin siis noodinimedega järgi. Minu jaoks oli igal noodil oma värv. Isa ütles ka, et ta ei kuule hertse, vaid näeb värve. Klarnetil oli tema jaoks sinine värv ja metsasarvel kollane. Ka mina õppisin tajuma muusika värve. Mälu oli mul tookord hea, muusika otsekui salvestus pähe.“ Bruno Lukk olevat hakanud viimaks oma toolil nihelema ja öelnud kõva häälega üle ruumi: „Har-r-ruldane!“

Juuni 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor

Kui ma 16. oktoobril 1989 „koolimajja“ jõudsin, oli EKB Liidu presbüterite nõukogu koosolek Pargi tänaval Tallinnas juba alanud, kuid kooli avamise otsust ei olnud veel tehtud. Ootasime seda kõrvalruumis kolmekesi – kaks meest ja üks naine, viimane algul vaid vabakuulajana. Kui me 1993. a suvel kuuekesi õpingud Tartu Kolgata Baptistikoguduse ruumides lõpetasime, olid juba mitmed asjad selgemad – koolil oli nüüd oma põhikiri (1990. a) ja tegevuslitsents Haridusministeeriumilt (1991. a) ning sisse oli astunud teine, 11 tudengiga õppegrupp.

Nii nagu kooli algus, on kogu Seminari areng olnud üks jätkuva eksperimenteerimise lugu.

Mäletan, kuidas 1993. a suvel lõpetanuna julgustas Tõnu Lehtsaar (kes siis juba töötas Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas) mind Tartu Ülikooli haridusvaldkonna magistriõppesse kandideerima sõnadega: „Sogases vees on hea kalu püüda.“

Tõepoolest, keegi ei teadnud (ega vist küsinudki) sel hetkel, kas väikeses kirikukoolis antud haridus on piisav ülikooli magistriõppes õppimiseks. Vastu mind igal juhul võeti ja peale magistrikraadi kaitsmist pakuti ka õppejõu kohta. Kogu Eesti haridusmaastik oli metsikus arengu- ja kujunemisjärgus. Mõni aasta hiljem lõpetanud koolikaaslased pidid juba tegema paraja portsu lisaõpinguid, et oma õpinguid magistri tasemel jätkata.

Ehk veel põnevam oli katsetus, millele viitab taasavatud kooli esimene rektor Peeter Roosimaa käskkiri 6.10.93. Selle järgi võeti samal, 1993. a lõpetanud Andres Jõgar vastu Kõrgema Usuteadusliku Seminari magistrandiks. 2022. a märtsikuuks ei ole selles koolis magistriõpet veel avatud. Andres Jõgar sai magistrikraadi küll, aga hoopis teises ülikoolis.

Õigupoolest õppis terve ühiskond neil aegadel elama turumajanduse poolt reguleeritud iseseisvuses. Kogudused elasid omakorda 1990ndate alguses üle suurt vaimuliku ärkamise ja tegevuse hoogustumise aega, mida oli eriti selgelt näha noorsootöös. Oli aeg, kus kõik tundus võimalik, samas oli paljust puudus, teiste hulgas koguduste haritud töötegijatest.

Tegelikult oli EKB Liidul oma töötegijaid ettevalmistava kooli kogemus olemas, kuigi kutseõppeasutusena. Seminari, mis avades kandis nime Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar, lugu vaadates, alates selle loomisest (1922) kuni tänaseni, võib ikka ja jälle leida sellest julgeid ja leidlikke pöördeid. Olgu need siis algusaastate kujunemisloo otsused, nõukogude aja kiired ja paindlikud poliitiliste hingetõmbehetkede ärakasutamised või leidlikud teoloogiast huvitatud sõpruskondade kohtumised, millest vähemalt üks jätkab tänaseni. Täpsemalt kirjutab neist kõigist Toivo Pilli seminari ajalugu (1922–1989) käsitlevas artiklis. Võib peaaegu väita, et vabakiriklik haridus on endas alati kandnud start-up’ilikku loomingulist julgust.

Juuni 2022 
Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud

Eesti baptistid – ja vabakogudused laiemalt – on läbi aastate hoidnud veendumust, et haridus on tähtis. Mitte alati akadeemiline haridus, küll aga õppimine, avatus uuele, enesetäiendamine ja uusi teadmisi pakkuvad vestlused. Lisaks sellele on peetud tähtsaks kirjandust – mõnikord tõlketeoseid, kuid sageli on püütud oma seisukohti ise sõnastada ja kohalikku konteksti arvestades kirja panna. Ja avaldada. Kaks kätt vaimuliku töö tegemiseks: kirjandus ja haridus. Muidugi on vabakogudustes oluline osadus Jumalaga, veendumuste väljendumine praktikas, Kristuse-sarnane vaimulaad. Kuid meetoditena on õppimine ja kirjatekstid kogudusetööd edendanud. Järgnevalt pööran tähelepanu Eesti baptistide, ja hiljem EKB Liidu haridustegevusele usuteadusliku õppe korraldamisel aastatel 1922–1989. Ligi 70 aasta jooksul toimus Eesti ühiskondlikus ja poliitilises elus muutusi, hariduspüüdedki olid erinevatel ajajärkudel erinevad. Kuid usuteadusliku õppe väärtustamine ja püüded õpikeskkondi luua ei kadunud kõigi nende aastate vältel.

Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari esimesed aastad
Eesti baptisti jutlustajate seminar loodi Keilas 1922. aastal. Seminari esimene direktor oli jutlustaja Adam Podin. Tema oskas hinnata haridust, tal oli avarat vaadet, aga ta oli ka suurepärane sponsoritega suhtleja. Räägitakse, et rahvusvahelisel baptistide konverentsil Londonis 1920. aastal olevat Podin veenvalt selgitanud, kui vajalik on usuteaduslik õpe. Ja et rahvusvaheline baptistide osadus teeb hästi, kui toetab seminari rajamist, mitte ainult humanitaarabi andmist. Selle peale olevat John Clifford, Inglise baptistide esindaja, püsti tõusnud ja hüüdnud: „Kõik, mida Podin on küsinud, peab ta saama!“ Lugu, mida Podin on ise jutustanud, peegeldab tema ettevõtlikkust ja esinemisoskust, ehkki ei saa välistada väikest liialdamist. Ega Podin Londoni konverentsil osalejaid ühe kõnega ümber ei veennud. Küllap oli rahvusvahelises baptisti kogukonnas juba olemas valmidus pärast Esimest maailmasõda panustada millessegi püsiväärtuslikku – seminaride rajamine Euroopas oli igati sobiv ja vajalik projekt. Kuid Podin tajus hästi olukorda.
Selge on tõesti see, et seminari algus ja jätkamine Keilas oli võimalik ainult USA ja Briti baptistide rahalisel toetusel. Kontaktisikud Walter Lewis ja James Rushbrooke külastasid Eestit sageli. Välistoetus kestis kuni 1940. aastani, kui nõukogude võimuorganid Seminari sulgesid ja hoone riigistasid. Kuid selge on seegi, et Seminari töö arendamine ja tegelik õppekorraldus said toimuda ainult kohalike jõududega ja Eesti-poolse tahte ja pingutusega. Selleks olid eeldused olemas. Mis eeldused need olid? – Eesti baptistid olid oma tegevuse algusest peale mõistnud iseõppimise jõudu. Andres Tetermann ja Jüri Mill kogusid endale arvestatava raamatukogu, lugesid saksakeelset kirjandust ja uurisid isegi kreekakeelset Uut Testamenti. Ei piisanud ainult teistelt kuuldud seisukohtadest, asjad tuli ise läbi mõelda ja kaaluda. See kõik andis neile tuge oma seisukohtade kaitsmisel ja selgitamisel. See süvendas koguduste identiteeti. Lisaks toimusid juba 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses koguduste esindajate konverentsid, kus arutati koguduste elu ja usu küsimusi. Neid arutelusid võib pidada mitteformaalseks õppimiseks.
Kuid usuteaduslikku haridust aitasid edendada ja seminari rajamiseks pinda valmistada ka mitmesugused lühiajalised kursused. Neid nimetati erinevate nimedega: piiblikursused, töötegijate kursused, spetsiifilisemalt juba pühapäevakooli õpetajate kursused või midagi muud sellist. Sisuliselt oli tegemist nädal-paar või rohkem kestvate koolitustega, kus peeti loenguid ja viidi läbi jumalateenistusi. Üks niisugune toimus 1919. aastal Tallinnas Viladelvia palvelas. Selle muutsid korraldajad suursündmuseks. Avateenistust ilmestas muusika, õpetajad ja kõnelejad olid tuntud ja tunnustatud: Hendrik Tuttar, Karl Kaups, Johannes Lipstok ja teised. Järgnesid loengupäevad. Lisaks piibliainetele ja jutlustamisõpetusele oli kavas pastorale theologie ehk „karjatse tarkus“ ja psychologie ehk „hinge teadus“. Küllap need ained mõjusid põnevalt ja uudselt. Mõned jumalateenistused toimusid viies Tallinna palvemajas, kuid ühise teema järgi. Mardipäeval, mis jäi koolituse ajaraamidesse, peeti eraldi kogunemine reformatsiooni ja Martin Lutheri tutvustamiseks. Muidugi selgitasid baptistid ka enda arusaama ristimisest, kuid tunnustasid reformatsiooni panust Pühakirja tutvustamisel ja Lutheri tööd julge uuendajana. Baptistide koolitused olid kontekstitundlikud ning koostöö kohalike kogudustega aitas ideede ja teadmistega jõuda laiema ringi inimesteni.

Juuni 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel… (Õp 1:20).
Lugupeetud Kõrgema Usuteadusliku Seminari 100. aastapäeva tähistamisest osavõtjad!
Minu osaks on rääkida tarkuse „häälest“. Tänase päeva motos on seda häält kirjeldatud hüüdvana või tungivalt valjuna. Kuid nagu teame oma kogemustest, võib vaikuski olla kõrvulukustavalt vali.
Selle tõttu ei pühenda ma oma ettekannet tarkuse hääle varjunditele. Järgnev ettekanne sisaldab esiteks isiklikke mälestusi oma isast, kes oli ennesõjaaegse Usuteadusliku Seminari viimase lennu lõpetaja. Räägin tema kui jutlustaja häälest meie rahvale rasketel aegadel. Teiseks sisaldab ettekanne teoloogilis-filosoofilisi kaalutlusi suulise ja kirjaliku teksti osas. Lõpuks esitan ka praktilisi järeldusi.
Tuletan meelde, et 100 aastat tagasi rajati Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar, mis hiljem sai nimeks Eesti Baptisti Usuteaduse Seminar ning praegu kannab nime EKB Liidu Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Võibolla õnnestub ettekande lõpuks avada ka seda, mida sõna „kõrgem“ siin tähendab.

Isiklikke mälestusi

Minu isa Albert Tammo oli üks ennesõjaaegse seminari viimase lennu lõpetajatest. Ta sai diplomi 1940. aastal. Sama aasta sügisel lõpetas uus võim seminari töö, kuid enne seda, 1. juulil valiti ta Rummu-Valkla Baptisti Koguduse jutlustajaks. Tollal oli seal 245 liiget. 1944. aasta septembris põgenes üks kolmandik kogudusest sõja jalust Rootsi ja hiljem Kanadasse. Edasi kahandasid koguduse liikmeskonda ka küüditamised. Isa jäi aga teenima Rummu-Valkla kogudust veel üheksateist ja pool aastat.
Kuskil 1956. või 1957. aasta paiku tuli isa väga murelikuna koju.