Juuni 2022 
Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud

Eesti baptistid – ja vabakogudused laiemalt – on läbi aastate hoidnud veendumust, et haridus on tähtis. Mitte alati akadeemiline haridus, küll aga õppimine, avatus uuele, enesetäiendamine ja uusi teadmisi pakkuvad vestlused. Lisaks sellele on peetud tähtsaks kirjandust – mõnikord tõlketeoseid, kuid sageli on püütud oma seisukohti ise sõnastada ja kohalikku konteksti arvestades kirja panna. Ja avaldada. Kaks kätt vaimuliku töö tegemiseks: kirjandus ja haridus. Muidugi on vabakogudustes oluline osadus Jumalaga, veendumuste väljendumine praktikas, Kristuse-sarnane vaimulaad. Kuid meetoditena on õppimine ja kirjatekstid kogudusetööd edendanud. Järgnevalt pööran tähelepanu Eesti baptistide, ja hiljem EKB Liidu haridustegevusele usuteadusliku õppe korraldamisel aastatel 1922–1989. Ligi 70 aasta jooksul toimus Eesti ühiskondlikus ja poliitilises elus muutusi, hariduspüüdedki olid erinevatel ajajärkudel erinevad. Kuid usuteadusliku õppe väärtustamine ja püüded õpikeskkondi luua ei kadunud kõigi nende aastate vältel.

Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari esimesed aastad
Eesti baptisti jutlustajate seminar loodi Keilas 1922. aastal. Seminari esimene direktor oli jutlustaja Adam Podin. Tema oskas hinnata haridust, tal oli avarat vaadet, aga ta oli ka suurepärane sponsoritega suhtleja. Räägitakse, et rahvusvahelisel baptistide konverentsil Londonis 1920. aastal olevat Podin veenvalt selgitanud, kui vajalik on usuteaduslik õpe. Ja et rahvusvaheline baptistide osadus teeb hästi, kui toetab seminari rajamist, mitte ainult humanitaarabi andmist. Selle peale olevat John Clifford, Inglise baptistide esindaja, püsti tõusnud ja hüüdnud: „Kõik, mida Podin on küsinud, peab ta saama!“ Lugu, mida Podin on ise jutustanud, peegeldab tema ettevõtlikkust ja esinemisoskust, ehkki ei saa välistada väikest liialdamist. Ega Podin Londoni konverentsil osalejaid ühe kõnega ümber ei veennud. Küllap oli rahvusvahelises baptisti kogukonnas juba olemas valmidus pärast Esimest maailmasõda panustada millessegi püsiväärtuslikku – seminaride rajamine Euroopas oli igati sobiv ja vajalik projekt. Kuid Podin tajus hästi olukorda.
Selge on tõesti see, et seminari algus ja jätkamine Keilas oli võimalik ainult USA ja Briti baptistide rahalisel toetusel. Kontaktisikud Walter Lewis ja James Rushbrooke külastasid Eestit sageli. Välistoetus kestis kuni 1940. aastani, kui nõukogude võimuorganid Seminari sulgesid ja hoone riigistasid. Kuid selge on seegi, et Seminari töö arendamine ja tegelik õppekorraldus said toimuda ainult kohalike jõududega ja Eesti-poolse tahte ja pingutusega. Selleks olid eeldused olemas. Mis eeldused need olid? – Eesti baptistid olid oma tegevuse algusest peale mõistnud iseõppimise jõudu. Andres Tetermann ja Jüri Mill kogusid endale arvestatava raamatukogu, lugesid saksakeelset kirjandust ja uurisid isegi kreekakeelset Uut Testamenti. Ei piisanud ainult teistelt kuuldud seisukohtadest, asjad tuli ise läbi mõelda ja kaaluda. See kõik andis neile tuge oma seisukohtade kaitsmisel ja selgitamisel. See süvendas koguduste identiteeti. Lisaks toimusid juba 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses koguduste esindajate konverentsid, kus arutati koguduste elu ja usu küsimusi. Neid arutelusid võib pidada mitteformaalseks õppimiseks.
Kuid usuteaduslikku haridust aitasid edendada ja seminari rajamiseks pinda valmistada ka mitmesugused lühiajalised kursused. Neid nimetati erinevate nimedega: piiblikursused, töötegijate kursused, spetsiifilisemalt juba pühapäevakooli õpetajate kursused või midagi muud sellist. Sisuliselt oli tegemist nädal-paar või rohkem kestvate koolitustega, kus peeti loenguid ja viidi läbi jumalateenistusi. Üks niisugune toimus 1919. aastal Tallinnas Viladelvia palvelas. Selle muutsid korraldajad suursündmuseks. Avateenistust ilmestas muusika, õpetajad ja kõnelejad olid tuntud ja tunnustatud: Hendrik Tuttar, Karl Kaups, Johannes Lipstok ja teised. Järgnesid loengupäevad. Lisaks piibliainetele ja jutlustamisõpetusele oli kavas pastorale theologie ehk „karjatse tarkus“ ja psychologie ehk „hinge teadus“. Küllap need ained mõjusid põnevalt ja uudselt. Mõned jumalateenistused toimusid viies Tallinna palvemajas, kuid ühise teema järgi. Mardipäeval, mis jäi koolituse ajaraamidesse, peeti eraldi kogunemine reformatsiooni ja Martin Lutheri tutvustamiseks. Muidugi selgitasid baptistid ka enda arusaama ristimisest, kuid tunnustasid reformatsiooni panust Pühakirja tutvustamisel ja Lutheri tööd julge uuendajana. Baptistide koolitused olid kontekstitundlikud ning koostöö kohalike kogudustega aitas ideede ja teadmistega jõuda laiema ringi inimesteni.

Juuni 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel… (Õp 1:20).
Lugupeetud Kõrgema Usuteadusliku Seminari 100. aastapäeva tähistamisest osavõtjad!
Minu osaks on rääkida tarkuse „häälest“. Tänase päeva motos on seda häält kirjeldatud hüüdvana või tungivalt valjuna. Kuid nagu teame oma kogemustest, võib vaikuski olla kõrvulukustavalt vali.
Selle tõttu ei pühenda ma oma ettekannet tarkuse hääle varjunditele. Järgnev ettekanne sisaldab esiteks isiklikke mälestusi oma isast, kes oli ennesõjaaegse Usuteadusliku Seminari viimase lennu lõpetaja. Räägin tema kui jutlustaja häälest meie rahvale rasketel aegadel. Teiseks sisaldab ettekanne teoloogilis-filosoofilisi kaalutlusi suulise ja kirjaliku teksti osas. Lõpuks esitan ka praktilisi järeldusi.
Tuletan meelde, et 100 aastat tagasi rajati Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar, mis hiljem sai nimeks Eesti Baptisti Usuteaduse Seminar ning praegu kannab nime EKB Liidu Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Võibolla õnnestub ettekande lõpuks avada ka seda, mida sõna „kõrgem“ siin tähendab.

Isiklikke mälestusi

Minu isa Albert Tammo oli üks ennesõjaaegse seminari viimase lennu lõpetajatest. Ta sai diplomi 1940. aastal. Sama aasta sügisel lõpetas uus võim seminari töö, kuid enne seda, 1. juulil valiti ta Rummu-Valkla Baptisti Koguduse jutlustajaks. Tollal oli seal 245 liiget. 1944. aasta septembris põgenes üks kolmandik kogudusest sõja jalust Rootsi ja hiljem Kanadasse. Edasi kahandasid koguduse liikmeskonda ka küüditamised. Isa jäi aga teenima Rummu-Valkla kogudust veel üheksateist ja pool aastat.
Kuskil 1956. või 1957. aasta paiku tuli isa väga murelikuna koju.

Juuni 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor
Meego Remmel, KUSi mentorvõrgustiku koordinaator

Läbi 100 aasta on Seminar koolitanud koguduste töötegijaid. See on tähendanud üksikisikute arengusse ja õppimisse panustamist lootusega, et selle kaudu muutub ka koguduse elu ja laieneb Jumala riik. 2014. aastal alguse saanud Kutse Kool kui aastane täienduskoolitus astus siit sammukese edasi, kutsudes osalema koguduste meeskondi. See õnnestus mitmel järjestikusel aastal. Mõne meeskonna praktikaprojektist kujunes koguduses isegi tööharu – näiteks korraldab Rakvere Karmeli koguduse veidi eakam meeskond siiani nn Teeliste õhtuid linna vanematele elanikele.

Koguduse töötegijate ja meeskondade kogemusi kuulates kinnistus aga arusaam, et tähelepanu ja toetust arengule vajab ka kogudus kui tervik. Viimased 6–7 aastat olemegi Seminari kaudu koordineerinud erinevaid tegevusvorme EKB Liidu koguduste arengu planeerimiseks ja toetamiseks. Praeguseks oleme viimase vormi – koguduse arenguprogrammi – mudeliga toetanud kokku kümmet kogudust. Nad on kõik omanäolised, erinevates arengujärkudes ja suurustes. Nende kümne kogudusega koostöö perioodiks on olnud mai 2019 kuni veebruar 2022. Oleme tänulikud kõigile neile õppimisvalmis juhtidele ja koguduseliikmetele, kes on olnud avatud ausale tagasisidele ning otsinud üheskoos meiega Jumala teed edasi.

Miks ikkagi vajab terve kogudus süsteemset analüüsi ja järelemõtlemist? Kogudused, kes toimivad valdavalt vabatahtlike töötegijatega ja nende põhitöö kõrvalt ülejääva ajaressursiga, keskenduvad peamiselt tegevustele ja ettevõtmistele, mis tuleb ära teha. Kuigi mitmed kogudused võtavad aega, et panustada oma aktiivsetesse töötegijatesse üks või isegi mitu korda aastas, on meie kogemuse järgi tervet kogudust kaasavad ja selle visiooni, olemasolu ja tegutsemist analüüsivad kohtumised pigem erandlikud. Nii jääb palju infot koguduse pastori või paremal juhul juhtmeeskonna teada, aga seda ei jagata. Selle tulemusena ei ole tervel kogudusel suurt pilti ega ühist nägemust. Arenguprogrammi käigus läbiviidud küsitlustest on näha, et koguduse liikmete visioonitunnetus on hektiline ja mitmekesine – selgelt tajutud ühist koguduslikku nägemust ei ole osatud paljudel juhtudel välja tuua. Ühiselt tajutud visioon on vajalik, et kogudusel tervikuna oleks selge, kuhu ja kuidas edasi liigutakse. Visioon on ju kujutluspilt soovitud tulevikust. Seepärast on visiooni üheskoos sõnastamine ja üksteisele kommunikeerimine koguduse arengu seisukohalt elutähtis. 

Teine asi, milleks on vaja terve koguduse koostööd, on evangeelne suunitlus ning teadlik jüngerlus uute kristlaste Jumala juurde juhtimisel ja toetamisel. Seda probleemistikku kajastab Liidu viimase aasta (2019–2021) statistika, kus on kahanevad numbrid nii ristimiste arvus kui Liidu koguduse liikmete üldarvus. Lisaks oleme näinud peaaegu kõiki arenguprogrammis osalevaid kogudusi ise sõnastamas, et evangeelne aktiivsus on üks asi, milles nad tahaksid areneda. Teise suure arengukohana on koguduste kohtumistel nimetatud omavahelist osadust ja palveelu. Kõik need nimetatud probleemalad on omavahel loogiliselt seotud, kuna kogudus, kes ei hinga ühes rütmis ega liigu ühes taktis üheselt mõistetavas suunas, ei suuda ka hea sõnumiga efektiivselt kõnetada inimesi enda ümber. Seepärast usume, et koguduse arengu teemad vajavad terviklikku ja süsteemset lähenemist.

Koguduste tervikliku arengu toetamise protsessi käigus oleme ise palju õppinud. Kõigepealt selle kohta, milline toetamise viis kõige paremini sobib – sellest õppeprotsessist ja arendustööst räägib artikli esimene osa. Teiseks oleme märganud kogudustes ja nende juhtimises teatud mustreid. Sellest kirjutame teises osas. Kokkuvõttes arutleme koguduse narratiivi mõju ja muutumise üle. See narratiiv on lugu, mida ja kuidas me endast jutustame. Ikka selleks, et Jumala hääl selles kaasa kõlaks ja kogudusi edasi juhiks.

Juuni 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor

Noortesse juhtidesse strateegiline panustamine ei ole üksnes piibellik praktika ja koguduslik taktika. Seda tehakse mitmetes valdkondades, muuhulgas poliitilistes erakondades, kuninglikes õukondades fja tulevikule mõtlevates ettevõtetes. Euroopa Baptistiföderatsiooni 2013. a koosolekul tõusis noorte juhtide koondamise ja koolitamise teema päevakorda mitmeid kordi, muutudes konkreetseks 2015. aastaks. Loodi noorte juhtide programmi juhtgrupp (steering committee), millesse kuulus ka artikli autor. Eesti oli selles komitees hästi esindatud – lisaks Einikesele oli seal ka Helle Liht. Liikmeid oli veel Bulgaaariast, Šveitsist, Iisraelist, Inglismaalt, Norrast ja Armeeniast. Selle meeskonnaga hakati üheskoos programmi ette valmistama. Programmi nimeks sai Transform.

Programmis osales koos sakslase, taanlase, liibanonlase, Saksamaal elava brasiillase, bulgaarlase, austerlase, armeenlase, inglase ja türklasega ka üks eestlane, Sven-Joonatan Siibak.

Peale seda, kui Transformi viiest kohtumisest esimene oli 2017. a Viinis toimunud, oli artikli autoril Einikesel ja Sven-Joonatanil plaan kindel: sarnane, aga mitte samasugune koolitus tuleb korraldada ka Eestis, EKB Liidu noortele juhtidele. Selle programmi nimeks sai Futuurum.

Käesolev artikkel analüüsibki neid kahte sarnast, kuid samas erinevat noorte juhtide arenguprogrammi – eurooplaste Transformi ja eestlate Futuurumit. Mõlemad pakuvad õppetundi, mõlematel on olnud juba mõju korraldava organisatsiooni olevikule, mõlemates küsitakse: kas ja kuidas edasi? Lisaks analüüsile on käesoleva artikli kirjutaja eesmärk kaardistada tehtut nii sisuliselt, metoodiliselt kui osalejate-korraldate poolest. Ehk aitab see näha selgemini teed edasi? Alustame Euroopa Baptistiföderatsiooni Transform-programmi tutvustuse ja analüüsiga ning siis liigume Eesti Futuurumi juurde.

Juuni 2022 
Mikael Raihhelgauz, KUSi arendusjuht teadustegevuse alal

Head konverentsi külalised!
Kas teil on hea mälu? Minul endal, tõtt-öelda, mitte. Vestluse, loengu või raamatu üldist mõtet on küll kerge meelde tuletada, nimede, kuupäevade ja mõne tabava lause täpse sõnastusega on aga palju keerulisemad lood. See tõik on muidugi äärmiselt kahetsusväärne, sest, kasvanud üles traditsioonilises baptistikoguduses, ei ole mul elus suuremat rõõmu, kui mõnele eksinud vennale või õele teoloogilises vaidluses ühe asjakohase piiblisalmiga ära panna. Viletsa mälu tõttu ei suuda ma siiski sageli vajalikku kirjakohta meenutada. Mu kitsikust ei leevenda tõsiasi, et suurema osa oma elust olen lugenud Piiblit vene keeles. Nõnda muutub ärapanemise protsess äärmiselt kohmakaks. Pean hakkama guugeldama seda üksikut venekeelset märksõna, mis Pauluse lausest juhuslikult meelde jäi. Leidnud õige kirjakoha, suundun eestikeelsesse piibliäppi ja loodan, et idee, mida püüan tõestada, on säilinud ka eestikeelses tõlkes. Oeh…

Vahel siiski veab ja mõned read jäävad esimese lugemisega meelde. Nii oli ühe Doris Kareva luuletusega:
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?

Mulle tundub, et väga laia pintsliga maalides võib öelda, et tsiteeritud luuletus iseloomustab globaalsel teoloogiamaastikul eksisteerivat vastasseisu, mis aeg-ajalt kristalliseerub ka kohalike väljaannete arvamusveergudel. Mainitud debatti võib pealkirjastada erinevatel viisidel, millest ükski ei ole ammendav ega hinnanguvaba. Nimetatagu seda teoreetikute ja praktikute, maailma meelest tarkade ja maailma meelest narride või hoopis fundamentalistide ja kontekstitundlike vastuseisuks –meie isiklikust positsioonist sõltumata saame kõik aru, milliste ideede vahekorrast jutt käib.