Juuni 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor

Noortesse juhtidesse strateegiline panustamine ei ole üksnes piibellik praktika ja koguduslik taktika. Seda tehakse mitmetes valdkondades, muuhulgas poliitilistes erakondades, kuninglikes õukondades fja tulevikule mõtlevates ettevõtetes. Euroopa Baptistiföderatsiooni 2013. a koosolekul tõusis noorte juhtide koondamise ja koolitamise teema päevakorda mitmeid kordi, muutudes konkreetseks 2015. aastaks. Loodi noorte juhtide programmi juhtgrupp (steering committee), millesse kuulus ka artikli autor. Eesti oli selles komitees hästi esindatud – lisaks Einikesele oli seal ka Helle Liht. Liikmeid oli veel Bulgaaariast, Šveitsist, Iisraelist, Inglismaalt, Norrast ja Armeeniast. Selle meeskonnaga hakati üheskoos programmi ette valmistama. Programmi nimeks sai Transform.

Programmis osales koos sakslase, taanlase, liibanonlase, Saksamaal elava brasiillase, bulgaarlase, austerlase, armeenlase, inglase ja türklasega ka üks eestlane, Sven-Joonatan Siibak.

Peale seda, kui Transformi viiest kohtumisest esimene oli 2017. a Viinis toimunud, oli artikli autoril Einikesel ja Sven-Joonatanil plaan kindel: sarnane, aga mitte samasugune koolitus tuleb korraldada ka Eestis, EKB Liidu noortele juhtidele. Selle programmi nimeks sai Futuurum.

Käesolev artikkel analüüsibki neid kahte sarnast, kuid samas erinevat noorte juhtide arenguprogrammi – eurooplaste Transformi ja eestlate Futuurumit. Mõlemad pakuvad õppetundi, mõlematel on olnud juba mõju korraldava organisatsiooni olevikule, mõlemates küsitakse: kas ja kuidas edasi? Lisaks analüüsile on käesoleva artikli kirjutaja eesmärk kaardistada tehtut nii sisuliselt, metoodiliselt kui osalejate-korraldate poolest. Ehk aitab see näha selgemini teed edasi? Alustame Euroopa Baptistiföderatsiooni Transform-programmi tutvustuse ja analüüsiga ning siis liigume Eesti Futuurumi juurde.

Juuni 2022 
Mikael Raihhelgauz, KUSi arendusjuht teadustegevuse alal

Head konverentsi külalised!
Kas teil on hea mälu? Minul endal, tõtt-öelda, mitte. Vestluse, loengu või raamatu üldist mõtet on küll kerge meelde tuletada, nimede, kuupäevade ja mõne tabava lause täpse sõnastusega on aga palju keerulisemad lood. See tõik on muidugi äärmiselt kahetsusväärne, sest, kasvanud üles traditsioonilises baptistikoguduses, ei ole mul elus suuremat rõõmu, kui mõnele eksinud vennale või õele teoloogilises vaidluses ühe asjakohase piiblisalmiga ära panna. Viletsa mälu tõttu ei suuda ma siiski sageli vajalikku kirjakohta meenutada. Mu kitsikust ei leevenda tõsiasi, et suurema osa oma elust olen lugenud Piiblit vene keeles. Nõnda muutub ärapanemise protsess äärmiselt kohmakaks. Pean hakkama guugeldama seda üksikut venekeelset märksõna, mis Pauluse lausest juhuslikult meelde jäi. Leidnud õige kirjakoha, suundun eestikeelsesse piibliäppi ja loodan, et idee, mida püüan tõestada, on säilinud ka eestikeelses tõlkes. Oeh…

Vahel siiski veab ja mõned read jäävad esimese lugemisega meelde. Nii oli ühe Doris Kareva luuletusega:
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?

Mulle tundub, et väga laia pintsliga maalides võib öelda, et tsiteeritud luuletus iseloomustab globaalsel teoloogiamaastikul eksisteerivat vastasseisu, mis aeg-ajalt kristalliseerub ka kohalike väljaannete arvamusveergudel. Mainitud debatti võib pealkirjastada erinevatel viisidel, millest ükski ei ole ammendav ega hinnanguvaba. Nimetatagu seda teoreetikute ja praktikute, maailma meelest tarkade ja maailma meelest narride või hoopis fundamentalistide ja kontekstitundlike vastuseisuks –meie isiklikust positsioonist sõltumata saame kõik aru, milliste ideede vahekorrast jutt käib.

Märts 2022 
Einike Pilli, KUSi rektor

Seitse aastat on parasjagu pikk aeg, et midagi kokku võtta. Sest just nii palju sai mu rektoriaastaid täis veidi enne Seminari 100. aastapäeva. Juhtimiskogemus on igaühel unikaalne, aga loodan, et leiate järgnevas mõtiskluses ka midagi tuttavlikku. Kui mitte vastuseid, siis vähemalt küsimusi.

Jumala või minu tahtmine? Kui Jumal on mingi töö mulle usaldanud, pole vaja igal liigutusel küsida, mis järgmiseks teha tuleb. Aga kui tegu on suurte otsustega, on tema tahte väljaselgitamine väga oluline. Olen südamest veendunud, et kui Jumal tahab, et me mõne suurema sammu võtame, annab ta sellest teada mitmetele inimestele (vt nt Ap 1:12–26). Seepärast tuleb üheskoos tema tahtmist otsida. Toetusin Liidu vanematekogu vaimulikule tunnetusele Seminari Tallinna kolides, kuulasin meeskonnaliikmeid magistriõpet kokku pannes, palvetan tarkust mitmetes muudes küsimustes ‒ ja tihti vastab Jumal olukordade või inimeste kaudu. Mõnikord on asi tegemises või mittetegemises, teinekord ajastuses.

Teha ise või delegeerida? Juhiks valitakse tavaliselt seetõttu, et inimesel tuleb miski hästi välja. Kui kellelgi tuleb välja, siis las ta teeb? Olen juhina õppinud, et mu kõige suuremad õnnestumised on just seal, kus teen kellelegi teisele ruumi ja julgustan teda proovima. Eriti tore on märgata potentsiaali noortes, kes seda veel endas aimatagi pole julgenud. Ilmselt tundis sama Paulus, kui ta oma „usupojale“ Timoteosele mõtles ja kirju kirjutas. Juht on treener väljaku ääres, mitte mängija platsil. Üks mu sõber tavatseb öelda, et me ei peaks tegema midagi, mida keegi teine suudab teha. Olen temaga peaaegu nõus.

Kui siis selgub, et on asju, mida tuleb teisiti teha, on juhi ülesanne seda sõnastada.

Märts 2022 
Jaanika Kišunas, KUSi tudeng

Seminari 100. aastapäeva sündmused said särava punkti Keilas, kus koguneti pidulikule jumalateenistusele, peeti tänupalveid ja asetati pärg kooli esimese direktori, Adam Podini hauale.
Juubelihõngulist jumalateenistust Keila palvelas juhatas koguduse pastor Gunnar Mägi. Ta tõi kohaletulnuteni teadmise, et täpselt 100 aastat ja 1 päev tagasi, 5. märtsil 1922, avati sellessamas hoones Eesti Baptisti Jutlustajate Seminar, mille tänane nimi on Kõrgem Usuteaduslik Seminar. Avapäeval peetud pidulikus kõnes esitas Martin Schmidt, üks toonastest õppejõududest, väljakutse, et kasutatagu hiljuti saabunud vabadust võimalikult hästi Jumala sõna levitamiseks kogu Eestimaal ning seminar töötagu nii, et kõik võiksid veenduda: „Jah, seda kooli on tarvis!”
Kui avajumalateenistusel osalesid seminari vastu võetud õpilased, nende juhendajad ja sponsorid, siis sada aastat hiljem peetud tänujumalateenistusele kogunes Keila palvela ruumidesse lisaks kohalikele pea samapalju külalisi. Teenistusel olid erinevates rollides kaastegevad mitmed KUSi tudengid, vilistlased ja õppejõud. Tervitusi tõi Enno Fels, nii Keila linnapeana kui ka usuvennana EELK Keila Miikaeli Koguduse poolt.

Uute „õunapuude“ istutamine jätkub ja puude kasvamisprotsess on pikk.

Märts 2022
Johannes Veevo, Teekäija toimetaja, september 1932

See oli 5. märtsi hommikul 1922, kui Keila alevis leidis aset iseäralik protsessioon: Rongikäik eesti, ameerika ja inglise lippudega eesotsas liikus pasunakoori helide saatel Podin’i maja juurest mööda Keila peatänavat kohal. Kog. palvela poole. Sel päeval toimus suursündmus eesti baptismi ajaloos: Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari pidulik avamine. Kui varemalt mitmed meie vennad pidid teoloogilise hariduse omandamiseks minema Inglise- või Saksamaale, siis ei söendanud julgemgi optimist ennustada, et saabub aeg, mil meie noored vennad võivad seda teha oma kodumaal. Kuid nüüd oli see teostunud, milleks olid suured teened v. Podin’il, kelle energilisel sobitusel Ameerika ja Inglise sõbrad võimaldasid aineliselt Seminari ellukutsumise. Huvi selle asutamise vastu oli suur, mida tõendas suur osavõtt kodumaa koguduste poolt kui ka tervitused välismailt.
Seminar algas oma tegevust 16 õpilasega, neist 4 õde ja 12 venda. Auditooriumiks sai palvela kõrvalruum ja internaadiks muudeti Podin’i maja. Direktoriks oli v. Podin ja juhatajaks v. M. Schmidt, kes Saksamaalt selleks Eestisse tuli. Kursuse kestvus oli 4 aastat. Selliselt jätkus see 8 aastat, mil 2 lendu – 24 venda ja 8 õde – sai teoloogilise ettevalmistuse ja on suurel mõõdul täitnud teravat töötegijate puudust meie kodumaa põldudel, kes on mitmel pool tegevuses kogudustes.
Vahepeal aga selgus ikka enam, et Keila oma piiratud oludega ei ole kõige soodsam asukoht Seminarile, sellepärast hakati korduvalt nimetama Tallinnat ja Tartut, kuhu Seminar peaks üle kolima. See küsimus otsustati ka jaatavalt välismaa vendade poolt, mis teostus üllatavalt Seminarile maja omandamise näol Tallinnas. Et aga ühenduses oma maja omandamisega tekkis vastavate ümberehituste vajadus, tuli paratamatult Seminari õppetegevuses teha vaheaeg.
Seda vaheaega kasutati kolmekuulise kursuse pidamiseks, mis oli määratud eestkätt neile koguduste tegelastele, kel ei olnud võimalust omandada teoloogilist ettevalmistust. Kursus peeti hulga vendade ja õdede osavõtul ning loenguid pidasid v.v. A. Podin, K. Kaups, D.H. Matson, K.L. Marley, A. Tamm ja õ.õ. T. Korjus ja A. Lepp (viimane ise olles kursist).
1931. a. sügisel alustas Seminar õppetegevust oma majas. Iseärasuseks oli see, et paar õpilast esimesest lennust, kes vahepeal olid end täiendanud välismail, asusid nüüd õppejõududena uusi õpilasi ette valmistama, neist v. O. Tärk Seminari juhatajana ja v. E. Kilimit õpetajana vastavates õppeainetes.