Vastab Karita Kibuspuu II

04/2017 24 karita kibuspuu 1

Kui su õed ja vennad on ka täiskasvanuks saanud, kuidas minna siis eluga edasi? Ei ole enam seda lapsepõlve või laste kodutunnet.

Pereliikmete vahel valitsev lähedustunne ei pea olema piiritletud konkreetse aja või kohaga. Ka siis, kui õed-vennad kasvavad suureks ning lahkuvad kodust, võivad nad jääda üksteisele lähedaseks ja oluliseks. Lähedust aitavad hoida ja kasvatada üksteise eludega kursis olemine ning siiras ja avatud suhtlemine. Kaasaegne tehnika võimaldab kallite inimestega rõõme ja muresid jagada ka teiselt poolt maakera. Märksõnadeks ei ole siin niivõrd aeg ja koht, kui ausus ja avatus.

Kui on tekkinud tunne, et õed-vennad on kuidagi võõraks jäänud, võib alustada lihtsast telefonikõnest. Oluline on rääkida teineteisega „päris” asjadest, sellest, kuidas tegelikult läheb ja millised on antud eluhetke väljakutsed. Lähestikku elavatel õdedel-vendadel on võimalus ka regulaarselt näost näkku kokku saada – mitte ainult siis, kui perekondlikud tähtpäevad või mured seda nõuavad. Kindlasti tasub pereliikmetele öelda, kui palju nad meie jaoks tähendavad – see on väga oluline tõde, millest me keegi ei tahaks ilma jääda.

Loe edasi: Vastab Karita Kibuspuu II

Eleri ja Valdur vastavad IV

03/2017 18 psyhholoogid

Tere, mure selline, et oleme abielus juba 8 aastat ja koos elanud 10 aastat. Meil on 3 toredat last (17, 12 ja 5aastane), kuid nüüd on olukord halvaks läinud. Viga on minus rohkem kui naises, kuna olen nii kontrolliv ja armukade. Kui me omavahel rääkima hakkame, siis ta ütleb, et tal on sein ees jne. Ma ei oska tal kuidagi tundeid uuesti üles soojendada ja teda õnnelikuks teha. Naine ütleb, et tal on tunnete asemel must auk. Äkki oskate meid aidata, et abielu päästa.

VALDUR: Esiteks pean mainima, et olete olnud väga tublid, kui olete koos 8 aastat abielus olnud ja selle jooksul kolm last üles kasvatanud, see on hea saavutus! Abielu võib olla väga suurepärane, aga liigne kontrollivus ja armukadedus tekitab kindlasti suhtes raskusi. Samas on tihti veelgi suurem probleem see, et inimesed ei saa ise aru, et nad on liiga kontrollivad või armukadedad. Probleemi eitamine tähendab, et sellega on praktiliselt võimatu tegeleda. Seega on hea näha, et oled mõistnud enda raskuskohti, ja tunnistad, et on vaja abi. See on esimene samm probleemi lahendamiseni ja hea suhte taastamiseni.
Kui suhet alustasite, siis oli midagi, mis teid mõlemaid teineteise juures köitis, meeldima ja armuma pani. Aja jooksul inimesed muutuvad. Meie harjumused, käitumismustrid ja ootused võivad muutuda ja armumine saab otsa. Usun, et tänapäeva ühiskonnas aetakse pidevalt segi armumine ja armastus. Tunded tulevad ja lähevad, aga armastus on midagi enamat kui keemiline reaktsioon ajus. Armastus on otsus, mida toetavad teod ja saadavad tunded. Piiblist me leiame, mis oli suurim armastuse otsus inimkonna ajaloos. See oli Jeesuse otsus surra kõikide inimeste eest, sest ta armastas meid nii väga (Jh 3:16).

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad IV

Vastab Karita Kibuspuu

02/2017 20 karita kibuspuu
Karita Kibuspuu

Mu lapsed on jõudnud varateismeikka ja kõik, mida ma soovin on, et ma ise oleksin teismeline, ehk siis ei peaks tegelema nende kasvatamisega. Soovitusi?

Teemapüstitusest ei selgu, mis täpsemalt muret teeb. Nii on keeruline konkreetseid soovitusi jagada.
Esmalt kutsuksin lapsevanemat endasse vaatama ja võimalikult täpselt sõnastama, mis on see, mis talle lastega seoses muret valmistab ning mille eest ta igatseb põgeneda.
Seejärel julgustaksin oma mõtteid-tundeid kaaslapsevanemaga jagama (igal lapsel on nii ema kui isa, seda ka siis, kui nendega enam koos ei ela). Kui see aga võimalik pole – näiteks on kaasvanem juba igavikus – tasub nõu pidada spetsialistiga, nt psühholoogi, terapeudi või sotsiaalpedagoogiga.
Loomulikult võib ka tutvusringis või koguduses jagada oma muret mõne sümpaatse vanemaga, kellel on samavanuse lapse kasvatamise kogemus. Samas peab neilt nõuküsimisega olema ettevaatlik, sest probleemid võivad olla küll sarnased, kuid lapsed ja asjaolud on sageli väga erinevad.
Tasub teada ka seda, et igasugune käitumine kannab endas mingit sõnumit. Üheks teismeea märksõnaks on keeruliste ja vastuoluliste emotsioonide kogemine, seoses arenguliste muutustega.

Loe edasi: Vastab Karita Kibuspuu

Vastab Tõnu Lehtsaar

01/2017

Küsimus 1: Olen juba tükk aega minemas läbi mingisugusest „keskea-eelsest kriisist” ja ei tea enam, mida oma eluga ette võtta, kuhu aega panustada, kelleks saada. On teil nõuannet, mida ette võtta?

Kriis kuulub inimeseks olemise juurde. Nii psühholoogiliselt kui ka usuliselt toimib areng sageli läbi kriiside. See tähendab, et eneseotsing, ka sisemine segadus, on teeks uute lahenduste ja selgusteni. Probleemiks saab see siis, kui kriis kestab kaua, ei lahene, muutub emotsionaalselt pärssivaks, segab otsuste vastuvõtmist ja suhteid teistega.

Loe edasi: Vastab Tõnu Lehtsaar

Eleri ja Valdur vastavad III

12/2016 13 psyhholoogid

Möödunud suvel oli Pereraadio eetris esmaskordselt saatesari „Suvepsühholoog”, kus kaks noort psühholoogi, Eleri Viinalass ja Valdur Rosenvald, vastasid avameelsetele küsimustele. Järgnevalt avaldame taas 2 küsimust, mis neile on laekunud viimase kuu jooksul Teekäija vahendusel. Loodame, et Eleri ja Valduri vastused võivad kinnitada mingil viisil veel paljusid lugejaid!

Inimestel on hea öelda „Rahulikke ja rõõmsaid jõule!“, aga mida teha, kui mul on hoopis lein ja masendus?

ELERI: Võiksime hetkeks peatuda ja mõelda, mis on rahulike ja rõõmsate jõulusoovide taga. Miks me üldse tähistame jõule ja miks peaksime selle üle rõõmu tundma?
Tähistame Jeesuse sündi. Jeesus on sündinud siia maailma, et keegi ei saaks hukka, vaid meil võiks olla igavene elu (Jh 3:16). Ja mitte lihtsalt elu, vaid Jeesus ütleb ,,Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti”(Jh 10:10). Ka leinas ja masenduses inimene võib tunda rõõmu Jeesuse üle ja selle armastuse ning lootuse üle, mida temasse uskumine annab. Teoorias on see kindlasti lihtsam kui praktiliselt, aga mitte võimatu.

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad III

Eleri ja Valdur vastavad II

11/2016 12 psyhholoogid


Möödunud suvel oli Pereraadio eetris esmaskordselt saatesari „Suvepsühholoog”, kus kaks noort psühholoogi, Eleri Viinalass ja Valdur Rosenvald, vastasid avameelsetele küsimustele. Järgnevalt avaldame taas 3 küsimust, mis neile on laekunud viimase kuu jooksul Teekäija vahendusel. Loodame, et Eleri ja Valduri vastused võivad kinnitada mingil viisil veel paljusid lugejaid!

Olen aastatega distantseerunud inimestest. Osati seepärast, et on üks tõsisemat sorti haigus, millest on piinlik isegi rääkida. Usklik ma ei ole, aga inimesi ja õnne võiks elus rohkem olla. Mida teha?

ELERI: Mida tähendab sinu jaoks õnn? Vahel kiputakse ütlema, et igaüks on oma õnne sepp. Usun, et selles peitub oma tõetera.
Tõsi, me ei vali ise endale raskeid haigusi, majanduslikult kehva olukorda või üksildustunnet. Küll aga on meie teha, kuidas me sellisesse olukorda suhtume.
Ütlesid, et oled aastatega distantseerunud inimestest. See võiks tähendada, et oled neile millalgi lähedal olnud. Julgustan sind endalt küsima, mis on vahepeal muutunud? Mis oli varem teisiti? Enesehinnang, piinlikkuse tunne vms?
Samuti tähendaks mainitud lause justkui, et sina distantseerusid inimestest ja mitte nemad sinust. Kas on võimalik, et su oma kartus teatud olukordade või teiste arvamuse eest on distantseerumiseni viinud? Ja ka mitte-usklik võib palvetada, et Jumal näitaks tõde ja annaks tundmise, et temagi on armastatud just sellisena, nagu ta on. Tihtipeale kujutab inimmõistus ette olukordi, mida tegelikult ei eksisteeri. Mis võib olla piinlik ühe jaoks, pole seda teisele. Julgustan sind lähedase inimesega oma haigusest rääkima ja vaatama, missugune on tema reaktsioon. Proovi leida probleemi juur või neid viise, kuidas hakata kasvõi imepisikeste sammude haaval liikuma soovitud suunas – rohkem õnne ja rohkem inimesi!

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad II