Oma rahu ma annan teile
Aprill 2020 
Karita Kibuspuu, Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskuse psühholoog ja pereterapeut
Me oleme ootamatult sattunud elama aega, kus meie mugav, turvaline ja harjumuspärane argipäev on pahupidi pööratud ning peaaegu miski pole enam endine. Üksinda elavad inimesed on äkitselt isoleeritud oma väikestesse elamistesse ja pered võistlevad kodus vabade ruutmeetrite, külmkapis leiduva toidu ning arvutiekraanide pärast. Kes ei tunne puudust seltskonnast, tunneb suure tõenäosusega puudust iseolemise võimalustest ja seitsmeliikmeline perekond avastab jalutama minnes end kohalikku naabruskonda turvava politseibussi kõrgendatud tähelepanu alt – nii arvukas rahvakogunemine lihtsalt vajab lähemalt kontrollimist.
Nii tore, et väljas on novembripimeduse asemel aprillipäike, linnulaul ja lootusest pakatavad pungad!
Igasugune ootamatu muutus tõstab stressitaset ja tekitab ärevust. Isegi siis, kui see muutus on oma olemuselt positiivne. Praegune eriolukord on aga kaugel positiivsusest: lisaks pea peale pööratud argirutiinile kummitab koduakende taga nähtamatu koroonaviirus, mis paneb muretsema, kui mitte enda, siis vähemalt eakate sugulaste tervise pärast, ja lõpuks kusagil silmapiiril terendav majanduskriis, mis lisab üldisesse ärevusse veel portsu ebakindlust. Seda kõike oleks tunduvalt lihtsam taluda, kui keegi ütleks, kui kaua see veel kestab… Kuid meedia pakub arvamusi, mis kõiguvad äärmusest äärmusesse ning on kokku võetavad tõdemusega: hetkel seisame silmitsi teadmatuse ja määramatusega.
