Oktooober 2021 
Kristlasest psühholoog Karmen Maikalut intervjueeris Miikael Johan Tamm

Vestlesin tunnustatud kristlasest psühholoogi ja pereterapeudi Karmen Maikaluga vaimse tervise teemadel. Karmen on töötanud psühholoogina alates 2000. aastast ning võtab kliente vastu Põltsamaal ja Tallinnas. Lisaks juhib ta Eesti Koolipsühholoogide Ühingu tööd. Karmen ja tema abikaasa Meelis Maikalu (EKNK Põltsamaa Jordani koguduse pastor) tähistasid hiljuti hõbepulmi ning neil on kolm last.

Mis Sind Sinu töö juures kõige rohkem köidab?
Inimesed. Inimesed on ilusad, huvitavad ja õrnad. Olen tänulik, et saan inimestega koos nende teekonnal olla ja neid toetada. Ma sain Jumalalt väga selge sõnumi ja kutse sellele tööle. Jumala sõna mulle oli, et ta on valinud mind tegema armastusetööd. Mulle tundub, et see ongi armastusetöö, mida ma teen, ja ma teen seda südamega.

Mõnikord võtame endale liiga suure vastutuse, nagu peaksime justkui kohe nõu andma ja lahendusi pakkuma.

Kas terapeutidel on alates pandeemiast tööd rohkem?
Mulle tundub, et on tõesti rohkem. Mis ei tähenda seda, et probleeme oleks rohkem. Pigem tundub, et vaimse tervise teemadest räägitakse praegu rohkem ja selle tõttu inimesed teadvustavad neid küsimusi enda jaoks ja oskavad ka rohkem abi otsida. Veebinõustamise variant videosilla abil, mille suhtes paljud terapeudid olid algul väga skeptilised – kaasa arvatud mina ise –, on tegelikult avardanud võimalusi pakkuda abi inimestele, kellel see elukoha tõttu või muudel põhjustel oli varasemalt raskendatud.

September 2020 
Karita Kibuspuu, Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskuse psühholoog ja pereterapeut

Piibel ütleb, et me oleme loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27). Osa sellest jumalanäolisusest on meie võime kogeda erinevaid emotsioone. Sageli sildistatakse emotsioonid positiivseteks või negatiivseteks, justkui oleks osa tunnetest halb või taunitav. Kristlaste seas võivad niisugusteks tunneteks olla näiteks viha, hirm, kurbus või kadedus. Kuid Piiblit lugedes näeme, et Jumalalegi pole ärritus, südamevalu, kurbus või kiivus võõrad tunded.
Tegelikult ei ole olemas halbu või häid tundeid. Kuigi osa emotsioone loob meile suurepärase enesetunde ning teised jällegi on väga ebamugavad kogeda, on kõik tunded olulised ja kuuluvad inimese tundeskaalasse. Emotsioonid on kui sõnumitoojad, mis saadavad meile teate, kui meil läheb suurepäraselt, kuid annavad ka märku, kui meil on tekkinud probleem iseenda sees või suhetes meie ümber.
Armukadedus on üks nendest sageli põlatud tunnetest, mille olemasolu võib olla iseendalegi raske tunnistada ja mis on tihtipeale sildistatud negatiivse sildiga. Küllap on siin peamiseks põhjuseks armukadedust kogeva inimese sageli ebameeldiv või hirmutav käitumine. Armukadeduse sõnumit lahti mõtestades saab aga seda sõnastada kui igatsust – olla kellegi jaoks kõige tähtsam – ja hirmu – kaotada lähedus kellegi väga olulisega. Kui nüüd mõelda armukadeduse peale igatsuse ja hirmu kontekstis, on üsna loogiline ja mõistetav, miks niisuguseid tundeid kogevad inimesed kipuvad käituma ahistavalt või hirmutavalt. Hirm kellestki/millestki väga olulisest ilma jääda loob ebaturvalisust ning paneb käituma meeleheitlikult ja instinktiivselt – sügavama läbimõtlemiseta.
Ometigi on igatsus läheduse järele iga inimese üks sügavamaid ja loomulikumaid vajadusi. Küllap väljendub selleski meie jumalanäolisus. Üks Piibli läbivamatest ja ilusamatest sõnumitest on Jumala igatsus olla inimlapsega lähedases isiklikus suhtes. Piibli erinevatest raamatutest võime lugeda, kuidas niisuguse läheduse puudumisel kogeb Jumalgi kadedust või kiivust (ingliskeelses tõlkes ka armukadedust, näiteks Jk 4:5).

Aprill 2020 
Karita Kibuspuu, Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskuse psühholoog ja pereterapeut

Me oleme ootamatult sattunud elama aega, kus meie mugav, turvaline ja harjumuspärane argipäev on pahupidi pööratud ning peaaegu miski pole enam endine. Üksinda elavad inimesed on äkitselt isoleeritud oma väikestesse elamistesse ja pered võistlevad kodus vabade ruutmeetrite, külmkapis leiduva toidu ning arvutiekraanide pärast. Kes ei tunne puudust seltskonnast, tunneb suure tõenäosusega puudust iseolemise võimalustest ja seitsmeliikmeline perekond avastab jalutama minnes end kohalikku naabruskonda turvava politseibussi kõrgendatud tähelepanu alt – nii arvukas rahvakogunemine lihtsalt vajab lähemalt kontrollimist.

Nii tore, et väljas on novembripimeduse asemel aprillipäike, linnulaul ja lootusest pakatavad pungad!

Igasugune ootamatu muutus tõstab stressitaset ja tekitab ärevust. Isegi siis, kui see muutus on oma olemuselt positiivne. Praegune eriolukord on aga kaugel positiivsusest: lisaks pea peale pööratud argirutiinile kummitab koduakende taga nähtamatu koroonaviirus, mis paneb muretsema, kui mitte enda, siis vähemalt eakate sugulaste tervise pärast, ja lõpuks kusagil silmapiiril terendav majanduskriis, mis lisab üldisesse ärevusse veel portsu ebakindlust. Seda kõike oleks tunduvalt lihtsam taluda, kui keegi ütleks, kui kaua see veel kestab… Kuid meedia pakub arvamusi, mis kõiguvad äärmusest äärmusesse ning on kokku võetavad tõdemusega: hetkel seisame silmitsi teadmatuse ja määramatusega.

Aprill 2020 
Maire Latvala, Tartu Vangla kaplan, Sõbralt Sõbrale Nõustamiskeskuse pereterapeut

See pealkiri tundub juba eos vale. Kuidas saavad kristlaste abielud puruneda, kui abielusuhte aluseks on Jumal ja altari ees on öeldud pühad tõotused?
Tegelikkuses on kristlaste abielud sama haavatavad kui mistahes kooselud – ja seda mitmel põhjusel. Ehk on paari mindud ammu enne usule tulekut. Sel juhul on võimalik, et kooselu on alustatud juba nö valedel alustel. Selleks oli võib olla soov ruttu ära saada vanematekodust ja iseseisvuda või fakt, et beebi oli tulekul. Paljud suhted algavad suure armumisega. Kui siis tõtata, võib juhtuda, et armumise „roosad prillid“ ei lase näha potentsiaalseid ohumärke, mis hiljem suhet hakkavad tumestama.
Muidugi võib ka kristlastest noortel olla sarnaseid põhjuseid abiellumiseks. Ikka püsib oht, et inimesed ei oska läbi näha potentsiaalset kaasat, et kiirustamine vähendab võimalusi sõprussuhet luua, mis kannab siis, kui esmane armumine möödas, või et abiellutakse lootuses, et suudetakse teist inimest muuta.

Meie suhtumine abiellu peaks olema niisugune, et parandame seda, mis on, mitte ei looda leida uut ja paremat.

Detsember 2019 
Karita Kibuspuu, Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskuse psühholoog ja pereterapeut

Algajatele pereterapeutidele esitatakse õpingute alguses traditsiooniliselt küsimus: „Kas naine näägutab seepärast, et mees joob, või mees joob seepärast, et naine näägutab?“ Kristlaste kontekstis võiks küsimust veidi ümber sõnastada ja küsida näiteks nii: „Kas naine näägutab kodus seepärast, et mees on palju kodust ära ja tööl, või on mees palju tööl, seepärast et naine kodus näägutab?“

Miks mitte alustada suhtetasandi märkamist just praeguses jõuluootusajas!

Kumb oli siis enne: muna või kana?
Antud kontekstis ei ole nende näidete puhul oluline, kumb käitumine on põhjus ja kumb tagajärg, vaid see, mis paneb muidu toredad ja meeldivad inimesed käituma viisil, mis on nende lähedastele ebamugav ja raske taluda? Tegelikult on ju olemas ka „näägutavad“ mehed ja „virisevad“ lapsed.
Vaevalt, et ükski mees või naine abiellub selleks, et saada oma armsama tujurikkujaks. Samuti on raske uskuda, et mõni laps sünnib siia ilma eesmärgiga muuta oma vanemate elu keeruliseks. Piibel võrdleb riiakat naist alaliselt läbitilkuva katusega (Õp 27:15). Vaevalt, et pidevalt pahur meeski mõnusam kaaslane on.