Kas Sina oled truu abikaasa?

Aprill 2019 
Karita Kibuspuu, pereterapeut

Truudusetus – kui kole sõna! Kindlasti ei sobi see ühe pühendunud kristlase iseloomustamiseks. Küllap on nii mõnigi staažikatest abieluinimestest vahel mõelnud, et „olen ma kaasana olnud, mis ma olen, kuid truudusetu pole ma olnud kohe kindlasti…“ Truudusetusest mõeldakse ja räägitakse enamasti kõrvalsuhte kontekstis, sellega seostatakse traagilist olukorda, kui paarisuhtesse on tekkinud juurde keegi kolmas, kes seal kindlasti olla ei tohiks.

Rõhk on siinkohal teise jaoks olemas olemisel, just siis ja sellisel viisil, kui tema seda vajab.

Paarisuhtes on truudusetusel hoopis laiem tähendus. EKSS selgitab: „Truu on keegi, kes on mingis suhtes püsivalt, muutumatult kindel ja usaldatav, ustav“. Kristlastest psühholoogid Henry Cloud ja John Townsend (Boundaries in Marriage, 1999) kirjutavad, et truudus abielus tähendab truu olemist kõigis eluvaldkondades. Truud meest või naist saab tema abikaasa alati usaldada kõiges, mis puudutab nende ühist elu. See tähendab, et ka pere rahadega ebamõistlikult ümber käies, aega valesti kasutades või argiseid lubadusi unustades on põhjust rääkida truudusetusest. Staažika abielu-uurija John Gottmani (What Makes Love Last, 2012) sõnul tähendab truudus paarisuhtes seda, et me oleme oma abikaasa jaoks emotsionaalselt kättesaadavad ja olemas iga kord, kui tema seda vajab. See võib hõlmata kuulamist, lohutamist, julgustamist, tunnustamist vms – rõhk on siinkohal teise jaoks olemas olemisel, just siis ja sellisel viisil, kui tema seda vajab. Tõenäoliselt ei ole selle seletuse järgi ühtegi abieluinimest, kes poleks aeg-ajalt truudusetu.

Loe edasi: Kas Sina oled truu abikaasa?

Tähtpäevad tulevad-lähevad – kui palju nendele elada?

01/2019 
Vastab Karita Kibuspuu

Üldiselt on ikka nii, et tähtpäevad on mõeldud inimeste jaoks, mitte inimesi pole loodud tähtpäevade jaoks. Piiblit lugedes näeme, et Jumal andis Iisraelile tähtpäevi selleks, et pidada meeles suuri asju, mida tema nende heaks teinud oli (nt hapnemata leibade püha tähistas juutide Egiptusest välja toomist) või tähistada millegi olulise sündimist ja rõhutada puhkamise tähtsust (seitsmendal päeval peale maailma loomist Jumal ise hingas/puhkas).

Nõnda võiks konkreetse tähtpäeva pidamisele mõeldes esmalt iseenda jaoks lahti mõtestada, mis on selle tähendus minule. Pereinimestel on muidugi oluline mõelda ja arutada teemat veidi laiemalt: mida tähendab konkreetne tähtpäev minu abikaasale ja mis on see, mida tahame selle päevaga seoses edasi pärandada oma lastele. Kui jõulud tähendavad vaid, et tuleb osta hulganisti kingitusi (ehk teha palju kulutusi), hirmsasti koristada ja vaaritada (näha kõvasti vaeva) ning riburada pidi sugulasi külastada (nädal aega järjest ringi sõita ja suhelda), võib tõepoolest juhtuda, et tähtpäevast saab kurnav kohustus ning püha algne mõte ja tähendus hajub kusagile kaugustesse.

Loe edasi: Tähtpäevad tulevad-lähevad – kui palju nendele elada?

Noppeid minu isa, Uudo Rips'i kirjadest

11/2018
Maarja Vardja, helilooja ja dirigent

Kui oskaksin õppida lugema kogu loodu raamatut, siis arvan, et leiaksin igalt poolt Looja allkirja. Eesti keeles väljenduks see allkiri kaheksa tähega: ARMASTUS. (U. Rips)

Mul on kodus üks kallis kirjapakk. Kirjad isalt.
Alates sellest ajast, kui mu armas isa on üleval taevakodus, on mul nende kirjadega natukene keerulised lood. Aeg-ajalt olen nendele ikka pilgu peale heitnud, aga see on lõppenud alati üheselt – mul silmad märjad ja kurgus nöörib ja pitsitab. Ühest küljest selline puhas, siiras igatsus, aga teisest küljest ikka veel selline... valus kripeldus.
Mu isa Uudo oli väga vitaalne, tundliku tajuga, säravate silmade, kuldsete käte ja hea südamega töökas mees! Kusjuures eriti hea huumorimeelega, teate küll, selline, kelle suunurgas mängleb naeratus. Ja lisaks oli ta väga sõnakuulelik ka, sest soostus minu nurumise peale laulusõnu kirjutama!
Jumal oli talle andnud anderikkust mitmel alal – tal oli hea suhe etnograafia, fotograafia, maalikunsti ja muidugi metallehistööga. Tal oli tehnilist taipu ja samuti tundis ta ehituskunsti.
Isa arutluste varasalved olid väga laiahaardelised ja avatud mõtlemisega. Ta kandis oma kirjades mu ette elu olulisemaid tähelepanekuid ja tarkuseteri – nagu kuldõunad hõbevaagnal!

Loe edasi: Noppeid minu isa, Uudo Rips'i kirjadest

Kured naasevad kodumaale

02/2018
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Samal ajal kui Eesti tähistab oma sajandat sünnipäeva, naasevad kodumaale Kured. Ei, mitte need linnud, kelle lahkumisega kaasnevat rahvasuu järgi kurjad ilmad, vaid täiesti tavalised ja omad inimesed – Ingmar ja Rebeka lastega.

Kui asju koos Jumalaga teha, saab hakkama.

Nii Ingmar kui Rebeka sündisid paljulapselises perekonnas. Ingmar oli oma pere viiest lapsest viimane ja Rebeka seitsmelapselise pere esmasündinu. Mõlemad said kristliku kasvatuse osaliseks ja võtsid iseenesestmõistetavalt, et kui nad peaks kunagi oma perekonna looma, siis palju lapsi oleks normaalne. Nii juhtuski.

Loe edasi: Kured naasevad kodumaale

Eleri ja Valdur vastavad V

12/2017

Mu teismeline poeg jäeti just maha ja ta on väga kurb. Mis ma saan teha, et ta jälle rõõmus oleks?

ELERI: Kõik, mis toimib ühe inimese puhul kaotusvalust ülesaamiseks, ei pruugi toimida teise puhul. Küll aga on mõningad viisid, mille seast valida, kuidas oma lähedasele toeks olla.
Kõigepealt võiks palvetada oma poja pärast. Seejärel võiks palvetada Jumalalt tarkust, kuidas olla toeks. Vanemad tahavad tihtipeale hakata lastele nõu andma ja neid õpetama. Enne tagasiside andmist on oluline tähelepanu andmine. Olge lapse jaoks olemas. Andke talle teada, et olete valmis kuulama, hinnanguid ja lahendusi pakkumata. Arvan, et on oluline, et laps tunneks, et tal on usaldusväärne isik, kellele oma murest vabalt saab rääkida. Mõnel lapsel on väga raske istuda maha ja hakata rääkima, vaja on tegevust. Tehke koos pojaga midagi toredat. Võib-olla lähete koos sööma või lähete koos sportima, mille kaudu kaob tähelepanu ära murelt ja sellest rääkimine võib tulla loomulikumalt. Lapse jaoks võib oluline olla ka, kui ta saab teiega koos olla, ilma rääkimata, nt kinos või kodus diivani peal. Kui laps on saanud lihtsalt olla sellisena nagu on, rääkida oma mõtetest, siis võite küsida, kas ta tahaks kuulda teie arvamust. Ja see on koht, kui on võimalus rääkida iseenda või kellegi teise kogemustest purunenud suhetega, armastusest ja andestusest ning kuidas see olukord võib muutuda. Öelda, et need tunded, mida ta tunneb, on normaalsed. Anda pojale mõista, et ka tegelikus elus parandab haavad aeg. Tuleb anda pojale aega ja lasta tal need tunded n-ö ära tunda, et saaks toimuda tervenemine. Kannatlikkust ja lootust teile mõlemale!

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad V