Vastab Karita Kibuspuu

02/2017 20 karita kibuspuu
Karita Kibuspuu

Mu lapsed on jõudnud varateismeikka ja kõik, mida ma soovin on, et ma ise oleksin teismeline, ehk siis ei peaks tegelema nende kasvatamisega. Soovitusi?

Teemapüstitusest ei selgu, mis täpsemalt muret teeb. Nii on keeruline konkreetseid soovitusi jagada.
Esmalt kutsuksin lapsevanemat endasse vaatama ja võimalikult täpselt sõnastama, mis on see, mis talle lastega seoses muret valmistab ning mille eest ta igatseb põgeneda.
Seejärel julgustaksin oma mõtteid-tundeid kaaslapsevanemaga jagama (igal lapsel on nii ema kui isa, seda ka siis, kui nendega enam koos ei ela). Kui see aga võimalik pole – näiteks on kaasvanem juba igavikus – tasub nõu pidada spetsialistiga, nt psühholoogi, terapeudi või sotsiaalpedagoogiga.
Loomulikult võib ka tutvusringis või koguduses jagada oma muret mõne sümpaatse vanemaga, kellel on samavanuse lapse kasvatamise kogemus. Samas peab neilt nõuküsimisega olema ettevaatlik, sest probleemid võivad olla küll sarnased, kuid lapsed ja asjaolud on sageli väga erinevad.
Tasub teada ka seda, et igasugune käitumine kannab endas mingit sõnumit. Üheks teismeea märksõnaks on keeruliste ja vastuoluliste emotsioonide kogemine, seoses arenguliste muutustega.

Loe edasi: Vastab Karita Kibuspuu

Vastab Tõnu Lehtsaar

01/2017

Küsimus 1: Olen juba tükk aega minemas läbi mingisugusest „keskea-eelsest kriisist” ja ei tea enam, mida oma eluga ette võtta, kuhu aega panustada, kelleks saada. On teil nõuannet, mida ette võtta?

Kriis kuulub inimeseks olemise juurde. Nii psühholoogiliselt kui ka usuliselt toimib areng sageli läbi kriiside. See tähendab, et eneseotsing, ka sisemine segadus, on teeks uute lahenduste ja selgusteni. Probleemiks saab see siis, kui kriis kestab kaua, ei lahene, muutub emotsionaalselt pärssivaks, segab otsuste vastuvõtmist ja suhteid teistega.

Loe edasi: Vastab Tõnu Lehtsaar

Eleri ja Valdur vastavad III

12/2016 13 psyhholoogid

Möödunud suvel oli Pereraadio eetris esmaskordselt saatesari „Suvepsühholoog”, kus kaks noort psühholoogi, Eleri Viinalass ja Valdur Rosenvald, vastasid avameelsetele küsimustele. Järgnevalt avaldame taas 2 küsimust, mis neile on laekunud viimase kuu jooksul Teekäija vahendusel. Loodame, et Eleri ja Valduri vastused võivad kinnitada mingil viisil veel paljusid lugejaid!

Inimestel on hea öelda „Rahulikke ja rõõmsaid jõule!“, aga mida teha, kui mul on hoopis lein ja masendus?

ELERI: Võiksime hetkeks peatuda ja mõelda, mis on rahulike ja rõõmsate jõulusoovide taga. Miks me üldse tähistame jõule ja miks peaksime selle üle rõõmu tundma?
Tähistame Jeesuse sündi. Jeesus on sündinud siia maailma, et keegi ei saaks hukka, vaid meil võiks olla igavene elu (Jh 3:16). Ja mitte lihtsalt elu, vaid Jeesus ütleb ,,Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti”(Jh 10:10). Ka leinas ja masenduses inimene võib tunda rõõmu Jeesuse üle ja selle armastuse ning lootuse üle, mida temasse uskumine annab. Teoorias on see kindlasti lihtsam kui praktiliselt, aga mitte võimatu.

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad III

Eleri ja Valdur vastavad II

11/2016 12 psyhholoogid


Möödunud suvel oli Pereraadio eetris esmaskordselt saatesari „Suvepsühholoog”, kus kaks noort psühholoogi, Eleri Viinalass ja Valdur Rosenvald, vastasid avameelsetele küsimustele. Järgnevalt avaldame taas 3 küsimust, mis neile on laekunud viimase kuu jooksul Teekäija vahendusel. Loodame, et Eleri ja Valduri vastused võivad kinnitada mingil viisil veel paljusid lugejaid!

Olen aastatega distantseerunud inimestest. Osati seepärast, et on üks tõsisemat sorti haigus, millest on piinlik isegi rääkida. Usklik ma ei ole, aga inimesi ja õnne võiks elus rohkem olla. Mida teha?

ELERI: Mida tähendab sinu jaoks õnn? Vahel kiputakse ütlema, et igaüks on oma õnne sepp. Usun, et selles peitub oma tõetera.
Tõsi, me ei vali ise endale raskeid haigusi, majanduslikult kehva olukorda või üksildustunnet. Küll aga on meie teha, kuidas me sellisesse olukorda suhtume.
Ütlesid, et oled aastatega distantseerunud inimestest. See võiks tähendada, et oled neile millalgi lähedal olnud. Julgustan sind endalt küsima, mis on vahepeal muutunud? Mis oli varem teisiti? Enesehinnang, piinlikkuse tunne vms?
Samuti tähendaks mainitud lause justkui, et sina distantseerusid inimestest ja mitte nemad sinust. Kas on võimalik, et su oma kartus teatud olukordade või teiste arvamuse eest on distantseerumiseni viinud? Ja ka mitte-usklik võib palvetada, et Jumal näitaks tõde ja annaks tundmise, et temagi on armastatud just sellisena, nagu ta on. Tihtipeale kujutab inimmõistus ette olukordi, mida tegelikult ei eksisteeri. Mis võib olla piinlik ühe jaoks, pole seda teisele. Julgustan sind lähedase inimesega oma haigusest rääkima ja vaatama, missugune on tema reaktsioon. Proovi leida probleemi juur või neid viise, kuidas hakata kasvõi imepisikeste sammude haaval liikuma soovitud suunas – rohkem õnne ja rohkem inimesi!

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad II

Eleri ja Valdur vastavad

10/2016 12 psyhholoogid 1

Suvel oli Pereraadios saatesari „Suvepsühholoog”, kus kaks noort psühholoogi, Eleri Viinalass ja Valdur Rosenvald, vastasid avameelsetele küsimustele. Järgnevalt avaldame 3 küsimust ja vastust, mis eetrisse ei jõudnud.

Minu tutvusringis on inimene, kes vihastub kergelt ja väljendab oma viha füüsiliselt. Näiteks kui keegi pereliige talle mingil põhjusel närvidele käib, siis ta lükkab või lööb teda (vahel päris hullusti, tagajärjeks sinikad). See on kestnud aastakümneid. Ta on ka kristlane. Olen temaga sellest rääkinud, aga ei ole vist abi olnud. Kas tegu võib olla mingi psüühilise haigusega?

ELERI: Tundub, et tegemist on üsna raske juhtumiga, kui ütled, et see on kestnud aastakümneid. Huvitav, kui vana see inimene on? Kas saab mõelda ajas tagasi, et millal viha selliselt väljendamine võis alata? Vägivalla all ei tohi keegi kannatada ja kui asi on tõsine, siis tuleks pöörduda kasvõi politseisse, kes juhendab vajaliku abi saamiseks edasi.
Psüühilise haiguse diagnoosimiseks tuleb minna psühhiaatri vastuvõtule. Muutuse toimumiseks on vaja, et inimene tunnistaks oma viga ja tal oleks tahe muutuda. Ta peab võtma isikliku vastutuse oma tegude ees ja tundma ära probleemi, ja mis kahju ta teistele sellega teeb. Kui ei aita ühe sõbra rääkimine, siis tuleb minna kahekesi. Vahest ta ei mõista probleemi tõsidust, kui tema juurde selles küsimuses on pöördunud ainult üks inimene. Ka peavad need sõbrad olema sellised, kes on tema jaoks usaldusväärsed. Loe ka Matteuse 18:15–17. Loomulikult võiksid tema eest püsivalt palvetada ja loota, et ta kuuleb Jumala kõnetust oma elus.
Samuti võib mõelda hetkedele, kus ta ei ole vihane ja saab oma tunnete kontrollimisega hakkama. Mis on siis teisiti? Kas ta elus on siis vähem stressi? On see näiteks pärast trenni, kus ta saab end teisel viisil välja elada? Ühesõnaga, tuleks leida just sellele inimesele sobivaid viha väljaelamise viise. Palju on ka vastavat kirjandust, mida tasub raamatupoodi või -kokku uudistama minna. Siinkohal aga on oluline jällegi selle inimese enda tahe muutuda. Palveta tarkust edasi tegutsemiseks!

Loe edasi: Eleri ja Valdur vastavad

Kuidas sobitada pere raha kasutamisel vastakaid arusaamu?

11/2015

Vastab Meelis Kibuspuu

Tihti öeldakse, et raha ei ole meie jaoks tähtis või vähemalt kõige tähtsam. Ometi on abikaasade vaheliste pingete puhul sageli üheks teguriks just pere rahaasjad. Uuringud näitavad koguni, et üks lahutuste peamiseid põhjuseid on suutmatus kokku leppida rahaasjades.

Seega on mõistlik abikaasade vahel selgeks mõelda ja rääkida oma pere põhimõtted raha kasutamisel. Esmalt tasuks endalt ja siis teineteiselt küsida, kuidas ma üldiselt suhtun rahasse. Kas raha on miski, mille peale ma pidevalt mõtlen ja mis kipub vahel minu elus juhtimist üle võtma? Kas ma olen lahke südamega valmis raha annetama kogudusele või heategevusele või püüan seda hoida vaid enda tarvis? Kuidas ma säästan raha ja millele ma kulutan? Sageli tuuakse oma suhtumine rahasse ja ka kulutamisharjumused kaasa juba lapsepõlvekodust. Kui meie kodus ei olnud harjumust nt kümnist maksta või säästa, siis suure tõenäosusega ei ole need ka meie jaoks olulised väärtused.

Loe edasi: Kuidas sobitada pere raha kasutamisel vastakaid arusaamu?