12/2013
Kuidas tulla perekonnas toime jõulueelse ja -aegse kiiruse ning kõrgete ootustega?

Esimese sammuna on mõistlik võtta korraks aeg maha ning vaadata üle oma ootused: mida jõulud minu jaoks tähendavad ning kuidas seda kõige olulisemat kõige paremini välja elada? Mõnikord aitab oma ootuste paberile või arvutisse välja kirjutamine eneses paremini selgusele jõuda.

Kui ootused on sõnastatud, tasub neile otsa vaadata ja mõelda, kas tegemist on meie tõeliste ootustega või oleme need kusagilt pärandusena kaasa saanud (nt lapsepõlvekodust saadud ettekujutus kohustuslikult lookas pidulauast). Mõni vana traditsioon võib olla nii südantsoojendav ja emotsionaalselt väärtuslik, et tahaksime selle omakorda järgmistele põlvkondadele edasi anda.

Järgmise sammuna tuleks hinnata, kas tegemist on realistlike või ebarealistlike ootustega. Meie peas võib ju olla pilt lumevalgetest jõuludest ja igatsus sellest, et kõik pereliikmed sõidavad jõuluks koju või siluvad sirgeks sassis suhted, kuid kahjuks (või õnneks) ei ole meie kätte antud kontrolli ilmastikutingimuste ja teiste inimeste suhete üle. Samuti ei ole keegi meist igiliikur, meie jõu- ning ajavarudel on üsna selged piirid. Kõike, eriti veel täiuslikult, ei suuda üksinda korraldada ükski inimene.

Kui meie ootused puudutavad teisi inimesi (pereliikmeid, sugulasi, sõpru), on mõistlik oma ootusi aegsasti nendega jagada. Konkreetsed soovid tuleb vormistada kokkulepeteks (nt kas sina saaksid perekondlikul pidusöögil jagada lühikese sõnumi Jeesuse sündimisest; ...proovida vennaga ära leppida; ...juhatada jõululaulude ühislaulmist; ...küpsetada jõululauale kringli?). Niisama mõtte õhku visanutena ei ole meil mingit alust hiljem kellelegi näpuga näidata (peale iseenda).

Küsi ja kuula ära ka teiste lähedaste igatsused ja nägemus jõuludest. Kas ühisesse jõulupilti on võimalik liita midagi igaühe ootustest? Hea oleks, kui kõik pereliikmed tunnevad, et nendega on arvestatud ja kelleltki ei oodata midagi üle jõu käivat.

Vastab Karita Kibuspuu

Mida teha, sest tunnen teatavat armukadedust, kuna mu abikaasa peab seoses tööülesannetega viibima sageli vastassugupoole keskel?

Armukadedus nagu kõik teised ebamugavad ja häirivad tunded (viha, ärritus, kibestumine, hirm, jms) on eelkõige sõnumitooja, mis annab meile märku, et meil on tekkinud probleem. See võib peituda meis endis – meie käitumises või mõtlemises – või ka meist väljaspool, antud küsimuse puhul abikaasa käitumises. Teisisõnu annab armukadedus meile märku, et käes on aeg põhjalikumaks eneseanalüüsiks.

Esimese sammuna tuleks proovida lahti harutada ja sõnastada armukadeduse sildi taha peituvad tunded. Mis on see, mida ma antud olukorrale mõeldes tunnen: hirm, viha, väärtusetus, kadedus, hüljatus vms? Kui oled oma tunded teadvustanud ja sõnastanud, kaevu sügavamale ning küsi endalt: Mis on selle tunde taga? Mis paneb mind niimoodi tundma? Milles on asi tegelikult?

10/2013
Patricia Hartman

See oleks võinud olla mistahes päev minu raamatupidamisfirmas. Selleks oleks võinud olla ükskõik milline lahutav klient. Täna oli see Suzie. Eile oli John. Homme, kes teab, kes? Põhjus tundus alati olevat üks: „Me kasvasime lahku."

Abielludes nõustusime saama aednikeks.

Suziet vaadates tunnetan, et ta on juba mõni aeg tagasi leinastaadiumist edasi liikunud. Altari ees eredalt põlenud armastuse leek on kustunud. Minu ees on aga naine, kes loodab juba uuele homsele.

Mu kabineti uste taga algab järjekordse pere aeglane ja piinarikas lahutamine. Suzie abikaasa avab ukse. Nimetu mees küsib: „Kas teie olete Joe ...?" Kui ta noogutab, ulatab kuller talle paberid, mis kinnitavad, et abielu lõppemist ei saa enam eirata. Uks sulgub, tuues kaasa lõplikkuse tunde. Mees langeb põlvili, küsides Jumalalt, kuidas too lasi sellel juhtuda. Joe ei oska olukorda muuta. Kas ka tema ootab paremaid aegu?

09/2013
Mida abikaasa puudused mulle õpetasid

Becky Zerbe

See päev oli käes. Olin pidanud abielus vastu niikaua, kui suutsin. Kui mu abikaasa Bill oli tööle läinud, pakkisin kotid ja lahkusin aasta ja kahekuuse pojaga kodust. See oli ainuke aasta meie abielu jooksul, mil elasime minu vanematega samas linnas. Ilmselgelt muutis mugav võimalus ema-isa juurde pageda mu otsuse, Bill maha jätta, kergemaks.
Sisenesin pisarates ja vihase näoga ema kööki. Samal ajal kui mina nuuksudes talle oma iseseisvusdeklaratsiooni ette kandsin, hoidis ta last süles. Täisnutetud taskurätt ja tass kohvi, hiljem ütles ema, et nad isaga aitavad mind. Mind lohutas teadmine, et nad on minu jaoks olemas. „Aga enne, kui sa Billi maha jätad," lausus ta, „on mul sulle üks ülesanne."

Kirjuta iga vasakpoolses tulbas loetletud omaduse kohta, kuidas sa sellele reageerid!

08/2013

Millele pöörata oma abielus tähelepanu ajal, kui lapsed lahkuvad kodust iseseisvasse ellu?

Periood abielus, mil lapsed lahkuvad kodust ja abikaasad jäävad peale paljusid aastaid jälle kahekesi, toob kaasa suuri muutusi ja võib olla tulvil tugevaid keerukaid emotsioone. Loomulikult mängivad siin rolli mitmed erinevad tegurid (kas lapsed lahkuvad päevapealt ja kõik korraga või ükshaaval ja alguses vaid töönädalaks; kui kaugele lapsed kolivad jne), kuid üldiselt on tegemist suure muutusega, kus lastega peresüsteemist saab jälle diaadiline, kahest abikaasast koosnev pere. Muutus hõlmab nii pere harjumuspäraseid vajadusi kui ka peresiseseid rollimustreid. Enam ei ole vaja pesta pesu, poodelda ja kokata suurele seltskonnale, tõenäoliselt vähenevad ka majapidamiskulud, kuid emast ja isast on ühtäkki saanud lihtsalt naine ja mees. Psühholoogias nimetatakse laste kodust lahkumisega kaasnevaid tühjuse, kurbuse, masenduse ja leinatundeid tühja pesa sündroomiks. Üldiselt kipuvad pesa tühjenemisega kaasnevad keerulised tunded puudutama rohkem naisi kui mehi. Viimasel ajal on täheldatud, et igapäevaselt päevatööl käivad emad kohanevad uue olukorraga kergemini kui koduperenaised – ilmselt nõuab palgatöö piisavalt palju aega ja lisatähelepanu, et kurbi mõtteid mujale juhtida ja eluga edasi minna.

Kui sul on küsimusi artikli või suhete teemal üldisemalt, on neile valmis vastama psühholoog ja üks suhtematerjali „Tahan Sind hoida" autoritest Karita Kibuspuu. Oma küsimused palun saata aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Vastustest teeb Karita kokkuvõtte järgmistes Teekäija numbrites. Küsijate anonüümsus on tagatud.

Kui abikaasad on elanud viimased paar-kolmkümmend aastat vaid lastele, võivad nad ootamatult olla päris keerulises olukorras, kus ühtäkki valitseb õhtul kodus kummaline vaikus ja elutoas vaatavad tõtt kaks võõrast vananevat inimest. Sellise olukorra vältimiseks tasub juba varakult enne laste suureks kasvamist, kuid vähemalt aegsasti enne laste ärakolimist, võtta regulaarselt aega just ja ainult paarisuhtele. Mis on see, mida ühiselt tehes kasvaks abikaasade omavaheline lähedus? Igapäevane vestlushetk hommiku- või õhtusöögilauas? Ühised jalutuskäigud? Aiatöö? Sportimine? Õhtune raamatute ettelugemine? Õiget vastust teab abielupaar ise. Kui abikaasad on seadnud peresuhte aluseks oma abielu, mehe ja naise suhte, ning selle hoidmise ja tugevdamisega piisavalt tegelenud, suudavad nad laste kodust lahkumises näha lisaks kurbadele emotsioonidele ka nii mõndagi toredat: lõpuks ometi ollakse taas kahekesi, täielikult teineteise päralt, ees terendamas aeg, mida planeerida just ja ainult teineteist arvesse võttes!