04/2015
Vastab Karita Kibuspuu

Meile meeldib mõelda, et kristlikus kodus vägivalda ei esine. Paraku tõdevad mitmed kristlastest nõustajad, oma töökogemusele toetudes, vastupidist: paljud pealtnäha toredad ja edukad kristlased võitlevad oma pereelus erinevate koduvägivalla ilmingutega. Perevägivald ei ole sugugi ainult füüsiline vägivald, selle erinevateks liikideks on ka vaimne, seksuaalne, sotsiaalne ja majanduslik vägivald. Samuti ei tähenda füüsiline vägivald ainult peksmist või asjade loopimist ega vaimne vägivald teise peale karjumist – tegelikult on ka liigne kontrollimine, manipuleerimine, alandamine, hirmutamine, sarkasm või hoopis ignoreerimine ja pikaajaline vaikimine (ning veel palju muud) käsitletavad vägivallana.

03/2015
Vastab Karita Kibuspuu

Piibel ütleb, et „naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine" (Õp 19:13). Nii nagu katkise ja tilkuva katuse puhul ei ole kasu lihtsalt istumisest ja lootmisest, et äkki kaob probleem iseennesest ära, ei muuda ka näägutav naine tõenäoliselt niisama oma käitumismustrit.

Esimene küsimus, mida küsida, võiks olla, mis on sellise näägutamise ja kritiseerimise taga? Kas naine on terve elu niimoodi käitunud või on probleem ilmnenud alles viimasel ajal? Millega seoses? Muidu toredad ja kenad inimesed võivad muutuda kriitiliseks ja rahulolematuks siis, kui nende sisemine tasakaal on mingil põhjusel paigast ära: mõni oluline vajadus on pikemat aega täitmata või mure või hirm rõhub hinge. Loomulikult ei pea ükski abielumees olema selgeltnägija, kes üht pilku naisele heites tema murede tagamaad mõistab. Siin tuleb taas appi võtta vanad head suhtlemistehnikad, mille nimedeks rääkimine ja kuulamine. Üheks võimaluseks on kutsuda abikaasa kohtingule: varuda aega, nuputada välja piisavalt vaikne, kuid kena koht, vajadusel leida lapsehoidja ja naisele veidike jagamatut tähelepanu pühendada. Muuhulgas võib siis naise käest küsida, kuidas tal läheb ja kas tal ka mingeid muresid on.

02/2015
Vastab Karita Kibuspuu

Mida suurem on perekond, seda rohkem on ajakavasid, mida ühildada. Väikesed lapsed kulgevad kaasa oma vanemate ajaarvamisega, kuid koolilapsed ja teismelised teavad tihti juba täpselt, kus ja millal ja kellega nad aeg-ajalt aega veeta tahavad. Ühe pere erinevad liikmed on sageli ka väga erinevad isiksused ja siis võib kellaajast kinnipidamine tõepoolest väga erinevaid asju tähendada. Hommikuinimesed ei pruugi aru saada, kuidas ometi õhtuinimesed end päeva algustundidel kiiresti käima ei saa. Õhtuinimesed jälle ei mõista, miks peab peale päikeseloojangut kikivarvul ringi hiilima. Protsessi-nautijad mõnulevad hetkes ja solvuvad eesmärgi-inimeste peale, kelle ainsaks sooviks on võimalikult kiiresti võimalikult palju korda saata.

Peamine nipp, kuidas ennast suures kirjus peres kuuldavaks teha, on rääkimine. Kindlasti on oluline ka viis, kuidas seda teha. Kui me ei räägi, vaid vaikime, mossitame, ironiseerime või hoopis karjume, ei ole meil ka õigust nõuda, et meie vaatenurka mõistetaks ja meiega arvestataks.

01/2015

Vastab Karita Kibuspuu

Esimese asjana tuleb paraku tõdeda, et kedagi kõrvalseisjat, eriti täiskasvanud inimest, midagi tegema sundida, on üsna keeruline. Kui täiskasvanud meesterahvas ikka ei soovi oma elus midagi muuta, ei ole ka abikaasal kõrvalt võimalik väga palju ära teha. Aga proovida võib siiski...

See, mis paneb inimesi kõige rohkem muutuse suunas liikuma, ei ole mitte väline motivatsioon (abikaasa käsk või perearsti korraldus, surve väljastpoolt), vaid sisemine motivatsioon (tõdemus, et muutus on tema enda jaoks oluline). Seega peaks ülekaaluline mees esimese sammuna mõistma, miks kaalulangetamine on tema enda huvides oluline. Näiteks füüsilise tervise aspektist on ülekaal vaieldamatult üks tõsistest riskifaktoritest, mis pikemas perspektiivis toob kaasa terve rea tervisehädasid. Kehv tervis ja vähene füüsiline suutlikkus mõjutavad omakorda nii igapäevast enesetunnet kui üldist enesehinnangut. Lisaks eelnevale võiks iga kristlase südame vastu kõneleda Piibli seisukoht, et meie ihud on loodud Püha Vaimu templiteks ja me peame ka oma kehadega Jumalat austama (1Kr 6:19–20). Tänapäevases kontekstis võiks seda lahti mõtestada just läbi igapäevase tasakaalustatud toitumise, piisava puhkuse ja regulaarse liikumise. Eluviis, mis mõjub kehale hävitavalt, ei ole kindlasti austuseks selle keha loojale.

12/2014

Vastab Karita Kibuspuu

Kui ma istun jumalateenistusel ja tunnen, et seal toimuv ei kõneta mind, kas see tähendab, et olen Jumalast kaugel ning pean meelt parandama?

Kindlasti ei tähenda kogemus, et konkreetne jumalateenistus meid ei kõnetanud, automaatselt seda, et me oleme Jumalast kaugenenud. Me oleme inimestena väga erinevad ja meid kõnetavadki väga erinevad asjad väga erineval viisil. Mõned meist märkavad Jumalat kergemini teistes inimestes, teised aga vaikses muusikas või vaimulikus mõtiskluses. Ka argipäeva erinevatel hetkedel võime vajada isesuguseid osadusviise: kui nädal on olnud tulvil intensiivset suhtlemist, igatseb meie vaim kohtuda Jumalaga keset vaikust ja rahu; olles veetnud palju aega üksinduses, igatseme suhtlemist kaaskristlastega ning aktiivset koguduslikku osadust. Seega on oluline esmalt endasse vaadata ja küsida, mida ma ootan? Missugust kõnetust mu vaim praegu kõige rohkem vajab? Tähtis on õppida iseennast mõistma ja ära tundma, millised on meie vajadused erinevatel eluhetkedel.