03/2018
Billy Graham, Ameerika Pastor

Tahaksin täna teile rääkida Piibli kõige tuntumast salmist. See on: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16). See on evangeeliumi tuum – kõik päästmiseks vajaliku leiame sellest salmist.

Jumal teab sinust kõik. Ta teab kõik sinu patud, aga armastab sind ikkagi.

Paljud küsivad minult: Kui Jumal meid nii armastab, miks on siis nii palju kannatusi? Miks on siin haigused, sõjad, vaesus, vihkamine, üksindus, tüdimus, tühjustunne, tööpuudus, vägivald? Miks Jumal seda kõike ei lõpeta? Mõned teist mõtlevad: Ma ei suuda enam taluda, surve on liiga suur. Ehk küsid: Miks on Jumal meid hüljanud? Jumal ei ole meid hüljanud, vaid meie teda. Võib-olla küsid: Kas Jumal on üldse olemas? Jah, ta on olemas! Ma ei saa sind viia laborisse ja tõestada ta olemasolu – Jumal eksisteerib meie ümbruses, kui ainult seda märkaksime! Kuidas Jumal välja näeb? Mida ütleb temast Piibel?

02/2018
Jonatan Lige, Tallinna Kogukonnad

Jeesus ei surnud selleks, et meil kellelgi võiks koguduses karjäär olla. Kui kogudus ei kasva ega paljune, siis on midagi väga valesti. Kuidas ma õpetan oma lapsele, et Spiderman ja Jeesus ei ole samaväärsed kangelased?

Kogesime, et tahame elada Jeesuse-kesksete kogukondadena üheskoos missioonil olles.

Ma kasvasin üles Oleviste ja Valkla baptistikoguduste pingiridade vahel. Enamuse oma vabast ajast veetsin just maapalvela rohelusse uppuvas õunaaias. Ega ma päris täpselt aru saanudki, milline õnnistus on üles kasvada kristlikus perekonnas, kus mõlemad vanaisad on pastorid. Kuna mu isa juhtis suuri ehitusprojekte ja pidas ka jutlustajaametit, unistasin minagi, et ühel päeval remondin Valkla palvela, kolin sinna pastoraati ja hakkan pastoriametit pidama. Endalegi märkamatult olen sama rada käima hakanud – ehitan maju ja kogudust.

01/2018
Veikko Võsu, Nõmme baptistikoguduse pastor

Kutse Kool ja Üksikvanema Koolitus

„Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab” (1Kr 3:6–7).
„Ma ei taha, ei viitsi ega näe asjal mõtet. Tegevust on niigi palju... No milleks mulle see...!” – Need olid ausad mõtted, kui ma kuulsin 2016. aasta sügisel KUSi Kutse Koolist. Kuid kuna mind oli sinna kirja pandud, peaaegu et minu teadmata, ja sees oli JAH, siis nõustusin osalema. Pean ütlema, et oleksin jäänud paljust ilma, kui ei oleks kuuletunud vaiksele häälele, mis mu sees kinnitas osalemise vajalikkust. See, mida Kutse Kool avas, oli võrratu.
Me olime Nõmme baptistikogudusest Kutse Koolis esindatud kahe tiimiga. Kõik tiimid pidid valima projekti, mis on kogukonnale suunatud, teeniv, midagi, mis puudutaks meid ümbritsevaid inimesi ja ühtlasi kajastaks Jumala armastust nende suhtes. Vanemate tiimis, kuhu mina kuulusin, palvetasime üheskoos ja lõpuks valisime projekti teemaks „Üksikvanemate koolitus”. See koosneb korra nädalas toimuvast neljast koolituspäevast.

Ta sai selguse, et vormi tuleb muuta, sest sisu on nii hea ja võimas.

12/2017
Mari Vahermägi, Nõmme baptistikogudus

„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14).

Jumala pühaduse tajumine peatab inimese kurja tegemast; tema headuse kogemine julgustab minema sügavamale armastuses.

Jõuludes kohtuvad igatsused. Jumala igatsus olla osaduses inimesega, inimese igatsus kohtuda Jumalaga. Põlvkondade igatsus näha täideläinud tõotust, pimeduses ja rõhumises olijate igatsus pääseda vabadusse. Poja igatsus viia täide Isa päästeplaan, valitsejate igatsus saada veel rohkem võimu. Läbi aegade on see nii ka jätkunud. Mistahes inimolemise tasandil – meie igatsused ei lõpe. Jõuluajal need pigem võimenduvad: andmise ja saamise igatsusteks; kohtumise ja mõistmise igatsusteks; rõõmsateks ja valusateks, peatselt täituvaiks või kättesaamatuteks igatsusteks – kuni ühe suure nimetu igatsuseni inimese sees, millest mõnikord süda tahab lõhkeda. „Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu” (Õp 13:12).

Igatsused on sageli seotud sõnaga. Sõna on toonud teadmise võimalikkusest. Midagi on lubatud, vajadus on teatavaks saanud ja sõnum on süüdanud lootuse. Lootuse, et ühel päeval see sõna võtab kuju ja saab reaalsuseks.

11/2017
Eerik Rahkema, Haapsalu baptistikogudus

„Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.“ Toomas ütles talle: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?“ Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:1–6).

Aga tähtsam on siiski see, et hoolime sellest, mis on ees.

Tulevikule, eriti aga surmale ja sealt kaugemale mõtlemine võib olla ebamugav ja hirmutav. Meeldivam on meenutada möödaläinut ja mõelda neile, kes on olnud meile lähedased ning tähendust omanud. Ja ikkagi, mis on ees? Jumala sõna kohaselt on inimene vastutav oma elu eest. See ongi põhjus, miks sageli ei taheta mõelda elu lõpust ja sellele järgnevast aruandmisest Jumala kohtus.
Usklikul on tulevikku vaatamine hoopis teistsugune. Tema vaatab siinset elu kui elu võõrsil, st ajutises elupaigas, kust rändab edasi koju Jumala juurde, nõnda nagu Looja algselt oli kavandanud.
Igavikupühal meenutame neid, kes on lahkunud maisest elust ja kodust. Usus lahkunute kohta teame, et neid oodatakse taevases kodus Jumala juures.