Märts 2022 
Aarne Põder, Tartu Salemi kogudus

Eestlane on pea alati pidanud kellegi või millegi vastu võitlema. 1000 aastat tagasi sõditi ristirüütlite vastu, siis võideldi vaheldumisi venelaste, sakslaste, rootslaste või teab kelle vastu veel. Peale II maailmasõda tuli võidelda 50 aastat nõukogude okupatsiooniga. Mõned aastad tagasi lahvatas käre madin pagulaste ja maksupoliitika vastu. Nüüd käib äge heitlus Venemaa ja Ukraina vahel, kus pea kogu maailm on valinud poole, kelle eest või vastu võidelda.
Hea lugeja, millist võitlust pead sina? Paulus kirjutab oma usupojale Timoteosele: Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud (1Tm 6:12a) ja efeslastele: Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega (Ef 6:12).

Pühitsemine tähendab enda eraldamist Jumalale ja tema käskude esikohale seadmist.

Usuvõitlus
Paulus räägib mõlemas kirjakohas usuvõitlusest. Mis võitlus see siis on?
Efesose kirjas sõnastab apostel, et meil tuleb võidelda pimeduse maailma valitsejatega ja tema käsilastega, keda ei ole silmaga näha, küll on aga näha nende tegusid. Mõtlen siinkohal Ukrainas toimuvale sõjale. Sellistel maailma sõdadel ei ole õigustust – sõda on alati kuradi tegu. Tapariistade haarajad ja vägivallale õhutajad on pimeduse vürsti käsilased.
Alati ei ole aga kerge kindlaks teha, kus poolel asub Jumal ja kus poolel kurat. Nii mõnigi peab võitlust õige õpetuse eest, uskudes siiralt, et on Jumala sõjamees, samas kui tema vastane mõtleb samamoodi. Õige õpetuse eest on kristlased üksteist piisavalt palju tapnud pimedal keskajal, kui katoliiklus ja protestantism mõõgad ristasid. Üks tuttav pastor rääkis kord loo vene tütarlapsest, kes oli jõudnud baptistikoguduse noortetundi. Seal oma eakaaslaste laule ja tunnistusi kuuldes puudutas teda Jumala Vaim ja ta avas oma südame Jeesusele. Kui sellest sai teada tema õigeusklik vanaema, siis öeldi kodus, et see usk ei ole õige. Vanaema võitles üksnes oma õigeusu eest. Aga Jeesus ütles: Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt! (Lk 9:50).

Jaanuar 2022 
Indrek-Eliel Tambek, Märjamaa vabakogudus

Kallis teekaaslane, alles alanud talv on jõudmas oma suurimasse sügavusse. Loodus tardub, uinub. Kuid meile, eestlastele, on omane üks elev tunne, mis kasvab kevade lähenedes, kui puudel pakatavad esimesed pungad ja lehedki. Peagi on kogu loodus roheline ja õitemeres. Juba kõik see tundub nii ilus. Siiski on mul eelkõige lapse- ja nooruspõlvest jäänud veel meeldivam mälestus – suve lõpus sai noppida puudelt esimesi vilju. Külmal talvel alanud ootuse suurim kulminatsioon. Tänu oma ema erilisele armastusele aiatöö vastu võisin nautida väga erinevaid maitsed. Sügiseti sai nälg sageli kustutatud üksnes õunte, ploomide ja teiste aiaviljade arvelt.
Mille järele tunned sina nälga uue aasta hakul? Milliseid vilju tahaksid varuda ja nautida enne aastaringi täitumist? Mis on sinu elule ainuomased annid, mille viljakas kasutamine kustutab ka teiste nälga ja õnnistab neid, kes on meie ümber?

Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks (Jh 15:8).

Jeesus ja viigipuu
Evangelist Markus kirjutab: Ja järgmisel päeval Betaaniast lahkumisel tundis Jeesus nälga ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg. Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” Ja ta jüngrid kuulsid seda. /…/ Ja varahommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juurteni ära kuivanud olevat. Ja Peetrus, kes mäletas, ütles Jeesusele: „Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!” Ja Jeesus vastas neile: „Olgu teil usku Jumalasse! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: „Kerki ja kukuta end merre!” ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!” (Mk 11:12–14, 20–23).
Viigipuu oli juba Vana Testamendi prohvetite Jeremija, Hoosea ja Joeli sõnumites sümboliseerinud Iisraeli. Siit edasi – viigipuu needmine Jeesuse poolt tähistas Jumala kohtumõistmist viljatu juudi rahva üle. Viigipuu viljad peaksid hakkama esile tulema peaaegu samal ajal või veidi hiljem kui selle lehed – seega, kui Jeesus ei leidnud muud kui lehti (Mt 21:19), oli selge, et see küll pealtnäha elujõus puu ei täida oma tähtsaimat eesmärki – vilja kanda.

Detsember 2021 
Teet Uuemõis, Oleviste koguduse pastor

Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale“ (Lk 2:10).
Kui Jeesuslapse sünd ja inglite kuulutus leiaks aset tänapäev, siis millises keskkonnas see võiks toimuda. Kas kusagil kaugsõidu autojuhtide kogunemiskohas Ida-Euroopas või hoopistükkis Valgevene-Leedu piiril end lõkke valgel soojendavate majanduspõgenike hulgas. Aga miks mitte Paides kusagil õpetajate seminaris.
Jeesuse sünni kuulutus oli oodatud ja samas ka ootamatu. Ometigi ei ilmunud inglid kuningatele ja valitsejatele, vaid lihtsatele karjastele. Issand tahab ju kohata neid, kes kogevad hüljatust ja ülekohut, sest õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga (Mt 5:6).
2000 aastaga pole ühiskond oluliselt muutunud. Ikka oodatakse „tugevat kätt“, kes õelatele koha kätte näitaks ja oleks kõigile inimestele õiglane juht; kes suudaks vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ja tuua ikestatud rahvastele vabaduse. Me oleme umbusklikud jumalatute valitsejate ja umbisikulise keskvõimu suhtes, mis hülgab rahvuse iseseisvuse põhimõtted, tasalülitades sallivuse egiidi all perekonna, usu ja rahvuskultuuri traditsioonid.

Jumal sünnib inimeseks ning loob silla taeva ja maa vahele.

Iisrael ootas oma Messiat
Rooma riigi alamatena pidid juudid kogema samuti nii rahvuslikku kui religiooni allasurumist. Seda enam oli põhjust oodata Rahuvürsti sündi, kes oleks õiglane valitseja ja tooks kaasa rahvusliku taasärkamise, sõltumatuse ja Taaveti-aegse suurriigi hiilguse taastamise. Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus (Js 9:1).
Inglite ilmumine öösel sümboliseerib seda, et vaatamata nii tegelikule kui vaimsele pimedusele, suudab Jumal alati pimeduse pealetungi peatada. Just siis, kui tundub, et viimane lootus on kustunud, sekkub Jumal kõikevõitva armastusega. Just armastus on see, mis hävitab kurja nooled. Jumala armastus võtab kurjuselt tema relvad ja toob oma Poja sünniga selge sõnumi – ma armastan maailma ja lasen oma Pojal sündida inimeste keskele. Jumal sünnib inimeseks ning loob silla taeva ja maa vahele.

Oktoober 2021 
Allar Saard, Järvakandi Uue Alguse kogudus

Jumala sõna väärtust kirjeldades öeldakse, et see on: igapäevaseks lugemiseks, vaimulikuks toiduks, usus kasvamiseks, julgustuseks, lohutuseks, nõuandjaks, tarkuse saamiseks, sünnipäevakaardile salmi leidmiseks jne. Inimestel on siin palju arvamusi. Näiteks ütleb üks USA-s tehtud uurimus: 30% ulatuses on sinu vaimuliku kasvu eelduseks, et pühapäeval on hea jutlus ja sa selle sõnumi konspekteerid, kirjapandu kolm korda üle kordad ja oma ellu rakendad! Mida arvad sina? Vaatame, mida ütleb Piibel.
Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge;
Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks.
Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant;
Issanda käsk on selge, see valgustab silmi (Ps 19:8,9).
Otsime siit vastuseid kolmele küsimusele:
1. Kuidas antud piiblitekstis on nimetatud Jumala sõna? = NIMETUS.
2. Kuidas on iseloomustatud ehk missugune on Jumala sõna? = OLEMUS.
3. Milline on Jumala sõna mõju inimese elus? = TAGAJÄRG/TULEMUS.

September 2021 
Peeter Lemats, Antsla koguduse pastor

Kõik neli evangeeliumi tunnistavad, kuidas Jeesus ilmutas ennast pärast oma ülestõusmist. Apostel Pauluse kirjad jäädvustavad meile algkoguduse usutunnistuse Jeesuse surma, matmise ja tema ilmumise kohta pärast ülestõusmist. „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule“ (1Kr 15:3–8).
Piibli uurijad kinnitavad, et Paulus kuulis 3–5 aastat pärast Jeesuse ristilöömist kõike seda Peetruselt ja Jaakobuselt, kes olid ise kesk neid sündmusi. Siin on märkimisväärne esile toodud rahva hulk: „enam kui viiesajale vennale”. Tol ajal loeti tunnistajaid meeste arvu järgi, kuid kindlasti olid seal ka naised ja lapsed, seega ligilähedaselt 1500 inimest. Milline teksti autoriteetsus ja samas, kui paljud inimesed said julgustatud, kõnetatud ja mõjutatud Jeesuse lähedusest ja eluandvast väest!

Jeesus kutsub täna meid olema enda kui ülestõusnud ja elava Issanda tunnistajad, kuulutajad, misjonärid, jüngrid ja jüngerdajad.

Misjonikäsk
Enne hüvastijättu ja taevasseminekut andis Jeesus oma järgijatele käsu: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:19).
Hea lugeja, täna kutsub Jeesus meid olema enda kui ülestõusnud ja elava Issanda tunnistajad, kuulutajad, misjonärid, jüngrid ja jüngerdajad. Seal, kus me elame, kus on meie naabrid, lähedased sugulased, sõbrad, tuttavad, saame rääkida oma päästekogemustest, usuteekonnal olemisest, Jumala tervendavatest imedest, palvevastustest, võitlustest olukordade ja vajaduste pärast ning võitudest koos Jumalaga.