Mis muutus peale nelipüha?

Juuni 2020 
Eenok Palm, Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse pastor

Jeesus ütles oma jüngritele: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa vastu võtta, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks; ma tulen teie juurde“ (Jh 14:16–18).
Kui Jeesus neid sõnu rääkis, oli nelipüha alles ees. Meie elame nelipüha-järgsel ajal. Meil on võimalik vaadelda, mis siis õigupoolest muutus.
Muutused tulevad esile nii nelipühapäeval kui ka peale seda. Apostlite teod, aga ka teised Uue Testamendi raamatud kirjeldavad neid. Samuti ristikoguduse 2000-aastane ajalugu.

Keset tänapäeva infotulva vajame Jumala sõna selgeid juhtnööre.

Loe edasi: Mis muutus peale nelipüha?

Kui enam miski pole endine

Aprill 2020 
Einike Pilli, KUSi rektor

Ajaloos on hetki, mille kohta on öeldud: pärast seda sündmust pole maailm enam kunagi endine. Siis kui Berliini müür langes ja külm sõda lõppes või kui New Yorgi kaksiktornid varisesid. Kui aatompomm plahvatas või Covid-viirus plahvatuslikult terve maakera nakatas. Majanduskriisidest ja ilmasõdadest rääkimata.

Mõnikord käivitab pealtnäha väike sündmus suure ahelreaktsiooni. Füüsikas tuntakse seda kaoseteooriana, mille järgi võivad keerukates süsteemides toimuvad väikesed muutused kaasa tuua ülisuured ja ettenägematud tagajärjed.
Inimajaloos on veel üks hetk, mis oli pöördelisem kui kõik eelnimetatud. Sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil kannatas Jumal ise. Sel päeval viidi täide maailma kõige ebaõiglasem kohtuotsus ja Jumala Poeg hukati ristil inimeste poolt. Inimkonna patukoorma all surev inimeseks saanud Jumal karjatab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid!?“ Keegi ei tundu vastavat. Siis sureb Jeesus ja templi eesriie käriseb üle maa laskunud pimeduses pikuti kaheks. Kurjus võidutseb. Aga taevas loetakse kolmeni.
Vaid mõnikümmend tundi läheb mööda ja hommikuvalguses on kõik teistmoodi. Udu on hajunud. Haud on tühi. Unest ärganud rooma sõdurid on paanikas, hauale tulnud naised on hämmastuses ja jüngritel on raske uskuda tühja hauda, mida nad näevad. Aga päevapeale ja pikkamööda saavad Jeesuse järgijad aru, et Jeesus on Kristusena üles tõusnud ja elu on võitnud surma. Surm on neelatud võidusse.

Sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil kannatas Jumal ise.

Loe edasi: Kui enam miski pole endine

Paastuaeg on võimalus kogeda õnnistusi

Märts 2020 
Christopher Andre Kontus, 3D Kogudus

Vanad eestlased olid sunnitud ülestõusmispühade eel pikalt paastuma, kuna jõuludel tapetud siga oli otsa saanud ja järel ainult seajalad. Samas polnud veel kanad munele hakanud ja lehm ei andnud veel piima. Seega olid nemad sundseisus, sest olenemata vaimulikust tunnetusest, pididki nad sööma lahjat toitu, nagu puder ja köögiviljad. Tänapäeval oleme aga hoopis teises olukorras. Poed on toidust pungil ja kõikvõimalikud delikatessid aasta läbi saadaval neile, kellel rahalisi vahendeid jätkub. Miks peaksime meie end veel piitsutama millestki heast teadlikult ilmajätmisega?
Jeesus käskis olla valguseks inimestele, kes elavad meie ümber mõnudes ja naudingutes. Paast võimaldab liha n-ö risti lüüa. Samas ütleb aga Jeesus, et paastuma peaks teiste eest salajas, et seda näeks vaid Isa, kes on taevas (Mt 6:17). Variserid planeerisid paastumist just esmaspäevale ja kolmapäevale, sest siis olid „turupäevad“, mil võimalikult paljud inimesed võisid näha nende vagadust ja vaeva. 

Ilmalikud asjad, mis ei peaks olema patuks, saavad patuks, kui hakkame neist liialt sõltuma.

Piibel õpetab, et me ei muganduks praeguse ajaga, vaid muutuksime meele uuendamise teel ja katsuksime läbi, mis on Jumala tahtmine, hea ja meelepärane ja täiuslik (Rm 12:2). Apostel Paulus kutsub meid maailmast eristuma. Siiski mitte eristumise enda pärast, vaid et Jumala tahtmine kirka selgusega teatavaks saaks. Seega kuulub paast ühe võimaliku variandina Jumala tahte otsimise ja maailmast eristumise alla. Jeesuse järgijat ja tema mittejärgijat polegi mõtet võrrelda, kuid paastumise kontekstis seavad mittekristlased meile ette aeg-ajalt kiusatusi. Tahtmatult, aga vahel ka tahtlikult, jäädakse ette just nautleva elustiiliga. See teeb ühe Jumala lapse soovi paastuda oluliselt raskemaks ja sellises olukorras on vaja tugevat motivatsiooni, et asuda enda heaolu piirama.

Loe edasi: Paastuaeg on võimalus kogeda õnnistusi

Astu koos Taavetiga Jumala lähedusse!

Jaanuar 2020
Helari Puu, Allika baptistikogudus

„Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool. Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada. Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks“ (Ps 16:8–11).

Psalmist tunnistab, et ta on teinud tööd selle nimel, et panna oma suhe Jumalaga korda, loodi.

Mis sulle meeldiks aastal 2020?
Kas uue aasta negatiivse alguse ja mitte nii meeldivate prognooside taustal on üldse mõtet peatuda selle teksti juures ja õppida Jumala sõnast? Õppida jumalamehe kogemusest?
Kui mõtleme vaid oma südame igatsustele, soovidele ja mõtetele ning unustame välised mõjutused, sooviks keegi kindlasti uut ja paremini tasustatud tööd, keegi abiellumist maailma kõige atraktiivsema neiu või noormehega, keegi tahaks astuda prestiižsesse ülikooli, keegi ootaks aktsiaturgude positiivseid trende, keegi igatseks saada oma kehakaalu kontrolli alla. Ja nii edasi... ja nii edasi.
Psalmist suunab meie tähelepanu eelkõige sisemistele vajadustele ja muutustele. Ta vaatab oma südamesse ja mõtiskleb elu peamiste vajaduste üle. Neid psalmi autori mõtteid on imetletud sajandeid.
Muide, psalm 16 oli populaarne ka apostlite hulgas. Peetrus kasutas seda oma nelipüha jutluses, Paulus tsiteeris psalmi Antiookias (Ap 13:35).
Miks oli see nii populaarne psalm Uue Testamendi autoritele? Lihtsustatud vastus on: selles psalmis pöördutakse inimese sügavaimate vajaduste poole.
Küsigem nüüd uuesti alguses esitatud küsimust: Mis sulle meeldiks aastal 2020?
Kuula siinkohal psalmisti mõtteid. Küsin koos temaga:

Loe edasi: Astu koos Taavetiga Jumala lähedusse!

Kas tunneme Jumala südant?

02/2011 
Ermo Jürma, Mooste Baptistikoguduse pastor

„Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega. Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja. Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind. Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.“ (Js 54:7-10)

Jumal pakub uut elu kõigile inimestele, kuid see teostub vaid uskujate juures. Uus pääseb esile siis, kui sellele eelnev vana on möödunud. Kui nüüd keegi on jõudnud Kristuse juurde, on tema jaoks Jumalast mahajäetuse üürike hetk möödas. Viha ja halastuseaegade olukorra vahel pole aga kogu maailma jaoks kalendris üheselt kehtivat kuupäeva. Meie juures sünnib see siis, kui me võtame usus vastu Jumala tõotused. Esmalt on ta heldus meiega ristiteed käies. Kui saabub aga aegade täius, siis näeme tema rahuseadust kirkuses.

Mis meiega iial juhtub, on see igal juhul Jumalast lubatud, tabagu meid siis õnn või õnnetus.

Kas tunneme Jumala südant, kes otsib armuandmise võimalust?
Kui meie jääme hätta, võib kergesti tulla mõte, et Jumal on oma valitsemise hooletusse jätnud. Prohvet Jesaja sõna järgi tunnistab Jumal tõepoolest: „ma jätsin su maha, peitsin oma palge su eest“, ma katkestasin oma osaduse teiega. Vahest on mitteuskujal siin isegi kergem: temale on ju tavaline, et pole ühtegi jumalat.
Kristlase jaoks on aga kogu maailma käekäik seotud Jumalaga. Mis meiega iial juhtub, on see igal juhul Jumalast lubatud, tabagu meid siis õnn või õnnetus. Paabelisse pagendatud juudid tundsid, et nad olid seal võõrsil välja jäetud Aabrahamist ja Moosesest saadik toimivast õnnistuse loost. Seitsmekümmend aastat ei kostnud keegi nende eest.
Me ei pea kaugelt otsima, et leida inimesi, kes tunnevad endid olevat analoogses olukorras. 1945. aastal kirjutas keegi puupaljaks pommitatu oma kristlastest sugulastele: “Teie Jumal on meid maha jätnud”. Seda tunnevad täna töökaotanud ka meie ümber. Me peaksime selles väljenduvat südamete pimedust tõsiselt võtma. Arvatakse, et Jumalal on kohustus ja võlg oma taevasest lennujuhtimiskeskusest suunata meie elu tõuse ja maandumisi nii, et need sujuksid ilma tõrgeteta. Mõeldakse, et Jumala maailmavalitsus on tehniline või organisatoorne protsess. Sellise arusaama kohta tuleb kogu armastusega teatada: „Meie Jumal ei ole selline!“
Pühakiri tunnistas siin, et Jumal oli oma rahva maha jätnud ega kuulnud nende appihüüdeid oma ülevoolava viha tõttu. Kuid Iisrael ei pea selles süüdistama Jumalat. Mis rahvast tabas, oli ärateenitud karistus. Oleks liiga lihtne taandada õnneajad Jumala headusele ja kannatus- ning hirmuajad tema vihale. Vaatamata sellele, mida Pühakiri Jumala armastusest ütleb, tuleb meil arvestada tema vihaga ka Kristuse-järgses ajas. Jumal vihkab pattu ja kus see peab nii olema, seal on ta patu vastu ka väga karm.

Loe edasi: Kas tunneme Jumala südant?