Kas ja kuidas peaks armastama isamaad?

02/2019 
Meego Remmel, 3D koguduse õpetuspastor

Eesti Vabariik on juba 101-aastane. Teeb tänulikuks, kas pole? Mäletan, kuidas lapsena nõukogude totalitaar-ateistliku okupatsioonirežiimi aastatel laulupeokooris isamaa-armastusest lauldes Gustav Ernesaksa viisi järgi Lydia Koidula armastusesõnu laususin:

Mu isamaa on minu arm,
kell’ südant annud ma,
...
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!

Meie ajalugu jutustab isamaa-armastusest
Täna mõtleme tänutundes mitte ainult sadadele, vaid tuhandetele, kes me riigi sünni nimel elanud, töötanud, kannatanud, isegi surnud. Vabadussõjas kaotas elu 3600 Eesti võitlejat, haavata sai vähemalt 14 000, neist 2600 jäigi invaliidiks. Vangi langes 1000 eestlast, tõsi, hiljem said nad 10 000 vangistatud punaväelase vastu välja vahetatult vabaks. Kõik see oli meie ja me riigi vabaduse hind.

Loe edasi: Kas ja kuidas peaks armastama isamaad?

Usuelus saab loodetav tõelisuseks ja nähtamatu nähtavaks

01/2019 
Daire Tiigivee, Tartu Kolgata kogudus

Meie eluga on nagu tükiga suurest puslest – meie lugu on osa suuremast loost, nii nagu pusletükk suurest pildist. Ükski pilt pole valmis, kui sealt on mõni tükk puudu. Nii pole ka Jumala suur lugu valmis, kui seda ei täienda meie igaühe lugu. Kõikide lood on erinevad – saame neid võrrelda, teisi eeskujuks võtta, aga oma lugu koos Jumalaga peame ise elama, ükskõik kui raske see meile ka tundub.
Tartu Kolgata koguduses oli 2018. a lõpus jutluste seeria Piibli eeskujudest. Vaatlesime pühapäeviti Jumala suuri lugusid. Elasime kaasa Aabrahami, Saara, Aabeli, Noa, Eenoki ja Joosepi eeskujudele. Tänaseks teame nende elude algust ja lõppu, teame õppetunde, näeme Jumala plaani ja tervikut. Õpime neist koguduses ja pühapäevakoolis, toome paralleele oma elust, suhtest Jumalaga. Kõrvutades end nimetatutega, kestavad meie lood veel – on olnud algus, elukäik, kellel kui pikk, ent pole loo lõppu ning pole veel päris selge, mis on Jumala plaan meie elus täna ja läbi tänase ka tulevikus.

Hoolimata sellest, et nad uskusid ja järgisid Jumalat, ei teinud Jumal näiliselt nende elu lihtsamaks.

Loe edasi: Usuelus saab loodetav tõelisuseks ja nähtamatu nähtavaks

Meile on täna sündinud Päästja

12/2018 
Ülo Niinemägi, Oleviste koguduse pastor

Kätte on jõudnud aasta kõige kaunim aeg – ootuste ja kinkide aeg. Meile on kingitud Jumal. Jõululoo suurim ime – Jumala lihassetulek – on teostunud. Ta ütleb psalmides: „Vaata, ma tulen!“ (Ps 40:8). Jumal sai meie sarnaseks inimeseks kolmekümne kolmeks ja pooleks aastaks.
Meenutan lapsepõlvejõulude kuusetoomisi. Mäletan neid lumiseid külmi detsembripäevi, mil panin alla suusad, võtsin kätte sae ja sõitsin üle välja metsa kuuske otsima. Sageli sai see õige, laeni ulatuv puu, leitud alles siis, kui juba pimenes. Käed külmetasid villastes labakinnastes, kuid ülesanne sai täidetud.

Paljudel palveränduritel on soov olla just jõulude ajal Petlemmas.

Palverändurid külastavad Iisraeli
Jumalapoeg, Päästja, sündis Iisraelis, mis on praeguse hetke seisuga üle kahe korra väiksem kui Eesti. Paljudel palveränduritel on soov olla just jõulude ajal Petlemmas. Petlemm asub kümne kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast. Tean mitmeid eestlasi, kes aastaid tagasi Jeruusalemmast otse üle põldude jalgsi sinna pühapaika kohale läksid. Üks neist palveränduritest oli minu hea sõber Tarmo Vardja, kes käis Lehtmajade pühadel ikka Jeruusalemmas suures pidulikus pühadeorkestris viiulit mängimas. Nendeks jõuludeks on ta olnud juba üksteist aastat igaveses taevakodus, aga sooritatud palverännak ja julgustükk jääb kaunistama tema käidud teed. Kristlased on pidanud Jeesuse sündimise paika pühaks palve- ja kokkutulekukohaks juba alates teisest sajandist. 339. aastast tähistab seda paika kristlik kirik. Kaasaegne Petlemma linn oma umbes 25 000 elanikuga on pisut suurem Viljandist.

Loe edasi: Meile on täna sündinud Päästja

Eluiga ja igavene elu

11/2018
Aldo Randmaa, Valkla koguduse pastor

Igavikupühal mõtleme neile armsatele inimestele, keda me oleme tundnud ja kes on lahkunud siit maisest elust, et olla Jumala juures. Igaühel meist on selliseid inimesi kas oma perekonnast või kogudusest. Nemad on läinud sinna, kus ei ole enam kahtlusi, kus ei ole ebamäärasust, kus ei ole kartusi, kus ei ole nuttu… Päris kõike me ei tea selle kohta, mis on taevas.
Me teame aga, et Jeesus on läinud valmistama meile eluasemeid Jumala juurde. „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina“ (Jh 14:2–3).
Kui Peetrus, Jaakobus ja Johannes olid koos Jeesusega kõrgel mäel ja nad nägid Moosest ja Eelijat Jeesusega rääkimas (Lk 9:28–36), tuli Peetrus korraga mõttele, et nemad, jüngrid, võiksid ehitada neile taevastele isikutele lehtmajad (onnid). Luukas sedastab, et Peetrus ei teadnud ega taibanud ise ka päris hästi, mida ütles. Ilmselt polnud ta mõte kõige parem. Aga selle ajendiks oli tunne, et siin üleval, maistest muredest kõrgemal, on koos Jeesuse, Moosese ja Eelijaga hea olla. See tundus kui taeva eelmaitse.

Me võime olla kindlad, et taevased eluasemed meile igati sobivad.

Peetrus ei saanud ehitada oma Issandale okstest onni, aga Jeesus ehitas eluasemed kõigile oma üheteistkümnele jüngrile. (Juudas valis hukatuse tee.) Ja Jeesus ehitab eluaseme ka meile igaühele. Tõenäoliselt ei kasuta ta selleks saagi, kirvest, haamrit ega naelu, nagu maises elus koos kasuisa Joosepiga ehitustööd tehes.
Me ei tea, mis laadi on need eluasemed: kas individuaalmajad või sellised, kus sõbrad koos elavad. Küllap võivad meie ettekujutused maapealsetest majadest luua meile päris vale pildi sellest, mis on taevas. Aga me võime olla kindlad, et need eluasemed meile igati sobivad. Kui me maa peal elame majades, mida inimesed on ehitanud inimestele, siis vastavad need üsna hästi meie vajadustele, sest inimesed teavad oma vajadusi. Siiski on maja püstitamisel määrav osa kasutatavatel materjalidel ja ajal, mis kulub ehitamiseks. Jumal aga ei ole piiratud aine ega ajaga ning inimese Loojana tunneb ta meie vajadusi veelgi paremini. Ja kui mitte muidu, siis Jeesus teab täpselt, mida me vajame – ta on kogenud kõike inimlikku oma nahal.

Loe edasi: Eluiga ja igavene elu

Ega sinu usk ole devalveerunud?

10/2018
Kristjan Kalamägi, Viimsi vabakoguduse pastor

Sõna „devalveerunud“ kasutatakse küll enamasti finantsvaldkonnas, aga ometi elame ajas, kus paljude usk on kummalisel viisil sarnasesse protsessi kaasatud. Sõna „usk“ on väga jõuline sõna. Seda kuuldes käivituvad inimestes koheselt teatud protsessid.
Ühed tõmbuvad siis sisemiselt kössi ja parema meelega väldiks seda sõna, sest neil on usuga mõned ebameeldivad kogemused. Rahvasuus on käibel isegi arusaamine: ,,Ega ma mingi usuhull ole!“.
Teised reageerivad sellele sõnale ohkega: mida ma nüüd jälle pean tegema, tahaks lihtsalt elada rahus ja käia kirikus.
Paljud lähevad n-ö ,,sisemiselt käima“, sest usk oleks nagu võimalus Jumalalt midagi nõuda ja esmapilgul ongi Piiblis kirjakohti, mis seda toetavad, näiteks: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Mk 11:24).
Usk on ka magus sõna, sest usu kaudu me oleme päästetud ja usu kaudu oleme meelepärased Jumalale ‒ seda loetelu saaks veel pikalt jätkata.
Vaadates usu tähtsust Piiblis, on lihtne mõista, miks pimeduse jõud püüavad meie usku devalveerida. Võib-olla sa küsid, kuidas aru saada, millises seisukorras on minu usk? Tegelikult on olemas teatud näitajad. Inimesele, kes läheb arsti juurde, et teada saada rohkem oma tervise kohta, tehakse analüüs. Vaimses mõttes on samuti „mõõdikud“, mis räägivad meie usust! Kui inimene läheb tohtri juurde vererõhku kontrollima ja saab teada, et see on normaalsest kõrgem, võiks vastata: aga ma ei tunne ju seda. Arstile pole see piisav argument, sest selleks on spetsiaalne aparaat, mis annab informatsiooni tegelikkusest. Enamasti tuntakse probleemi algfaasis, et midagi on nagu korrast ära. Nii nagu inimene kohaneb pikalt kestnud kõrge vererõhuga, harjutakse ka devalveerunud usuga ega saada enam aru, et midagi võiks valesti olla. Kui haigust ära ei tunta ja midagi ette ei võeta, ilmnevad varsti tagajärjed, mida meditsiiniliselt kutsutakse tüsistusteks. Siis pole enam olukord, kus piisab soovituste ärakuulamisest, vaid siin tuleb tegutseda!
Devalveerunud usk avaldub vähemalt kolmel tasandil. Vaatame neid lähemalt.

Loe edasi: Ega sinu usk ole devalveerunud?