Kas tunneme Jumala südant?

02/2011 11 Matterhorn
Ermo Jürma, Mooste Baptistikoguduse pastor

„Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega. Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja. Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind. Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.“ (Js 54:7-10)

Jumal pakub uut elu kõigile inimestele, kuid see teostub vaid uskujate juures. Uus pääseb esile siis, kui sellele eelnev vana on möödunud. Kui nüüd keegi on jõudnud Kristuse juurde, on tema jaoks Jumalast mahajäetuse üürike hetk möödas. Viha ja halastuseaegade olukorra vahel pole aga kogu maailma jaoks kalendris üheselt kehtivat kuupäeva. Meie juures sünnib see siis, kui me võtame usus vastu Jumala tõotused. Esmalt on ta heldus meiega ristiteed käies. Kui saabub aga aegade täius, siis näeme tema rahuseadust kirkuses.

Mis meiega iial juhtub, on see igal juhul Jumalast lubatud, tabagu meid siis õnn või õnnetus.

Kas tunneme Jumala südant, kes otsib armuandmise võimalust?
Kui meie jääme hätta, võib kergesti tulla mõte, et Jumal on oma valitsemise hooletusse jätnud. Prohvet Jesaja sõna järgi tunnistab Jumal tõepoolest: „ma jätsin su maha, peitsin oma palge su eest“, ma katkestasin oma osaduse teiega. Vahest on mitteuskujal siin isegi kergem: temale on ju tavaline, et pole ühtegi jumalat.
Kristlase jaoks on aga kogu maailma käekäik seotud Jumalaga. Mis meiega iial juhtub, on see igal juhul Jumalast lubatud, tabagu meid siis õnn või õnnetus. Paabelisse pagendatud juudid tundsid, et nad olid seal võõrsil välja jäetud Aabrahamist ja Moosesest saadik toimivast õnnistuse loost. Seitsmekümmend aastat ei kostnud keegi nende eest.
Me ei pea kaugelt otsima, et leida inimesi, kes tunnevad endid olevat analoogses olukorras. 1945. aastal kirjutas keegi puupaljaks pommitatu oma kristlastest sugulastele: “Teie Jumal on meid maha jätnud”. Seda tunnevad täna töökaotanud ka meie ümber. Me peaksime selles väljenduvat südamete pimedust tõsiselt võtma. Arvatakse, et Jumalal on kohustus ja võlg oma taevasest lennujuhtimiskeskusest suunata meie elu tõuse ja maandumisi nii, et need sujuksid ilma tõrgeteta. Mõeldakse, et Jumala maailmavalitsus on tehniline või organisatoorne protsess. Sellise arusaama kohta tuleb kogu armastusega teatada: „Meie Jumal ei ole selline!“
Pühakiri tunnistas siin, et Jumal oli oma rahva maha jätnud ega kuulnud nende appihüüdeid oma ülevoolava viha tõttu. Kuid Iisrael ei pea selles süüdistama Jumalat. Mis rahvast tabas, oli ärateenitud karistus. Oleks liiga lihtne taandada õnneajad Jumala headusele ja kannatus- ning hirmuajad tema vihale. Vaatamata sellele, mida Pühakiri Jumala armastusest ütleb, tuleb meil arvestada tema vihaga ka Kristuse-järgses ajas. Jumal vihkab pattu ja kus see peab nii olema, seal on ta patu vastu ka väga karm.

Loe edasi: Kas tunneme Jumala südant?

Tarkade teekond vajab läbikäijaid

Detsember 2019 10 tarmo k6hr
Tarmo Kähr, Kärdla baptistikoguduse pastor

Jõulud on eriline aeg, täis põnevust ja seletamatut rõõmu. Me soovime siis midagi, tahame midagi saada. Lapsed ootavad jõuluvana ja ka vanemad on rõõmsamad kui muul ajal. Püütakse teha üksteisele head ja rõõmustada paljusid oma tähelepanuavaldustega. Lastele pakutakse igal hommikul üllatusi. See kõik on väga tore.
Ligi 2000 aastat tagasi ootas oma Messiat ka Juudamaa rahvas. Neile olid prohvetid juba sajandeid varem Päästja tulekut kuulutanud. Nad igatsesid aega, mil see ometi võiks sündida. Jõuluevangeelium kõneleb meile, kuidas Joosep ja Maarja said esimestena teada, et see tund on kätte jõudnud. Petlemma karjased rõõmustasid püha öö sündmuste üle ning kuulutasid kõigile imelise lapse sünnist. Aga oli veel teisigi, kes selleks sündmuseks valmistusid.

Targad taipasid, et ilmunud täht viitab Juuda rahva vägeva kuninga sünnile.

Matteuse evangeelium 2:1–12
„Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.” Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.” Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.” Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.“

Loe edasi: Tarkade teekond vajab läbikäijaid

Õigeaegne hilineja

Oktoober 2019 10 heldur kajaste
Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor

Autode tagaküljel võib näha mitmesuguseid kleebiseid. Näiteks „Laps autos“. Aga mis oleks, kui sõidukil oleks selline kleebis – „Valmis surema“? Kas liigitaksime sellise juhi ohutute või hulljulgete või ehk koguni surmapõlglike juhtide hulka?
Ma olen näinud inimesi, kellele elu enam midagi ei tähenda. Aga olen näinud ka neid, kes on valmis surema, kuna nad teavad, mida ja keda nad ees saavad kogema. Valmis surema seepärast, et nende vahekord Jumalaga korras on! Üks selline oli minu armsa abikaasa isa Ado Kaups, kelle surmast möödus sel aastal juba 16 aastat. Ehkki meile tegi muret ja valu tema kannatus, oli tema sisemine rõõm, valmisolek ja rahu Issandas kallim kui miski muu.
Keegi hilines kord ühe perekonna külastamisega. Teda oli oodatud, teda oli igatsetud selle perekonna haige juurde, aga külaline ei tulnud ega tulnud. Lõpuks see, kelle pärast külalist oodati, suri ja maeti maha. Lähedaste lein ja kurbus oli mitmekordne. Läks mööda päev, kaks, kolm… ja siis kostus sõnum, et pikisilmi oodatu on lõpuks saabumas. Üks lähedastest leinajaist, surnu õde Marta ruttas talle vastu. Ja siis kõlasid sõnad: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud“ (Jh 11:21). Veidi hiljem väljendas täpselt sedasama surnud Laatsaruse teine õde Maarja.
„Issand, oleksid sa siin olnud!“ ‒ Kas pole selle lause sisu meile tuttav? Issand, miks sa viibisid? Issand, kuhu sa jäid? Jeesus, miks sa ei tegutse? Või koguni nii: Issand, miks sa minust ei hooli?
Kuid kas Jeesus siis tõepoolest ei hoolinud? Jeesus teadis, milline on maa, kuhu Laatsarus surma läbi lahkunud oli. Siinpool oli tegemist kuumuse, tolmu, kivide, ohakate, murede, haiguste ja surmaga – sealpool on aga kaugelt palju parem. Jeesus teadis, et üles äratatud Laatsarusel tuleb siinpoolsuses uuesti rinda pista elumuredega ja et kõigele lisaks saab ta kaasa elama ka oma lähedase sõbra Jeesuse ristisurmale.

Loe edasi: Õigeaegne hilineja

Tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest

September 2019 10 ermojyrma
Ermo Jürma, Mooste koguduse pastori jutlus Otepää vabakoguduse 120. aastapäeval

Maailmas tehtavat kahe minutiga sama palju pilte kui kogu 19. sajandil, mil fotograafia alguse sai. Kui ma oma ekraani, ajalehti, reklaami näen, on see mulle usutav. Kunagi maksis üks foto aega ja raha, täna aga üksiku pildi hinda ei tunnegi. Neid klõpsutab iga mobiil ja ilu saab palju, aga tähelepanu hajub. See paralleel tuli, kui lugesin tänast piibliteksti Lk 12:35–48. Selles on palju tegelasi: isand, majahoidja, sulased, teener, peremees, varas, Peetrus, Jeesus – võtame sealt vaid kolm pilti.

Kui me teaksime Issanda tuleku tundi, koondaksime sinna kõik ettevalmistused – aga me ei tea!

I. Isand ja tema sulased
„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need!“ (salmid 35–38).
Jeesus räägib õhtust, mil isand on läinud pulma, aga ei võtnud võtit kaasa, sest ootavad sulased jäid koju valvama.
„Teie niuded olgu vöötatud“ – Idamaa piduriided olid palistuste-voltidega pikad väärikad kuued, aga tööks tulid need üles tõsta ja vööle siduda, et saaks vabalt astuda, võidelda, tegutseda. Minu valmisolek täna aastapäeval kooris laulmiseks ja jutlustamiseks väljendub muidugi ka pidulikus riietuses; samas ei saa ma selliselt minna oma külapalvela keldriahju tuld tegema.
„Lambid põlegu!“ – Idamaa öösse kalduv pulmapidu nõudis põlevaid lampe ja hoolt. Selleks pidid sulased nii enesestmõistetavalt töövalmis olema nagu meil majapidamisriistad: üks vajutus nupule ja – kohv tulgu masinast!
Kuid tähendamissõnas järgneb midagi üllatavat. Saabuv isand teenib ise! Ta ülendab ustavad sulased isanda positsioonile. Vana vastuolu isandate ja sulastega on igaveseks möödas. Issand ei tule siis neile uusi ülesandeid andma ja ennast teenida laskma, vaid neid teenima ja taevariiki sisse võtma.

Loe edasi: Tähendamissõna arukatest ja arututest sulastest

Kõige tähtsam

August 2019 10 margusMv01
Margus Mäemets, Kuressaare Siioni koguduse pastori avajutlus suvefestivalil Keilas

„Armu teile ja rahu temalt, kes on ja kes oli ja kes tuleb ... ning Jeesuselt Kristuselt, kes on ustav tunnistaja, esikpoeg surnuist ja maa kuningate valitseja. Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega ning kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale – temale olgu kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti!“ (Ilm 1:4–6).

Tähtsaid asju tulebki korrata ja oma elu kõige tähtsama järgi seada.

Mis või kes on kõige tähtsam? Kas on üks tõde või on neid mitu, st igaühel oma tõde?
Kui mina räägiks kõige tähtsama ära, siis mida oleks lisada teistel kõnelejatel? Võib-olla peaksin ma kasvõi austusest meie Liidu juhi Erki Tamme suhtes rääkima täna pigem ebaolulistest asjadest, et tema saaks rääkida kõige tähtsamast?
Isegi kui peaks juhtuma, et me kõik räägime ühest ja samast, siis järelikult see ongi kõige tähtsam ja tähtsaid asju tulebki korrata ja oma elu kõige tähtsama järgi seada.

Loe edasi: Kõige tähtsam

Püha Vaim loob osaduse Jumalaga

Juuni 2019 10 otto aavistu
Otto Aavistu, Valga Betaania baptistikoguduse pastor

Mul on hea meel, et ma saan tunnistada Jumala tulekust inimeste juurde. Kõigepealt tahan Pühakirja alusel näidata, kuidas Jumal igatseb meid kogu aeg. Seejärel jagan oma kogemust 30 aastat tagasi, kui Püha Vaim tuli minu ellu.

Inimese algne osadus Jumalaga
Piiblis on öeldud, et kui Jumal lõi taeva ja maa ning pani inimese Eedeni aeda, oli kõik püha ja puhas. Inimene olid loodud Jumala sarnaseks ja Jumala õnnistus oli temaga. Jumal ja inimene tegutsesid koos. Taevane Isa lausa otsis osadust ja koostööd. Inimene aga keeras oma Loojale selja. Pattulangemine eraldas ta Jumalast. Inimene ei kuulanud Jumala selget sõna, vaid langes kurja pettuse ohvriks. Vastuhakk lahutas ta Jumala osadusest ja õnnistusest. Kuid Jumal ei loobunud oma algsest kavast. Vahetult peale pattulangemist ütles Jumal kurjust kehastanud maole, et ükskord tõstab ta esile selle, „kes purustab su pea“ (1Ms 3:15).

Kui Jumal lõi taeva ja maa ning pani inimese Eedeni aeda, siis oli kõik püha ja puhas.

Loe edasi: Püha Vaim loob osaduse Jumalaga