Oktoober 2020 
Anatoli Mets, Eikla priikoguduse pastor

Kirikuaasta viimast pühapäeva nimetame kahel viisil: igavikupühapäev või surnutemälestuspüha. Sel aastal mõtleme elu lõppu jäävast surmast ja ees ootavast igavikust novembrikuu neljandal pühapäeval. Teispoolsus on siis teemaks koguduste jumalateenistustel ja sellest tunnistavad küünaldesäras Eestimaa kalmistud. Nii kõnetab igavik meid kõiki. Kõik siin maa peal lõpeb kord ja meid kutsutakse ära.

Elutee pikkus on erinev
Pühakiri ütleb jumalamehe Moosese kaudu: „Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda. Jah, see möödub kähku ja me lendame ära“ (Ps 90:10). Siin öeldakse, et meie maine teekond on erineva pikkusega. Ühel on päevi rohkem, teisel vähem. Moosesele endale kingiti sada kakskümmend aastat ja ka elu lõpul „ta silm ei olnud tuhmunud ega ramm raugenud“ (5Ms 34:7).
Need mõned kümned aastad, mida inimene saab maa peal elada, mööduvad suurte sammudega. Mida vanemaks me saame, seda kiiremini näivad aastad lendavat. Üürikese maise elu jooksul peab inimene jõudma paljut – saada kooliharidus, töötada, luua oma pere, kinkida elu uuele põlvkonnale, õpetada neile enda omandatud elutarkust, vanemas eas osata ka teiste abi vastu võtta.

September 2020 
Joosep Tammo, EKB Liidu aastakonverentsil 21.08.2020

„Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale tema eele, sellal kui ta laseb rahvahulkadel minna. Kui ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli ta seal üksinda. Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „See on tont!“ ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke!“ Peetrus vastas: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” Tema ütles: „Tule!“ Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: „Issand, päästa mind!“ Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?“ Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid teda ja ütlesid: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg!““ (Mt 14:23–33).
Matteuse evangeeliumi kaheksa peatükki kõnelevad Jumala riigist läbi Jeesuse tähendamissõnade ja imede. Vaadeldav perikoop on täis tugevaid sümboleid: öö, vesi, lained, vastutuul – vastaskallas, paat, õpilased – Õpetaja.
Sellel sündmusel on olnud eriline tähendus koguduse ja üksikkristlase elu lahtimõtestamisele. Siin kõneldakse, mis võib juhtuda siis, kui satutakse tormi, kui tuul puhub vastu ja lained tõusevad.
Meie vendluse ajaloos on olnud selliseid tormiaegu mitmel korral:
• Esimese ilmasõja alguses suleti kõik baptisti koguduste palvelad ja keelustati jumalateenistused.
• Pärast 1940. aasta juunipööret suleti usuteaduslik seminar ja lõpetati Teekäija väljaandmine.
• 1943. aasta septembris oli suur hulk tublimaid ja ettevõtlikumaid koguduseliikmeid sunnitud põgenema.
• Kui Nõukogude Liit 1990. aastal lagunes, oli küsimuse all, kas ka meie koguduste Liit killustub või me säilitame ühtsuse? Kas lammutame ühise paadi ja püüame igaüks oma lauakesel taevarannale jõuda?
• Ja nüüd, Covid 19 garantiini ajal, suleti taas paariks kuuks pühakodade uksed.
Kõik need tormipuhangud on olnud erinevad, ometi oleme võinud neis oma Issandat ja iseennast tundma õppida.

September 2020 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus aastakonverentsil 2020, koos täiendustega

„Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel“ (Ap 9:31).
Mida tähendab „nüüd“? Vaenlane oli võidetud. Variser Saulus oli võidetud Kristusele. Mees, kes tohutu energia ja organiseerimisvõimega oli Jeesuse järgijaid taga kiusanud ja hävitanud, kuulutas nüüd avalikult rõõmusõnumit Issandast Jeesusest (s 28). Aga selle võiduni tuli kogudusel võidelda.
Vahel ootame, et üks võimas palve tooks kiire lahenduse. Pigem olen kogenud Nõmme meeste palvehommikutel käies, kuidas väeline palve annab jõudu võitluste teed käia. Ustavaks jääda päevast päeva. Teha vahel keerulisi otsuseid. Võita oma hirmusid. Palve kaudu toidab Jumal meid jõu ja tarkusega. Oma ligioluga. Samas peame ka meie ise tegema otsuseid.
Tolle aja noori kogudusi ähvardas pidev oht, et järgmisele kogunemisele astuvad Sauluse mehed sisse. Oli vaja otsustada, kas sellisele kokkusaamisele üldse minna. Kas jääda elama linna, kus tagakiusamine oli rängem, või põgeneda.

Jumal kasutas neid mõlemaid – ühte siin ja teist seal. Nad otsustasid lähtuvalt oma tunnetusest, aga jäid käima koos Jumalaga

Kriisiolukorrad sunnivad meid lahendusi otsima. Juhtidena vastutame, lisaks endale ja oma perele, ka koguduse eest. Nii Jumala kui riigi ees. Kevadise kriisi ajal kohtasin erinevat tunnetust, kuidas käituda. Nagu Paulus ütleb: „…ma tunnetan poolikult“ (1Kr 13:12). Kuid Jumal juhib meid ka poolikus tunnetuses ja kaasab meid erineval viisil oma töös.
Kui Evald Mänd ja Robert Võsu viimast korda Kalamaja tänavail 1944. aastal kohtusid, ei teadnud kumbki veel, mida kujunenud olukorras ette võtta. Üks lahkus ja teine jäi kodumaale. Kuid Jumal kasutas neid mõlemaid – ühte siin ja teist seal. Nad otsustasid lähtuvalt oma tunnetusest, aga jäid käima koos Jumalaga.
Keerulised ajad nõuavad koguduste juhtidelt kindlameelsust ja suurema pildi ning pikema perspektiivi nägemist, konkreetsete sündmuste laiemasse konteksti paigutamist. Olukord nõuab tõlgendamist. Möödunud kriisi osas jätkub neid tõlgendusi siiani. Vaimulike juhtidena on meie kohus eelkõige vastata küsimusele: „Kui see kõik nõnda laguneb – missugused siis peate olema teie?“ (2Pt 3:11). Millise vastuse anname meie Jeesuse tunnistajatena kriisiolukorras? Peetrus vastab viimse aja keerulisi sündmusi täiesti teistsugusesse perspektiivi pannes: „Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus“ (2Pt 3:13).
Minule andis Jumal julgustuseks mu vanaisa nägemuse Patarei vanglas olemise päevilt, enne kui ta Siberi vangilaagrisse viidi. Kitsas kambris otsust oodates nägi ta nägemuse, kus oli pikk ja must tunnel. Seintest lendas välja tohutul hulgal linde ja ta mõistis, et see olukord kestab palju päevi. Kuid selles nägemuses oli ka teine pool – need sajad linnud lendasid valguse poole. Ja ta teadis, et Jumalal on lahendus, on väljapääs.

August 2020 
Enno Tuulik, Hilleste Kristliku Koguduse, Putkaste Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse,
Kärdla Kristliku Osaduse Koguduse pastor

Palve roll on kristlaste elus kriitilise tähtsusega. Samamoodi, kui meie füüsiline keha vajab eluks vett ja söögipoolist, vajab ka meie hing pidevalt toitu, et kasvada Kristuses. Selleks on palve, Jumala sõna ja osadus kogudusega. Käsitlen oma jutluses palve tähtsust ja selle mõju meie elule, juhindudes Jeesuse eeskujust ja Pühakirjast.

Palve Isa kojas
„Nad leidsid Jeesuse pühakojas... Ent tema ütles neile: „Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?“ (Lk 2:46, 49).
Meie Issanda lapsepõlv ei olnud ainult meheks ja Jumala Pojaks sirgumise ootus. Jeesus oli juba siia maailma sündides Jumala Poeg. Kui ema ja isa otsisid väikest Jeesust ja leidsid ta templist õpetatud meestega rääkimas, nimetab Jeesus Jumalat oma Isaks ja Jeruusalemma templit oma Isa kojaks. Piibel nimetab meid – inimesi – Jumala templiks. „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Kr 3:16). Kas Jumala Poeg elab minu südames, oma Isa kojas? Jeesust oma Päästjana vastu võttes saame ka meie Jumala lasteks ja Jumala templiks.

Kui koguduse juhtidel ei ole palve olulisel kohal ja nad ise ei palveta, siis ei ole midagi head loota ka tulevikus.

Juuni 2020 
Eenok Palm, Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse pastor

Jeesus ütles oma jüngritele: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa vastu võtta, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks; ma tulen teie juurde“ (Jh 14:16–18).
Kui Jeesus neid sõnu rääkis, oli nelipüha alles ees. Meie elame nelipüha-järgsel ajal. Meil on võimalik vaadelda, mis siis õigupoolest muutus.
Muutused tulevad esile nii nelipühapäeval kui ka peale seda. Apostlite teod, aga ka teised Uue Testamendi raamatud kirjeldavad neid. Samuti ristikoguduse 2000-aastane ajalugu.

Keset tänapäeva infotulva vajame Jumala sõna selgeid juhtnööre.