Juuni 2021 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus aastakonverentsil 2021
Fotod: Raul Valgiste

Meie Liidu selle aasta juhtmõte on kokku võetud lausesse: „Järgmine põlvkond Kristusele!“ Kirjas Efeslastele 3:20–21 vaimustub Paulus potentsiaalist, mis on elus koos Kristusega. „Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.“
Minu isapoolne vanaema, keda ma pole näinud, kes suri siis, kui mu isa oli 13-aastane, palvetas järeltulevate sugupõlvede eest – laste ja lastelaste eest kuni seitsmenda sugupõlveni. Paulus näeb vaimusilmas Kristuse kirkust peegeldumas kõigilt sugupõlvedelt ajastute lõpuni.

Ainult need, kes lasevad Jumala armastuse endale ligi, pääsevad inimestele ligi.

Hoiaku muutumine oma rahvasse
Eesti Kirikute Nõukogu poolt tellitud ja Eesti Uuringukeskuse poolt 2020. aasta lõpus läbi viidud uurimus „Elust, usust ja usuelust“ annab mõningase pildi eesti inimeste usklikkusest. Peab ütlema, et see pilt pole eriti rõõmustav. Kuid ma kutsun meid üles võtma eeskuju Pauluse hoiakust, kui ta mõtleb oma rahvale. „Mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu, sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased...“ (Rm 9:2j).

Aprill 2021 
Erki Tamm
EKB Liidu presidendi jutlus suurel reedel Rahvusringhäälingu teleülekandes Oleviste kirikus

Möödunud aastatel, kui veel tööl käidi, sooviti pühade pikale nädalavahetusele minnes kolleegidele häid pühi! Ülestõusmispühadeks kõlab see päris hästi. Aga suureks reedeks mitte eriti.
Täna on meile loetud suure reede sündmustest. Paljud teavad seda lugu. Rist on väga jõuline sümbol. Seda kantakse ka kaelas. Surnuaedade hauaplatse palistavad sajandeid vanad ristid. Kristuse ristilöömise tõttu on saanud ristist tähendusrikas märk.

Kui Jeesusel Kristusel poleks tähendust, ei oleks kirik seda lugu suutnud 2000 aastat elavana hoida.

Piibel ja kogudus tunnistavad ristist
Uues Testamendis annavad oma tunnistuse sellest sündmusest mitmed Jeesuse järgijad. Üks neist, Johannes, kirjutab: „...ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika, mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks. Seal nad lõid risti tema ja temaga koos kaks muud surmamõistetut, teine teisele poole, aga Jeesuse keskele“ (Jh 19:17,18).
Ajaloolisest seisukohast on seda lugu sõelutud küll usuteadlaste, aga mitte vähem kristluse kriitikute poolt. Pole põhjust kahelda, et see juhtus.
Kuid vähemalt sama oluline on küsimus, millest tahan teiega täna rääkida. Miks see juhtus?
Ma tean, et seda ülekannet vaatavad nii usklikud kui ka need, kes ennast usklikuks ei pea. Seepärast tahan koos teiega mõelda, milline üldinimlik tähendus võiks olla ristil, kus Jeesus Kristus suri?
Kui Jeesusel Kristusel poleks tähendust, ei oleks kirik seda lugu suutnud 2000 aastat elavana hoida. Tähendus ja mõju hoiavad lood elus.

Märts 2021 
Timo Lige, Toronto baptistikoguduse pastor

„Me oleme kuulnud neist sõnumeid, meie käed on lõtvunud; meid haarab ahastus nagu sünnitajat valu“ (Jr 6:24).
„Halb evangeelium“ on oksüümoron ehk kõnekujund, mis ühendab vastandlikud mõisted. Oksüümoron on näiline vasturääkivus. Nii kasutame eesti keeles näiteks väljendeid: magus valu, helisev vaikus, elav laip, kole ilus jne. Juhan Liiv on ühes oma luulekildudest – oksüümoroniga kokku võtnud terve elu: „Elu ja armastus! Kuidas teid surematuks teeb surevus!“

Alati ei ole olulisim sõnum ise, vaid see, kellelt sõnum on.

Üks tuntud lugu räägib vaesest talumehest, kes elas oma pojaga ja kelle ainus rikkus oli tema vana ning vaevatud hobune, kellega ta oma väikest ja viletsat põldu haris. Nii suutis ta hädavaevu hinge sees hoida iseendal ja pojal. Ühel hommikul aga talumees hobust ei leidnud. Too oli lahti pääsenud ja ära jooksnud. Kaastundlik külarahvas tuli meest lohutama ja ütles: „Milline ebaõnn!“ Vana mees kostis selle peale vaid: „Eks näis!“ Mõne päeva pärast tuli hobune tagasi, kaasas kümme metshobust. Naabrid tulid talumeest õnnitlema: „Milline õnn!“ Talumees jäi taas napisõnaliseks, öeldes: „Eks näis!“ Talumehe poeg hakkas metsikuid hobuseid taltsutama, kuid ühel päeval kukkus poiss hobuse seljast ja murdis jala. Külarahvas oli taas kohal ja tundis mehele kaasa, öeldes: „Milline õnnetus!“ Mees kostis aga moka otsast: „Eks näis!“ Peagi algas riigis sõda ja kõik küla noormehed saadeti rindele. Ainult murtud jalaga vaese mehe poeg jäeti koju.

Jaanuar 2021 
Gunnar Üprus, Keila baptistikogudus

Kristlik maailm ja maailm üldiselt on praegu suure vaimse surve all. Ja see ei ole ainult maailma haaranud COVID-19 pandeemia tõttu, vaid ühiskonnas kogetav lõhestumine ja vastasseis näib olevat iga päevaga kasvav trend. Me tajume seda oma väikeses riigis. Kui hingevaenlasel õnnestub inimesed üksteise vastu ässitada, on ta pool võitu juba saavutanud. Teise poole, enne lõplikku kaost, teevad inimesed ise ära. Kuid saatan teab, et kristlasi üksteise vastu üles keerata on natuke keerulisem. Jumala lapsi juhib Püha Vaim ja Pühakirja tarkus. Nii kaua, kui koguduse õpetus ja teenimine rajanevad Jumala sõnal, kannab Jumala Vaim koguduse ühtsuse eest hoolt.

Iga rahva ja riigi kohus on otsida Jumalat. Temalt tuleb õnnistus, mida vajame.

Rahulik aeg on Jumala kingitus

Me elame väga huvitaval ajal. Kuid minu jaoks pole see alati nii olnud. Ma mäletan, et nooruses kippusin aeg-ajalt nurisema, miks ma pidin sündima just Eestis, sest Soome näts ja teksad olid siis veel ülearu hinnas. Mõtlesin, et nõukogude okupatsiooni tõttu on eestlased paljust heast ilma jäänud ja kogu läänemaailm on pika sammu võrra eest ära läinud. Kõik see tundus kuidagi ebaõiglane.

Detsember 2020 
Indrek Luide, Kehra Koguduse pastor, Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär

Minu esimesed jõulumälestused on üle 60 aasta tagusest ajast. Olime ema ja kolme õega ehtinud jõulukuuse meie väga väikeses kodus ning ootasime isa komandeeringust tagasi. Teadagi oli eriline põnevus oodata kingitusi, mida mu isa pidi meile Moskvast kaasa tooma. Õhin oli suur, kui nägime kuuse all mitmeid jõulupakke.
Peale Pärnu Immaanueli koguduse jõulujumalateenistust sõime koos perega tagasihoidlikku jõulupraadi ja tänasime Jõululast mööduva aasta õnnistuste eest. Enne kingituste jagamist laulsime koos ja isa rääkis meile jõulude tähendusest. Kingituse eest pidime kas laulma või luuletust lugema.
See on mu esimene teadlik mälestus jõuludest. Tol aastal sain kingituseks supi- ja praetaldriku ning lusika, kahvli ja noa. Neid kahte viimast sai alles hoitud üle 30 aasta ja siis läksid nad kaduma. Aga pilt esimesest teadlikust jõuluõhtust püsib mälus tänaseni.
Kas jõulud on alati seotud kingitusega? Pühakiri ei kohusta meid üldse jõuluõhtut tähistama ja kui tähistame, ei ole antud kindlaid reegleid, kuidas seda tegema peaks. Ehime jõulude ajal kirikud ja vaateaknad jõulusümboolikaga, mis meenutavad 2000 aasta taguseid sündmusi: sõim, väike Jeesus, karjased, inglid ja veel palju muud. Samas meie endi sünnipäevadel meenutatakse harva sünnipäevalapse beebipõlve. Rohkem räägitakse tema saavutustest või lähiaja sündmustest.
Jeesuse sünnipäeva puhul tahaks rääkida just tema tegemistest.