Aprill 2023 

Tänase päeva kohta öeldakse õhtustes uudistes, et kristlik maailm tähistas ülestõusmispühi. See vastab tõele. Need pühad ei kuulu üksnes kristlastele. Ülestõusmispühade aluseks olevad sündmused on vastuseks üldinimlikele küsimustele ja meie kõige suuremale probleemile.
Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.
Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. [Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle.] (Lk 24:5–11).
Mida saab uskuda ja mida mitte, on üks filterküsimusi läbi aegade. See on omamoodi ellujäämisküsimus. Postimees edastas ajakirjas NEW SCIENTIST ilmunud loo „AI desinformatsiooni torm: kas oleme valmis digitaalseks pandeemiaks?“. Artiklis käsitletakse tehisintellekti abiga loodud fotodega seonduvat, mis ei vasta tegelikkusele. Eriti murettekitav on selliste valede levitamisvõimalus tänapäevases digimaailmas. Võime vaid ette kujutada, kuidas neid vahendeid on kurjade kavatsuste puhul võimalik ära kasutada ja millised võivad olla inimeste reageeringud.

Minult eeldatakse uskumist.

Veebruar 2023 
Jüri Puusaag, Toronto koguduse pastor emeeritus

Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind (Ps 23:4).
Tänavusel holokausti ohvrite mälestuspäeval ühes Poola surmalaagris luges rabi teenistuse alguseks selle tuntud teksti orus kõndimisest. Aegade jooksul on tõlkijad muutnud surmavarju orus kõndimise lihtsalt pimedas orus kõndimiseks. Rabi kasutas targalt mõistet surmavarju orust, sest mälestuspäeval osalejate üle oli sõna otseses mõttes heidetud surma vari. Need miljonid, kes jätsid seal paigas oma elu, kogesid aga praktiliselt, mida tähendab surmaorg.

Usuelu on aga väga tõsine kõndimine (teatud olukorras isegi kõnnikeppidega!).

Taavet kõndis orus
Kuningas Taavet kõndis mitmeid kordi Jeruusalemmast Jeerikosse läbi Surmavarju oru. Selle madalaimas punktis võib päevavalgust näha ainult päikese seniidis oleku ajal. Eesti keele seletav sõnaraamat kirjutab oru kohta: „piklik, ühest või mõlemast otsast avatud pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud.“ Meil on mitmeid oruga seotud sõnu: hädaorg, mureorg, nutuorg, patuorg, ürgorg, jõeorg, kaljuorg ja ka surmaorg. Kõik need väljendid on seotud pimedusega. Selles kõndides tunnetad ainult surma pimedat varju, mitte veel otsest surma.
Jeesus kirjeldab oma tuntud tähendamissõnas halastajast samaarlasest Jeeriko teel juhtunust (Lk 10:30–37). Tõenäoliselt läks mees just läbi selle Surmavarju oru, kus röövlid talle kallale tungisid ja ta poolsurnuna maha jätsid. Läbi Piibli sümboliseerib org elu pimeduse aegu, hirmutunnet, meeleheidet, kaotust ja kindlasti ka suurimat tragöödiat, surma. Taaveti laul ei räägi otseselt selle oru ohtudest, küll aga ohtudest tulenevast kartusest ja sellega toimetulemisest.

Jaanuar 2023 
Meelis Kibuspuu, Risttee koguduse pastor

Karikakra õielehti ära noppides ja samal ajal lugedes „Armastab, ei armasta; armastab, ei armasta...“, pidi teada saama, kuidas meeldima hakanud tüdruk või poiss sinusse suhtub. Lapsena tundus see mäng huvitav ja tihti korratakse sama ka oma suhtes Jumalaga. Leian isegi ennast vahel küsimas, kas Jumal ikka päriselt mind armastab? Jah, ma tean ja usun, aga alati justkui ei tunne seda.

Jumal on armastus
Piiblisõna kinnitab: Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas (1Jh 4:16b). Kui Jumal on armastus, siis on see tema olemus, mitte üks tema omadustest. Jumal ei saagi teistmoodi, kui meid kogu aeg armastada, sest see on osa tema täiuslikust olemusest. Iga kord sellele mõeldes veenab see mind Jumala tingimusteta armastuses minu vastu. Seesama salm ütleb meile, et pole teist võimalust püsida Jumalas, kui just selle armastuse läbi.
Armastuse olemusse kuulub teistega jagamine, mitte enda tarbeks säilitamine. Just nii teeb Jumal meiega. Karikakramängu saab mängida ka natuke teistmoodi ja õielehti tõmmates lausuda: „Armastan, ei armasta…“ Vahel me käitumegi teiste inimeste suhtes nii. Kord on tunne, et suudame armastada, ja siis jälle tundub, et ei suuda. Me püüame, pingutame, aga olgem ausad: ikka on neid hetki ja inimesi, keda on raske armastada.

Detsember 2022 
Tõnis Roosimaa, Laagri kogudus

Tõe valgusšõu
Jõululugu, evangelist Luuka järgi, räägib meile karjastest, kes pimedas öös lõkke ääres karja valvasid. Siis aga sähvatas äkki suur valgus ning nad kõik kohkusid. Miks markeeriti Kristuse pealtnäha lihtne sünd taevase valgusšõuga? Miks pidi valguse vägi pimeduse tundi sisse lõikama? Mis õieti juhtus?
Prohvet Jesaja ennustus ‒ Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus (Js 9:1) ‒ sai tõeks. Vaimsete asjade ja Jumala riigi selguse aeg oli alanud.
Kardan, et vaatamata PISA testide kõrgetele tulemustele ning kõikvõimalikele koolitusprogrammidele on Eestimaa rahval endiselt „must lagi“ nii isikliku elu mõtestamises, kodustes väärtustes kui ka Jumala asjade mõistmises laiemalt. Sallivuse varjus valitseb vaimne segadus.
Siis Jeesus rääkis neile taas: „Mina olen maailma valgus“ (Jh 8:12).
Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud (Jh 1:5).
Tänane valguse definitsioon Wikipedias ütleb selle olevat elektromagnetkiirguse, mille lainepikkus on vahemikus 380–700 nanomeetrit. Jeesus ilmselt seda silmas ei pidanud. Pigem rääkis ta pimeduses vajalikust lambivalgusest, suhteliselt kallivõitu hüvest, milleta me elada ei oska. Või viitas hoopis tõsiasjale, et kui kusagil õlilamp täisvõimsuses põleb, paljastab see paratamatult ka kodus leiduva segaduse. Kes aga kuluka lambi pimedal õhtul koos istudes läidavad, rõõmustavad üksteise sõbralikke pilke ja naeratusi nähes.
Muide, Tallinna Linnaarhiivis on leida hansaaegadest koletu lugu abikaasa mõrvast, mille põhjustas tüli „ilmselge laristamise“ üle, sest naine oli sõbranna küllatuleku puhul otsustanud veeta õhtu küünlavalgel vesteldes.
Aasta kõige pimedamatel päevadel tuleks võtta aega ja kulutada elektrit ‒ paljudele inimestele sügavalt silma vaatamiseks. Jah, mitte vaid sõpradele. Kallihinnalist aega ja tähelepanelikku kuulamist vajab meie eluteel rohkem kaasmaalasi. Meie suhetes sünnib taevalik ime, sest silma vaatamine ja mõistev kuulamine on jumalik loomus meis. Selle kaudu suunab avatud meelt Püha Vaim.

Aasta kõige pimedamatel päevadel tuleks võtta aega ja kulutada elektrit ‒ paljudele inimestele sügavalt silma vaatamiseks.

Oktoober 2022 
Taavi Ugam, Emmaste-Nurste koguduse pastor

Sügisel saabub oodatud lõikustänupüha. Kirikutes ja palvelates on siis üles pandud dekoratsioone aiasaadustest. Lõikus on seotud igapäevase toiduga, mis on inimeste ja loomade põhivajadus õhu ja vee järel. Veidi laiemas mõistes tähendab see saagikoristamist. Toob kaasa rõõmu tehtud tööst, saavutatust, õnnistusest. Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse (Js 9:2).
Inimesed on vaeva näinud, oodanud ja saanud kätte selle, mille pärast kõike seda tehti. Olgu põlluvili, jahisaak või midagi muud. Tänulik inimene soovib rõõmustada heategijat, kasvõi lihtsalt oma tänu väljaütlemisega. Vanas Testamendis on nimetatud kolme püha, mida rahval kästi aasta jooksul pühitseda (2Ms 23). Need olid paasapüha Egiptusest väljatuleku meenutuseks ja kaks lõikustänupüha: varajase saagi ja aastalõpu saagikoristuse puhul. Seega oli Jumalale lõikuse eest tänu toomine vägagi kaalukas.

Kui ühiskonnal näljakogemust ei ole, on kerge tulema mõte, et meie igapäevane toit on ilma Jumalatagi olemas.

Lõikusest kui toidu varumisest
Piibli aegadel oli suurem osa inimestest ametis põllumajandusega, kuid tänapäeval on toidu hankimise protsess jäänud meist märksa kaugemale. Enamasti ostame oma leiva poest ja hinnaga, mis on üldiselt kõigile jõukohane. Nälga mäletavad meist vähesed. Täis kõht on endastmõistetav. Nii on vähenenud selle eest ka tänu.
Söögipalve on muutunud formaalsemaks. Kui otsest Jumala abi vajadust ei ole tunda, jääb ka Jumal kergemini kaugemaks. Vahel muiatakse tuntud lapseütluse üle, et meie piim ei tule lehma käest, vaid poest. Kui palju me teadvustame, et meie kõhutäied sõltuvad sõna otseses mõttes lõikusest?