Paastuaeg on võimalus kogeda õnnistusi

Märts 2020 
Christopher Andre Kontus, 3D Kogudus

Vanad eestlased olid sunnitud ülestõusmispühade eel pikalt paastuma, kuna jõuludel tapetud siga oli otsa saanud ja järel ainult seajalad. Samas polnud veel kanad munele hakanud ja lehm ei andnud veel piima. Seega olid nemad sundseisus, sest olenemata vaimulikust tunnetusest, pididki nad sööma lahjat toitu, nagu puder ja köögiviljad. Tänapäeval oleme aga hoopis teises olukorras. Poed on toidust pungil ja kõikvõimalikud delikatessid aasta läbi saadaval neile, kellel rahalisi vahendeid jätkub. Miks peaksime meie end veel piitsutama millestki heast teadlikult ilmajätmisega?
Jeesus käskis olla valguseks inimestele, kes elavad meie ümber mõnudes ja naudingutes. Paast võimaldab liha n-ö risti lüüa. Samas ütleb aga Jeesus, et paastuma peaks teiste eest salajas, et seda näeks vaid Isa, kes on taevas (Mt 6:17). Variserid planeerisid paastumist just esmaspäevale ja kolmapäevale, sest siis olid „turupäevad“, mil võimalikult paljud inimesed võisid näha nende vagadust ja vaeva. 

Ilmalikud asjad, mis ei peaks olema patuks, saavad patuks, kui hakkame neist liialt sõltuma.

Piibel õpetab, et me ei muganduks praeguse ajaga, vaid muutuksime meele uuendamise teel ja katsuksime läbi, mis on Jumala tahtmine, hea ja meelepärane ja täiuslik (Rm 12:2). Apostel Paulus kutsub meid maailmast eristuma. Siiski mitte eristumise enda pärast, vaid et Jumala tahtmine kirka selgusega teatavaks saaks. Seega kuulub paast ühe võimaliku variandina Jumala tahte otsimise ja maailmast eristumise alla. Jeesuse järgijat ja tema mittejärgijat polegi mõtet võrrelda, kuid paastumise kontekstis seavad mittekristlased meile ette aeg-ajalt kiusatusi. Tahtmatult, aga vahel ka tahtlikult, jäädakse ette just nautleva elustiiliga. See teeb ühe Jumala lapse soovi paastuda oluliselt raskemaks ja sellises olukorras on vaja tugevat motivatsiooni, et asuda enda heaolu piirama.

Loe edasi: Paastuaeg on võimalus kogeda õnnistusi

Astu koos Taavetiga Jumala lähedusse!

Jaanuar 2020
Helari Puu, Allika baptistikogudus

„Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest tema on mu paremal pool. Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada. Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist. Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks“ (Ps 16:8–11).

Psalmist tunnistab, et ta on teinud tööd selle nimel, et panna oma suhe Jumalaga korda, loodi.

Mis sulle meeldiks aastal 2020?
Kas uue aasta negatiivse alguse ja mitte nii meeldivate prognooside taustal on üldse mõtet peatuda selle teksti juures ja õppida Jumala sõnast? Õppida jumalamehe kogemusest?
Kui mõtleme vaid oma südame igatsustele, soovidele ja mõtetele ning unustame välised mõjutused, sooviks keegi kindlasti uut ja paremini tasustatud tööd, keegi abiellumist maailma kõige atraktiivsema neiu või noormehega, keegi tahaks astuda prestiižsesse ülikooli, keegi ootaks aktsiaturgude positiivseid trende, keegi igatseks saada oma kehakaalu kontrolli alla. Ja nii edasi... ja nii edasi.
Psalmist suunab meie tähelepanu eelkõige sisemistele vajadustele ja muutustele. Ta vaatab oma südamesse ja mõtiskleb elu peamiste vajaduste üle. Neid psalmi autori mõtteid on imetletud sajandeid.
Muide, psalm 16 oli populaarne ka apostlite hulgas. Peetrus kasutas seda oma nelipüha jutluses, Paulus tsiteeris psalmi Antiookias (Ap 13:35).
Miks oli see nii populaarne psalm Uue Testamendi autoritele? Lihtsustatud vastus on: selles psalmis pöördutakse inimese sügavaimate vajaduste poole.
Küsigem nüüd uuesti alguses esitatud küsimust: Mis sulle meeldiks aastal 2020?
Kuula siinkohal psalmisti mõtteid. Küsin koos temaga:

Loe edasi: Astu koos Taavetiga Jumala lähedusse!

Kas tunneme Jumala südant?

02/2011 
Ermo Jürma, Mooste Baptistikoguduse pastor

„Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega. Ülevoolavas vihas peitsin ma oma palge silmapilguks su eest, aga ma halastan su peale igavese heldusega, ütleb Issand, su lunastaja. Sest see on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind. Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja.“ (Js 54:7-10)

Jumal pakub uut elu kõigile inimestele, kuid see teostub vaid uskujate juures. Uus pääseb esile siis, kui sellele eelnev vana on möödunud. Kui nüüd keegi on jõudnud Kristuse juurde, on tema jaoks Jumalast mahajäetuse üürike hetk möödas. Viha ja halastuseaegade olukorra vahel pole aga kogu maailma jaoks kalendris üheselt kehtivat kuupäeva. Meie juures sünnib see siis, kui me võtame usus vastu Jumala tõotused. Esmalt on ta heldus meiega ristiteed käies. Kui saabub aga aegade täius, siis näeme tema rahuseadust kirkuses.

Mis meiega iial juhtub, on see igal juhul Jumalast lubatud, tabagu meid siis õnn või õnnetus.

Kas tunneme Jumala südant, kes otsib armuandmise võimalust?
Kui meie jääme hätta, võib kergesti tulla mõte, et Jumal on oma valitsemise hooletusse jätnud. Prohvet Jesaja sõna järgi tunnistab Jumal tõepoolest: „ma jätsin su maha, peitsin oma palge su eest“, ma katkestasin oma osaduse teiega. Vahest on mitteuskujal siin isegi kergem: temale on ju tavaline, et pole ühtegi jumalat.
Kristlase jaoks on aga kogu maailma käekäik seotud Jumalaga. Mis meiega iial juhtub, on see igal juhul Jumalast lubatud, tabagu meid siis õnn või õnnetus. Paabelisse pagendatud juudid tundsid, et nad olid seal võõrsil välja jäetud Aabrahamist ja Moosesest saadik toimivast õnnistuse loost. Seitsmekümmend aastat ei kostnud keegi nende eest.
Me ei pea kaugelt otsima, et leida inimesi, kes tunnevad endid olevat analoogses olukorras. 1945. aastal kirjutas keegi puupaljaks pommitatu oma kristlastest sugulastele: “Teie Jumal on meid maha jätnud”. Seda tunnevad täna töökaotanud ka meie ümber. Me peaksime selles väljenduvat südamete pimedust tõsiselt võtma. Arvatakse, et Jumalal on kohustus ja võlg oma taevasest lennujuhtimiskeskusest suunata meie elu tõuse ja maandumisi nii, et need sujuksid ilma tõrgeteta. Mõeldakse, et Jumala maailmavalitsus on tehniline või organisatoorne protsess. Sellise arusaama kohta tuleb kogu armastusega teatada: „Meie Jumal ei ole selline!“
Pühakiri tunnistas siin, et Jumal oli oma rahva maha jätnud ega kuulnud nende appihüüdeid oma ülevoolava viha tõttu. Kuid Iisrael ei pea selles süüdistama Jumalat. Mis rahvast tabas, oli ärateenitud karistus. Oleks liiga lihtne taandada õnneajad Jumala headusele ja kannatus- ning hirmuajad tema vihale. Vaatamata sellele, mida Pühakiri Jumala armastusest ütleb, tuleb meil arvestada tema vihaga ka Kristuse-järgses ajas. Jumal vihkab pattu ja kus see peab nii olema, seal on ta patu vastu ka väga karm.

Loe edasi: Kas tunneme Jumala südant?

Tarkade teekond vajab läbikäijaid

Detsember 2019 
Tarmo Kähr, Kärdla baptistikoguduse pastor

Jõulud on eriline aeg, täis põnevust ja seletamatut rõõmu. Me soovime siis midagi, tahame midagi saada. Lapsed ootavad jõuluvana ja ka vanemad on rõõmsamad kui muul ajal. Püütakse teha üksteisele head ja rõõmustada paljusid oma tähelepanuavaldustega. Lastele pakutakse igal hommikul üllatusi. See kõik on väga tore.
Ligi 2000 aastat tagasi ootas oma Messiat ka Juudamaa rahvas. Neile olid prohvetid juba sajandeid varem Päästja tulekut kuulutanud. Nad igatsesid aega, mil see ometi võiks sündida. Jõuluevangeelium kõneleb meile, kuidas Joosep ja Maarja said esimestena teada, et see tund on kätte jõudnud. Petlemma karjased rõõmustasid püha öö sündmuste üle ning kuulutasid kõigile imelise lapse sünnist. Aga oli veel teisigi, kes selleks sündmuseks valmistusid.

Targad taipasid, et ilmunud täht viitab Juuda rahva vägeva kuninga sünnile.

Matteuse evangeelium 2:1–12
„Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.” Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.” Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.” Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.“

Loe edasi: Tarkade teekond vajab läbikäijaid

Õigeaegne hilineja

Oktoober 2019 
Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor

Autode tagaküljel võib näha mitmesuguseid kleebiseid. Näiteks „Laps autos“. Aga mis oleks, kui sõidukil oleks selline kleebis – „Valmis surema“? Kas liigitaksime sellise juhi ohutute või hulljulgete või ehk koguni surmapõlglike juhtide hulka?
Ma olen näinud inimesi, kellele elu enam midagi ei tähenda. Aga olen näinud ka neid, kes on valmis surema, kuna nad teavad, mida ja keda nad ees saavad kogema. Valmis surema seepärast, et nende vahekord Jumalaga korras on! Üks selline oli minu armsa abikaasa isa Ado Kaups, kelle surmast möödus sel aastal juba 16 aastat. Ehkki meile tegi muret ja valu tema kannatus, oli tema sisemine rõõm, valmisolek ja rahu Issandas kallim kui miski muu.
Keegi hilines kord ühe perekonna külastamisega. Teda oli oodatud, teda oli igatsetud selle perekonna haige juurde, aga külaline ei tulnud ega tulnud. Lõpuks see, kelle pärast külalist oodati, suri ja maeti maha. Lähedaste lein ja kurbus oli mitmekordne. Läks mööda päev, kaks, kolm… ja siis kostus sõnum, et pikisilmi oodatu on lõpuks saabumas. Üks lähedastest leinajaist, surnu õde Marta ruttas talle vastu. Ja siis kõlasid sõnad: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud“ (Jh 11:21). Veidi hiljem väljendas täpselt sedasama surnud Laatsaruse teine õde Maarja.
„Issand, oleksid sa siin olnud!“ ‒ Kas pole selle lause sisu meile tuttav? Issand, miks sa viibisid? Issand, kuhu sa jäid? Jeesus, miks sa ei tegutse? Või koguni nii: Issand, miks sa minust ei hooli?
Kuid kas Jeesus siis tõepoolest ei hoolinud? Jeesus teadis, milline on maa, kuhu Laatsarus surma läbi lahkunud oli. Siinpool oli tegemist kuumuse, tolmu, kivide, ohakate, murede, haiguste ja surmaga – sealpool on aga kaugelt palju parem. Jeesus teadis, et üles äratatud Laatsarusel tuleb siinpoolsuses uuesti rinda pista elumuredega ja et kõigele lisaks saab ta kaasa elama ka oma lähedase sõbra Jeesuse ristisurmale.

Loe edasi: Õigeaegne hilineja