September 2022 
Ermo Jürma, Mooste koguduse pastor

Aga koos Jeesusega käis palju rahvast. Ja ta ütles nende poole pöördudes: „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger. Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger. Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad kõik pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada! Või kui keegi kuningas läheb sõtta võitlema teise kuninga vastu, eks ta istu enne maha ja pea nõu, kas ta on võimeline minema kümne tuhandega selle vastu, kes tuleb tema peale kahekümne tuhandega? Aga kui ta ei ole võimeline, eks ta läkita juba siis, kui teine on alles kaugel, saadikud küsima, mis on vajalik rahuks? Nõnda siis igaüks teie seast, kes ei jäta maha kõike, mis tal endal on, ei saa olla minu jünger (Lk 14:25–33).

Jeesus ütleb talle järgnevale rahvahulgale väga tõsised sõnad: ...see ei saa olla minu jünger. Nii teeb ta selles Pühakirja lõigus kolmel korral – järelikult peab see tähelepanu köitma! Takistustest jüngriteel nimetab Jeesus kolme asja: ei vihka oma kõige lähemaid inimesi (s 26); ei kanna oma risti (s 27); ei jäta maha kõike, mis tal endal on (s 33).
Tänagi soovivad paljud olla kaasas Jeesuse ja tema rahvaga, kuid kõik ei ole valmis temaga koos elama. Mitmed jõuavad kohale kirikukohvi ja kontserdi ajaks, tulevad tähtpäevadele ja ekskursioonile – muidugi on ka see hea! Kogukonnale võivad nad jätta mulje, nagu järgiksid ka nemad Jeesust, aga südamega on nad siiski mujal. Jeesus teab, kes teda tegelikult järgivad ja keda saab usaldada. Jeesus näeb südamed läbi ja eks teised inimesed näevad ka.
Iga usklik inimene võib tunnistada, kui keskse tähendusega on Jeesuse järgijaks saamine olnud tervele tema elule. See andis kogu elukorraldusele uue sisu ja eesmärgi. Seda pööret võime võrrelda abiellumisega, kus uus seisus ootab põhjalikku pühendumist abikaasale, hoolitsust kodu ja laste eest. Need sidemed võivad kesta kuldpulmadeni, kuid lõpevad kord siiski ühe poole surmaga. Aga osadus Jeesusega jätkub igavesti.

Meie eesmärk pole Kuu peale lendamine, vaid taevasse jõudmine.

August 2022 
Erki Tamm, EKB Liidu presidendi jutlus Olevistes koguduste festivalil 2022

Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid (Jh 20:21).
Minu isapoolne vanaisa Richard Tamm oli Oleviste koguduse liige. Pärast oma esimese naise surma 1953. aastal kaotas ta ka oma poja. Juba kümmekond aastat varem oli ta kaotanud noorema poja, kes suri ta käte vahel. Minu isa Aare põgenes aga kodunt peale oma isa uuesti abiellumist ega tulnud tagasi 12 aastat. Ta oli ära joostes 14-aastane. Ma ei kujuta ette, mida vanaisa tundis neil aastatel, kui pojaga oli side kaotatud. Kui ta kandis vanglakaristust, tegi raske mootorrattaavarii, elas ohjeldamatut elu. Vanaisa neist aegadest ei rääkinud ja ma ei osanud siis ka küsida. Isa on aga rääkinud ja kirjutanud, mida tema tundis. Ta oli kaotanud elu mõtte ja sihi. Arusaamise, kes ja milleks ta on. 1965. aasta sügisel tulid isale Suisleppa külalised ‒ tema 26. sünnipäeval. Tema poolõde koos usklike noortega Olevistest. Kahe autoga. Isa on rääkinud, et tol päeval oli ta pea nii haige, et ei saanud voodist üles. Miks olid nad aga nüüd tema juures? Miks kutsusid nad teda järgmisel päeval endiga Tõrva palvemajja, kus ta oma vanaemaga lapsepõlves käinud oli? Miks otsis poolõde oma venda? Sest isa oli palunud tal oma poeg üles otsida.

Ma mõistsin, et see tegevus on võrreldav surnud hobusele steroidide manustamisega.

Aprill 2022 
Üllas Linder, pastor emeeritus Valgast

Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde. Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena. Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse. Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus. Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma (Jh 20:1–9).

Me teame Piiblist, kuidas need sündmused kulgesid ja lõppesid. Maarja Magdaleenale ja jüngritele oli kõik uus ning ootamatu, aga nende kogemused on meile õpetlikud.

Leinavalu
Palju aastaid tagasi rääkisin ühe noore mehega. Ta ütles: „Ma ei saa aru, miks vanad inimesed muudkui surnuaedades käivad.“ Vastasin talle, et ilmselt ei ole ta ühtegi endale olulist inimest pidanud surnuaiale viima. Nüüd on ka see mees pidanud kalmistule jätma oma lähedasi ja tõenäoliselt käib seal isegi.
Tänapäeva noored armastavad arvutimänge. Nendes on sageli kangelasel mitu elu: ta tapetakse ära, tõuseb jälle üles ‒ ja nii mitu korda.
Mõni aasta tagasi juhtus kurb õnnetus. Noored inimesed sõitsid autoga purjus peaga ja terve see autotäis sai surma. Ajalehes kirjutati, et lahkunute sõbrad kogunesid õnnetuspaigale, tõid sinna lilli ja küünlaid ning ütlesid ehmunult: „Ja nad tõesti suridki ära!“ Veel raskem kui surma on mõista ülestõusmist.
Maarja Magdaleenale ei olnud Jeesus ainult mineviku heategija. Ta jäi Jeesuse juurde, sest koges pidevalt vaimulikku hoolitsust. Ta oli osaline töös, mida Jeesus tegi oma jüngritega: Ja need kaksteist olid temaga ja mõned naised, keda ta oli teinud terveks kurjadest vaimudest ja haigustest: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud (Lk 8:1j). Nimekiri naistest jätkub. Nüüd oli Jeesus surnud ja kogu senine eluviis kokku langenud.
Surnud Jeesus oleks võinud jääda inimkonna kangelaseks, märtriks, kes võitles tõe ja õiguse eest ning kes süütult tapeti. Kuid tänapäevaseks aitajaks ei kõlba kuulsused, keda enam ei ole. Me vajame elavat Issandat. Kuna jüngrid ei teadnud Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma, siis see teadmine pidi neile kohale jõudma.

Kuid tänapäevaseks aitajaks ei kõlba kuulsused, keda enam ei ole. Me vajame elavat Issandat.

Märts 2022 
Aarne Põder, Tartu Salemi kogudus

Eestlane on pea alati pidanud kellegi või millegi vastu võitlema. 1000 aastat tagasi sõditi ristirüütlite vastu, siis võideldi vaheldumisi venelaste, sakslaste, rootslaste või teab kelle vastu veel. Peale II maailmasõda tuli võidelda 50 aastat nõukogude okupatsiooniga. Mõned aastad tagasi lahvatas käre madin pagulaste ja maksupoliitika vastu. Nüüd käib äge heitlus Venemaa ja Ukraina vahel, kus pea kogu maailm on valinud poole, kelle eest või vastu võidelda.
Hea lugeja, millist võitlust pead sina? Paulus kirjutab oma usupojale Timoteosele: Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud (1Tm 6:12a) ja efeslastele: Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega (Ef 6:12).

Pühitsemine tähendab enda eraldamist Jumalale ja tema käskude esikohale seadmist.

Usuvõitlus
Paulus räägib mõlemas kirjakohas usuvõitlusest. Mis võitlus see siis on?
Efesose kirjas sõnastab apostel, et meil tuleb võidelda pimeduse maailma valitsejatega ja tema käsilastega, keda ei ole silmaga näha, küll on aga näha nende tegusid. Mõtlen siinkohal Ukrainas toimuvale sõjale. Sellistel maailma sõdadel ei ole õigustust – sõda on alati kuradi tegu. Tapariistade haarajad ja vägivallale õhutajad on pimeduse vürsti käsilased.
Alati ei ole aga kerge kindlaks teha, kus poolel asub Jumal ja kus poolel kurat. Nii mõnigi peab võitlust õige õpetuse eest, uskudes siiralt, et on Jumala sõjamees, samas kui tema vastane mõtleb samamoodi. Õige õpetuse eest on kristlased üksteist piisavalt palju tapnud pimedal keskajal, kui katoliiklus ja protestantism mõõgad ristasid. Üks tuttav pastor rääkis kord loo vene tütarlapsest, kes oli jõudnud baptistikoguduse noortetundi. Seal oma eakaaslaste laule ja tunnistusi kuuldes puudutas teda Jumala Vaim ja ta avas oma südame Jeesusele. Kui sellest sai teada tema õigeusklik vanaema, siis öeldi kodus, et see usk ei ole õige. Vanaema võitles üksnes oma õigeusu eest. Aga Jeesus ütles: Ärge keelake, sest kes ei ole meie vastu, see on meie poolt! (Lk 9:50).

Jaanuar 2022 
Indrek-Eliel Tambek, Märjamaa vabakogudus

Kallis teekaaslane, alles alanud talv on jõudmas oma suurimasse sügavusse. Loodus tardub, uinub. Kuid meile, eestlastele, on omane üks elev tunne, mis kasvab kevade lähenedes, kui puudel pakatavad esimesed pungad ja lehedki. Peagi on kogu loodus roheline ja õitemeres. Juba kõik see tundub nii ilus. Siiski on mul eelkõige lapse- ja nooruspõlvest jäänud veel meeldivam mälestus – suve lõpus sai noppida puudelt esimesi vilju. Külmal talvel alanud ootuse suurim kulminatsioon. Tänu oma ema erilisele armastusele aiatöö vastu võisin nautida väga erinevaid maitsed. Sügiseti sai nälg sageli kustutatud üksnes õunte, ploomide ja teiste aiaviljade arvelt.
Mille järele tunned sina nälga uue aasta hakul? Milliseid vilju tahaksid varuda ja nautida enne aastaringi täitumist? Mis on sinu elule ainuomased annid, mille viljakas kasutamine kustutab ka teiste nälga ja õnnistab neid, kes on meie ümber?

Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks (Jh 15:8).

Jeesus ja viigipuu
Evangelist Markus kirjutab: Ja järgmisel päeval Betaaniast lahkumisel tundis Jeesus nälga ja kui ta kaugelt nägi lehis viigipuud, läks ta vaatama, kas ehk midagi selle otsast on leida. Ja kui ta puu juurde oli tulnud, ei leidnud ta muud kui lehti; sest ei olnud viigimarjade aeg. Ja Jeesus ütles puule: „Ärgu keegi enam iialgi söögu sinust vilja!” Ja ta jüngrid kuulsid seda. /…/ Ja varahommikul nägid nad mööda minnes viigipuu juurteni ära kuivanud olevat. Ja Peetrus, kes mäletas, ütles Jeesusele: „Rabi, vaata, viigipuu, mille sa needsid, on ära kuivanud!” Ja Jeesus vastas neile: „Olgu teil usku Jumalasse! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele: „Kerki ja kukuta end merre!” ega kõhkle oma südames, vaid usub, et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!” (Mk 11:12–14, 20–23).
Viigipuu oli juba Vana Testamendi prohvetite Jeremija, Hoosea ja Joeli sõnumites sümboliseerinud Iisraeli. Siit edasi – viigipuu needmine Jeesuse poolt tähistas Jumala kohtumõistmist viljatu juudi rahva üle. Viigipuu viljad peaksid hakkama esile tulema peaaegu samal ajal või veidi hiljem kui selle lehed – seega, kui Jeesus ei leidnud muud kui lehti (Mt 21:19), oli selge, et see küll pealtnäha elujõus puu ei täida oma tähtsaimat eesmärki – vilja kanda.