Orus kõndimine või jalutamine?
Veebruar 2023
Jüri Puusaag, Toronto koguduse pastor emeeritus
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind (Ps 23:4).
Tänavusel holokausti ohvrite mälestuspäeval ühes Poola surmalaagris luges rabi teenistuse alguseks selle tuntud teksti orus kõndimisest. Aegade jooksul on tõlkijad muutnud surmavarju orus kõndimise lihtsalt pimedas orus kõndimiseks. Rabi kasutas targalt mõistet surmavarju orust, sest mälestuspäeval osalejate üle oli sõna otseses mõttes heidetud surma vari. Need miljonid, kes jätsid seal paigas oma elu, kogesid aga praktiliselt, mida tähendab surmaorg.
Usuelu on aga väga tõsine kõndimine (teatud olukorras isegi kõnnikeppidega!).
Taavet kõndis orus
Kuningas Taavet kõndis mitmeid kordi Jeruusalemmast Jeerikosse läbi Surmavarju oru. Selle madalaimas punktis võib päevavalgust näha ainult päikese seniidis oleku ajal. Eesti keele seletav sõnaraamat kirjutab oru kohta: „piklik, ühest või mõlemast otsast avatud pinnavorm, mida kahest küljest piiravad veerud.“ Meil on mitmeid oruga seotud sõnu: hädaorg, mureorg, nutuorg, patuorg, ürgorg, jõeorg, kaljuorg ja ka surmaorg. Kõik need väljendid on seotud pimedusega. Selles kõndides tunnetad ainult surma pimedat varju, mitte veel otsest surma.
Jeesus kirjeldab oma tuntud tähendamissõnas halastajast samaarlasest Jeeriko teel juhtunust (Lk 10:30–37). Tõenäoliselt läks mees just läbi selle Surmavarju oru, kus röövlid talle kallale tungisid ja ta poolsurnuna maha jätsid. Läbi Piibli sümboliseerib org elu pimeduse aegu, hirmutunnet, meeleheidet, kaotust ja kindlasti ka suurimat tragöödiat, surma. Taaveti laul ei räägi otseselt selle oru ohtudest, küll aga ohtudest tulenevast kartusest ja sellega toimetulemisest.