Ega sinu usk ole devalveerunud?

10/2018
Kristjan Kalamägi, Viimsi vabakoguduse pastor

Sõna „devalveerunud“ kasutatakse küll enamasti finantsvaldkonnas, aga ometi elame ajas, kus paljude usk on kummalisel viisil sarnasesse protsessi kaasatud. Sõna „usk“ on väga jõuline sõna. Seda kuuldes käivituvad inimestes koheselt teatud protsessid.
Ühed tõmbuvad siis sisemiselt kössi ja parema meelega väldiks seda sõna, sest neil on usuga mõned ebameeldivad kogemused. Rahvasuus on käibel isegi arusaamine: ,,Ega ma mingi usuhull ole!“.
Teised reageerivad sellele sõnale ohkega: mida ma nüüd jälle pean tegema, tahaks lihtsalt elada rahus ja käia kirikus.
Paljud lähevad n-ö ,,sisemiselt käima“, sest usk oleks nagu võimalus Jumalalt midagi nõuda ja esmapilgul ongi Piiblis kirjakohti, mis seda toetavad, näiteks: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!“ (Mk 11:24).
Usk on ka magus sõna, sest usu kaudu me oleme päästetud ja usu kaudu oleme meelepärased Jumalale ‒ seda loetelu saaks veel pikalt jätkata.
Vaadates usu tähtsust Piiblis, on lihtne mõista, miks pimeduse jõud püüavad meie usku devalveerida. Võib-olla sa küsid, kuidas aru saada, millises seisukorras on minu usk? Tegelikult on olemas teatud näitajad. Inimesele, kes läheb arsti juurde, et teada saada rohkem oma tervise kohta, tehakse analüüs. Vaimses mõttes on samuti „mõõdikud“, mis räägivad meie usust! Kui inimene läheb tohtri juurde vererõhku kontrollima ja saab teada, et see on normaalsest kõrgem, võiks vastata: aga ma ei tunne ju seda. Arstile pole see piisav argument, sest selleks on spetsiaalne aparaat, mis annab informatsiooni tegelikkusest. Enamasti tuntakse probleemi algfaasis, et midagi on nagu korrast ära. Nii nagu inimene kohaneb pikalt kestnud kõrge vererõhuga, harjutakse ka devalveerunud usuga ega saada enam aru, et midagi võiks valesti olla. Kui haigust ära ei tunta ja midagi ette ei võeta, ilmnevad varsti tagajärjed, mida meditsiiniliselt kutsutakse tüsistusteks. Siis pole enam olukord, kus piisab soovituste ärakuulamisest, vaid siin tuleb tegutseda!
Devalveerunud usk avaldub vähemalt kolmel tasandil. Vaatame neid lähemalt.

Loe edasi: Ega sinu usk ole devalveerunud?

Usu julgelt! Usujulgelt edasi!

09/2018
Urmas Roosimaa, Tartu Salemi koguduse pastor

„Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist. Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!“ (Fl 3:10–16).

Kui me hoiame jäigalt kinni oma minevikust, siis on meil kaks probleemi: varasemad ebaõnnestumised ja mineviku edu.

Loe edasi: Usu julgelt! Usujulgelt edasi!

Kas isa on kodus?

06/2018
Kaarel Väljamäe, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus

See küsimus saatis mind lapsepõlvest saadik

Pealkirjas esitatud küsimus kõlas sageli mu lapsepõlves, kui meile helistati või koputati uksele ja päriti aru. Küsijad olid inimesed, kellel oli televiisor rikkis. Minu isa oskas neid hästi parandada. Mäletan, et ta oli sageli õhtuti oma toas ja toimetas jootekolvi, juhtmete ja mikroskeemidega. See tegevus tekitas oma erilise lõhna ja see lõhn tähendas, et isa on kodus.
Minu jaoks muutusid natuke suuremaks saades nii riigikord, televiisorid kui lõhnad. Ühel hetkel isa enam telereid ei parandanud, aga see küsimus – kas isa on kodus? – jäi ilmselt alles. Kuigi see on tagantjärele tarkus, mida ma tollal ei teadvustanud. Küsimus sai nimelt uue vormi ja mitmeid valusaid vastuseid isa eemalviibimise kohta.
Ei, isa ei jätnud meid maha. Tal oli lihtsalt väga palju tegemist. Aeg oli selline. Ma ei ole selles mõttes sugugi ainulaadne, minuvanuste lapsepõlv möödus üsna omapäi olles. Ja ilmselt ei ole ma ainuke, kes hiljem avastas, et isade eemaolek puudutab ja mõjutab elus kõike, ka suhet Jumalaga.

Jeesus ei jäänud kinni küsimustesse, vaid näitas lahendusi.

Loe edasi: Kas isa on kodus?

Püha Vaim tuli, et jääda

05/2018
Tarmo Lige, Tallinna Kalju koguduse vanempastor

„Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida“ (Ap 2:1–4).

Ilmselt igatseb uue nelipüha soovija uut värskendust ja Jumala uut puudutust. See on aga Jumalale igati meelepärane palve ja selle kohta on kindel tõotus.

Seda nelipüha sündmust on võimalik lugeda juba umbes 3000-s keeles (6877 keelest). Just nii paljudesse keeltesse on Piibel varsti tõlgitud. Lisaks Piibli osade tõlked. Kahekordsel tähtpäeval – nelipühal ja ristikoguduse sünnipäeval – on põhjust olla tänulik: eesti keel kuulub Piibli keelte hulka!

Loe edasi: Püha Vaim tuli, et jääda

Kingad, telefon ja kohvitass

04/2018
Gunnar Kotiesen, EKB Liidu asepresident

Kohtumised on erilised, eriti siis, kui saame kokku üle mitme kuu või lausa üks kord aastas – nii nagu meie oma vaimuliku perekonna aastakonverentsil. Siin võime kuulda üksteise lugusid Jumala imedest ja armu rohkusest. Ometi võib vahel juhtuda ka nii, et kõige selle keskel jääb meil märkamata Jumala enda kõnetus ja kuuleme vaid kõnesid Jumalast.

„Helgest homsest” unistamisest ei tohi saada kergekäelist põgenemiskeskkonda.

Loodan, et eeloleva jutluse keskelt võid leida nii seda, mis räägib suurest ja elavast Jumalast, kui ka seda, et tema ise puudutab sind oma mõõtmatu armastusega ning tema sõna annab sulle jõu ja lootuse eelseisvateks aegadeks.

Loe edasi: Kingad, telefon ja kohvitass