02/2013
Toomas Vallimäe, Sutlepa Baptisti Koguduse pastor

„Järgmisel hommikul tõusid nad vara ning läksid Tekoa kõrbe. Nende välja minnes astus Joosafat ette ja ütles: „Kuulge mind, Juuda ja Jeruusalemma elanikud! Uskuge Issandasse, oma Jumalasse, siis te jääte püsima! Uskuge tema prohveteid, siis õnnestub teil kõik!" Ja ta pidas rahvaga nõu, seadis Issandale lauljad ja kiitjad, kes pühas ehtes pidid minema relvastatute ees ja ütlema: „Tänage Issandat, sest tema heldus kestab igavesti!"" (2Aj 20:20j).
Kuningas Joosafati ajast on möödunud 2900 aastat, kuid Jumala Sõna on aegumatu ja kestab igavesti! Tegemist ei olnud ette kavandatud vabaõhu jumalateenistusega, vaid hoopiski sõjakäiguga nende maale tulnud vaenlaste vastu. Inimlikust vaatevinklist tulnuks nüüd suurendada sõjaväge või pidada diplomaatilisi rahuläbirääkimisi.

01/2013 Sulev Kivastik, Sadala koguduse pastor

Aga... kas Jumal on üldse olemas?
Kakskümmend viis aastat ei olnud Jumalat olemas. Minu jaoks. Seda kinnitas ka toonane ametlik ateistlik propaganda. Silmaga näha, kõrvaga kuulda, käega katsuda, keelega maitsta, ninaga haista ei saa – järelikult pole. Kuid siis tuli keegi ja ütles, et on. Püüdsin ütlejat mõistusele tuua, näidata tema usu alusetust, tõin otse geniaalseid argumente... aga usku ma temalt ära võtta ei suutnud. Hoopis minu enda uskmatus lõi kõikuma... äkki keegi kusagil siiski on? Asi läks huvitavaks, hakkasin temalt lähemalt järele pärima. Ta selgitas kannatlikult, tsiteeris Piiblit, kinkis isegi Uue Testamendi, viis koguduse jumalateenistusele. Seegi paistis lihtne ja loogiline, ja peale selle veel hea ja ilus, midagi hingematvalt kauni, ammuse, kadunud õnnemaa taolist. Kuid siiski polnud asi veel otsustatud, enne kui otse küsisin, kas Jumal on ikka olemas. Jumala enda käest. Oma esimeses palves. Põlvedel. Ja saadud vastus oli ammendav. Mitte küll selline, nagu soovisin: mingit häält ei kuulnud, tuld taevast ei langenud, mäed paigast ei nihkunud. Väliselt ei muutunud suisa mitte midagi. Aga minu sees oli sündinud midagi täiesti uut – side elava Jumalaga. Avanenud uus, vaimne maailm.
Jumal oli ennegi, ta oli, on ja jääb olemasolevaks ja sellekssamaks, ainult mina polnud sellest teadlik olnud. Ja ei mina ega keegi teine poleks sellest teadlikuks saanud kui Jumal ise poleks seda inimkonnale öelnud, ennast ilmutanud oma sõna, kirjapanduna Piiblisse, kaudu.

Risti kandmine ei pruugi olla meeldiv, kuid on vajalik.

.

12/2012 Enn Veevo, Palade Priikoguduse pastor

Kui olin väike poiss Hiiumaal, siis kulmineerus jõuluootus ikka selle päevaga kui isa tõi metsast koju jõulukuuse. Päev enne jõuluõhtut toodi see tuppa ja siis otsiti välja kast jõuluehetega, millest osa olid päris vanad, pärit veel minu vanaemalt. Kuuse ehtimisega tegelesid lapsed koos emaga ja see oli märgiks, et jõulud on käes. Jõulud olid üldse põnevad pühad – lauldi erilisi laule trükimasinal paljundatud roheliste kaantega vihikutest, tõsised vanad mehed süütasid palvemaja suurel jõulukuusel küünlad ja rahvast oli jumalateenistusel palju. Õhtul aga kogunesime oma perega kuuse ümber: laulsime jõululaule ja jagasime kingitusi.
Hiljem Tallinnas elades võtsin paljud jõulud vastu Oleviste kirikus. Suures katedraalis oli kaks uhket jõulupuud, nende vahel kesklöövis aga altar, kus küünlad valgustasid altarimaali ristipuule naelutatud Jeesuse Kristusega.
Nendest kahest puust – jõulupuust ja ristipuust tahaksingi täna mõtiskleda.

11/2012

Helle Liht, Kohila koguduse liige

„Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!" (Js 64:1-9)
See tekst pärineb ajast, mil Pärsia kuningas Koores oli vallutanud Baabüloni ja andnud välja seaduse, et eksiilis olnud iisraeli rahvas võib koju tagasi pöörduda. Lõpuks ometi sai 70-aastane vangipõlv läbi! Sellele pääsemisele pandi kogu lootus – Jeruusalemma tagasiminek pidi tähendama rahulolematuse ja häbi lõppu, uut algust, uut elu.

Paraku ei läinudki kõik nõnda, nagu vabakslastud olid oodanud. Probleemid pigem mitmekordistusid kui kadusid. Tagasimineval rahval tuli pidevaid konflikte nendega, kes elasid nüüd nende asemel Jeruusalemma piirkonnas. Pingeid tekkis nii rahvuskaaslaste kui naaberrahvastega. Lahvatasid võitlused maa ja võimu pärast ning paistis, nagu ei oleks vabanemine mitte midagi lahendanud.
Nüüd kõlab prohveti hääl justkui hädakisa, milles sisaldub kõike – vanade aegade meenutust, kui Jumal oli Moosese ja Aaroni päevil tuntavalt ja nähtavalt nende keskel, aga nagu prohvet ütleb, sellest ei ole kuuldud juba muistest ajast... Prohveti sõnades on isegi Jumala süüdistamist, et ta on oma rahva maha jätnud, aga ka oma vigade tunnistamist ja patukahetsust – kõike, mida lootuste purunedes tuntakse ja tehakse.

Välk ja pauk taevast muudaks küll mõne olukorra meile meelepäraseks, aga kas see muudaks meid endid?

10/2012 Einike Pilli, Tartu Salemi kogudus

Usuteadusliku Seminari 90. aastapäeval Keilas, 16. septembril 2012

Oli aasta 1978. Üks 10-aastane Tallinna tüdruk sõnastas õhtupalves midagi, mis teda ennastki üllatas. Ta palvetas, et saaks ühel päeval õppida teoloogiat. See soov kasvas koos tüdrukuga suuremaks ja ühel päeval kuulis ta, et taasavatakse usuteaduslik seminar. Siis oli kevad 1989.

Seminar on alati olnud kutsumusega inimeste kool. Siia ei tulda prestiiži pärast, tulevikku kindlustama või lihtsalt sõprade mõjutusel; harva ka lihtsalt silmaringi avardama. Siia tullakse, sest Jumal kutsub. Ilma Jumala kutseta poleks seminari, poleks selles õppijaid ega õpetajaid.
Kutsumus ei too tingimata seminari, kutsumusi on igasuguseid. Aga kutsuja on alati sama ja alati on kutsumusel nii hind kui ka tasu. Seepärast võime täna mõelda igaüks oma kutsumusele kui küsime: Kes kutsub? Miks kutsumuse järgimine alati ei õnnestu? Mida tähendab, et Jumal on kutsuja? Mis on kutsumuse järgimise tasu?