Jumala ja inimese jõuluigatsused
12/2017
Mari Vahermägi, Nõmme baptistikogudus
„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14).
Jumala pühaduse tajumine peatab inimese kurja tegemast; tema headuse kogemine julgustab minema sügavamale armastuses.
Jõuludes kohtuvad igatsused. Jumala igatsus olla osaduses inimesega, inimese igatsus kohtuda Jumalaga. Põlvkondade igatsus näha täideläinud tõotust, pimeduses ja rõhumises olijate igatsus pääseda vabadusse. Poja igatsus viia täide Isa päästeplaan, valitsejate igatsus saada veel rohkem võimu. Läbi aegade on see nii ka jätkunud. Mistahes inimolemise tasandil – meie igatsused ei lõpe. Jõuluajal need pigem võimenduvad: andmise ja saamise igatsusteks; kohtumise ja mõistmise igatsusteks; rõõmsateks ja valusateks, peatselt täituvaiks või kättesaamatuteks igatsusteks – kuni ühe suure nimetu igatsuseni inimese sees, millest mõnikord süda tahab lõhkeda. „Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu” (Õp 13:12).
Igatsused on sageli seotud sõnaga. Sõna on toonud teadmise võimalikkusest. Midagi on lubatud, vajadus on teatavaks saanud ja sõnum on süüdanud lootuse. Lootuse, et ühel päeval see sõna võtab kuju ja saab reaalsuseks.