Kas sinu tee viib koju?
11/2017
Eerik Rahkema, Haapsalu baptistikogudus
„Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed.“ Toomas ütles talle: „Issand, me ei tea, kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?“ Jeesus ütles talle: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu” (Jh 14:1–6).
Aga tähtsam on siiski see, et hoolime sellest, mis on ees.
Tulevikule, eriti aga surmale ja sealt kaugemale mõtlemine võib olla ebamugav ja hirmutav. Meeldivam on meenutada möödaläinut ja mõelda neile, kes on olnud meile lähedased ning tähendust omanud. Ja ikkagi, mis on ees? Jumala sõna kohaselt on inimene vastutav oma elu eest. See ongi põhjus, miks sageli ei taheta mõelda elu lõpust ja sellele järgnevast aruandmisest Jumala kohtus.
Usklikul on tulevikku vaatamine hoopis teistsugune. Tema vaatab siinset elu kui elu võõrsil, st ajutises elupaigas, kust rändab edasi koju Jumala juurde, nõnda nagu Looja algselt oli kavandanud.
Igavikupühal meenutame neid, kes on lahkunud maisest elust ja kodust. Usus lahkunute kohta teame, et neid oodatakse taevases kodus Jumala juures.