Jumalale meeldib Kristuse ihus elatud elu

05/2016 10 tarmo k6hr 1
Tarmo Kähr, Kärdla baptistikoguduse pastor

„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed“ (Rm 12:1–5).

Kristus tuli, et anda ennast surma meie eest. Kui meie ennast Kristusele ohvriks toome, siis tema teeb meid tõeliselt elavaks. Tõeline elu on juba siin maa peal elu koos Jumalaga, temaga osaduses. Kuid Kristuse ohver kingib meile rohkem kui vaid siin maa peal osaduse Jumalaga. See ohver annab meile igavese elu kord taevas Isa juures. Täna aga peatume elul siin maa peal.

Tolles laagris jätsime meelde, et ainult surnud kalad ujuvad pärivoolu.

Loe edasi: Jumalale meeldib Kristuse ihus elatud elu

Jumala uutmoodi reaalsus

04/2016 12 erki tamm
Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi Erki Tamme jutlus aastakonverentsil 2016

Jeesus oli minust kuus aastat vanem, umbes 30aastane, kui ta alustas Kuningriigi sõnumi kuulutamist. Kui ta külastab taas kodulinna Naatsaretti, oli siin-seal juba nii mõndagi juhtunud. Jeesus tundis seda kohta poisikesepõlvest saati. Ta teadis neid inimesi. Sama kehtis ka tema enda kohta. Sealses sünagoogis tundis ta end arvatavasti nagu mina Kiviõli vanas palvelas, kus isa pani mind esimest korda tunnistama.

Anabaptistide keelepruugis sai oluliseks „Kristuse järgimine“ radikaalsete ja nähtavate sammudena.

Jeesuse kätte antakse prohvet Jesaja kirjarull. Ta avab selle juutide jaoks nii meeldiva koha pealt ja loeb Messia ettekuulutuse: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat“ (Lk 4:18,19). Evangelist Luukas ütleb, et kõik vaatasid väga tähelepanelikult teda ja ootasid, mida ta nüüd ütleb. „See puusepp, Maarja poeg ning Jaakobuse ja Joosese ja Juuda ja Siimona vend?“ (Mk 6:3).

Loe edasi: Jumala uutmoodi reaalsus

Isiklikud kõnetused

04/2016 10 toomas kivisild 1
Toomas Kivisild, Tapa Elava Usu koguduse pastor

„Aga nõnda ütleb nüüd Issand, kes sind, Jaakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael, on kujundanud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!” (Js 43:1).

Jumala kõnetused muudavad meie elukäiku kardinaalselt. Nad toovad meid alati elu eesmärgi juurde.

Pöördun koguduse poole tihti sõnadega: Tere armas rahvas! Teen seda sooviga haarata võimalikult kõiki sellesse tervitusse kaasa. See, kuidas inimesed selle tervituse vastu võtavad, sõltub sellest, kas nad peavad ennast selleks „armsaks rahvaks“. Abikaasa hüüab kodus: „Lapsed, koristage tuba ära!“ Tihtipeale ei juhtu selle peale midagi. Järgmise küsimise peale, miks te tuba ei korista, kostab vastuküsimus: kellele sa seda ütlesid? Kuna nimepidi ei olnud kedagi nimetatud, siis keegi end puudutatuna ei tundnud. On olukordi, kus me väga ootame, et meid nimepidi nimetataks, näiteks oodates oma järjekorda arstikabineti ukse taga. Klassiruumis on vahel vastupidine olukord – oh, oleks et minu nime seekord ei nimetataks. Küllap on pea igaüks meist olnud olukorras, kus telefon heliseb ja keegi toru teises otsas kõnetab sind tuttavliku häälega, nimetab sind nimepidi ja ütleb, et tal on just sulle midagi vajalikku soodsalt pakkuda. Ma tunnistan, et kaotan huvi kohemaid, kui taipan, et helistaja mind tegelikult ei tunne.

Loe edasi: Isiklikud kõnetused

Kõrged ootused ülestõusmisest

03/2016 10 matt edmin
Matt Edminster, Rapla koguduse pastor
Tõlk: Helen Tehu

Ühes meie hiljutises piibliõppetunnis Markuse 6. peatüki kohta rabas meie gruppi arusaam, et see, mida tema ümber kogunenud inimesed Jeesuselt said, oli piiratud sellega, mida nad temalt ootasid. Peatükk algab Jeesuse visiidiga kodulinna, kus ta ei saanud korda saata eriti palju neist suurtest imetegudest, mida ta oli teinud teistes kohtades, kuna linnaelanike ootused tema suhtes olid madalad.

Tundub, et meie ühiskond ei taha enam tõsta oma ootusi Jeesuse suhtes piisavalt kõrgele, et kätte saada seda, mida tal on pakkuda. Ühiskond tundub esitavat mitmeid raskeid küsimusi, millele Jeesus pakub tõelisi lahendusi, nii et me võiks eeldada, et inimesed on avatud head sõnumit kuulma ja vastu võtma. Ent kuidagi on tunda vastupanu „selle vana jutu“ kuulamisele – ja seda eriti kiriku poolt. Me näeme, et salapärasel kombel on kristliku lahenduse asemel kasvav huvi spiritualismi, nõiduse, tervendavate kristallide ja esoteeriliste religioonide vastu, mis annavad küll kohese lohutuse, inspiratsiooni ja turvalise elu õpetuse, kuid ei nõua kuulajalt midagi. Inimesed esitavad tõsiseid küsimusi, kuid valivad heameelega tõsise lahenduse asemel tühise.

Inimesed esitavad tõsiseid küsimusi, kuid valivad heameelega tõsise lahenduse asemel tühise.

Loe edasi: Kõrged ootused ülestõusmisest

Et nad oleksid üks

02/2016
Eerik Rahkema, Haapsalu kogudus10 rahkema eerik

„Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide... Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind“ (Jh 17:11–12, 20–23).

Jeesuse palve pole kristlikku nimetust kandvate organisatsioonide ühtsuse, vaid tema järgijate ühtsuse, kirkuse ja armastuse pärast.

Ühtsus ja üksmeel on väärtused, mida taotleda ja hoida. Perekonnas, koolis, ettevõttes, teekonnal – kõikjal on üksmeel heaolu ja eduka toimimise eelduseks.
Jeesuse palvest võime järeldada, et tema järgijad peaksid kokku kuuluma, ühte teed käima, sama missiooni täitma, omavahel osadust tundma, sama loomust jagama.
Kelle kohta see palve käib? See palve puudutab Jeesuse järgijaid, mitte inimesi, kes käivad teisi teid. See palve on seotud päästetöö jätkamise pärast Jeesuse lahkumise järel. See palve on palutud pärast püha õhtusöömaaja sisseseadmist Jeesuse poolt, kes ise täidab Jumala tahet viimseni ja on seega Jumalaga üks. See on eriline palve, oli ju jäänud vaid mõni tund Jeesuse tähtsaima teenimise lõpuleviimiseni – oma elu loovutamiseni teiste eest. Olulisel kohal selles palves on Isa, Poja ja jüngrite austamine; rõhutatud on rõõm ning Jumala sõna edasiandmine järgmistele inimestele.

Loe edasi: Et nad oleksid üks

Jumala käsulauad ei muutu

01/2016 10 jyri puusaag
Jüri Puusaag, Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor

„Ja Issand ütles Moosesele: „Raiu enesele kaks kivilauda, esimeste sarnased, ja mina kirjutan laudade peale sõnad, mis olid esimestel laudadel, mis sa purustasid!”” (2Ms 34:1).

Moosesel tuli purustatud käsulaudade asemele raiuda uued, ent Jumal ise kirjutas nendele sama teksti!

Keegi kristlik abielumees tellis oma kodu aeda suured kiviplaadid, millele oli graveeritud 10 käsku. Need pidid meenutama kogu perele Moosesele antud käsuseadust. Plaadid said selle aia vaatamisväärsuseks, mis pidid ühtlasi märku andma pereisa kristlikust suhtumisest ja kasvatusest. Rasked kiviplaadid asetati ühe tuultest räsitud ja viltuvajunud puu najale lootusega, et need aitavad puul taastada oma esialgset asendit.
Ehkki kivilauad aitasid puul tõesti sirgeks tõusta, minetasid need oma peamise rolli, sest pereisa eksis ise raskelt seitsmenda käsu vastu: „Sa ei tohi abielu rikkuda!” (2Ms 20:14). Kui see tuli päevavalgele, õigustas mees ennast sõnadega: „Minule käsud ei loe, sest me elame ju armuajal, mitte käsuseaduse kammitsais.” Nüüd elab see mees oma uue perekonnaga edasi samas majas, hoolimata käsulaudade tekstist nende aias. Nii eiras ta siis abielu lõhkumisega teadlikult Jumala käske.

Loe edasi: Jumala käsulauad ei muutu