Kelle teie ütlete minu olevat?

03/2012 Meego Remmel, EKB Liidu president

Aastakonverentsil Tartu Salemi kirikus, 10. märtsil 2012

Lõpule jõudnud aastakonverents on nii minu kui meie ühisele tulevikule suundaandev sündmus. Kiitsime heaks meie koguduste liidu arengukava aastani; vaimulik juhtkond ja põhikirjalised ametikandjad, keda valisime, said konverentsilt volituse vastutada meie ühistöö eest kuni aastani 2016. Esitatud aruannete kinnitamine koos eri töövaldkondade tulevikuplaanide ja nende teokstegemiseks vajalike eelarveliste summadega tähendab, et peame olema meie kätte usaldatud vahendite head majapidajad, helded annetajad ja targad kasutajad. On aga siiski veel üks küsimus, millele meil tuleb vastata. See on Jeesuse küsimus: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?" (Mt 16:15)

.

Loe edasi: Kelle teie ütlete minu olevat?

Kristuse elavad kirjad

02/2012 Andres Saumets, Tartu Annelinna Koguduse pastor

„Kas jälle peame hakkama ennast soovitama? Või on meil vaja, nagu mõnel teisel, soovituskirju teie kätte või teie käest? Ei, teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele" (2Kr 3:1-3).

Ühel päeval helises mu kabinetis telefon ja mind küsis üks ohvitser, keda olin aidanud aastate eest lõputöö juhendamisel. Nüüd palus ta minult soovituskirja kandideerimiseks stipendiumile, mis võimaldaks tal alustada filmiajaloo õpinguid ühes Inglismaa ülikoolis. Küsisin imestunult, miks ta selle sooviga just minu poole pöördub. Pärast lühikest mõttepausi vastas ta, et soovib, et teda aitaks selline inimene, kes pole pahatahtlik või ükskõikne, kes ei naera tema plaani välja ja keda võib usaldada... Selliseid soovituskirju on mul tulnud kirjutada nii mõnelgi korral. Aeg-ajalt saan ka tänukirju, milles on väljendatud rõõmu eduka kandideerimise puhul.

.

Loe edasi: Kristuse elavad kirjad

Millega mõõta armastust?

01/2012 Enn Palmik, Tõrva koguduse pastor

Oleme astunud aastasse 2012. Enamasti lõpeb vana-aasta kokkuvõtete tegemisega ning uus algab lubaduste andmisega. Mida siis inimesed uue aasta alguses kõige rohkem lubavad? Nad tõotavad pühendada rohkem aega perekonnale, kodule ja lähedastele. Kuid, kui aasta on taas möödunud ning aeg on kokkuvõteteks, ei pruugi muutused olla märgatavad. Tahamegi mõtiskleda selle üle, kuidas elada meile kingitud aastat nii, et selle lõppedes saaksime rahuliku südamega möödunut meenutada.

 

"Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: "Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?" Peetrus ütles talle: "Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas." Jeesus ütles talle: "Sööda mu tallesid!"" (Jh 21:15)

Lõpeb üks ajajärk jüngrite elus

Peale Jeesuse kinnivõtmist, surma ja ülestõusmist olid jüngrid jäänud ilma oma õpetajast, harjumuspärasest päevakavast ning eesmärkidest. Jeesus oli neile küll kahel korral ilmunud, kuid olulised otsused tuli neil iseseisvalt vastu võtta. Peetrusele tundus kõige kindlama variandina minna tagasi õpitud töö juurde ja ta otsustas minna kalale. Jh 21:2-3 võime lugeda, et temaga ühinesid mitmed jüngrid. Samas on antud salmis ühe lausega kokku võetud ka nende öise töö tulemus: „Sellel ööl ei püüdnud nad midagi." See on väga kurb kokkuvõte suure hulga kalameeste tööst. Kuid, kui hommik saabus ja silm hakkas kallast seletama, kõndis keegi seal hämaruses ja andis hoolitseva soovituse: "Heitke noot paremale poole paati!" Koheselt oli ka tulemus näha, noot oli kalu nii täis, et mehed ei jõudnud seda enam välja tõmmata. Johannes taipas, et see saab olla vaid Jeesus, kes sellise suurepärase nõuande andis. Seda kuuldes sumas Peetrus läbi madala vee, et esimesena Jeesuse juurde jõuda.

Isiklik vestlus

Peale seda, kui kalad olid küpsetatud ja kõhud täis söödud, esitas Jeesus Peetrusele väga huvitava küsimuse: "Kas sa armastad mind rohkem kui need?" See küsimus riivas Peetruse südames ühte õrna kohta. Tema oli ju see, kes tahtis igal pool esimene olla. Alles oli ta esimesena läbi vee Jeesuse juurde tormanud, mitte palju aega enne seda tõotanud Jeesusele ustavaks jääda. Ketsemani aias oli tema esimene, kes mõõga haaras. Nüüd küsis Jeesus temalt: kas ta on ka armastuses teistest üle?

Huvitav, kas Jeesus esitab ka meile sama küsimuse: „Kas sa armastad mind rohkem, kui need teised sinu koguduses, perekonnas ja töökaaslaste hulgas?" Meil on kalduvus ennast teistest paremaks pidada, see annab meile kuidagi kindlama enesetunde. Me teame, kuidas lastel on kombeks hoobelda selle üle, kes jõuludeks suurema kingituse sai. Või kui tähtis on teismelisele, et tema telefon ja arvuti oleks paremad kui sõbra omad. Noorele mehele on oluline, et tema auto oleks kõige kiirem, ja naisele, et tal oleksid kõige ilusamad riided. Sellised me paraku inimestena oleme, et tahame ennast teistega võrrelda.

Millega aga mõõta armastuse suurust?

Tavapärased mõõtühikud siia ei sobi. Armumist saab veel kuidagi mõõta silmavaate, hääletooni ja käitumise järgi. Paraku meile, inimestele, on kõike nii erinevalt jagatud: küll kasvu ja kehakaalu, juustepikkust ja nahavärvi, lauluhäält ja käteosavust. Kuid ükski nendest ei sobi armastuse mõõdupuuks. Mitmeid väärtusi mõõdetakse tänapäeval rahas, kuid ka see ei sobi armastuse mõõdupuuks. Siiski on meile kõigile midagi võrdselt jagatud – see on aeg. Meil kõigil on 24 tundi väärtuslikku aega ööpäevas. Siit me leiamegi ühtse mõõdupuu, millega armastust mõõta – see, keda või mida me armastame, selle jaoks me leiame aega.

Nii mõnigi inimene väidab, et tema küll TV "seebikate" peale aega ei raiska, tema vaatab ainult uudiseid ja sporti. Kuid jutust selgub, et kui laulupealinna valitakse, siis ei saa jätta neid vaatamata ning "Pealtnägija" peab ka alati ära vaatama, sest seal tuuakse välja ühiskonna valupunktid. Kui lõpuks kõik saated kokku võtta, siis võib kuluda nende vaatamise peale rohkem aega, kui lähedastega suhtlemise, koguduse töö ning inimeste aitamise peale.

Kas ma ikka armastan Jumalat ja oma perekonda rohkem kui televiisorit ja arvutit?

 

Jeesus andis Peetrusele ülesande

Jeesus suunab Peetruse tähelepanu tõsiasjale, et kui ta tahab, et tema armastus oleks teiste omast suurem, siis tuleb tal rohkem aega pühendada jumalariigi ülesannete täitmisele. Jeesus ütleb: "Hoia mu lambaid kui karjane." Selles olulises vestluses toob Jeesus esile Peetruse anni: Sul, Peetrus, on karjase and, kasuta seda! Kalamehena kukkusid sa alles möödunud öösel läbi.

Mäletan, kui noore mehena lugesin 1. Korintlaste kirja 12. peatükist salme, kus räägitakse vaimuandidest. Kurvastusega mõtlesin, et minule ei ole nendest ühtegi kingitud. Ma ei oma ei tarkusesõna, tervendamise ega imetegude andi. Samas püüdsin avastada, milline võiks olla see and, millega mina saaksin koguduse töös kaasa teenida. Alles hiljem olen rõõmuga avastanud, et Korintlaste kirjas ei ole andide loetelu täielik, vaid Piibli uurijad on neid leidnud vähemalt 23. Sinna hulka kuuluvad ka näiteks julgustamise, külalislahkuse, kätetöö ja teenimisand. Vajame endi hulka erinevate andidega inimesi.

11 enn palmik meiusteSageli, kui meid tabab mõni tervisehäda ja seda teistega jagame, siis võime vastutasuks kuulda terve rea hirmutavaid jutte. Tihti just kogemust, kus sarnase haigusega inimene saadeti operatsioonile ja seejärel jäi ta ratastooli ning siis suri. Sellisel hetkel on õnnistus kohata just julgustamisanniga inimest. Vajame väga neid endi keskele!

Ka tagasihoidlikud inimesed saavad oma andidega mitmeti teenida. Siinkohal pean meenutama Avispea koguduse õde, kes tuli kirikusse alati vaikselt ja märkamatult. Ning kui ma pühapäeviti ukseni jõudsin, et lahkujatel kätt suruda, oli tema enamasti juba jõudnud lahkuda. Ometi on ta minu ellu just oma tegudega unustamatu jälje jätnud.

Ajaloost teame, et kui Eestimaal oli traagiline küüditamise aeg, siis saadeti suurte talude peremehi ja nende peresid Siberisse. Selle tulemusena jäi ka Avispea küla suurim talu tühjaks. Inimesed läksid sealt mööda ning võtsid kõike, mis pererahvast maha oli jäänud. Ka Avispea koguduse õde Linda läks sellest talust mööda ja korjas kaasa naelakastid, lenduri nahast riietuse ja veel üht-teist. Ta pani need hoiule oma maja pööningule, et oodata päeva, mil need asjad talusse tagastada. Samal ajal, kui olin Avispea koguduses pastoriks, tuli nimetatud talusse elama endise peremehe pojapoeg. Ta ehitas vanaisa talu üles nii edukalt, et seda näidati isegi televiisoris ja ka president käis seda külastamas. Nähes talu taassündi, tõi koguduse õde pööningult alla varem kogutud kraami, mis ei omanud antud ajaks erilist kaubanduslikku väljanägemist. Siiski viis ta need uuele taluperemehele tagasi. Peremees oli sellest käitumisest väga liigutatud ning ta tuli mitmel korral mulle rääkima, millise armastuseteo koguduse tagasihoidlik õde oli teinud. See tegu, mille õde Linda tegi, oli tema jaoks palju suuremaks jutluseks, kui jutlused, mida ta jõulude ajal kirikus minu suust kuulis. Tänutäheks lubas ta hoida selle vanainimese põllud küntud ning teed lumest puhtad. See lubadus sai tal ka täidetud.

Esimese Eesti Vabariigi lõpul võttis õde Linda enda kätte hoiule ka kogudusele kuuluva suure villase sinimustvalge lipu. Ta harutas selle kolmeks värviks lahti ja hoidis seda läbi vaenulikkude aastakümnete oma kapis. Kui saabus päev, mil võis selle lipu taas kokku õmmelda, tõi ta selle kogudusele tagasi. Selliselt vaikselt tegusid tehes näitas tema oma usku välja.

Jeesuse viimased sõnad

Usun, et Peetrusel jäi elu lõpuni meelde see kohtumine Galilea järve ääres, kus Jeesus oma vestluses osutas Peetruse annile. Loodan, et ka meie leiame uue aasta alguses aega seisatada, et kohtuda Jeesusega, kes küsib: "Kas sa armastad, mind rohkem, kui teised?" Kui me teenime teda just nende andidega, mis ta meile on kinkinud, siis oskame ka paremini jagada oma aega Jumala, lähedaste ja kõigi teiste ülesannete vahel.

Lõpuks veel, kui Peetrus tahtis ennast hakata Johannesega võrdlema, ütles Jeesus talle karmid sõnad: "Mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!" (Jh 21:22)

Me ei pea siin elus oma südame hoiakuid võrdlema teiste inimestega, vaid peame usaldama Jumala juhtimist ja nõuandeid. Selliselt tema häält tähele pannes ja meile omaseid ande kasutades võime tänutundega teha kokkuvõtet möödunust.

Kirikuuksest edasi ja jõuluõhtust kaugemale

12/2011 Vilver Oras, Tallinna Kalju kogudus

Lapsepõlvest on mul meeles üks mälupilt, mis kangastub jõulude ajal alati esimeste hulgas. Seisan kiriku uksel, kirik on suur, valge ja rahvast täis. Kaugemale astuma enam ei mahu, sisse saada pole võimalik. Seisan seal pisut aega ja siis lahkun, sest kaua sa ikka külmetad, ka ei tundunud seestoimuv kuigi põnev ega arusaadav, samuti hakkasid teised ootajad lahkuda. See on ainuke pilt, kus oskan lapsepõlve jõuludest omavahel seostada kirikut ja jõule ning kiriku kaudu siis ka Jumalat ja jõule.

.

Loe edasi: Kirikuuksest edasi ja jõuluõhtust kaugemale

Jumal päästab – keda, millal ja milleks?

09/2011 Paul Gill, Viru vangla vanemkaplan

Austatud Teekäija lugejad! Usun, et paljudega teist võisime kohtuda Mustvees juulikuu teisel nädalavahetusel, mil Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit pidas Suvefestivali. Moto „Jumal päästab" on mind kõnetanud enne ja pärast imetoredat nädalavahetust. Olen sellele mõelnud ja igatsen väga, et selles sõnapaaris olev sisu võiks reaalsuseks saada paljude inimeste juures.

.

Loe edasi: Jumal päästab – keda, millal ja milleks?

Oodata suuri asju Jumalalt

11/2011

Hans Guderiani kõne Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) aastakoosolekul Naatsareti linnas 24. septembril 2011.

Kõigepealt tahan tänada Jumalat ja teid kõiki, et te minusse uskusite ja usaldust väljendasite mind EBFi uueks presidendiks valides. Eriti tahan tänada oma kallist naist Astridit, oma kodukogudust Berlin-Oberschöneweides ja Saksa Baptistiliitu.

Praegu tahan peatuda kolmel teemal: kohal, kus viibime, isikul, kelle valisite, ja ülesandel, mis meile usaldatud.

.

Loe edasi: Oodata suuri asju Jumalalt