05/2015 

Peeter Tamm, Elva baptistikoguduse pastor

Apostlite teod 2:1–6.12–21.32–33
Mida on vaja inimese mõtteviisi muutumiseks, uue elunägemise sünniks? Vastust sellele otsib igapäevaselt lugematu hulk inimesi nii juhtimistegevuses, haridust andes kui ka omavahelistes suhetes. Sama küsimusega tegelevad aju-uurijad. Kuidas esile kutsuda muutust inimese iseloomus ja teadvuses? Ehk muutub midagi, kui suur grupp inimesi mingile teemale ühiselt mõtleb või mediteerib? Kas üldse on võimalik inimese teadvuses püsivat muutust esile kutsuda?

Püha Vaimu tegevuse erinevad ilmingud on toonud sageli kaasa mõistmatust ja kõhklemist.

Niipalju on selge, et vältimatult vajalik on inimese tahtlik kaastegevus ja vaja läheb väga suurt jõudu. Võime siiski tunnistada, et vaatamata korduvatele lüüasaamistele ja petlikult lihtsatele lahendustele on meil lootust. Mis on inimesel võimatu saavutada üksi, on võimalik koos Jumalaga.

Esimene julgustus tuleb meile ülestõusnud Issanda kohtumiselt oma jüngritega, kus ta ütleb: „Võtke vastu Püha Vaim!" (Jh 20:22). Veel midagi suuremat on tulemas. Jeesus puhub nende peale ja valmistab neid ette, öeldes: „Võtke vastu Püha Vaim!" Jeesus otsekui ütleks: „Ärge tõrjuge Teda!" Ilmselt ka seda on võimalik teha.

Kristliku koguduse sünd on seotud Püha Vaimu läkitamisega nelipühapäeval algkoguduse üle. Jeesus oli andnud lubaduse, et ta ei jäta oma jüngreid orbudeks, vaid et ta saadab neile teise Lohutaja (Jh 14:16–18). Tema ise tuleb oma jüngrite juurde teise Lohutaja kaudu. Ja nii ka toimus. Me alustame täna ülestõusnud Issanda julgustusega: „Võtke vastu Püha Vaim!"

04/2015 

Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi Meego Remmeli jutlus aastakonverentsil 2015

Matteus jutustab oma evangeeliumis, kuidas temast sai Jeesuse järgija, 9. peatüki salmides 9–13: „Ja sealt edasi minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tollihoone juures istuvat, ja ütles talle:„Järgne mulle!" Ja Matteus tõusis ning järgnes talle. Ja kui Jeesus istus lauas tema kodus, vaata, palju tölnereid ja muid patuseid tuli ning istus koos Jeesuse ja ta jüngritega. Ja seda nähes ütlesid variserid tema jüngritele: „Miks teie õpetaja sööb koos tölnerite ja patustega?" Aga seda kuuldes vastas Jeesus: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!"

Jumal oli saatnud isiklikult oma Poja patuga koormatud inimesi päästma.

03/2015 
Joel Keernik, Kilingi-Nõmme koguduse pastor

Elu on Jumala kingitus, kus ta pakub meile mitmeid erilisi võimalusi. Need on tõeliselt väärtuslikud, igavikulised ja elumuutvad. Jumala igatsus on, et me kasutaksime oma elu parimal viisil!

Sa võid kogeda päästmist

Väikse poisina istusin ühel augustikuu õhtusel jumalateenistusel Pärnu Immaanueli koguduses. Minu jaoks oli see eriline õhtu, kogesin, kuidas Jumal kutsub mind oma elu tema kätte usaldama. Tundsin, et olen teinud pattu, mis vajab jumalikku andestust. Jumala sõna julgustab meid: „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse" (Ap 2:21). Jumala sõna toimib. Ma võisin Jumala armust kasutada oma võimalust. Päästet vajab igaüks, olgu ta vana, noor või laps – olgu su elus palju või vähem möödalaskmisi. Meie ees seisab küsimus, kas usaldame oma elu Jeesuse juhtimise alla.

Usus saame tõeliselt ja ehtsalt vaid koguduses kasvada.

02/2015 
Pavel Kulikovitš, Valga Peeteli kogudus

Kord andis Jumal inimesele, kel oli au olla nimetatud Kõigekõrgema sõbraks, suure tõotuse: „Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!" (1Ms 12:2). Veidi hiljem Jumal kordab oma sõnu, kinnitades õnnistust: „ma teen sind paljude rahvaste isaks!" (1Ms 17:5). Selleks inimeseks oli Aabram. Valides teda, tegi Jumal temast suure rahva, keda nimetas oma suure nime järgi.

Jumala rahvaks saame Kristuse läbi

Kui Jumal valis oma rahvaks ainult Iisraeli, siis mil viisil meie, paganad, oleme äkki saanud selle valitud ja Jumalast õnnistatud rahva hulka? Aabramil oli tõotus: „Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!" (1Ms 22:18). Uues Testamendis on läkitus usklikele, kelle hulka kuulume ka meie. „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust", kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on" (1Pt 2:9–10).

Meie lipuks on see, kes me oleme – me ei saa end varjata.

Tõotades Aabramile, et tema soo nimel õnnistavad endid kõik rahvad, ei visanud Jumal oma sõnu tuulde, vaid iga sõna omas otsese tähenduse. See tõotus kõneleb Kristusest, kelle läbi meie, paganad, saime võimaluse läheneda Jumalale.

01/2015 
Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor

„Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja teda kiites kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, nõnda nagu neile oli öeldud" (Lk 2:20).

Kas meile meeldib rohkem vana aastat ära saata või uut vastu võtta? Küllap ikka seda teist. Ometi võivad lahkumisedki meid mõjutada ja seejuures mitte kaugeltki üksnes negatiivselt või kurvastavalt. Seda seepärast, et neid lahkumisi on vääristanud midagi suuremat kui lahkumine ise.

Meis uitab ringi tunne, et midagi suurt ja võimast saab sündida vaid erakordsetel päevadel ja kusagil väga pidulikus õhkkonnas

Luuka evangeelium räägib meile lahkuvatest karjastest, öeldes nõnda: „Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja teda kiites kõige eest..."