01/2015 
Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor

„Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja teda kiites kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, nõnda nagu neile oli öeldud" (Lk 2:20).

Kas meile meeldib rohkem vana aastat ära saata või uut vastu võtta? Küllap ikka seda teist. Ometi võivad lahkumisedki meid mõjutada ja seejuures mitte kaugeltki üksnes negatiivselt või kurvastavalt. Seda seepärast, et neid lahkumisi on vääristanud midagi suuremat kui lahkumine ise.

Meis uitab ringi tunne, et midagi suurt ja võimast saab sündida vaid erakordsetel päevadel ja kusagil väga pidulikus õhkkonnas

Luuka evangeelium räägib meile lahkuvatest karjastest, öeldes nõnda: „Ja karjased läksid tagasi Jumalale au andes ja teda kiites kõige eest..."

01/2015 
Meego Remmel, EKB Liidu president

Alanud aasta teema meie koguduste liidus on ÜKS TERVIK. „Nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus" (1Kr 12:12).

Kuidas käsi käib?

Vahel küsime: kuidas käsi käib? Vastates ei räägi me tavaliselt käelisest tegevusest, vaid elust tervikuna. Siiski võib seegi, kuidas käsi käib, peegeldada, kuidas elu tervikuna käib.

Kätt vaadeldes näeme, et meile loodud viis sõrme on igaüks ise liikmed, samas kättpidi omavahel seotud. Näppude olemasolu saab „tegeliku tähenduse" läbi „üksteise teenimise" ja „kaasateenimise" terves käelises tegevuses. Sõrmed on ju loodud suurema terviku pärast kui neist igaüks ise. Üksik näpp ei ole paljuks võimeline, samamoodi käed ilma sõrmedeta. Haarata saame vaid siis, kui kaks või enam näppu „kuulavad sõna" ja „teevad teoks" pea poolt antud käskluse. Tööd tehakse enamasti korraga kahel käel. Klaveril võib ette kanda muusikat tänu kümne sõrme koordineeritud tegevusele, rääkimata koostööst pedaalivate jalgade, kaasatöötava keha ja vaimus heliloome tervikule mõtleva peaga.

Looja harmooniliste järgnevuste esitamine eeldab Kristuse ihu liikmetelt tegutsemist ühes Vaimus. Et see paremini meelde jääks ja ellu rakenduks, võiksime tähistada iga sõrmega teatud eluvaldkonda.

12/2014 

Taavo Lige, Nõmme baptistikoguduse pastor

„Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett"" (Jh 4:10).

Jeesus kohtus kord oma teekonnal Juudamaalt Galileasse Sühhari küla lähistel kaevu ääres ühe naisterahvaga. Nende keskustelu käigus ütles Jeesus naisele sõnad: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki."

Jumala otsus – saata oma Poeg siia maailma – on tegelikult võrratult suur kingitus meile.

Jeesuse sõnades kajastub tõsiasi, et tema vestluskaaslasele on midagi jäänud mõistmata. Kui paljud inimesed on täna samasuguses teadmatuses Jeesuse suhtes!

Jõuludel oleme harjunud kinke tegema ja neid saama. Kinkimise põhiline eesmärk on ju kellelegi rõõmu valmistada.

11/2014
Ruudi Leinus, Mähe baptistikoguduse pastor

Isadepäeva traditsiooni algatas Sonora Dodd Washingtonist, kes soovis austada oma sõjaveteranist isa. Sonora ema suri kuuendat last sünnitades ja vapper farmer kasvatas üksinda üles vastsündinu ning viis suuremat last. Täiskasvanuna isa tahtejõudu ja isetust mõistes soovis abiellunud tütar austada oma isa ja teisi temasuguseid ennastsalgavaid isasid erilise tähtpäevaga. Esimene suurem tähistamine leidiski aset Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane'i linnas 19. juunil 1910. Ametlikult kuulutati isadepäev Ameerikas riiklikuks pühaks 1996. a ja seda tähistatakse juunikuu 3. pühapäeval.

Küllap isa oli teinud parima, mida ta oskas, kasvatades poegi Jumala kartuses.

Isadepäev on minu arvates esmalt perepäev. Ei saa olla isa, kui pole ema. Ei saa olla laps, kui sul pole isa ja ema. Isadepäev on meil kujunenud pühaks, millega märgitakse ära meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Peaasi, et isadepäev ei muutuks kellelegi pelgalt kohustuseks. Ühel päeval aastal, ehk siis isadepäeval, võib olla oma koht ja tähendus perekonna keskse tähtpäevana.

10/2014 
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„Ega ma kristlane ole, aga 10 käsku pean küll!" vabandavad usukauged inimesed. Miskipärast arvatakse, et 10 käsu pidamine on kristluse tuum. Paulus võitleb selle suhtumisega väga otsekoheselt: „Need, kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all." Me oleme kusagil väga mööda pannud, kui inimesed seostavad ristiusku üksnes 10 käsuga ja mitte armu-evangeeliumiga!

Minu kogemus ütleb, et paljud on 10-käsu-usku.

Püüame Pauluse abiga ette kujutada: Milline oleks inimese olukord, kui poleks armu-evangeeliumi, vaid ainult kohustus pidada Jumala käsku?