11/2015 

Aamo Remmel, pastor emeeritus

Keegi usklik mees asetas oma majale sildi ladinakeelse sõnaga Linquenda („selle ma pean maha jätma”). Tõsi on, et ühel päeval peame tõesti maha jätma mitte ainult oma maja, vaid ka töö, perekonna, sõbrad, raamatud, isegi oma ihu. Ja mis meist siis jääb veel siia? Ainult – mälestus, sest ka meie maine ihu kõduneb ja hävib. Siiski kinnitab piibliraamat: „Mälestus õigest jääb õnnistuseks“ (Õp 10:7).

Elu saab olla õnnistuseks, kui see kõneleb Jeesusest, suunates teistegi inimeste mõtted Päästjale ja Lunastajale.

Mälestused
Me kõik kanname endas mälestusi, mida oleme elus endasse talletanud. Meil on mälestused me vanematest, isegi vanavanematest, mälestused oma õdedest ja vendadest. Meil on mälestused oma lapsepõlvest, noorusest, täisikka jõudmisest jne. See on otsekui suur varaait, mis peidab endas palju teavet. Täna kõneldakse tihti rahva mälust ja eri põlvkondade ajaloolisest mälust.

Paljud inimesed viivad oma mälestused endaga hauda kaasa. Teised räägivad neist oma lastele ja lastelastele. Aga needki kustuvad ühel päeval. On vähe neid, kes on kirjutanud oma mälestused üles, talletades neid papüüruspoognatele või paberilehtedele.

Me ei teaks midagi täna apostel Pauluse elust, kui ta ise koos arst Luukasega poleks sellest kirjutanud. Meie ajaloolised ja usulised arusaamad oleksid täna palju piiratumad, kui meil puuduks Pauluse kirjavara.

10/2015 

Margus Kask, Jõgeva baptistikogudus

Nagu tavaks saanud, mõtleme lõikustänupühal külvile ja lõikusele, vaimulikule lõikusele misjonipõllul ning ka kõigile Jumala andidele, mida ta on lasknud põldudel külvata ja lõigata. Oleme talle tänulikud, et vili on kasvanud ja küpsenud, on kogutud varusid toidu valmistamiseks. Aga täna on kohane vastata küsimustele, mis puudutavad minu oma elu. Minu elu igaviku perspektiivis – mida ma külvan, millist vilja tahan lõigata? Ükskord me lahkume siit, mida head ja kasulikku jääb minust maha? Mida olen ma korda saatnud? Mis on need igavese kvaliteediga seemned, mida võime külvata? Milline tegu kannab igavest vilja?

Jumala eriline loomistegu meis võib olla ka kõik see hea, mida me kellelegi teeme.

09/2015 

Taavi Ugam, Emmaste-Nurste koguduse pastor

Millegi suure ja olulise korda saatmiseks on enamasti tarvilik koostöö ja üksmeel. Ühe inimese jõud ja võimed on väikesed, aga kui need allutada ühele ühtsele eesmärgile ja juhtimisele, on võimalik palju ära teha. See kehtib meie igapäevategemiste ja töö puhul, aga samuti asjades, mida nimetame jumalariigitööks.

Jumala antud nõuannete järgimine pakub ka meile endile kooskõla ja rahu.

Usun, et teame kõik vene kirjaniku Ivan Krõlovi tuntud valmi luigest, haugist ja vähist, kes vedasid korraga koormat, igaüks ise suunas. Me ei saa öelda, et nad oleksid üksteist ignoreerinud ja koostööst keeldunud. Neil oli ühine mõte ja eesmärk, nad olid tulnud kokku ühte kohta ja koguni kõik koorma ette rakendunud. Nagu autor nimetas, ei oska me otsustada, kes neist süüdi oli, aga koorem jäi paigast nihutamata, eesmärk saavutamata. Neil puudus ühine juhtimine.

07-08/2015 
Meego Remmel, EKB Liidu president suvefestivali ristimisteenistusel Tartus

Käesoleva aasta suvefestival leidis aset ülikoolilinnas, heade mõtete linnas. Meie üleskutse nii linlastele kui kõigile kaasmaalastele ja külalistele, eesotsas meie festivalile kogunenud usurahvaga, on: Mõtetest tegudeni!

Ristimisvette astudes minnakse oma usus tõepoolest „mõtetest tegudeni".

Suvefestivali lõpetav ristimisteenistus Anne kanali ääres tunnistab mõtetest tegudeni jõudmise võimalikkusest iga inimese elus. Ristida lasevad end nii nooremad kui vanemad, kelle elu on muutunud tänu Jeesuse evangeeliumi usus vastuvõtmisele mõttemaailmas ja elutegelikkuses. Ristitud saamine on selle elumuutuse kujundlik väljendus.

Ristimisvette astudes ei tehta lihtsalt sõnu, vaid minnakse oma usus tõepoolest „mõtetest tegudeni".

06/2015

Argo Tallerma – Kohtla-Järve Saaroni koguduse pastor

„Öeldakse: „Kõik on lubatud!" – Siiski kõigest ei ole kasu. „Kõik on lubatud!" – Siiski kõik ei ehita kogudust" (1Kr 10:23).

Apostel kutsub meid üles küsima, mis ehitab kogudust? Samas lisab ta, et mitte kõigest pole kasu. Teatud asjad võivad olla küll lubatud, aga kõik ei vii edasi vaimulikku tööd koguduses ehk kõik ei ehita kogudust. Siin pole juttu koguduse kui hoone ehitamisest, vaid vaimuliku koguduse ülesehitamisest. Millise õhkkonna iga koguduseliige loob, selline ongi koguduse sisekliima. Kuidas iga koguduseliige väljapoole oma kogudust tutvustab, sellisena igat kohalikku kogudust mingis piirkonnas ka tuntakse. Seega on koguduse vaimulik olukord ja edu meie igaühe kätes. Kui aga osa liikmeid oma sõnadega või eluga õõnestavad koguduse vaimulikku autoriteeti, võivad koguduse töötegijad ükskõik kui palju vaeva näha, aga sellest pole koguduse ülesehitamiseks kasu.

Esitle oma usuõde või -venda ka maailma ees tunnustavalt.

Siinkohal peakski igaüks meist ennast läbi katsuma: kuidas mina ehitan kogudust, kuhu ma kuulun. Küsimus on selles, kas ma ehitan või lammutan kogudust. Kas minu sõnad, mõtted, teod ja kogu mu elu ehitab üles kristlikku ühtsust või hoopiski lammutab seda?