Aprill 2023 
Vanematekogu esimehe Joosep Tammo ettekanne vaimulike töötegijate päeval Nuutsakul 18. märtsil 2023.

Alustan Pühakirja tekstiga, mida Osvald Tärk kasutas Tallinna vabanemise 2. aastapäeval, 29. augustil 1943. aastal. Too Jumalale tänu ohvriks ja tasu ära Kõigekõrgemale oma tõotused. Ja hüüa mind appi ahastuse päeval, siis tahan ma sind sest välja kiskuda, ja sina pead mind austama (Ps 50:14j). Vend lisas loetule mõtte: „Sageli avaldub meie usuelu just selles, kuidas me mõtleme oma mälestustele.“ (Tärk, O. Raskete päevade rõõm. Allika, 2023, lk 88)

Täna püüan avada raskete mälestuste laegast. Minu ettekanne on puht praktiline ja toetub kahele päevaraamatule ning Pärnu I Baptistikoguduse kroonikale, mis peegeldavad koguduse elu Esimese ja Teise maailmasõja keerises.
Esimese sõja aega kirjeldab koguduse teine pastor (1910–1923) Hendrik Tuttar oma päevaraamatus aastatest 1914–1916. Teise sõja ajast kõnelevad õde Hilda Leppmets „Pärnu Baptisti Koguduse Kroonikas“ ja vend Andrei Jõgi oma päevikus. Nende fookuses on 1944. aasta sügis. (Artiklis on säilitatud nende käsikirjade kirjaviis.)

Sageli avaldub meie usuelu just selles, kuidas me mõtleme oma mälestustele. 

H. Tuttari märkmeid Esimese maailmasõja ajast

14. juuli 1914
Jumal tänatud! Ta aitas õnnelikult ka mu naese ja lapse koju; just imede läbi. Missugust vaeva nad on pidanud teel kannatama. Rongid olid kõik põgenejatega ja sõjaväelistega täidetud ja nende päralt tihti ka kinni peatud. … Kõik on ärevel! Sõda ähvardab suureks minna. Paljud riigid on sõjasse juba kaasa kistud. Lehed toovad lõpmata uusi hirmutöösid, mida iseäranis sakslased teha. Issand vaigista ja rahusta Sa usklikude südamed!

Oktoober 2022 
Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud

Me seisame eelmiste põlvkondade õlgadel. Me võtame nende pärandist teekonnale kaasa seda, mis annab meile jõudu, ja mõnikord sedagi, mis meid takistab. Seda pärandit tuleb tunda. Seda tuleb jätkuvalt mõtestada. Mis on õnnistuseks? Mida tahame muuta? Ajaloolise mõõtmeta on meie identiteet kilomeetrilaiune, aga sentimeetrisügavune. Selles pinnases suured puud ei kasva.
Sügava pinnase jaoks on tarvis ajaloomälu alles hoida ja pidevalt värskendada. See on kirikuloolaste ülesanne. Kuid sedasama väärikat missiooni täidavad needki, kes peavad oma koguduse kroonikat, jutustavad usuelu kogemusi, panevad kirja eluloo või koguvad selgitustega varustatud fotosid. Pinnas on sügavam, kui tunneme oma eelkäijate tugevusi ja nõrkusi, veendumusi ja tegusid. See aitab meilgi suunda seada.

Ajaloolise mõõtmeta on meie identiteet kilomeetrilaiune, aga sentimeetrisügavune.

EKB Liidu arhiiv säilitab dokumente ja mälestuslikku materjali EKB koguduste ja usutegelaste kohta. Arhiiv asub Tartus Salemi koguduse ruumides.
Arhiivides ei ole tavaliselt trükitud raamatuid, kuid EKB Liidu arhiivis hoitakse näiteks Johannes Lipstokile kuulunud raamatukogu. Teadlikult on kogutud nõukogude ajal masinakirjaliselt paljundatud teoseid. Eelkõige on arhiiv dokumentide, kirjavahetuse, päevikute, elulugude, protokollide, nootide, heli- ja videosalvestiste ning fotode hoidmise paik.

Aprill 2021 
Toivo Pilli, Kirikuajaloo õppejõud

Mõne aasta pärast tähistatakse 500 aasta möödumist anabaptistliku liikumise algusest. Mida tõi endaga kaasa nn reformatsiooni kolmas laine, mis sai alguse Šveitsist Zwingli järgijate hulgast, kes olid oma õpetajaga võrreldes radikaalsemad? Milles seisnes nende juurte juurde pöördumine? Nad loobusid lapseristimisest ja rõhutasid, et kogudus on osaduskond, mitte hierarhiline struktuur. Nad keeldusid osalemast tollastes võimustruktuurides.
Eesti vabakogudusedki on anabaptiste pidanud oma eeskujuks. Näiteks on Osvald Tärki ja Robert Võsu inspireerinud anabaptismi teoloog Balthasar Hübmaier, kes küll tunnistas, et ta võib eksida, sest on ainult inimene, aga... „tõde on surematu“.
Muidugi on ajaloosündmuste alguse tähistamine alati kokkuleppeline. Eks on kokkuleppeline ka see, et 1517. aastat peetakse luterliku reformatsiooni alguseks. Millisest sündmusest lähtutakse anabaptistide juubeli tähistamisel?
Ühel 1525. aasta jaanuarikuu õhtul kogunes pool tosinat meest salaja Zürichis Grossmünsteri kiriku lähedal olevas majas, mis kuulus Felix Manzile. Linnavalitsus oli andnud kogunemise keelu, kuid Piibli uurimist ja palvetamist, olgugi suletud aknaluukide taga, ei tahtnud see usu-uuendajate rühm kuidagi ära jätta. Tol õhtul valitses sisemine pinge, Jumala tahte otsimise ärevus. Uue Testamendi valgel näis laste ristimine õigustamatu. Sellel õhtul leidsid kokkutulnud, et ei piisa ainult usuristimise pooldamisest, vaid seda tuleb ka praktiseerida. Üks kokkutulnutest, Conrad Grebel, ristis seejärel Georg Blaurocki ja see omakorda ristis teised, nende „usu ja teadmise“ peale, nagu ütleb huteriitide kroonika.

Anabaptistid loobusid lapseristimisest ja rõhutasid, et kogudus on osaduskond, mitte hierarhiline struktuur.

02/2019 
Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud

Elame ajal, mil uskkondade identiteet muutub nõrgemaks. „Ma olen kristlane” tundub olevat kuidagi parem väljend, kui et ma olen baptist või nelipühilane või luterlane. See on ilmselt seotud inimeste ettevaatlikkusega institutsioonide suhtes ja organiseeritud kristlus ei ole praegusajal just eriti „moes“. Olgem ausad, kristlikud uskkonnad on oma ajaloo jooksul jõudnud teha mõnegi väärsammu. Kriitiline distants pole iseenesest paha. Küllap on see parem kui pimesi ja ummisjalu kõike jaatada ja pühaks pidada, millele vähegi ajaloo tolmu peale on kogunenud.
Kuid ei maksa liikuda teise äärmusesse ja eitada usulise liikumise pärandit, selle õppetunde ja aja jooksul välja lihvitud väärtusi. Enesetunnetust. Ühiselt jagatud kogemust. Kui see kõik lihtsalt minema heita ja öelda, et nüüd alustame muudkui puhtalt lehelt ja mingite igivanade traditsioonidega ennast siduma ei hakka, siis oleme libisenud ühest kraavist lihtsalt teise. Ja mõnikord niisuguse hooga, et annab tükk aega mütata ja rabeleda, et jälle kuidagi edasi liikuda. Tee, mis edasi viib, on nende kahe äärmuse keskel.
Mis on Eesti baptismi 135-aastase loo jooksul kristalliseerunud õppetunnid, kogemused, mis inspireerivad ja annavad jõudu? Ma ei kavatse teha süstemaatilist ülevaadet, vaid jagan pigem enda vaatepunkti. Järgnev on niisiis rohkem isiklik tunnistus kui tasakaalustatud miniuurimus.

06/2018
Vilja Lige, Oleviste kogudus

EKB Liidu suvefestival jõudis 2018. aastal oma rännuteedel taas Hiiumaale – väikesele vetest ümbritsetud ja palvemaju täis pikitud saarele. See tänu merele veidi eraldatud paikkond on üks Läänemaa, aga ka kogu Eesti kirikuloo olulisi majakaid, „...mis on andnud meile kaasa elava ja soojasüdamelise usu“. Nii tõdeb filmi „Ärkamine usu vabadusele“ avanedes pastor Osvald Tärk (1904–1984), Nurstest pärit ja Ameerikas usuteadust õppinud jutlustaja.
Ligi tunniajane dokumentaalfilm Läänemaa ärkamisest on valminud Meedia Misjoni ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari koostöös. Vaatajana ei oska arvata, kui suur võis olla Timo Lige, Toivo Pilli ja nende meeskonna töötundide arv ning mida see loomeprotsess nõudis, kuid väärtusliku tulemuse eest oleme tänulikud. Loodud on soe ja emotsionaalne ning samas hariv, mitmekülgne ja väärikas film meie usuliikumise algusaegadest.