02/2019 
Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud

Elame ajal, mil uskkondade identiteet muutub nõrgemaks. „Ma olen kristlane” tundub olevat kuidagi parem väljend, kui et ma olen baptist või nelipühilane või luterlane. See on ilmselt seotud inimeste ettevaatlikkusega institutsioonide suhtes ja organiseeritud kristlus ei ole praegusajal just eriti „moes“. Olgem ausad, kristlikud uskkonnad on oma ajaloo jooksul jõudnud teha mõnegi väärsammu. Kriitiline distants pole iseenesest paha. Küllap on see parem kui pimesi ja ummisjalu kõike jaatada ja pühaks pidada, millele vähegi ajaloo tolmu peale on kogunenud.
Kuid ei maksa liikuda teise äärmusesse ja eitada usulise liikumise pärandit, selle õppetunde ja aja jooksul välja lihvitud väärtusi. Enesetunnetust. Ühiselt jagatud kogemust. Kui see kõik lihtsalt minema heita ja öelda, et nüüd alustame muudkui puhtalt lehelt ja mingite igivanade traditsioonidega ennast siduma ei hakka, siis oleme libisenud ühest kraavist lihtsalt teise. Ja mõnikord niisuguse hooga, et annab tükk aega mütata ja rabeleda, et jälle kuidagi edasi liikuda. Tee, mis edasi viib, on nende kahe äärmuse keskel.
Mis on Eesti baptismi 135-aastase loo jooksul kristalliseerunud õppetunnid, kogemused, mis inspireerivad ja annavad jõudu? Ma ei kavatse teha süstemaatilist ülevaadet, vaid jagan pigem enda vaatepunkti. Järgnev on niisiis rohkem isiklik tunnistus kui tasakaalustatud miniuurimus.

06/2018
Vilja Lige, Oleviste kogudus

EKB Liidu suvefestival jõudis 2018. aastal oma rännuteedel taas Hiiumaale – väikesele vetest ümbritsetud ja palvemaju täis pikitud saarele. See tänu merele veidi eraldatud paikkond on üks Läänemaa, aga ka kogu Eesti kirikuloo olulisi majakaid, „...mis on andnud meile kaasa elava ja soojasüdamelise usu“. Nii tõdeb filmi „Ärkamine usu vabadusele“ avanedes pastor Osvald Tärk (1904–1984), Nurstest pärit ja Ameerikas usuteadust õppinud jutlustaja.
Ligi tunniajane dokumentaalfilm Läänemaa ärkamisest on valminud Meedia Misjoni ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari koostöös. Vaatajana ei oska arvata, kui suur võis olla Timo Lige, Toivo Pilli ja nende meeskonna töötundide arv ning mida see loomeprotsess nõudis, kuid väärtusliku tulemuse eest oleme tänulikud. Loodud on soe ja emotsionaalne ning samas hariv, mitmekülgne ja väärikas film meie usuliikumise algusaegadest.

04/2018
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Balthasar Hubmaier ei tahtnud usuristimisega kiirustada. Ta oli rohkem huvitatud kontaktidest Zwingliga kui Zürichi ristijate separatistlikest taotlustest.
Talupoegade ja waldshutlaste väed olid võidukad ning hetk muutusteks küps. Esimesel ülestõusmispühal 1525. a ristis Reublin esmalt Hubmaieri ja 60 linnakodanikku ning seejärel ligi 300 linnakodanikku ja suurema osa raehärradest. Pärast ristimist pühitseti missat lihtsa mälestussöömaajaga. Waldshutis oli tekkinud „territoriaalne ristijateliikumine”. Siinne reformatsioon võttis radikaalse suuna ja esialgu näis see olevat võimalik ka Zürichis, kuid seal osutasid Zwingli ja raad otsustavat vastupanu. Koostöö asemel vallandus literaarne tüli. Zwingli oli juba mais kirjutanud traktaadi „ristimise salgajate” vastu ja asunud toetama lasteristimist. Hubmaier vastas juulis selle hoolika ümberlükkamisega.

03/2018
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Augustis 1527 toimus Augsburgis nn märtrite sinod, kus puhusid sootuks teistsugused tuuled kui Schleitheimis. Kokkusaamise eestvedaja oli Hans Hut, kelle vaated inimese sisemisest valgustatusest, maailmalõpust, kirjatähe ja vaimu olemuslikust erinevusest ning ründav suhtumine reformatsiooni „kirjatundjatesse” kujundasid õhkkonna. Huti juhitud liikumine moodustas ristijate seas eripärase vormi, milles jätkus Müntzeri apokalüptiline visioon ja soov kasvatada rahvast müstiliselt vormitud usu vaimus, et inimesed astuksid vastu igasugusele vaimulikule tahteotsuse piiramisele ja sotsiaalsele allasurumisele.

Hans Hut'i on nimetatud „üleminekuliikumiseks” hiliskeskaja müstikast protestantlikku sektiideoloogiasse või spiritualismi.

Talurahvasõja veteran Hans Hut üritas pärast sõja verist lõppu Müntzeri ideid ellu viia. Uudse momendina määras ta kindlaks maailmalõpu ja viimse kohtu alguse 1528. aasta nelipühade paiku. Selleni jõudis Hut Ilm 13:5 põhjal, kus on juttu metsalisele Jumala teotamiseks antud 42 kuust ehk 3½ aastast. Seda aega tuli tema arvates hakata lugema talurahvasõja algusest. Kohtuaja saabumine tähendas ühtlasi nn väljavalitute ehk ristimise läbi pitseeritute kokkukogumist. Ilm 7:4 järgi pidi neid olema 144 000, kes pidid enda kätte võtma jumalatute karistamise.

02/2018
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari 2017 Teekäijas

Kuid tuleme veel tagasi „valede vendade” küsimuse juurde Schleitheimi artiklites. Sattler tahtis Šveitsi ristijate seas lõpetada Dencki ja selliste inimeste mõju, kes „olid tõest mööda läinud ja andusid (omaenese kohtuks) liha iharusele ja vabadusele ning mõtlesid, et usk ja armastus saaksid kõike teha ja sallida ja miski ei saaks neid kahjustada või eksitada, sest nad olevat ju ometi usklikud”. Selgepiiriline eraldumine spiritualistidest ja entusiastidest on sisult enesepuhastamise akt. See kinnitab kavatsust kindlustada oma varasemaid kõikumisi kindla ja ühemõttelise reformikursiga. Nüüdsest polnud see enam olemasoleva kristluse puhastamine, vaid eraldumine maailmast.

Nad astusid välja nende ristimise eest, kes tahavad Kristust järgida uskujate sõltumatus koguduses.

Idealiseerivalt on väidetud, et nad leidsid oma eraldumisprogrammi Pühakirjast. See võib ju nii olla, kuid nad lugesid Piiblit jõuetu inimese silmadega – ja üks kriisis asuv jõuetu inimene loeb seda teisiti kui enesekindel ja tugev inimene. Seda tunnistavad nad ise: „Pärast seda aga, kui me Kirja kätte oleme võtnud ja kõikvõimalikke punkte uurinud, oleme õpetust saanud ühelt Paremalt, ja oleme avastanud karjaste ja ka iseenda suure kahjuliku vea, nimelt et me ei palu Jumalat tõsiselt igal päeval pideva ohkamisega, et me kogu jumaliku elu purustamisest ja inimlikust jäledusest saaksime välja viidud ja õige usu ja tõelise jumalateenistuse juurde tuleksime.”