Anabaptismi juubel läheneb
Aprill 2021
Toivo Pilli, Kirikuajaloo õppejõud
Mõne aasta pärast tähistatakse 500 aasta möödumist anabaptistliku liikumise algusest. Mida tõi endaga kaasa nn reformatsiooni kolmas laine, mis sai alguse Šveitsist Zwingli järgijate hulgast, kes olid oma õpetajaga võrreldes radikaalsemad? Milles seisnes nende juurte juurde pöördumine? Nad loobusid lapseristimisest ja rõhutasid, et kogudus on osaduskond, mitte hierarhiline struktuur. Nad keeldusid osalemast tollastes võimustruktuurides.
Eesti vabakogudusedki on anabaptiste pidanud oma eeskujuks. Näiteks on Osvald Tärki ja Robert Võsu inspireerinud anabaptismi teoloog Balthasar Hübmaier, kes küll tunnistas, et ta võib eksida, sest on ainult inimene, aga... „tõde on surematu“.
Muidugi on ajaloosündmuste alguse tähistamine alati kokkuleppeline. Eks on kokkuleppeline ka see, et 1517. aastat peetakse luterliku reformatsiooni alguseks. Millisest sündmusest lähtutakse anabaptistide juubeli tähistamisel?
Ühel 1525. aasta jaanuarikuu õhtul kogunes pool tosinat meest salaja Zürichis Grossmünsteri kiriku lähedal olevas majas, mis kuulus Felix Manzile. Linnavalitsus oli andnud kogunemise keelu, kuid Piibli uurimist ja palvetamist, olgugi suletud aknaluukide taga, ei tahtnud see usu-uuendajate rühm kuidagi ära jätta. Tol õhtul valitses sisemine pinge, Jumala tahte otsimise ärevus. Uue Testamendi valgel näis laste ristimine õigustamatu. Sellel õhtul leidsid kokkutulnud, et ei piisa ainult usuristimise pooldamisest, vaid seda tuleb ka praktiseerida. Üks kokkutulnutest, Conrad Grebel, ristis seejärel Georg Blaurocki ja see omakorda ristis teised, nende „usu ja teadmise“ peale, nagu ütleb huteriitide kroonika.
Anabaptistid loobusid lapseristimisest ja rõhutasid, et kogudus on osaduskond, mitte hierarhiline struktuur.