09/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Ristijad ei lõiganud sidemeid kiriku ja ühiskonnaga radikaalselt läbi vahetult pärast esiletõusmist, vaid alles pärast nende kogu ühiskonda hõlmavate reformplaanide purunemist. Nii tekkis reformatsiooni kaasnähuna usklike vabatahtlikkuse alusel kokkutulnud ja oma probleeme, ilmaliku ülikkonna vahelesegamiseta, ise lahendav ning keskaegse corpus christianum’iga põhimõttelises vastuolus olev osaduskond, mida hiljem on tähistatud mõistega vabakirik.

Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil.

07-08.2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Eestikeelses erialakirjanduses on ristijad üsna harjumatu sõnakasutus, mida ei leia teatmeteostest ega enamikust kirikuloo käsitlustest. Käibelolevad terminid on anabaptistid ja taas- või ümberristijad. Anabaptist on ladina variant kreeka sõnast anabaptizó (kastan uuesti vee alla, ristin uuesti) ja selle eestikeelne vaste on taasristija. Nii ütleb „Võõrsõnade leksikon” (2000) anabaptistide kohta: „…taasristijad, mitmest ristiusuvoolust pärinenud lahkusulised reformatsiooniajastul (eriti Saksamaal), eitasid lapseristimist ja nõudsid uut ristimist täiseas; anabaptistide dogmaatika alusel kujunes mennoniitide ja baptistide usuvool”.

06/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Seoses reformatoorse piibliteoloogia läbimurdega on räägitud murrangust tolerantsus- ehk sallivusmõtete arengus. Sallivust defineeritakse kui pinge väljakannatamist, mis tekib siis, kui teised mõtlevad, tahavad ja tunnevad teistmoodi kui meie. Sallivus on sotsiaalne voorus, mis on vältimatu kõikjal, kus inimesed koos elavad.

Tagakius anti kirikliku inkvisitsioonikohtu käest ilmalike ülemate meelevalda, mis võimaldas likvideerimisprotsessi tunduvalt kiirendada.

Kiriku ajalugu iseloomustab üldiselt sallimatu, kohati lausa repressiivne suhtumine teisitiuskujatesse. Eriti keskajal sõltusid kiriklik ja ilmalik võim sedavõrd palju teineteisest, et tekkis mõjuvõimas ja monoliitne corpus christianum. Reformatsioon oli mõneti sarnases olukorras vanaaja kirikuga: ta pidi nõudma sallivust enda vastu ja vastama peagi küsimusele, kas ta ise sallib teisi. Luther püüdis lõpetada keskajale iseloomulikud kiriklikud inkvisitsiooniprotsessid ja ketserite õpetuse riikliku tagakiusamise. Ta arvas, et ka valeusulised ning usumäratsejad tegutsevad vastavalt oma südametunnistusele ja seepärast ei tule neid võita vägivalla, vaid Pühakirja abil.

05/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Reformatoorne ühtsus mõranes juba 1520. aastatel ja õpetuslikud vastuolud süvenesid. See tõi kaasa iseseisvate konfessioonikirikute tekke. Siiski aktsepteerisid peavoolu reformaatorid keskaegset corpus christianum'i (kristliku tervikühiskonna) ideed ja tahtsid seda uuendada vaid seesmiselt. Nende kõrval eksisteerisid ka niisugused usuosaduskonnad, kes suunasid oma tähelepanu üksikisikule ja eitasid kristliku ühiskonna, osaliselt koguni kristliku ülikkonna võimalust ning kujutasid uuendatud kristlust ette vaid radikaalse alternatiivina.

Luther hoidis kramplikult kinni rahvakiriku mudelist, püüdes ilmselt säilitada ajaloolist järjepidevust.

04/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Tänu trükikunsti arengule vallandas reformatsiooniideede ja Pühakirja plahvatuslik levik üle kogu Euroopa iseseisvate reformatsiooniprotsesside laine, mida on nimetatud „reformatsiooni metsiku kasvu aastateks” (1521–1526). Koos kõigi suurte liikumistega jagab ka reformatsioon seda saatust, et kasvu intensiivistumisega kaasnevad paratamatult tülid ja lõhenemised.

Paljudes piirkondades juhinduti Lutheri ja tema kaaskondlaste või iseseisva reformide tee valinud Zwingli põhimõtetest (luterlik ja zwingliaanlik reformatsioon). Kuid 16. saj 20ndate algul hakkas piirjooni võtma reformatsiooni selline tiib, mis distantseeris end peareformaatorite juhitud protsessidest kui „takerdunud” reformatsioonist. Nende jaoks ei lõppenud „reformatsiooni rünnakuaastad” üldse. Radikaalselt ja sageli kiirustades püüti kõrvaldada kõike vana (nt pildirüüsted ja vägivald vaimulikkonna vastu) ning viia ellu evangeeliumis nõutud kristlaste vabadust ja võrdsust. Need inimesed püüdsid kiriklikke ja ilmalikke kordi reformida tervikuna, et valmistada niigi pingelises õhkkonnas ette Jumalariigi peatset läbimurret. Peareformaatorid soovisid hoida kiriklikud ja ilmalikud reformid üksteisest lahus.