Radikaalse reformatsiooni kännumurdjate pärand X
11/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige
Algus jaanuari Teekäijas
Grebeli ja ta sõprade energilise misjonitöö tulemusel tekkinud ristijategrupid püüdsid organiseeruda algkristliku kogudusepildi järgi. 9. aprillil 1525 ristis Grebel St. Gallenis arvukalt inimesi, nii et sealne kogudus kasvas ligi viiesajaliikmeliseks. Jumalateenistuse keskpunktis oli kutse patutunnetusele ja meeleparandusele ning pöördumise märgiks oli täiskasvanute ristimine. Välise surve all ja kogudusliku „puhtuse” säilitamise nimel eralduti üha enam muust kogukonnast. Grebeli viimane säilinud kiri oli adresseeritud tema õemehele Vadianile St. Gallenis, kes oli sealse ametliku reformatsiooni juht ja kodanikkonna liider. Kiri sisaldas tungivat manitsust, et ristijaid ei üritataks maha suruda rahatrahvide, vara konfiskeerimise, vangistamise või hukkamise teel. Grebeli sõnul on kogu valatud veri süütu: „… tõesti süütu on see, kas sa seda tead või mitte.” Ristijate kannatused ja „nende elu lõpp ja Issanda suur päev” tõendavad nende süütust. Kuid verd oli juba valatud ilma Grebeli teadmata. 29. mail 1525 põletati Schwyzi katoliiklikus kantonis ristijate jutlustaja Bolt Eberli.
Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil.