Detsember 2020 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Öeldakse, et eestlased on jõuluusku. – Kuid jõuludki on erinevad – on pööripäevajõulud, kaubanduslikud jõulud ja jõulud, mis viivad meid vastsündinud lapsukese juurde Petlemmas. Maarja toob siin ilmale oma esimese Poja „mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.“ Ja siis tulevad karjased väljalt ja targad hommikumaalt, et seda last kummardada. Oleme meiegi üks osa neist tulijaist… Karjastele ütleb ingel: See olgu teile tunnustäheks: „te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.“

Hõbedane lõng jõulusõimest ulatub kaasaegsete laste õiguste rahvusvahelise konventsioonini.

See pilt taevasest lapsest „sõimes“ on inspireerinud läbi 2000 aasta kunstnikke, luuletajaid, muusikuid ja kõiki hea tahte inimesi. Sõim meenutab meile, et Jumal ei ole nähtamatult taevas, vaid sai inimeseks selles maailmas. Just selles maailmas leiame hõbedase niidi, mis ulatub tänasesse päeva.
Ligi 200 aastat tagasi, kui Euroopa oli sõna otseses mõttes noor. Saksamaal oli üks kolmandik elanikkonnast alla 16 aastased. Umbes nii nagu praegu arengumaades, inspireeris see pilt pühast perekonnast uuesti ja uuesti kõiki hea tahte inimesi.

Detsember 2020

Armas härra Jumal!
Täna ma pean sulle kirjutama, sest meil anti koolis ülesanne kirjutada kiri oma parimale sõbrale ja talle öelda, kelleks ma tahan saada siis, kui ma olen juba suur ja ei pea enam koolitöid tegema. Seepärast kirjutan ma sulle, sest Fynn on ju siin ja temale ma ei saa kirjutada või ta lihtsalt naeraks selle üle. Sina aga ei naera kunagi, kui sa kirjutamise ajal üle mu õla vaatad. Minu meelest on see tore, muidu ma vist punastaksin. See, kelleks ma kunagi saada tahan, on ingel. Seda ma ei ole veel kellelegi öelnud, ka Fynnile mitte. Ja seda ma ka ei tea, kust need tiivad saadakse. Kas see on õige, et kõigepealt peab surnud olema? Robbie Mortoni tänavalt, kes tahab väravavahiks saada, ütles nii. Ta ei usu üleüldse midagi peale jalgpalli. Ja ta ütleb, et inglit on ainult selleks vaja, et ükski pall võrku ei läheks. Mina tahaks aga küll midagi rohkemat teha, kui ma kord ingel olen. Ja kõigepealt mitte ära surra.
Ma kirjutan sulle, sest ma usun, et sa tead täpselt, kuidas ingliks saada. Piiblis on kirjas, et sa ise teed ingleid. Siis ma mõtlesin, et kuna sa minu oled mõne aasta eest teinud, saad sa minust ju ka ingli teha. Kunagi hiljem. Aga mitte liiga hilja. Igatahes enne kui ma olen nii vana kui missis Cook. Siis oleks ma juba liiga vana, et lendama õppida või alati midagi head teha. Missis Cook ei tee sageli midagi head, kuna ta paneb hindeid. Seda ma ei tahaks küll teha. Parem juba teiste jaoks koduseid töid teha, kui nad ise ei oska. Siis oleks ma peaaegu sama vajalik kui sina. Ma tahaks teada, kui sa aitaksid mind seejuures. Kui sa mulle näitaksid, mida inglina on vaja osata, siis harjutasin ma kindlasti selle jaoks. Kohe päris kindlasti...

Oktoober 2020 
Elina Kivinukk, psühholoog, Tallinna Kristliku Mosaiik koguduse liige

Just austamises on küsimus, kui räägime väärkohtlemisest. Lugupidavat suhtumist on väärt nii laps kui täiskasvanu, kui nad räägivad võimalikust väärkohtlemisest.
Järgnev kirjatükk on eelkõige üleskutseks, et märgata: keegi ei ole väärkohtlemise eest kaitstud. Täiskasvanutena saame abivajavast lapsest teada anda. Kogudustena saame olla eeskujuks, luues turvalise keskkonna kõigile meie ringi astujatele.
Abivajavast lapsest teadaandmine on iga täiskasvanu seaduslik kohustus. Lisaks ilmselgetele märkidele, nagu hooletu riietus, piisava toidu puudus või ohtlik kodune olukord, võib abivajav laps tähendada nii liiga sõltuvat ja üle hoolitsetud last kui ka liiga iseseisvat ja üksi kasvanud last.

Jaanuar 2020
Intervjueeris Tiina Kriste

Vanemate kaastöö koguduses ja regulaarne teenistustest osavõtt on lapsele eeskujuks.

Tallinna Kalju baptistikoguduse laste- ja juunioride tööd juhivad Karina ja Lauri. Nad on olnud seitse aastat abielus ning nende ilusas kodus, Jüri kiriku lähedal, kasvavad armsad  poeg ja tütar.
Karina töötab suures erakliinikus hambaarstina. Lauri on olnud õpetaja üle 10 aasta, neist viimased viis Tallinna Toomkoolis poiste klassijuhatajana ning matemaatika ja kehalise kasvatuse õpetajana. Lauri õnnistati sügisel Kalju koguduse diakoniks.
„Saime kokku tänu lastetööle. Läksin Haapsallu tööle 2010. aastal ja siis korraldati seal ka EKB Liidu lastepäeva. Lauri oli kuulnud, et keegi uus tüdruk on meeskonnas, aga ta ise ei saanud osaleda, sest just samal päeval omistati talle õpetaja kutse. Ta jõudis Haapsallu tagasi koristamise ajaks ja seal me esimest korda kohtusimegi. Kui olime umbes pool aastat suhelnud, täitus mu kauaaegne unistus: läksin pooleks aastaks Lõuna-Aafrika Vabariiki vabatahtlikuks. Töötasin seal HIV- ja AIDSi-haigete lastekodus ning teenisin kaasa kohalikus koguduses. Suhtlesime Lauriga sel ajal aktiivselt kirja teel ning minu tagasi tulles kihlusime ja abiellusime. Jumalal on hea plaan ja õige ajastus, oluline on Jumalat usaldada,“ räägib Karina.
„Kümme aastat tagasi tulin Tallinna tööle. Liitusin Kalju kogudusega, sest Piiblilugemise laagrite tiimi kaudu oli mul siin kõige enam sõpru,“ räägib Lauri. „Peatselt kutsuti mind juunioridega töötama.“
„Mina otsisin koguduses kohta, kuhu panustada, ja lastetöös oli tol hetkel abikäsi vaja. Kuna varasem kogemus oli mul olemas, siis nii saigi 2014 alustatud,“ räägib Karina.

Jaanuar 2020
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Piibel räägib umbes kuuesajal korral lastest. Harva on nad siiski kesksel kohal, kuid samas pole nad ka ebaolulised. Vastupidi: Jeesus näitas oma eeskujuga, kuidas meiegi peaksime lastesse suhtuma. Jeesus on laste sõber ja seob nendega taevariigi tõotuse. Loeme sündmusest, kus vanemad tõid Jeesuse juurde lapsi, et ta neid õnnistaks. Kui aga jüngrid olid sellele soovile vastu, said nad Jeesuse käest selle pärast noomida. „Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale“ (Mk 10:14–16).
Miski ei kõnele selle vastu, et algkristlikes kogudustes lapsi Jeesuse eeskujul õnnistati. Alul toimus see ilmselt kodus ja hiljem jumalateenistusel. Keskaja lõpul oli tuntud laste õnnistamise praktika nii sünnijärgselt kui ka haiguste puhul. Üks selline õnnistuspalve kõlab nii: „Issand Jeesus Kristus, sa oled taevast inimeste juurde tulnud, et meile oma armastust näidata. Me palume sind, kingi neile lastele, kes su juurde on toodud, oma armastus. Kaitse neid ihu ja hinge poolest.“
Meie jumalateenistustel alustab kogudusevanem vastavat talitust Pühakirja mõttega. Laps on tavaliselt ema või kasvataja süles. Seejärel asetab õnnistaja käed lapsele ja palvetab: „Püha Jumal ja inimese Looja. Jeesuse Kristuse nimel toome sinu ette selle poeglapse NN.“ Palve lõppeb Meie Isa palvega ja õnnistamissõnadega (4Ms 6:24–26). Kui õnnistamine toimub kodus, võib sellele järgneda ühine palve.