Jumal ei unusta

Aprill 2020 27 6ra unusta lill
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Üks asi on saada teada, et hea sõber on muutunud dementseks, kuid teine asi on teda külastada ja kogeda, et ta ei tunnegi mind enam. See on valuline ja irriteeriv kogemus. Veelgi halvem on, kui selleks inimeseks on oma isa või ema. Kuid enamasti ei ole dementsed inimesed oma unustamisest teadlikud. Nad on unustanud nii-öelda ka selle, et nad on unustanud, ja see unustamise unustamine hoiab neid meeleheite eest. Tõsi on aga see, et dementseid inimesi on meie ühiskonnas üha rohkem ja rohkem.

Unustatud Jumal unustajat ei unusta.

Peale meditsiiniliselt diagnoositava dementsuse on ka teistsuguseid dementsuse vorme, mis levivad veelgi kiiremini. Üheks selliseks on religioosne dementsus. Jumal on suures osas ühiskonnast „unustatud“. Tema, kes oli aastasadu Euroopa kultuuri kese, kujutava kunsti, kirjanduse ja muusika keskne teema, kellele pühendatud pühad aasta käiku korrastasid, kellele pühendatud pühakojad ilmestasid linnapilti ja keda meenutasid argipäevatavad, on korraga unustatud. Tema, kes oli nii tuttav ja kõigile iseendastmõistetavalt teada, ei mängi inimeste elus enam mingit rolli. Ta on enamuse kaasaegsete kollektiivsest teadvusest kadunud. Ta on maetud paremal juhul muuseumi sügavustesse ja kontsertsaalidesse, kus mängitakse vana muusikat. Erinevalt meditsiinilisest dementsusest ei tunne religioosne dementsus seni mingit unustamise armu, kui ka Jumala unustamine kui selline on ununenud. Lõpuks unustamist kui sellist enam ei märgata, rääkimata kahetsusest. Jumal on lihtsalt kadunud.

Loe edasi: Jumal ei unusta

Soolatopsi tulebki raputada

Aprill 2020 14 koroona mages
Jael Puusaag, KUSi tudeng, Keila baptistikogudus

„Sel päeval tõusis suur tagakiusamine Jeruusalemma koguduse vastu ja kõik peale apostlite hajutati mööda Juuda- ja Samaariamaad“ (Apt 8:1).

Nüüd on kõigil soovijatel võimalik seda kuulda, kommenteerida, uskuda ja vastu võtta.

Oli 12. märts 2020. Neljapäev. Eemalt vaadates tavaline tööpäev. KUSi tudengid istusid loengutes, teised olid tööl ja koolis. Teadsime, et maailma uus pandeemia, koroonaviirus, oli oma kämblad ajanud ka Eesti territooriumile. Uudistest käis läbi, et Eesti Vabariigi valitsus arutas riikliku eriolukorra kehtestamist. Palvetasime oma juhtide eest ja mõned meist tühistasid lähenevaid välisreise. Muidu oli päev nagu päev ikka.
Reede õhtuks olime täiesti teistsuguses maailmas. Kõik koolid viidi koduõppele, kultuuriüritused tühistati, kõik avalikud kogunemised – sealhulgas jumalateenistused – keelati ära. Esimest korda Eesti ajaloos olid pühapäeva hommikul kõik jumalakojad tühjad. Kas see oli katastroof? Või motivaator kiriku rolli uuendamiseks ühiskonnas?

Loe edasi: Soolatopsi tulebki raputada

„Talvevalgus“ Theatrumis

Detsember 2019 21 lige timo
Timo Lige, Hiiumaa Kristliku Misjonikoguduse pastor

Allolevad mõtted on minu teatrikülastuse peegeldus. Kes peaks nii pikka teksti lugema? Ehk need, kes näinud „Talvevalgust“ või plaanivad seda vaatama minna. Ehk ka need, kes armastavad mõtiskleda usu, kahtluste ja inimeste hingeelu üle.

Aastake tagasi uurisin teatrite mängukavasid, et ühe festivali raames tuua Hiiumaale üks väärt teatritükk. Pilk jäi pikemalt pidama Theatrumi etendustel. Tol korral tutvusin lähemalt „Talvevalguse“ ja „Isaga“. Mõlemad väga sügavad etendused, kuid vaimse tervise kontekstis tundus sobivat paremini just „Isa“. Tookord jäi etendus Hiiumaale küll toomata, aga Theatrumist sai meie pere n-ö usaldusteater ja hiljuti sai ära vaadatud „Talvevalgus“. Pelgasin tükki veidi, kuna mulle ei kõla kuigi julgustavalt, kui luteri pastori lapsena üles kasvanud, kuid hiljem usust loobunud ja end pigem ateistina esitlenud mees (Ingmar Bergman) kirjutab loo „depressiivse väikelinna“ (tegelikult vist küla) usulistes kahtlustes vaevlevast pastorist. Aga loomulikult oli lugu palju enamat kui vaid mainitud kirikuõpetaja lugu. Külakiriku tunnetatavas kõleduses rulluvad pastoriga seotult lahti veel ühe õnnetu perekonna, südamliku ja teenimisalti kirikuabilise ja armunud kooliõpetaja lugu.

Etendus sobib kristlastele, kes ei karda esitada küsimusi oma jumalasuhte kohta ega kohtuda laval kirikuõpetajaga, kes kahtleb oma Jumalas.

Loe edasi: „Talvevalgus“ Theatrumis

Adventaja globaalne ja isiklik mõõde

Detsember 2019 18 tammo joosep
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Adventaeg elab usust paremasse homsesse. Helge tulevik ei ole ainult unistamiseks, vaid ka meie kõigi ühine ülesanne. Kuni Jeesuse sünnipäevani kuuleme koguduse jumalateenistustel Vana Testamendi lootusrikkaid sõnumeid. „Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde. Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!“ Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist. Jaakobi sugu, tulge, käigem Issanda valguses!“ (Js 2:2–5).

Helge tulevik ei ole ainult unistamiseks, vaid ka meie kõigi ühine ülesanne.

Loe edasi: Adventaja globaalne ja isiklik mõõde

Selline on minu naabripoiss

Detsember 2019 12 puudeladumine
Vanaema Gertrudi jõulujutt

Täna on jõulud. Juba hommikul algas lumesadu. Lapsed hõiskavad – väljas on nii ilus! Rohelised kuused – ja valge lumi. Igal aialipil on valge müts ‒ ja aina sajab.
Võtan luua ja lumelabida. Kõnnitee peab ju puhas olema. Lumelükkamine on mulle raske.
Väljas tümpsub jälle muusika. Ka naabripoiss puhastab kõnniteed. Nagu suvelgi, nii lükkab ta akna pärani ja kühveldab rütmimuusika saatel lund.
Kuidas ta küll välja näeb, see naabripoiss. Tal on kitsad metallneetidega püksid ja lotendav vest. Viimasel ajal on tal jalas ka valged sporditossud.
Tal on plärisev mopeed, millega ta edasi-tagasi sõidab. Mis tal küll sõita on?
Tal on ka pikad, lahtised juuksed.
Gümnaasiumi sai ta vist ühele poole ja olevat nüüd alternatiivteenistuses. Nii ütles mulle poe juures naabrinaine.

Ma jään imestusest seisma – see on ju minu naabripoiss!

Loe edasi: Selline on minu naabripoiss

Postbabüloonne keelemaastik

Aprill 2019 17 piiblit6lked
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor

„Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad“ (1Ms 11:1). Nii algab jutustus Paabeli torni ehitamisest ja sellele järgnenud keelte segamisest, mis katkestas inimkonna kõige auahnema projekti. Inimeste uhke plaan, jõuda hiiglaslikku torni ehitades taevasse, luhtus ja nad pillutati üle kogu maailma. Teoloogid on seda tõlgendanud nii karistuse kui õnnistusena.
Tundub, et vahepeal on protsess ümber pöördunud. Ligi 7000 keelest, mida hetkel maailmas kõneldakse, on ÜRO andmetel 40% hääbumas. Majanduses, teaduses ja IT-valdkonnas kulgeb kõik postbabüloonlikult ühe, s.o inglise keele suunas. Kardetakse, et koos keelte kadumisega toimub kultuuriline vaesustumine ja kahjustub mõtlemise mitmekesisus. Sest kõnelemine on mõtlemine. Iga kõnelemise tüüp loob erilise mõttehorisondi.
ÜRO on kuulutatud 2019. aasta indigeensete ehk põlisrahvaste keelte aastaks. Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Paljusalu toonitas keeleaasta avamisel, et „keel ei tähenda ainult keelevorme, vaid ka seda, milline tähendus on keelel kõneleja jaoks ja kultuuriline taust“.
Kuid vaadelgem teemat avaramalt. Nigeerias on rohkem kui 500 keelt, Botswanas, kus on üle 2 miljoni elaniku, 55 erinevat keelt. Eriti Aafrikas võib kohata väga väikestel aladel suurt hulka keeli. Kõlab kurvalt, et koos keelte väljasuremisega kaovad tagasipöördumatult ka neis väljenduvad kultuurid. Inimese keel, mis ületab oma võimalustelt lindude ja loomade signaalkeeli, võimaldades väga komplitseeritud väljendusviise, on tekkinud aju loomingulisest evolutsioonist. Usklike jaoks väljendub selles jumalik loomisjõud.
Ühest küljest soosivad erinevad keeled ka üksteise mittemõistmist, rivaalitsemist, vaenu ja sõdu. Suurriigid on läbi ajaloo püüdnud muuta oma keelt peamiseks, valitsevaks keeleks. Sellega kaasnev keeleline ühtlustumine on teisest küljest sünnitanud ka koostöö võimalusi, arengut ja edukust. Arvatakse, et just hispaania ja portugali keel on andnud Ladina-Ameerikale suure edumaa, võrreldes Aafrikaga. See maailmajagu ei ole argikeele tasandil ei anglo- ega frankofoonne, vaid kannatab endiselt kohalike keelegruppide ja suguharude vahelise lõhestatuse tagajärjel.
Kaotus ja võit on muutuva keelemaailma kaks külge. Kui kaunis oleks, kui Jumal ja jumalikkus saaksid võimalikult paljudes keeltes kiidetud. Just seda väljendab 2019. aasta üldlaulupeo üks võimsamaid kantaate „Igaviku tuules“, mis lõpeb Kristjan Jaak Petersoni sõnadega: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei võiks taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“