09/2013
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus

Me teame, vähemasti sügaval südames, et õnn ei saa peituda materiaalses rikkuses, edukas karjääris või kõrges tunnustuses. Ometi on meie meelerahu tihti just nende näitajate tirida ja tõmmata ning õnnelikuks ei saa sel teel kunagi, sest süües kasvab isu...

„Ole rõõmus!" Jeesus on surnud sinu pattude, haiguste, murede, kiusatuste, südamevalu ja süümepiinade eest.

Õnne ja rõõmu kogemiseks on vaja olla terviklik. Materialism innustab meid uskuma, et inimesest teevad terviku asjad, vaimsem lähenemine seab fookusesse tervise ja inimsuhted. Seda, et võti on tegelikult milleski veel enamas, kogevad inimesed eri hetkedel. Mõne elus juhtub see majanduslikus, emotsionaalses või füüsilises nullpunktis, teist tabab arusaamine siis, kui kõik soovitu on saavutatud, kuid südames valitseb painav tühjus. Midagi on puudu.

Hollywoodi filmides võib tihti näha järgnevat stsenaariumi: lapsel on esinemine, ta kutsub oma isa vaatama ning too lubab kindlasti tulla. Kui laps vaatab etenduse ajal lavalt publikusse, märkab ta seal üht tühja tooli. Ta isa ei tulnudki. Probleem pole toolis või selles, et saalis oleks vähe inimesi. Puudu on keegi, keda ei saa asendada.

08/2013
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus

Kõik inimesed teevad vigu. Kerge on lasta mõni vale üle huulte, tegutseda mõtlematult või rikkuda midagi ära oma sõnade ja tegudega. Me painutame ja rikume reegleid, murrame lubadusi ning − polegi oluline, kas tahtlikult või mõtlemata – haiget teeme teistele ikkagi.

Minu teoloogiatudengist venna Taaveti sõnul on armastus eesti keeles sisuliselt liitsõna, ühendab see ju sõnad arm ja astus.

Eksimuste kõrval on inimestele omane igatsus alustada puhta lehena – me kõik vajame andestust. Andeks palumine eeldab aga eksimuse tunnistamist ning kuna see pole kerge, püütakse end välja vabandada või aetakse süü kellegi teise kaela. Tihti petetakse ennast ja teisi, võrreldes end kellegi „pealtnäha patusemaga", sest tundub olevat rahustav tõdeda, et teistel on hingel suuremad eksimused.

Ütluse „Eksimine on inimlik" teine pool on „... ja andestamine jumalik" ning see pole juhus. Nii nagu pole seda ka lause Meie Isa palvest, kus palutakse Jumalalt andestust, et meie omakorda annaksime andeks oma võlglastele. Võlglase all ei mõelda ainult neid, kes meile raha või teeneid võlgu on – me võime olla võlglased iseenese ees oma vale käitumise või enesepetmisega.

06/2013
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus

Noored peaksid unistama suurelt. Hiljem teeb elu oma töö – usk võimesse midagi tõeliselt muuta väheneb, uljus ja entusiasm teevad ruumi ratsionaalsusele. Kogemused õpetavad, kusjuures mõned neist on paratamatult ka valusad ning tõmbavad hoogu maha. Ambitsioonikas inimene võib siiski oma eesmärgini jõuda ning tõepoolest muuta midagi paremaks. See, et elu toob unistused maa peale, ei tähenda, et nende realiseerimine on võimatu...

Unistuste poole püüdlemine nõuab järjepidevust, aga ennekõike julgust unistada. Tarkus ja unistamine ei ole teineteisest lahus, kusjuures vahel vajame viimast isegi rohkem. Albert Einsteini sõnutsi on „unistamine palju tähtsam kui tarkus, kuna tarkusel on piirid, aga unistamine on piiritu".

Kui küsida tänastelt abiturientidelt klassikaline küsimus nende tuleviku kohta – kelleks saada, mida õppida – on üks populaarsemaid vastuseid: „Ma ei tea." Irooniline, et ajal, mil maailm Interneti ja reisimise abil aina väiksemaks muutub, on otsustusvõime kiire kaduma. Samas tekitabki rikkalik valik teinekord pigem tahtmist loobuda, kui kõiki variante kaaluda. Juhtub see ju paljudega supermarketi jäätiseletiski.

06/2013 Aarne Hanni, kunstnik

Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi Linnagalerii „Valges Saalis" toimus 24.04.–18.05. vaimuliku sisuga näitus „Piiblikäsud kaasaegse kunstniku interpretatsioonis" 32 autori ja 54 tööga. Iga töö jutustab oma loo ja avab veidi ka autorit ennast. Mõne juures tekib aga küsimus, et miks küll selline töö on sellel näitusel? 

Mida autor on mõelnud? Õnneks on iga kunstiteos varustatud sildiga, kus on kirjas töö ja autori nimi, materjal, tehnika ja valmimisaasta. Lisaks tavapärasele on enamusele lisatud veel venekeelsed piiblitekstid. Vaatajale on antud võimalus tutvuda enne külalisteraamatusse sissekande tegemist suures kirjas trükitud infolehtedega, mis sisaldavad kümmet käsku ja Jeesuse mäejutlust.

Inimeste suhtumine Piiblisse on erinev, nii on ka see näitus saanud erinevaid hinnanguid. Mõni kriitik ütleb, et see on aktuaalne ja vajalik teema. Teine väidab internetis, et „see teema kui ka kunstnike väljendusviis on kõik kui eilne päev ega kõlba kuhugi".

05/2013
Aare Tamm, emeriitpastor Ridalast

Mõistetavus ehk arusaadavus on kuulutusetöös suure tähtsusega. Kui meist ei saada aru, siis teeme ju tühja tööd ja näeme asjatut vaeva. Just arusaadavusest sõltub viljakandmine. Kolm salmi Jeesuse tuntud tähendamissõnast: „Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust. Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu. ... Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt" (Mt 13:18–19,23).

Sõnum võib olla väga hea ja tarvilik, aga mis sellest kasu, kui kuulaja aru ei saa?

Tervesse tähendamissõnasse ma sedakorda ei süvene. Jään mõistetavuse problemaatika juurde. Kaks koguduse õde olid käinud kuulamas ühte tuntud jutlustajat. Nad tulid õhinal rääkima, kui suurepärane oli jutlus. See oli nii võrratu, nii selge ja arusaadav. Nii head jutlust ei olevat nad kunagi varem kuulnud. Jutlustaja olnud nii rühikas, nii ilusa lipsuga, nii hea häälega. Lausa lust kuulata! No oli hea jutlus! Tundsin huvi, et millest jutlustaja rääkis? Siin ei suutnud kumbki midagi meenutada. Kahju! Usun, et tõesti jutlus oli hea ja sisukas, kuid need kaks ei olnud jutluse sisust midagi aru saanud. Juhtuski nii, nagu Jeesus ütles: „Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest."