05/2013
Aare Tamm, emeriitpastor Ridalast

Mõistetavus ehk arusaadavus on kuulutusetöös suure tähtsusega. Kui meist ei saada aru, siis teeme ju tühja tööd ja näeme asjatut vaeva. Just arusaadavusest sõltub viljakandmine. Kolm salmi Jeesuse tuntud tähendamissõnast: „Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust. Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu. ... Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt" (Mt 13:18–19,23).

Sõnum võib olla väga hea ja tarvilik, aga mis sellest kasu, kui kuulaja aru ei saa?

Tervesse tähendamissõnasse ma sedakorda ei süvene. Jään mõistetavuse problemaatika juurde. Kaks koguduse õde olid käinud kuulamas ühte tuntud jutlustajat. Nad tulid õhinal rääkima, kui suurepärane oli jutlus. See oli nii võrratu, nii selge ja arusaadav. Nii head jutlust ei olevat nad kunagi varem kuulnud. Jutlustaja olnud nii rühikas, nii ilusa lipsuga, nii hea häälega. Lausa lust kuulata! No oli hea jutlus! Tundsin huvi, et millest jutlustaja rääkis? Siin ei suutnud kumbki midagi meenutada. Kahju! Usun, et tõesti jutlus oli hea ja sisukas, kuid need kaks ei olnud jutluse sisust midagi aru saanud. Juhtuski nii, nagu Jeesus ütles: „Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest."

05/2013
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus

Me püüame olla nii targad kui võimalik. Ikka ja jälle saab tarkuse igatsusest kordades suuremaks aga soov näida nii tark kui võimalik. Arendame oma silmaringi ju ikka lootuses, et meie teadmised leiavad ka väljundi, soovitatavalt teiste silme ees.

Enne teise arvustamist tuleks kõndida tema kingades terve miil – siis oled ta kuulderaadiusest väljas...

Sellele, et me oma teadmistes säramisega üle ei pingutaks, on inimese loomisel õnneks mõeldud. Nimelt tuleb siinkohal vastu üks paljudest elu paradoksidest: püüdlus näida targana paneb meid palju (oma teadmistest) rääkima, ohtralt lobisedes teeb inimene end aga üldjuhul just rumalaks.

04/2013
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

„Kahtlemata on Piibel Tammsaare loomingu mõistmiseks kõige olulisem raamat," tõdeb kirjandusteadlane Toomas Vint. Romaanisarja „Tõde ja õigus" viimase osa ilmumisest möödub tänavu 80 aastat. „Tõde ja õigust" lugedes tekib palju Piibliga seotud äratundmishetki ja mõttekohti. Loomulikult lubab Tammsaare endale poeetilist vabadust piibliainese kasutamisel, ent teose juured on kõvasti Piibli pinnasesse sirutatud.

Vargamäe Indrek kui Kadunud Poeg

„Tõe ja õiguse" V osa algab Indreku tagasipöördumisega Vargamäele, mis meenutab kangesti Jeesuse tähendamissõna Kadunud Poja tagasipöördumisest isakoju. Indrekul ei olnud samuti kui Kadunud Pojal lootust saada pärijaks. Ta saab oma osa pärandusest kätte koolirahas. Ta läheb, täpsemalt saadetakse, laia ilma õnne otsima. Talupidamise seisukohalt on ta kadunud poeg – „hobusevaras", nagu Pearu seda nimetab.

04/2013
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus

Tervitasin kord Oleviste noorteõhtule tulijaid, pakkudes kõigile kommi. Ühe neiu käekõrval astus siis uksest sisse umbes 2-aastane tüdruk ning ma kükitasin kommikandikuga tema ette. Selle asemel aga, et sealt kommi võtta, kallas laps enda käes olnud Tutti Frutti pakist kõik oma kommid kandikule.

Mind hämmastavad inimesed, kelle seltskonnas, kodus, söögilauas – ja veelgi enam – südames on alati ruumi teistele.

03/2013 Hele-Maria Taimla

„Oota!"(Karupoeg Puhh)
Eesti vanasõna ütleb: „Kes kannatab, see kaua elab". Päris karm. Teisalt, ega inglasedki alla jää – meie „kannatlik" ja „kannatama" jagavad sõnatüve, nende jaoks on patient ühtlasi „kannatlik" ja „patsient". Analoogia kiuste pole inglased kannatlikkuse suhtes pooltki nii pessimistlikud kui eestlased. Nende vanasõna ütleb: „Kes ootab, saab kõik." Brittidega nõustuvad ka venelased ja itaallased, kelle rahvatarkused deklameerivad vastavalt: „Tulevik kuulub sellele, kes oskab oodata" ja „Kellel pole kannatlikkust, sellel pole üldse midagi".

Sündmuste vahele peabki jääma õhku, mis teeks ruumi mõtlemisele ja pühendumisele.