Abielu kui pühendumisleping

11/2012
Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor

Vabaabielu eeliseks tuuakse tavaliselt järgmisi asjaolusid: seda on abielust lihtsam alustada ja lõpetada; see võib olla odavam; see näib armastavam, kuna ei sõltu välistest märkidest; see annab võimaluse proovida suhet enne täielikku pühendumist abielus; selles põimuvad abielu lähedus ning vallaspõlve autonoomia.

Tõsi, nii mõnigi vabaabielu võib olla pühendunum kui vinduma kippuv abielu. Iga alljärgnev punkt ei pruugi kehtida iga abielu kohta, aga nende tegurite koosmõju annab tugeva eelise abielule.

TULEVIKULISUS. Abiellumisega seoses mõtlevad mees ja naine läbi ühise tuleviku ning kinnitavad pühendumist teineteisele nii olevikus kui tulevikus. Vabaabielu saab üldiselt alguse ebakonkreetselt ja tulevikus juhtuv jäetakse teadlikult lahtiseks.

PÜSIVUS. Pühendunud ja usaldusväärse abielu keskmes on püsivus. Vabaabielu eelistatakse sageli just seepärast, et see ei sisalda sellist pühendumist. Miskipärast peab ka ümbritsev kultuur elukestvat suhet idealistlikuks, mille nimel pole mõtet pingutada. Katsu sa näiteks leida ilukirjandusest püsiva pühendunud paarisuhte eeskujusid – kõrvalsuhted müüvad paremini!

Loe edasi: Abielu kui pühendumisleping

Olla palvekoda või röövlikoobas?

12/2011 Janek Mäggi vaatlus

Me tuleme Jumala juurde, kui meil on raske. Me tuleme, kui keegi suunab. Isa või ema. Sõber või vend või õde. Me saame kosutust hingele, me saame halastust ja armu, me saame andeks ja anname andeks. Me läheme eluga edasi ning Jumala kogemise kogemus tolmub.

Jõulud ja kirik. Kristus sõimes ja ristil. Ülestõusnuna. Midagi ärkab. Me tahame olla paremad lapsed oma vanematele ja paremad vanemad oma lastele. Paremad sõbrad oma sõpradele ja tahame leida uusi sõpru. Paremad jüngrid. Jeesusele.

Loe edasi: Olla palvekoda või röövlikoobas?

Ilust meie ümber ja sees

01/2011 Elsa Jürma, Jõgeva kogudus

Jumal on loonud inimesed sellistena, et keegi meist ei saa jääda ükskõikseks ilu suhtes. Nähakse palju vaeva selleks, et meid ümbritseks ilu nii kodus kui ka linnatänavail. Käisime möödunud suvel ühe väikese grupi usklikega külas Jõgeva Sordiaretusjaamas töötaval perekonnal, kes kõik oma vaba aja ohverdab ilu loomisele. Kui teised kasutavad kunagi sovhoosi poolt antud aiamaad köögivilja kasvatamiseks, siis siin oli selle asemel rajatud iluaed, kus iga jalatäis maad oli saanud tunda aastakümneid kestnud ilumeelset hoolitsust. Oli muretsetud ka palju kujutava kunsti teoseid ning aiamajagi oli ehitatud ainult ilu eesmärgil. Selle aia ilu käib imetlemas palju turiste. Ka meie kirjutasime külalisteraamatusse: „Aitäh ilu tegijale!"

Loe edasi: Ilust meie ümber ja sees

Sisearhitektuur ja spirituaalsus

7-8/2010 Kristin Doronin, TÜ magistrant

Kristin Doronin kaitses kevadel Tartu Ülikooli usuteaduskonnas magistritöö: „Vabakoguduslike kirikute ja palvelate sisearhitektuuri ja spirituaalsuse seostest". Alljärgnevalt annab autor ka meie ajakirjale sellest väikese ülevaate.

Tänapäeva ühiskonda on võimatu ette kujutada ilma arhitektuuri ja religioonita. Disain ning usk või selle puudumine ümbritseb meid kõikjal. Sageli jätame me märkamata nende seotust, jättes tähelepanuta, kuidas nad tegelikult käsikäes meid teenivad.

Milline aga näeb välja Eesti vabakoguduslike kirikute ja palvelate sisearhitektuur, kuidas on selle kaudu väljendatud neile omast usutraditsiooni ning mil moel tänapäeval eksisteeriv postmodernistlik maailmavaade mõjutab kindlate sisekujunduslike traditsioonidega institutsiooni?

Võrreldes oma magistritöös viimase kolmekümne aasta jooksul ehitatud vabakoguduslikke kirikuid ja palvelaid (võrdluseks ka kolm 1930ndatel ehitatud palvelat), uurides baptistide identiteedi ja spirituaalsuse olemust, kuidas ja milles väljenduvad nende tõekspidamised, milline on kirikute ja palvelate sisekujundus – sisustus, viimistlusmaterjalid, sümboolika jne, paistab kõigepealt silma inimeste teadlik püüdlus nii funktsiooni kui ka esteetika poole. Enam ei ole tähtis ainult, et ruum täidaks "paljast" eesmärki ehk et rahval oleks lihtsalt koht, kus koguneda ning üheskoos jumalateenistust pidada, vaid üha olulisemaks saab ka ümbritsev keskkond – ilu, mugavus, rahulolu. Tundub, et inimesed vajavad ja tahavad osa saada esteetilisest elamusest. Sellist elamust saab aga neile pakkuda just kõik see, mis meie ümber on, kõige üldisemalt ja lihtsamalt öelduna – ilusad asjad. Kui aga nüüd natuke seda lahti mõtestada, siis kirikute ja palvelate kontekstis võiks nendeks "ilusateks asjadeks" olla kogu sisustus – alustades mööbliga, lõpetades küünlajalaga. Sageli, mida rohkem on kauneid elemente, on seda suurem ka kogemus, emotsioon ning tekkiv side kohaga.

Kui vaadata 1980-ndate aastate alguses ehitatud palvelaid ning kõige hilisemaid valminud kirikuid, siis võib täheldada, et sakraalsümboolika kasutamine on liikunud üha enam tõusvas joones. Samuti annavad uuemad pühakojad välja pigem kiriku kui palvela mõõtu. Aina enam üritatakse sulanduda linnapilti ning antakse mõista, et nad esindavad usuliikumist, mis on ühiskonnas leidnud oma koha (Pilli, T., Linder, Ü. Osaduses kasvanud: kirjutisi Eesti EKB koguduste loost. Tallinn, Eesti EKB Koguduste Liit, 2009). Märgata on ka kaasaegsemate siseviimistlusmaterjalide kasutamist.

Üha rohkem kasutatakse ka traditsionaalseid sakraalarhitektuurile omaseid elemente nii üldise ruumi kuju kui ka väiksemate elementide osas. Taas on kasutusele võetud basiilikale omaseid tunnusjooni (Kuressaare Siioni kiriku kolmelööviline kuju), ristikujulist plaanilahendust (Mustvee) ning teisi klassikalise sakraalehituse stilisatsioone (Tartu Salem). Mõnedes kirikutes on sakraalsust üritatud rõhutada akende kujuga ning sisse on põimitud ka vitraaži (Ridala, Kuressaare, Mustvee, Otepää).

Palvelate ja kirikute ühisjooneks võib pidada minimalistlikku ning modernse suunitlusega stiili, kus kaunistuste ja muu atribuutikaga ei ole liialdatud, sisustuselemente on kasutatud täpselt nii palju kui vaja. Kohati mõjub see isegi lakooniliselt ning eestlastele omaselt tagasihoidlikult. Neli viisi, millest juhinduda kiriku disainis – ruumi dünaamilisus, tähelepanu keskpunkt, esteetiline mõju ning sümboolne resonants, aitasid mul analüüsida külastatud palvelate ja kirikute sisekujundust ning jõuda järeldustele, millise arengu või muutuse on vabakoguduste traditsioonid läbi teinud ning kuidas nende kirikute ja palvelate traditsiooniline sümbolite vähesus ja lakooniline sisekujundus on järk-järgult alla jäänud postmodernismi "pealetungile", mis tingib inimeste järjest suureneva vajaduse sümbolite ja märkide järele ning aitab neil suhestuda kirikuga läbi arhitektuuri ja sisekujunduse. Leian, et selleks, et inimene suhestuks paremini kirikuga nii vaimselt kui füüsiliselt, tuleks lähtuda ühiskonna suurenevast vajadusest sümbolite järele.

Eesti vabakoguduslike kirikute ja palvelate arhitektuuris võib märgata sümboolika kasutamise järjest tõusvat joont liikudes tasapisi tagasi mineviku kristlike traditsioonide poole, kus inimesega suheldakse ka läbi arhitektuuri ning sisekujunduse. Verbaalse kuulutamise kõrvale kerkib ka visuaalse „pildi" tähtsus ning tühi ruum täitub sümbolite, vitraažide, maalide või teiste kujunduselementidega, mis mängivad seejuures olulist rolli isikliku usu süvendamisel.

Sisenedes kirikusse, siseneme me justkui sümboolsete jutustuste ja tähenduste maailma. Kiriku struktuuri, sisustuse ja dekoratsioonide sümboolne assotsiatsioon kutsub esile pühaduse tunde. Kuid kõigis kirikutes on enamjaolt see sümboolne resonants varieeruv – mõnedes rohkem, mõnedes vaevumärgatav. Seega ei pruugi me seda sümboolset tähendust ka esmapilgul sugugi aduda, ning alles pikemaajaline süvenemine, kogedes sümboleid ikka ja jälle, ning uurimine viib meid selle mõistmisele ning arusaamisele.

Sümboolse resonantsi kandjateks võivad olla näiteks vitraažid, kõrgendatud altar (nt kolm astet sümboliseerivad kolmainust – usk, lootus, armastus) jne. Kristlikeks sümboliteks aga on nt ristid, kala (ICHTUS), tuvi (Püha Vaimu kujutis) jne.

19_IMG_9640: 10 astet – Moosese 10 käsku. (Kohtla-Järve)

19_IMG_9580: Vitraaž paneb meie meeled liikuma.(Mustvee)

19_IMG_9190: Ristisümboolika erinevad väljundid. (Tõrva)

19_IMG_9221: Otepää Palveränduri kirikus võib kohata sümboolika kasutamist nii altarilaua juures (12 kala toetavad laua jalgu) kui ka põrandaplaatidel kujutatud ristikujutiste näol.

20_IMG_9715: Salmirida seinal on minetanud oma varasema tähtsuse. (Vana Salem)

20_Vonnu palvesaal: Lihtsuses peitub võlu! (Võnnu)

20_IMG_9660: Kuressaare Siioni kirikus on kasutatud erinevaid sarkraalarhitektuurile omaseid stilisatsioone.

Mis on peidus meie vabanduste taga?

5/2010 Tarmo Lige, Oleviste kogudus

„Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt 5:48)

Piiblisalme on kasulik pähe õppida. Kui need on meelde jäänud, siis keerlevad meie mõtted Piibli mõtete ümber. Seda võib nimetada ka mediteerimiseks. Psalmist ütleb sellise Piibli lugemise kohta: „uurib ta Seadust ööd ja päevad" (Ps 1:2).

.

Loe edasi: Mis on peidus meie vabanduste taga?