06/2016
Tiina Riit Holmen, Pärnu Immaanueli baptistikogudus

Minu lemmikpaik kodus on, teate kus? – elutoa akna all tugitoolis, sest sinna paistab päike. See on kõige valgusrikkam ja mõnusam koht majas. Mulle meeldib seal Piiblit lugeda ja loetu üle mõtiskleda. N-ö topeltvalguses – päikese ja sõna valguses. Seal on ka mu palvekamber. Ma armastan valgust.

Northwesterni ülikooli teadlaste uuring toob hingemaailma ja teaduse teineteisele veidi lähemale.

Põhjamaalase jaoks on praegu kõige heledam aeg. Nii mõnelegi meist tundub, et talviti pole siin valgust küllaldaselt. Aastaid polaarpiirkonnas elanuna tean, kuidas mõjub pikk pimedus – polaaröö, mil päike ei tõuse kuid üle horisondi ning päevavalgust jagub napilt paariks tunniks – inimesele, kes on harjunud jõulutaevas päikest nägema. Midagi olulist on puudu ja see ärritab. Seda enam oskad hinnata vastupidist olukorda, mil ööpäike sirab aknast sisse.

Kevadine hommik on nii kirgas, et teeb silmadele haiget. Päikesekiirte erksus äratab ellu looduse. Taimed tärkavad, mahlad pääsevad voolama, nad puhkevad õide. Kõik elav kogub hoogsalt jõudu, kasvab ja areneb lopsakaks. Eks see ole imeline!? Seda vaadates meenub mulle Piibli algus, mis räägib, kuidas Jumal lõi taeva ja maa ning kuidas Jumala Vaim hõljus vete kohal. Mis olid Looja esimesed sõnad? „„Saagu valgus!“ Ja valgus sai. Ja Jumal nägi, et valgus oli hea” (1Ms 1:1–4).

05/2016
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus

Algus veebruari Teekäijas

Euroopas panevad pomme nn omad
Terrorirünnakud ja sotsiaalsed rahutused Euroopa suurlinnades on heitnud uut valgust migratsiooni varjuküljele: üllatuslikult on vägivallaga seotud isikud, enamasti usuäärmuslased, kuulunud just nn omade hulka. Paljudes Euroopa riikides on arvukad immigrantide kogukonnad, kes on seal elanud juba mitu põlvkonda. Teistest kultuuriruumidest tulnud sisserännanute puhul on siiani vaikimisi eeldatud, et nad on omaks võtnud lääne liberaaldemokraatlikud väärtused, ennekõike lääneliku vabaduse ja solidaarsuse. Loodetavasti on kooliharidus ja töö neid sedavõrd lääne ühiskonnaga lõiminud, et neist on saanud samasugused ilmalikud, sallivad ning oma õigusi ja vabadusi väärtustavad individualistid nagu keskmised sakslased või prantslased. Ent siis saabub šokeeriv tõehetk: pommipanijaks oli noormees meie endi tänavalt. Nägus särasilmne araabia poiss, kellest mingil põhjusel oli saanud oma sünnimaad vihkav islamist.

Aga pange tähele: samaarane ei viinud seda meest oma koju!

05/2016
Karin Raja, Oleviste kogudus

Mind ajendas oma mõtteid avaldama üks lugejagakiri (isikute nimed muudetud): „Anule on (mõned) „vabastusvõitlejad” öelnud, et tema lapselapse Maarika sees on leegion kurje vaime. Anu on viinud oma õnnetut last kogudustesse ja osadusgruppidesse, kus teda pikali väänatakse, otsas istutakse, käsi ja pead jõuga kinni hoitakse ning kästakse endale silma vaadata. Ma olen siiani sellest šokeeritud. Kõige kurvem lugu on see, et just nii toimiti korduvalt... Neil ei ole mingit tunnetust ja nad on Maarika raske haigusega kaasnevad sümptomid pannud deemonite arvele. Kasutavad lapse kallal füüsilist vägivalda ja ajavad ta sel viisil lõpuks päris hulluks.”

Piibel tunnistab, et igal inimesel on hindamatu väärtus Jumala ees.

Deemonite mõjust

Kristlased tunnistavad üldiselt kurjade vaimude mõjutusi. Probleeme tekitab aga küsimus, kas ka uuestisündinud kristlases võib olla kurje vaime? Üldiselt vastatakse eitavalt: „Kristlasel ei saa olla kahte isandat.”

04/2016
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus

Algus veebruari Teekäijas
5. sajandil tekkis Rooma impeeriumi lääneosas kõikjal sissetungivate germaanlaste asundusi, mida tuleks nimetada pigem valitsusteks (regnum) kui riikideks. Kõik need moodustised kestsid üsna lühikest aega ja kadusid kas sõdades või siis sulandusid. Toona tekkinud riikidest oli õhtumaa ajaloo jaoks püsivam tähendus vaid läänegootide riigil. Läänegoodid siirdusid pärast oma juhi, Rooma vallutaja Alarichi, surma üsna inimtühjaks jäänud Lõuna-Galliasse ja rajasid seal roomlaste liitlastena oma riigi pealinnaga Toulouse’is. Neil õnnestus laiendada oma territooriumi Hispaania suunas, kuhu nad ka pärast frankide käest lüüasaamist (507) elama asusid. Nende riik Hispaanias leidis oma lõpu 711. aastal islamiusuliste araablaste pealetungiga. Alemannid hõivasid Elsassi ja Šveitsi keskosa. Burgundid sõlmisid Roomaga liidu. Seni Lääne-Rooma föderaatideks olnud burgundid vallutasid aastal 457 Rhōne’i jõgikonna ja rajasid Burgundia kuningriigi keskusega Lyonis.

15. juunil 451 said oma võimsuse tipul olevad hunnid kuningas Attila juhtimisel Gallias Châlons-sur-Marne lähistel peetud Katalaunia lahingus roomlaste, läänegootide, frankide, burgundide ja teiste hõimude ühisväelt lüüa. Hunnide võitmatuse müüt purunes. Oht roomlusele ja katoliiklusele näis olevat möödas. Hunnid tungisid küll veel 452. aastal Itaaliasse ja hävitasid Aquileia, kuid keiserlikul delegatsioonil paavst Leo Suure juhtimisel õnnestus Attila suure lunaraha eest taanduma meelitada (aga võib-olla oli taandumise põhjuseks ka see, et Attila oli sõdimisest väsinud). Pärast Attila ootamatut surma (453) tõmbusid hunnid kiiresti tagasi Doonau jõe ümbrusse, sulandudes järk-järgult kujunevate Ida-Euroopa rahvaste (algbulgaarid, tšuvassid, kasaarid jt) hulka.

03/2016
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus

Algus veebruari Teekäijas
Eelmises osas oli juba põgusalt juttu vabatahtlikust ja sunniviisilisest rändest ning põhjustest, mis peletavad migrante kodunt võõrsile: vabatahtlikke rändlejaid ajendab peamiselt soov parandada oma majanduslikku või hariduslikku positsiooni, sunniviisilisi põgenikke aga sõda, diskrimineerimine, loodusõnnetused jms. Siiski ajendab ajalooline kogemus küsima, kui vabatahtlik või kui sunniviisiline on üks või teine ränne tegelikult?

Ühele põgenemisele võis järgneda peagi uus või ka kaasneda kultuuri- ja religioonivahetus ning ühiskondade ja identiteetide muutumine.

Mõnest Põhja-Aafrika riigist pärit töömigrant võib vabatahtlikult teele asuda sellepärast, et tema kodumaal on poliitiline korruptsioon ja ideoloogiline surve viinud majandusliku ning sotsiaalse kollapsini, millest enam väljapääsu ei nähta. Sunniviisiliselt sõja jalust põgenev Iraagi või Süüria pagulane võib aga soovida oma pere majandusliku olukorra märgatavat paranemist ning oma lastele head euroopalikku haridust, mistõttu ei vali ta teadlikult sisepõgeniku teed, vaid püüab iga hinna eest välja jõuda kõrgema elustandardiga Lääne-Euroopasse ning seal pikemalt kanda kinnitada.