10/2011 Kaarel B. Väljamäe, Tallinna Allika Baptistikogudus, KUSi 1. kursus

Minult telliti muljekirjeldus KUSi avanädalast. Niisiis – mis ma seal tegin, mida nägin ja kuidas tundub? Vastan lühidalt, eestlaslikult ja positiivselt – pole viga.

„Kuidas siis tundub?" oligi muuseas põhiküsimus, mida nädala jooksul mitmel korral esitati. Täiesti tavaline küsimus ju iseenesest, aga ilme oli küsijal seejuures enamasti kuidagi kõhklev ja ärev. Nii mulle tundus. Justkui küsimus kõlaks tõlkes: „Kas lased juba jalga?" Mina ei saa ärevusest aru ja ütlengi tagasihoidlikult, et pole viga. Ega ma teagi, kas küsijad niimoodi kõhklesid. Ma lihtsalt kirjutan, kuidas paistis.

Kas lasta jalga, sest on raske? Jalga tuleb lasta koolist, kus sa ei tunne end rumalana. KUSis tunned end parajal määral ebamugavalt. Saime kohe selgeks, et kreeka keelt omandatakse „kuidagi emapiimaga ja kõrvade kaudu" (tsiteerin õppejõudu), nii et rong on üsna ammu ja väga põhjalikult lahkunud. Vähemalt selles osas, mis kreeka keelde puutub. Aga muidu pole viga. Saame edasi, Jumala abiga.

Pidulik aktus oli meeldivalt hillitsetud, lihtne ja julgustav. Muusika „tuli taevast" (nõnda kõlab esinenud vanamuusika ansambli nimi) ja sõnum Kohilast (tervitan, käe tõstmisega). Pastor Viljar Liht rääkis kõheda, kuid kosutava loo Hesekieli kutsumisest, kui talle öeldi: „Söö ära see rullraamat..." Prohvet sõi ja see oli talle magus nagu mesi. Selle pildiga on meid tänavu õppima läkitatud.

Rebaseid, keda tänavu tervelt kümme kutsikat, selles koolis ei ristita, vaid vaktsineeritakse. Ma ei püüagi seda südamlikku tseremooniat täies mahus edasi anda, kuid väikese vihjena võib mainida, et kulminatsiooniks sain piraka Piibliga maksahaagi ja pisikese muhu pähe. Ema, ära muretse, mulle ei tehtud haiget. See muhk tundus lihtsalt kohane liialdus. Tegelikult hakkas mulle see Piibliga pähe virutamise kujund täitsa meeldima. See võiks olla kujund usuliikumisest, kus vaadatakse ausalt enesesse ja ollakse vahel valmis enda üle elutervelt naerma. Sest tegelikult me niimoodi kedagi ei löö. Või kuidas?

Olen kohanud eelarvamust või pelgu KUSi suhtes, justkui sealne töö oleks miski kuiv vaimu närimine. Ei vasta sugugi tõele. Nii loengud kui üldine atmosfäär on üsna elav ja eluline; otsiva vaimuga. Heaks näiteks olid külalisõppejõu dr Keith Jonesi loengud, kus ta kirjeldas erinevaid kogudusliku elu külgi, tuues välja põnevaid seoseid kiriku ajaloost. Tema käsitlust erinevate vaimulaadide kujunemisest oli huvitav jälgida, samas tõstis ta üles konkreetseid küsimusi meie olukorra kohta. Rõõm oli näha, kuidas ta torkis ja provotseeris parasjagu neid väljakujunenud arusaamu, millel rohkem pistmist meie päritolu ja harjumustega, kui Jeesuse õpetusega. Ühe dr Jonesi väga konkreetse nõuande abielumeestele, mis meie kontekstis väga oluline, tooks eraldi välja ja kirjutaks sellele alla: „Minge koju, leppige prouaga kindel aeg kokku, mille veedate ainult kahekesi. Ja pidage sellest kinni." Me võtame liiga vähe aega selleks, et ehitada üles kõige olulisemaid suhteid. Tuleb teha esimese armastuse tegusid. Seda vajab iga abielu ja iga sõprus. Seda vajavad tegelikult kõik kogudused.

Kuidas mulle veel tundub? Mulle tundub, et KUS otsib oma nägu. Mingi muutus või selle ootus on õhus. See võib olla minu rutakalt subjektiivne hinnang, ehk oli see lihtsalt koolidele tüüpiline sügisärevus, mis sellise mulje jättis. Kuid mine tea ... Ja kui konkreetseks minna ja vennalikult torkida, siis võiks kasvõi kooli hümnist alata. Laulud on muidugi maitseasi ja KUSi „hümn" on tegelikult üks muhe ja vaimukas pala, aga Kristusest pole selles paraku ridagi. Võiks ju olla... Nii mulle tundub.

7-8/2010 Mirjam Link, KUS õppeprorektor

Seminaris toimus ametivahetus: Mirjam Link andis õppeprorektori ameti üle Eve Saumetsale ja esitas mantlipärijale küsimusi.

Mirjam: Kuidas kulges sinu tee seminari?

Eve: Minu kokkupuuted seminariga on päris pikaajalised – elan siin majas juba 15 aastat, aga uus amet tuli mõnevõrra ootamatult.

Mirjam: Milline sinu seos hariduseluga?

Lõpetasin Tartu Õpetajate Seminari, seejärel olin kolm aastat muusikaõpetaja. Siis viis tee mind TÜ filosoofiateaduskonna dekanaati. Seejärel läksime abikaasaga Saksamaale Hamburgi Teoloogilisse Seminari, mina kuulasin teoloogilisi aineid ja õppisin rahvaülikoolis saksa keelt. Tagasi tulles oli meil väike keelefirma, mille valdkonnaks oli saksa, inglise, prantsuse keel ja tol ajal üsna uut liiki koolitus – personalijuhtimine. Pärast seda töötasin ülikooli usuteaduskonnas õppesekretärina. Siis jäin lastega koju ja tegin saksa keele tõlketöid.

Seminariga olen kursis olnud küll ja näinud tudengielu seestpoolt, samuti õpetab mu abikaasa juba aastaid siin kiriku ajalugu. Hariduselt olen saksa filoloog ja praegu õpin magistrantuuris.

Mirjam: Milline inimene sa oled ja mida hindad teistes?

Olen otsekohene, vahest skeptiline, aga siiski heatahtlik. Hindan inimestes ausust, otsekohesust. Õiglast kriitikat ei ole ma kunagi kartnud.

Mirjam: Palun räägi Ajast.

Mu abikaasa on erinevate tööde-tegemistega väga hõivatud, nii et laste kasvatamine on võtnud suure osa minu ajast. Perega koos meeldib meile mõõdukat sporti teha – käime ratastega sõitmas, rulluisutamas, ujumas. Kui ma üksi olen, siis loen hea meelega, eriti saksakeelset kirjandust, et ennast erialaselt vormis hoida – seda aega võiks rohkem olla. Üritan oma õpingutega lõpuni jõuda, seetõttu on koolitööd esikohal.

Minu abikaasa on Annelinna koguduse pastor. Mina olen juhtinud pühapäevakooli muusikalist poolt ja aidanud kaasa paljus muus.

Pereelus on praegu suured muutused: me kolime lähiajal. Me veel ei tea, mida Jumal meile uues kodus plaaninud on – tööl käimine on siis küll veidi keerulisem, aga elamine ehk rahulikum: poisid saavad siis oma aias joosta ja see on puhas rõõm.

Mirjam: Mida ootad tööst seminaris?

Ma ootan hetkel seda, et hakkaksin asjadest aru saama  Sisseelamine ja asjade ülevõtmine võtab aega, nii et üritan kannatlik olla. Ootan seda, et seminari tuleks vahvaid uusi noori – algusaegadel olid siin suured ja värvikad kursused, seminari lõpetajad on üle ilma laiali ja tegemas suurepärast tööd. Seminari haridus on olnud väärtuslik ja usun, et sellesse tasub panustada. Samuti loodan, et ma ise arenen koos üliõpilaste ja õppejõududega – nii isiksuslikus kui teoloogilises plaanis. Loodan, et oskan oma elukogemustega kõigi tudengite õpikogemusele midagi juurde anda. Tahaksin, et siin oleks mõistev õhkkond ja toetav vaimulik atmosfäär.

6/2010

 Seminari missiooniks on valmistada ette vaimulikke juhte ja koguduste töötegijaid.

 Suurepärane võimalus omandada teadmisi ja praktilisi tööoskusi:

• Piibli tundmises

• evangeelses kuulutus- ja misjonitöös

• kirikutevahelistes suhetes

• psühholoogia ja nõustamise alustes

Seminaris on:

• soodne keskkond vaimulikuks kasvuks

• õppijakeskne lähenemine õppetööle

• teadmiste ja oskuste seostamine praktikaga

• õpe kogenud õppejõudude juhendamisel

• rikastavad inimsuhted

ÕPPETÖÖ: Seminar annab rakendusliku kõrghariduse. Osakoormusega sessioonõpe (4 aastat, 189EAP), auditoorne õppetöö septembrist juunini iga kuu 3. nädalal, kolmapäevast laupäevani.
Võimalik õppida ka ainult kõrvaleriala (õppekava tüvimoodul 2 aastat kord kuus reede-laupäev, 45EAP).

DOKUMENTIDE esitamise tähtaeg on 09. august 2010. a.
Uute tudengite vastuvõtt toimub 14. augustil 2010. a. kell 11.00.

 ÕPPEMAKS: Eesti EKB Koguduste Liidu liikmele 10500 EEK (671 EUR) õppeaastas; EKN liikmeskiriku liikmele 12500 EEK (799 EUR); õppemaksu soodustusi vaata www.kus.tartu.ee

 KONTAKT JA INFO:
Kõrgem Usuteaduslik Seminar
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
www.kus.tartu.ee

 KUS ON KASVAMISE KOHT!

.

6/2008 Agnes Böning, KUS üliõpilabe

Örebro Misjonikool Rootsis on juba aastaid teinud koostööd Tartu Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Teoloogilise Seminariga Novi Sad´is Serbias. Viimased 4 aastat on see tähendanud ka õpilaste vastuvõttu Örebro inglisekeelsetele ainetele. Meilt on seal varem õppinud Marilys Mirjam Kurg ja Vilver Oras. Nüüd avanes see tore võimalus ka minul.

Koolielu

Kümne nädalaga läbisime intensiivprogrammi kahes aines: Skandinaavia nelipühiliikumine, õpetajaks Ulrik Josefson ning Meeste ja naiste roll kirikus ja ühiskonnas, õpetajaks Niklas Holmefur. Kuna tegemist oli valikainetega, oli loenguid suhteliselt vähe, aga palju tuli iseseisvalt lugeda ja esseesid kirjutada. Esimeses tuli läbi lugeda 2 viiesajaleheküljelist raamatut, kirjutada ühe kohta neist väike tutvustus ning esitleda seda teistele. Teise raamatu kohta tuli sooritada eksam. Lisaks oli meie ülesandeks läbi viia nn field study ehk kohaliku koguduse uurimus, milleks külastasin koos Serbia tudengitega kolmel korral nelipühikiriku teenistusi ja intervjueerisime pastorit. Arvestustöös tuli võrrelda seal nähtut-kogetut õpitu ja loetuga.

Rootsi nelipühiliikumine sai alguse Asuza tänava ärkamisest (1906, Los Angeles), mida juhtis mustanahaline William Seymour. See algselt oikumeeniline äratusliikumine paisus väga suureks ja saavutas laialdase tähelepanu. Kogu Euroopast tuli sinna külastajaid, kes said Püha Vaimu poolt puudutatud ja viisid ärkamisetule tagasi oma maale. Lisaks teenistustel avaldunud omapärastele Vaimu ilmingutele (keeltes rääkimine ja laulmine, Vaimus pikalikukkumine, tantsimine, käte plaksutamine, meeleparandusnutmine jms) oli erakordne ka see, et valged ja mustanahalised ülistasid ja teenisid Jumalat koos. Ameerika tollane rassistlik ühiskond tegi mustanahaliste elu väga raskeks. Neid mõrvati, peksti ja rünnati tänaval ning seadus keelas mustade ja valgete segunemise. Nii ka kogudustes. Enamus valgeid kristlasi uskus tõemeelselt „kõrgema ja alama rassi" olemasolusse kui Jumala loodud korrasse. Asuza ärkamises osalenud valged kristlased said suure põlguse osaliseks, kuna nad suhtusid mustanahalistesse kui samaväärsetesse vendadesse-õdedesse.

Põgusa ülevaate saime nelipühiliikumise erinevatest juurtest: mustade suulised pärimused (black oral root), evangelikaalsed (pühitsusliikumine), katoliiklikud, kriitilised ja oikumeenilised mõjutused. Loengutes käsitleti ka karismaatilist liikumist, selle algust maailma erinevates paikades. Tutvustati veel Rootsi nelipühiliikumise algust ja arengut, identiteeti ja kriisi ning tulevikuvõimalusi.

Aines „Naiste ja meeste roll ühiskonnas ja kirikus" saime ülevaate feministlikust liikumisest, selle algusest ja arengutest ning teoloogiast. Peaaegu igaks loenguks tuli meil kirjutada väike essee ja see teistele ette kanda. Uurisime ka koguduste praktikaid meeste ja naiste erinevast kohtlemisest ning analüüsisime, millised muudatused ja mõjud on tingitud ühiskonna survest ja millised teoloogilistest arusaamadest. Kõigil tuli kirjutada 10leheküljeline essee ja see teistele ette kanda. Mina kirjutasin traditsioonilise patriarhaalse peremudeli ja perevägivalla vahelistest seostest. Kirjakohtade ekslik tõlgendamine viib vahel selleni, et vägivallatseja leiab oma tegudele õigustust nii Piiblist kui kantslilt. Samuti uurisin, kas ja kuidas saavad sellises koguduses abi ning toetust ohvrid – naised ja lapsed. Teema oli minu jaoks juba eelnevalt tuttav, kuna mu õde Ilona Veike on kristlik nõustaja ja pereterapeut ning on selliste probleemide ja põhjustega oma töös palju kokku puutunud; ta kirjutas sellest isegi magistritöö.

Örebro Misjonikoolis hakkas mulle silma, et enamik õpetajaid on endised misjonärid, nende õpetamise oli väga eluline ja innustav. Kooli tugevuseks peetakse mitte ainult akadeemiliste teadmiste andmist, vaid tudengite vaimulikuks teenistuseks ettevalmistamist (noortejuhid, pastorid, misjonärid, usuõpetuseõpetajad jne). Kooli maine kogudustes on väga hea. Sissepääsemiseks peab olema eelnevalt vähemalt kaheaastane kogudusetöö kogemus (enamasti noortejuhina), millele lisanduvad testid Piibli tundmisest. Enamik tudengeid on pastorite ja misjonäride lapsed, kellel on kooliga perekondlik side – juba nende vanemad ja vanavanemad on siin õppinud.

Igal esmaspäeval, neljapäeval ja reedel olid hommikused palvekoosolekud ning teisipäeviti leivamurdmisega jumalateenistus, mida viisid läbi tudengid; õpetajad abistasid peamiselt eestpalves. Paistis, et ei õpetajad ega õpilased mõtle sellele, kas jutlus on ajaloolis-kriitilises lähenemises korrektne või mitte. Tähtis oli tunda elavat Jumalat ja tema armastust ning seda teistele edasi anda.

Igal neljapäeval oli koolis mingil teemal külalistega foorum, näiteks tervendamine, nelipühiliikumine, Ida-Euroopa kogudused, õppereisid Aafrikasse, FairTrade, säästlik eluviis jne. Osavõturohke oli ka foorum, kus koos kahe serbia tudengiga tutvustasime koguduste elu ja tegemisi oma riikides.

Kolmapäeviti tavaliselt tunde ei olnud ja üliõpilased said puhata või raamatukogus töötada.

Loenguid oli täisajaga tudengitel maksimaalselt 6 tundi (a' 45 min) nädalas, kuid anti palju grupitöid, eriti eksegeetilistes ainetes. Iga üliõpilane sai ühe Piibli kirjakoha, mis tuli tal (koos oma grupiga) läbi uurida ning tulemused kirjalikult esitada. Nii osales igaüks peaaegu iga päev rühmatöös kas siis juhi või lihtliikmena. Palju tuli lugeda ja esseesid kirjutada. Need pidid väljendama tudengi enda mõtteid ja arvamusi ning olema vähem akadeemilised. Nii julgustati meid suurte ja tähtsate teoloogide kõrval ka oma arvamust avaldama.

Igal teisipäeval pärast leivamurdmist olid üliõpilased jaotatud mentorgruppidesse.

Rootslased on suhteliselt kokkuhoidlikud ja raha ei pilla. Enamikul õpilastest ja ka õpetajatest oli kaasas lõunasöögikarbike kodus valmistatud toiduga (võib-olla see on ka üks põhjus, miks koolisöökla on peaaegu pankroti äärel).

Tudengikodu

Mina elasin esimesed 5 nädalat koos 5 tudengiga ühes majakeses ja viimased 5 nädalat koos 3 tudengiga 3-toalises korteris. Mõlemal pool oli minu jaoks üks tuba, kus sain omaette olla ja õppida. Tudengite elu iseloomustavad lihtsus ja säästlik mõtteviis. Paljudel pole keskkonnakaalutlustel ei televiisorit ega autot. Ise küpsetatakse leiba, toit tehakse mitmeks päevaks valmis ja pannakse sügavkülma. Eriti hakkas silma hoolas prügisorteerimine: komposti, paberi, papi, plastikpudelite ja tavaline prügikast. Terve suur kapp oli erinevaid prügikaste täis.

Peaaegu kõik üliõpilased kuuluvad kodugruppidesse. Minulgi oli võimalus igal nädalal osaleda rootsi tudengi Signe kodugrupis. Lugesime Rooma kirja ja palvetasime üksteise eest. Vahel kutsusid meid veel mitmed tudengid enda poole õhtusöögile. Lauaosadus andis hea võimaluse vabamas õhkkonnas omavahel tuttavaks saada.

Örebro on nagu Eesti Tartu – tänu suurele ülikoolile on seal palju tudengeid ja väga head jalgrattateed, mida kasutab enamik tudengeid. Minul oli esimesed viis nädalat võimalus jalgrattaga kooli sõita, kuid siis varastati ratas kahjuks ära.

Mulle läks väga südamesse misjonikooli tudengite armastus immigrantide vastu. Näiteks otsiti endale korter immigrantide linnaossa, et nende seas elada ja neid külla kutsuda. Kord nädalas õpetasid nad koguduse üüritud noortekeskuse ruumides immigrantide lastele rootsi keelt ja mänge ning aitasid neid koolitöös. Tänu üliõpilastele toimib integratsioon rohujuure tasandil päris hästi.

Koos Serbia tudengitega oli huvitav vaadata sel aastal nende kodumaal toimuvat Eurovisiooni. Nad olid küpsetanud-vaaritanud ja meile ilusa laua katnud ning olid suurepärased võõrustajad. Oli tore näha, kuidas nad ärevusega etendust jälgisid ja lõpuks kergendatult ohkasid, kui nende riik häbisse ei jäänud. Vaid Eurovisiooni lõpus näidatud rakette meenutav ilutulestik muutis serblanna Zeljka tõsiseks ja vaikseks, kuna see pilt sarnanes väga NATO pommitamisega, mida ta hirmunult oma koduaknast oli jälginud.

Koguduste elust Örebros

Peamiseks teenistuseks on pühapäevahommikused jumalateenistused (tavaliselt kell 11), õhtuseid teenistusi ei ole, selle asemel on mõnikord kohvikuõhtud. Kuigi kirikuhooned on suured ja ilusad, kasutatakse neid nädala sees koguduse tegevuseks suhteliselt vähe, seetõttu on paljud oma ruume rentinud kristlikule lasteaiale või päevakeskusele.

Teenistustelt jäi meelde suur igatsus ärkamise järele. Örebro on paik, kus 20. sajandi algul suur ärkamine alguse sai ja üheski teises Rootsi linnas ei ole nii palju kogudusi, kui on siin. Positiivsena mõjus ka kogudustevaheline koostöö. Nii oli mul võimalus osaleda igakuisel oikumeenilisel palvekoosolekul, kus palvetati kogu südamest linna ja eriti noorte eest ning ärkamise pärast Rootsimaal. Väikestes gruppides palvetati üksteise eest. Kõik see sisendas lootust, et Jumal ei lähe ka Skandinaaviast ega Euroopast mööda. Usun, et seal, kus on koos siirad ja igatsevad südamed, kingib Jumal uut ärkamist ja vaimulikku elu.

„Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!" (Rm 15:13).

.

6/2008 Heldur Kajaste, TCMi esindaja Balti riikides

Mitmed Eesti pastorid lõpetasid TCMi kooli

Austrias asuv õppeasutus Training Christians for Ministry (TCM) on Eesti jaoks koolitanud mitmeid vaimulikke töötegijaid. Eesti jaoks algasid TCMi õnnistused aastal 1989, kui mu vanemad koos minu kui kaasavõetud tõlgihakatisega seda Viinist 25 km kaugusel asuvat instituuti esimest korda külastasid.

Sealt oleme saanud rohkelt head: õpetuse läbi, mida seal jagatakse, osaduse kaudu, milles pole võõristust, ning alandliku teenimise kaudu, kui Ameerika kristlased tulevad tuhandete kilomeetrite tagant Ida-Euroopa usklikke ehk siis seeläbi Kristust ennast teenima. Siit on sõidetud Austriasse rongide, vahepeal koguni bussi ning viimastel aastatel väiksemate sõiduvahenditega (jõuab kiiremini).

Õpingud kandsid esimesi küpseid vilju aastal 1995, kui meie liidu praegune juht Meego Remmel omandas teoloogiamagistri (M.Div.) kraadi. Nüüdseks on ta ka ise arvatud TCM õpetajate sekka. Magistriteks on seal saanud veel Argo Buinevitš (2004) ja Leho Paldre (2006). Täiendõppe kursuse on läbinud Peeter Valk, Aamo Remmel, Allar Saard, Neeme Tingas, Joel Raasik jt.

Viis eestlast said diplomi

Tänavu oli 33 lõpetaja seas viis eestlast. Lõpuaktus toimus nelipühi- ja emadepäeval, Heiligenkreuzi kloostri Keisrisaalis, kus mälestati koos Kristuse surma, kuulati pastor Derek Duncani jutlust, anti kätte diplomid ning paluti õnnistust lõpetajatele. Viimaste seast sai ka iga maa esindaja oma tänu väljendada. Eestlaste rühmast langes valik Kuressaare Siioni koguduse pastor Margus Mäemetsale. Magistrikursuse lõpetas Narva pastor Pavel Vezikov, täiendkoolituse Otepää pastor Margo Meri koos abikaasa Leaga. Nõmme Baptistikoguduse diakonissil ja pühapäevakooli direktrissil Ülle Kalvikul ei õnnestunud lõpuaktusele sõita, kuid seda kompenseerib teadmine, et õde jätkab õpinguid TCMi magistriõppes.

Meil jääb paluda lõikuse Issandat, et seekordsed lõpetajad oleksid omakorda õnnistuseks. Usun, et kõik viis ei ole õppinud mitte ainult Pühakirja paremini tundma ja lugema, vaid et nad on nüüd ka ise paremini loetavad. Sest maailm meie ümber loeb meid päev-päevalt.

Õppetöö 51aastases TCMis jätkub. Hetkel on Eestist seitse õde-venda magistri- ja üks täiendõppes, Lätist kuus magistri- ja neli täiendõppes. Lisaks veel paar-kolm, kes valmistuvad õppima. Nende seas on pastoreid, kaplaneid, pühapäevakooliõpetajaid, Alfa-kursuse koordinaatoreid nii meie liidust kui metodistide seast. Ühtekokku õpib TCMis 764 tudengit, neist 457 omandavad magistri-, 111 teoloogiamagistri kraadi ning ülejäänud on täiendõppes. Alates 1995. a on lõpetanuid ühtekokku 321.

Nii Euroopas kui Ameerikas akrediteeritud instituut väärtustab kõrgelt kristlikku küpsust, teenivat juhtimist ja elukestvat õpet. TCM kohta saab lähemat infot interneti vahendusel (www.tcmi.org).

Parem on olla õnnistuseks

Kool on lõpetatud, õnnistused käes – mis saab edasi? Või kui küsida selliselt: kumb on parem – kas olla õnnistatud või olla õnnistuseks? Vahel võib kuulda mõnelt inimeselt: „Ma olen nii-nii õnnistatud!" Kuid kui tihti oled sa kuulnud tänu selle eest, et keegi on ise saanud olla õnnistuseks?

Mina usun, et palju parem on olla õnnistuseks. Kui sa iganes oled kellelegi õnnistuseks, saad ka ise õnnistatud. Vastupidine ei pruugi alati toimida. Kui me oma õnnistusi ei jaga, ei „lekita" neid välja, ei jää nad ka kauaks meie juurde pidama.

Seepärast – olge õnnistuseks! Palvetate ka TCMi organisatsiooni, toetajate ja nii endiste, praeguste kui ka tulevaste õpilaste eest. Ning mitte ainult – eestpalveid vajavad ka meie oma seminar, selle õpetajad ja õpilased. Võib-olla ei saa meist paljud mõnes vaimulikus koolis õppida, kuid palvetades saame me kõik oma vaimulikke muskleid kasvatada.

Kuressaare pastor Margus Mäemets:

„Siin on õppijaid vastu võetud ja nende eest hoolitsetud kui ema, kes hellitab oma lapsi (1Ts 2:7), seda nii vaimulikult kui füüsiliselt. Mina sain siit täiendava tõuke end veel rohkem vaimulikult harida ja jõudsin vahepeal alustada ja lõpetada ka Tartu seminari. TCMi eripära on tugev praktiline külg: ühe või paari nädala pikkune, alati väga ülevaatlik intensiivõpe konkreetses ainevaldkonnas. Mulle meeldis, et üldainete puhul ei laskutud detailidesse, vaid anti nii-öelda pilt asjast ette. Mitmeid konspekte olen mälu värskendamiseks päris tihti uuesti avanud. Neid teadmisi on võimalik väga otseselt koguduse töös kasutada. Nagu igas koolis, oli ka siin huvitavamaid ja pisut ebahuvitavamaid aineid ja professoreid. Oma kõige viletsama hinde sain aga ühelt huvitavamalt õppejõult abielu ja perekonna teemade aines. Väga köitvad olid ka juhtimisalased loengud. Mul on kahju, et see kõik nüüd läbi on. Hindan koolist saadud kogemusi väga kõrgelt ja soovitan ühe võimalusena noorematele töötegijatele, kellele KUS mingil põhjusel ei sobi."

Narva baptistikoguduse pastor Pavel Vezikov:

„Esiteks, instituut aitas mul oma teadmisi tõhusalt formeerida. Võib küll palju lugeda, kuid see õpe aitas kõik süsteemi seada. Teiseks, mõistsin, et mul tuleb Piiblit teisiti vaadelda. Varem ma võtsin teksti ja töötasin sellega. Professor Paul Kissling aitas mind Pühakirja – Vana ja Uut Testamenti – tervikuna vaadata; varem olid need mulle kaks erinevat raamatut. Kolmandaks, siin õpetati väga tõsist suhtumist jumalariigi teenimisse. Võiksin öelda, et siin õppisin ma ka jutlustama: dr Bill Strotheri jutlustamiskursus oli väga kasulik. Ka meeldis mulle väga John Sarno kursus Jumala kummardamisest, ülistusest, jumalateenistuse ülesehitusest jms. Vene regiooni kogunemisel ütlesin oma vendadele, et meil tuleb paljutki muuta. Me elame ajal, kus vanamoodi enam ei saa ega tohi. Inimesed ei tule enam kirikusse. Midagi me teeme valesti, kui oleme teinud jumalateenistusest elutu liturgia. Pole küll vaja muuta Sõna kuulutust, vaid vormi ja lisada enam osadust.

Mulle meeldib väga TCMi Pühakirja käsitlus ja õpetajate sügavad teadmised. Osalesin ju 10 aasta vältel paljudel kursustel ja mitmetes paikades; ka Venemaal Vladimiris, viis korda Valgevenes Minskis ning Ukrainas. Kuigi mulle meeldis kõige enam Vana Testamendi tõeline asjatundja, professor Paul Kissling, sain ma tema aines oma ainsa C (vana kombe kohaselt „kolme"). Aga Bill Strotherit sõitsin ma kuulama koguni Ukrainasse. Sageli alustasid õpetajad oma tunde mingi vaimuliku mõtisklusega, mis minul kodus jutlusteks arenesid. Kõik see näitas ilmekalt, et need mehed elasid selles, mida nad õpetasid."

Otepää „Palveränduri" pastor Margo Meri ja abikaasa Lea:

Mis oli meeldejäävaim kursus?

Margo: Ilmselt esimene kursus Austrias 1998. a „Pastoraalne nõustamine", mida viisid läbi TCMi president Tony Twist ja ta abikaasa Suzanne. See oli innustav ja palju andev kursus. Õppejõud ei pakkunud üksnes tarkust, vaid kogu nende isiksus vääris eeskuju.

Mida andis õppimine TCM-is?

Lea: Iga kursus võimaldas jätta 1-2 nädalaks kõrvale argielu toimetused ja olla n-ö Piibli kaante vahel. Kuulatud teemad ja arutelud andsid uusi ideid, kuidas üht või teist olukorda lahendada, mõista inimeste erinevusi ja juhtida erinevaid gruppe. Saime kaasa väga palju head materjali, mida oma koguduses kasutada: jüngerluse põhimõtted, erinevad juhtimismeetodid, millist ülistust ootab meilt Jumal jt.

Millest on olnud enim kasu?

Margo: Praktilistest ainetest nagu vaimulik juhtimine, hingehoid, ülistus.

Lea: Mida aasta edasi, seda suuremaks läksid nõudmised. Mind üllatas nende nõue, valmistada seminare ette palves. Selleks tuli teha palveajast ja -teemadest täpne aruanne, mida arvestati eksamihinde panemisel. Mulle tuli selline ettevalmistamine suureks õnnistuseks.

Mis on TCMi töös aidanud sul kujuneda enam Kristuse-sarnaseks?

Margo: Sealne teenimistöö ja -meelsus. Kui ma nägin, kui palju nad jagavad õpilastele armastust, siis tihti tundus, et mind tõsteti otsekui taevasse. Koolist tagasi jõudes tunnen, et olen vahel ikka päris isekas. Kuid Kristus loobus taevasest aust, et inimesi teenida. Nüüd tahan teistest rohkem hoolida.

Lea: Mulle jättis sügava mulje kogu meeskonna ühistöö, ettevalmistus, plaanipärasus, teenimisvalmidus, alandlikkus ja isiklik palveosadus, mis neist kiirgas.

Mis on ühist, mis erinevat TCMi ja KUSi vahel?

Margo: Kui ma TCMis alustasin, ei olnud KUSis võimalik töö kõrvalt õppida, nüüdne õppekorraldus juba võimaldab seda.

Ühist on kindlasti selles, et mõlemad koolid panevad suurt rõhku praktilisele poolele. Ütleksin ka, et enamikku TCM kursustest saatis eriline vaimulik atmosfäär, taevane võidmine, millest ma vahel puudust tunnen. Ja seda palvearuannet: mitu tundi sa antud kursuse, õppejõudude, kooli, õpilaste ja toetajate pärast palunud oled – soovitan KUSil ka proovida. Usun, et siis täitub kool õpilastest, kellest praegu puudust tuntakse.

Mida oleksid ise öelnud TCMi lõpuaktusel?

Margo: Olen kogenud, et TCM eesmärk on olla kristlik treeningkeskus. Igal aastal sealt tagasi jõudes tundsin, et mu „vaimulikud musklid" on tugevamaks saanud.

Lea: See, mida nad õpetavad, seda elavad nad ka välja ja see tõepoolest mõjutab.

.