Ametivahetus seminaris

7-8/2010 Mirjam Link, KUS õppeprorektor

Seminaris toimus ametivahetus: Mirjam Link andis õppeprorektori ameti üle Eve Saumetsale ja esitas mantlipärijale küsimusi.

Mirjam: Kuidas kulges sinu tee seminari?

Eve: Minu kokkupuuted seminariga on päris pikaajalised – elan siin majas juba 15 aastat, aga uus amet tuli mõnevõrra ootamatult.

Mirjam: Milline sinu seos hariduseluga?

Lõpetasin Tartu Õpetajate Seminari, seejärel olin kolm aastat muusikaõpetaja. Siis viis tee mind TÜ filosoofiateaduskonna dekanaati. Seejärel läksime abikaasaga Saksamaale Hamburgi Teoloogilisse Seminari, mina kuulasin teoloogilisi aineid ja õppisin rahvaülikoolis saksa keelt. Tagasi tulles oli meil väike keelefirma, mille valdkonnaks oli saksa, inglise, prantsuse keel ja tol ajal üsna uut liiki koolitus – personalijuhtimine. Pärast seda töötasin ülikooli usuteaduskonnas õppesekretärina. Siis jäin lastega koju ja tegin saksa keele tõlketöid.

Seminariga olen kursis olnud küll ja näinud tudengielu seestpoolt, samuti õpetab mu abikaasa juba aastaid siin kiriku ajalugu. Hariduselt olen saksa filoloog ja praegu õpin magistrantuuris.

Mirjam: Milline inimene sa oled ja mida hindad teistes?

Olen otsekohene, vahest skeptiline, aga siiski heatahtlik. Hindan inimestes ausust, otsekohesust. Õiglast kriitikat ei ole ma kunagi kartnud.

Mirjam: Palun räägi Ajast.

Mu abikaasa on erinevate tööde-tegemistega väga hõivatud, nii et laste kasvatamine on võtnud suure osa minu ajast. Perega koos meeldib meile mõõdukat sporti teha – käime ratastega sõitmas, rulluisutamas, ujumas. Kui ma üksi olen, siis loen hea meelega, eriti saksakeelset kirjandust, et ennast erialaselt vormis hoida – seda aega võiks rohkem olla. Üritan oma õpingutega lõpuni jõuda, seetõttu on koolitööd esikohal.

Minu abikaasa on Annelinna koguduse pastor. Mina olen juhtinud pühapäevakooli muusikalist poolt ja aidanud kaasa paljus muus.

Pereelus on praegu suured muutused: me kolime lähiajal. Me veel ei tea, mida Jumal meile uues kodus plaaninud on – tööl käimine on siis küll veidi keerulisem, aga elamine ehk rahulikum: poisid saavad siis oma aias joosta ja see on puhas rõõm.

Mirjam: Mida ootad tööst seminaris?

Ma ootan hetkel seda, et hakkaksin asjadest aru saama  Sisseelamine ja asjade ülevõtmine võtab aega, nii et üritan kannatlik olla. Ootan seda, et seminari tuleks vahvaid uusi noori – algusaegadel olid siin suured ja värvikad kursused, seminari lõpetajad on üle ilma laiali ja tegemas suurepärast tööd. Seminari haridus on olnud väärtuslik ja usun, et sellesse tasub panustada. Samuti loodan, et ma ise arenen koos üliõpilaste ja õppejõududega – nii isiksuslikus kui teoloogilises plaanis. Loodan, et oskan oma elukogemustega kõigi tudengite õpikogemusele midagi juurde anda. Tahaksin, et siin oleks mõistev õhkkond ja toetav vaimulik atmosfäär.

Tule Seminari õppima!

6/2010

 Seminari missiooniks on valmistada ette vaimulikke juhte ja koguduste töötegijaid.

 Suurepärane võimalus omandada teadmisi ja praktilisi tööoskusi:

  • Piibli tundmises

  • evangeelses kuulutus- ja misjonitöös

  • kirikutevahelistes suhetes

  • psühholoogia ja nõustamise alustes

Seminaris on:

  • soodne keskkond vaimulikuks kasvuks

  • õppijakeskne lähenemine õppetööle

  • teadmiste ja oskuste seostamine praktikaga

  • õpe kogenud õppejõudude juhendamisel

  • rikastavad inimsuhted

 

ÕPPETÖÖ: Seminar annab rakendusliku kõrghariduse. Osakoormusega sessioonõpe (4 aastat, 189EAP), auditoorne õppetöö septembrist juunini iga kuu 3. nädalal, kolmapäevast laupäevani.
Võimalik õppida ka ainult kõrvaleriala (õppekava tüvimoodul 2 aastat kord kuus reede-laupäev, 45EAP).

 

DOKUMENTIDE esitamise tähtaeg on 09. august 2010. a.
Uute tudengite vastuvõtt toimub 14. augustil 2010. a. kell 11.00.

 ÕPPEMAKS: Eesti EKB Koguduste Liidu liikmele 10500 EEK (671 EUR) õppeaastas; EKN liikmeskiriku liikmele 12500 EEK (799 EUR); õppemaksu soodustusi vaata www.kus.tartu.ee

 KONTAKT JA INFO:
Kõrgem Usuteaduslik Seminar
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
www.kus.tartu.ee

 KUS ON KASVAMISE KOHT!

.

Rootsimaa usk ja lootus

6/2008 Agnes Böning, KUS üliõpilabe

Örebro Misjonikool Rootsis on juba aastaid teinud koostööd Tartu Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Teoloogilise Seminariga Novi Sad´is Serbias. Viimased 4 aastat on see tähendanud ka õpilaste vastuvõttu Örebro inglisekeelsetele ainetele. Meilt on seal varem õppinud Marilys Mirjam Kurg ja Vilver Oras. Nüüd avanes see tore võimalus ka minul.

Koolielu

Kümne nädalaga läbisime intensiivprogrammi kahes aines: Skandinaavia nelipühiliikumine, õpetajaks Ulrik Josefson ning Meeste ja naiste roll kirikus ja ühiskonnas, õpetajaks Niklas Holmefur. Kuna tegemist oli valikainetega, oli loenguid suhteliselt vähe, aga palju tuli iseseisvalt lugeda ja esseesid kirjutada. Esimeses tuli läbi lugeda 2 viiesajaleheküljelist raamatut, kirjutada ühe kohta neist väike tutvustus ning esitleda seda teistele. Teise raamatu kohta tuli sooritada eksam. Lisaks oli meie ülesandeks läbi viia nn field study ehk kohaliku koguduse uurimus, milleks külastasin koos Serbia tudengitega kolmel korral nelipühikiriku teenistusi ja intervjueerisime pastorit. Arvestustöös tuli võrrelda seal nähtut-kogetut õpitu ja loetuga.

Rootsi nelipühiliikumine sai alguse Asuza tänava ärkamisest (1906, Los Angeles), mida juhtis mustanahaline William Seymour. See algselt oikumeeniline äratusliikumine paisus väga suureks ja saavutas laialdase tähelepanu. Kogu Euroopast tuli sinna külastajaid, kes said Püha Vaimu poolt puudutatud ja viisid ärkamisetule tagasi oma maale. Lisaks teenistustel avaldunud omapärastele Vaimu ilmingutele (keeltes rääkimine ja laulmine, Vaimus pikalikukkumine, tantsimine, käte plaksutamine, meeleparandusnutmine jms) oli erakordne ka see, et valged ja mustanahalised ülistasid ja teenisid Jumalat koos. Ameerika tollane rassistlik ühiskond tegi mustanahaliste elu väga raskeks. Neid mõrvati, peksti ja rünnati tänaval ning seadus keelas mustade ja valgete segunemise. Nii ka kogudustes. Enamus valgeid kristlasi uskus tõemeelselt „kõrgema ja alama rassi" olemasolusse kui Jumala loodud korrasse. Asuza ärkamises osalenud valged kristlased said suure põlguse osaliseks, kuna nad suhtusid mustanahalistesse kui samaväärsetesse vendadesse-õdedesse.

Põgusa ülevaate saime nelipühiliikumise erinevatest juurtest: mustade suulised pärimused (black oral root), evangelikaalsed (pühitsusliikumine), katoliiklikud, kriitilised ja oikumeenilised mõjutused. Loengutes käsitleti ka karismaatilist liikumist, selle algust maailma erinevates paikades. Tutvustati veel Rootsi nelipühiliikumise algust ja arengut, identiteeti ja kriisi ning tulevikuvõimalusi.

Aines „Naiste ja meeste roll ühiskonnas ja kirikus" saime ülevaate feministlikust liikumisest, selle algusest ja arengutest ning teoloogiast. Peaaegu igaks loenguks tuli meil kirjutada väike essee ja see teistele ette kanda. Uurisime ka koguduste praktikaid meeste ja naiste erinevast kohtlemisest ning analüüsisime, millised muudatused ja mõjud on tingitud ühiskonna survest ja millised teoloogilistest arusaamadest. Kõigil tuli kirjutada 10leheküljeline essee ja see teistele ette kanda. Mina kirjutasin traditsioonilise patriarhaalse peremudeli ja perevägivalla vahelistest seostest. Kirjakohtade ekslik tõlgendamine viib vahel selleni, et vägivallatseja leiab oma tegudele õigustust nii Piiblist kui kantslilt. Samuti uurisin, kas ja kuidas saavad sellises koguduses abi ning toetust ohvrid – naised ja lapsed. Teema oli minu jaoks juba eelnevalt tuttav, kuna mu õde Ilona Veike on kristlik nõustaja ja pereterapeut ning on selliste probleemide ja põhjustega oma töös palju kokku puutunud; ta kirjutas sellest isegi magistritöö.

Örebro Misjonikoolis hakkas mulle silma, et enamik õpetajaid on endised misjonärid, nende õpetamise oli väga eluline ja innustav. Kooli tugevuseks peetakse mitte ainult akadeemiliste teadmiste andmist, vaid tudengite vaimulikuks teenistuseks ettevalmistamist (noortejuhid, pastorid, misjonärid, usuõpetuseõpetajad jne). Kooli maine kogudustes on väga hea. Sissepääsemiseks peab olema eelnevalt vähemalt kaheaastane kogudusetöö kogemus (enamasti noortejuhina), millele lisanduvad testid Piibli tundmisest. Enamik tudengeid on pastorite ja misjonäride lapsed, kellel on kooliga perekondlik side – juba nende vanemad ja vanavanemad on siin õppinud.

Igal esmaspäeval, neljapäeval ja reedel olid hommikused palvekoosolekud ning teisipäeviti leivamurdmisega jumalateenistus, mida viisid läbi tudengid; õpetajad abistasid peamiselt eestpalves. Paistis, et ei õpetajad ega õpilased mõtle sellele, kas jutlus on ajaloolis-kriitilises lähenemises korrektne või mitte. Tähtis oli tunda elavat Jumalat ja tema armastust ning seda teistele edasi anda.

Igal neljapäeval oli koolis mingil teemal külalistega foorum, näiteks tervendamine, nelipühiliikumine, Ida-Euroopa kogudused, õppereisid Aafrikasse, FairTrade, säästlik eluviis jne. Osavõturohke oli ka foorum, kus koos kahe serbia tudengiga tutvustasime koguduste elu ja tegemisi oma riikides.

Kolmapäeviti tavaliselt tunde ei olnud ja üliõpilased said puhata või raamatukogus töötada.

Loenguid oli täisajaga tudengitel maksimaalselt 6 tundi (a' 45 min) nädalas, kuid anti palju grupitöid, eriti eksegeetilistes ainetes. Iga üliõpilane sai ühe Piibli kirjakoha, mis tuli tal (koos oma grupiga) läbi uurida ning tulemused kirjalikult esitada. Nii osales igaüks peaaegu iga päev rühmatöös kas siis juhi või lihtliikmena. Palju tuli lugeda ja esseesid kirjutada. Need pidid väljendama tudengi enda mõtteid ja arvamusi ning olema vähem akadeemilised. Nii julgustati meid suurte ja tähtsate teoloogide kõrval ka oma arvamust avaldama.

Igal teisipäeval pärast leivamurdmist olid üliõpilased jaotatud mentorgruppidesse.

Rootslased on suhteliselt kokkuhoidlikud ja raha ei pilla. Enamikul õpilastest ja ka õpetajatest oli kaasas lõunasöögikarbike kodus valmistatud toiduga (võib-olla see on ka üks põhjus, miks koolisöökla on peaaegu pankroti äärel).

Tudengikodu

Mina elasin esimesed 5 nädalat koos 5 tudengiga ühes majakeses ja viimased 5 nädalat koos 3 tudengiga 3-toalises korteris. Mõlemal pool oli minu jaoks üks tuba, kus sain omaette olla ja õppida. Tudengite elu iseloomustavad lihtsus ja säästlik mõtteviis. Paljudel pole keskkonnakaalutlustel ei televiisorit ega autot. Ise küpsetatakse leiba, toit tehakse mitmeks päevaks valmis ja pannakse sügavkülma. Eriti hakkas silma hoolas prügisorteerimine: komposti, paberi, papi, plastikpudelite ja tavaline prügikast. Terve suur kapp oli erinevaid prügikaste täis.

Peaaegu kõik üliõpilased kuuluvad kodugruppidesse. Minulgi oli võimalus igal nädalal osaleda rootsi tudengi Signe kodugrupis. Lugesime Rooma kirja ja palvetasime üksteise eest. Vahel kutsusid meid veel mitmed tudengid enda poole õhtusöögile. Lauaosadus andis hea võimaluse vabamas õhkkonnas omavahel tuttavaks saada.

Örebro on nagu Eesti Tartu – tänu suurele ülikoolile on seal palju tudengeid ja väga head jalgrattateed, mida kasutab enamik tudengeid. Minul oli esimesed viis nädalat võimalus jalgrattaga kooli sõita, kuid siis varastati ratas kahjuks ära.

Mulle läks väga südamesse misjonikooli tudengite armastus immigrantide vastu. Näiteks otsiti endale korter immigrantide linnaossa, et nende seas elada ja neid külla kutsuda. Kord nädalas õpetasid nad koguduse üüritud noortekeskuse ruumides immigrantide lastele rootsi keelt ja mänge ning aitasid neid koolitöös. Tänu üliõpilastele toimib integratsioon rohujuure tasandil päris hästi.

Koos Serbia tudengitega oli huvitav vaadata sel aastal nende kodumaal toimuvat Eurovisiooni. Nad olid küpsetanud-vaaritanud ja meile ilusa laua katnud ning olid suurepärased võõrustajad. Oli tore näha, kuidas nad ärevusega etendust jälgisid ja lõpuks kergendatult ohkasid, kui nende riik häbisse ei jäänud. Vaid Eurovisiooni lõpus näidatud rakette meenutav ilutulestik muutis serblanna Zeljka tõsiseks ja vaikseks, kuna see pilt sarnanes väga NATO pommitamisega, mida ta hirmunult oma koduaknast oli jälginud.

Koguduste elust Örebros

Peamiseks teenistuseks on pühapäevahommikused jumalateenistused (tavaliselt kell 11), õhtuseid teenistusi ei ole, selle asemel on mõnikord kohvikuõhtud. Kuigi kirikuhooned on suured ja ilusad, kasutatakse neid nädala sees koguduse tegevuseks suhteliselt vähe, seetõttu on paljud oma ruume rentinud kristlikule lasteaiale või päevakeskusele.

Teenistustelt jäi meelde suur igatsus ärkamise järele. Örebro on paik, kus 20. sajandi algul suur ärkamine alguse sai ja üheski teises Rootsi linnas ei ole nii palju kogudusi, kui on siin. Positiivsena mõjus ka kogudustevaheline koostöö. Nii oli mul võimalus osaleda igakuisel oikumeenilisel palvekoosolekul, kus palvetati kogu südamest linna ja eriti noorte eest ning ärkamise pärast Rootsimaal. Väikestes gruppides palvetati üksteise eest. Kõik see sisendas lootust, et Jumal ei lähe ka Skandinaaviast ega Euroopast mööda. Usun, et seal, kus on koos siirad ja igatsevad südamed, kingib Jumal uut ärkamist ja vaimulikku elu.

„Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!" (Rm 15:13).

.

Vaimulikud musklid Piibli kaante vahelt

6/2008 Heldur Kajaste, TCMi esindaja Balti riikides

Mitmed Eesti pastorid lõpetasid TCMi kooli

Austrias asuv õppeasutus Training Christians for Ministry (TCM) on Eesti jaoks koolitanud mitmeid vaimulikke töötegijaid. Eesti jaoks algasid TCMi õnnistused aastal 1989, kui mu vanemad koos minu kui kaasavõetud tõlgihakatisega seda Viinist 25 km kaugusel asuvat instituuti esimest korda külastasid.

Sealt oleme saanud rohkelt head: õpetuse läbi, mida seal jagatakse, osaduse kaudu, milles pole võõristust, ning alandliku teenimise kaudu, kui Ameerika kristlased tulevad tuhandete kilomeetrite tagant Ida-Euroopa usklikke ehk siis seeläbi Kristust ennast teenima. Siit on sõidetud Austriasse rongide, vahepeal koguni bussi ning viimastel aastatel väiksemate sõiduvahenditega (jõuab kiiremini).

Õpingud kandsid esimesi küpseid vilju aastal 1995, kui meie liidu praegune juht Meego Remmel omandas teoloogiamagistri (M.Div.) kraadi. Nüüdseks on ta ka ise arvatud TCM õpetajate sekka. Magistriteks on seal saanud veel Argo Buinevitš (2004) ja Leho Paldre (2006). Täiendõppe kursuse on läbinud Peeter Valk, Aamo Remmel, Allar Saard, Neeme Tingas, Joel Raasik jt.

Viis eestlast said diplomi

Tänavu oli 33 lõpetaja seas viis eestlast. Lõpuaktus toimus nelipühi- ja emadepäeval, Heiligenkreuzi kloostri Keisrisaalis, kus mälestati koos Kristuse surma, kuulati pastor Derek Duncani jutlust, anti kätte diplomid ning paluti õnnistust lõpetajatele. Viimaste seast sai ka iga maa esindaja oma tänu väljendada. Eestlaste rühmast langes valik Kuressaare Siioni koguduse pastor Margus Mäemetsale. Magistrikursuse lõpetas Narva pastor Pavel Vezikov, täiendkoolituse Otepää pastor Margo Meri koos abikaasa Leaga. Nõmme Baptistikoguduse diakonissil ja pühapäevakooli direktrissil Ülle Kalvikul ei õnnestunud lõpuaktusele sõita, kuid seda kompenseerib teadmine, et õde jätkab õpinguid TCMi magistriõppes.

Meil jääb paluda lõikuse Issandat, et seekordsed lõpetajad oleksid omakorda õnnistuseks. Usun, et kõik viis ei ole õppinud mitte ainult Pühakirja paremini tundma ja lugema, vaid et nad on nüüd ka ise paremini loetavad. Sest maailm meie ümber loeb meid päev-päevalt.

Õppetöö 51aastases TCMis jätkub. Hetkel on Eestist seitse õde-venda magistri- ja üks täiendõppes, Lätist kuus magistri- ja neli täiendõppes. Lisaks veel paar-kolm, kes valmistuvad õppima. Nende seas on pastoreid, kaplaneid, pühapäevakooliõpetajaid, Alfa-kursuse koordinaatoreid nii meie liidust kui metodistide seast. Ühtekokku õpib TCMis 764 tudengit, neist 457 omandavad magistri-, 111 teoloogiamagistri kraadi ning ülejäänud on täiendõppes. Alates 1995. a on lõpetanuid ühtekokku 321.

Nii Euroopas kui Ameerikas akrediteeritud instituut väärtustab kõrgelt kristlikku küpsust, teenivat juhtimist ja elukestvat õpet. TCM kohta saab lähemat infot interneti vahendusel (www.tcmi.org).

Parem on olla õnnistuseks

Kool on lõpetatud, õnnistused käes – mis saab edasi? Või kui küsida selliselt: kumb on parem – kas olla õnnistatud või olla õnnistuseks? Vahel võib kuulda mõnelt inimeselt: „Ma olen nii-nii õnnistatud!" Kuid kui tihti oled sa kuulnud tänu selle eest, et keegi on ise saanud olla õnnistuseks?

Mina usun, et palju parem on olla õnnistuseks. Kui sa iganes oled kellelegi õnnistuseks, saad ka ise õnnistatud. Vastupidine ei pruugi alati toimida. Kui me oma õnnistusi ei jaga, ei „lekita" neid välja, ei jää nad ka kauaks meie juurde pidama.

Seepärast – olge õnnistuseks! Palvetate ka TCMi organisatsiooni, toetajate ja nii endiste, praeguste kui ka tulevaste õpilaste eest. Ning mitte ainult – eestpalveid vajavad ka meie oma seminar, selle õpetajad ja õpilased. Võib-olla ei saa meist paljud mõnes vaimulikus koolis õppida, kuid palvetades saame me kõik oma vaimulikke muskleid kasvatada.

Kuressaare pastor Margus Mäemets:

„Siin on õppijaid vastu võetud ja nende eest hoolitsetud kui ema, kes hellitab oma lapsi (1Ts 2:7), seda nii vaimulikult kui füüsiliselt. Mina sain siit täiendava tõuke end veel rohkem vaimulikult harida ja jõudsin vahepeal alustada ja lõpetada ka Tartu seminari. TCMi eripära on tugev praktiline külg: ühe või paari nädala pikkune, alati väga ülevaatlik intensiivõpe konkreetses ainevaldkonnas. Mulle meeldis, et üldainete puhul ei laskutud detailidesse, vaid anti nii-öelda pilt asjast ette. Mitmeid konspekte olen mälu värskendamiseks päris tihti uuesti avanud. Neid teadmisi on võimalik väga otseselt koguduse töös kasutada. Nagu igas koolis, oli ka siin huvitavamaid ja pisut ebahuvitavamaid aineid ja professoreid. Oma kõige viletsama hinde sain aga ühelt huvitavamalt õppejõult abielu ja perekonna teemade aines. Väga köitvad olid ka juhtimisalased loengud. Mul on kahju, et see kõik nüüd läbi on. Hindan koolist saadud kogemusi väga kõrgelt ja soovitan ühe võimalusena noorematele töötegijatele, kellele KUS mingil põhjusel ei sobi."

Narva baptistikoguduse pastor Pavel Vezikov:

„Esiteks, instituut aitas mul oma teadmisi tõhusalt formeerida. Võib küll palju lugeda, kuid see õpe aitas kõik süsteemi seada. Teiseks, mõistsin, et mul tuleb Piiblit teisiti vaadelda. Varem ma võtsin teksti ja töötasin sellega. Professor Paul Kissling aitas mind Pühakirja – Vana ja Uut Testamenti – tervikuna vaadata; varem olid need mulle kaks erinevat raamatut. Kolmandaks, siin õpetati väga tõsist suhtumist jumalariigi teenimisse. Võiksin öelda, et siin õppisin ma ka jutlustama: dr Bill Strotheri jutlustamiskursus oli väga kasulik. Ka meeldis mulle väga John Sarno kursus Jumala kummardamisest, ülistusest, jumalateenistuse ülesehitusest jms. Vene regiooni kogunemisel ütlesin oma vendadele, et meil tuleb paljutki muuta. Me elame ajal, kus vanamoodi enam ei saa ega tohi. Inimesed ei tule enam kirikusse. Midagi me teeme valesti, kui oleme teinud jumalateenistusest elutu liturgia. Pole küll vaja muuta Sõna kuulutust, vaid vormi ja lisada enam osadust.

Mulle meeldib väga TCMi Pühakirja käsitlus ja õpetajate sügavad teadmised. Osalesin ju 10 aasta vältel paljudel kursustel ja mitmetes paikades; ka Venemaal Vladimiris, viis korda Valgevenes Minskis ning Ukrainas. Kuigi mulle meeldis kõige enam Vana Testamendi tõeline asjatundja, professor Paul Kissling, sain ma tema aines oma ainsa C (vana kombe kohaselt „kolme"). Aga Bill Strotherit sõitsin ma kuulama koguni Ukrainasse. Sageli alustasid õpetajad oma tunde mingi vaimuliku mõtisklusega, mis minul kodus jutlusteks arenesid. Kõik see näitas ilmekalt, et need mehed elasid selles, mida nad õpetasid."

Otepää „Palveränduri" pastor Margo Meri ja abikaasa Lea:

Mis oli meeldejäävaim kursus?

Margo: Ilmselt esimene kursus Austrias 1998. a „Pastoraalne nõustamine", mida viisid läbi TCMi president Tony Twist ja ta abikaasa Suzanne. See oli innustav ja palju andev kursus. Õppejõud ei pakkunud üksnes tarkust, vaid kogu nende isiksus vääris eeskuju.

Mida andis õppimine TCM-is?

Lea: Iga kursus võimaldas jätta 1-2 nädalaks kõrvale argielu toimetused ja olla n-ö Piibli kaante vahel. Kuulatud teemad ja arutelud andsid uusi ideid, kuidas üht või teist olukorda lahendada, mõista inimeste erinevusi ja juhtida erinevaid gruppe. Saime kaasa väga palju head materjali, mida oma koguduses kasutada: jüngerluse põhimõtted, erinevad juhtimismeetodid, millist ülistust ootab meilt Jumal jt.

Millest on olnud enim kasu?

Margo: Praktilistest ainetest nagu vaimulik juhtimine, hingehoid, ülistus.

Lea: Mida aasta edasi, seda suuremaks läksid nõudmised. Mind üllatas nende nõue, valmistada seminare ette palves. Selleks tuli teha palveajast ja -teemadest täpne aruanne, mida arvestati eksamihinde panemisel. Mulle tuli selline ettevalmistamine suureks õnnistuseks.

Mis on TCMi töös aidanud sul kujuneda enam Kristuse-sarnaseks?

Margo: Sealne teenimistöö ja -meelsus. Kui ma nägin, kui palju nad jagavad õpilastele armastust, siis tihti tundus, et mind tõsteti otsekui taevasse. Koolist tagasi jõudes tunnen, et olen vahel ikka päris isekas. Kuid Kristus loobus taevasest aust, et inimesi teenida. Nüüd tahan teistest rohkem hoolida.

Lea: Mulle jättis sügava mulje kogu meeskonna ühistöö, ettevalmistus, plaanipärasus, teenimisvalmidus, alandlikkus ja isiklik palveosadus, mis neist kiirgas.

Mis on ühist, mis erinevat TCMi ja KUSi vahel?

Margo: Kui ma TCMis alustasin, ei olnud KUSis võimalik töö kõrvalt õppida, nüüdne õppekorraldus juba võimaldab seda.

Ühist on kindlasti selles, et mõlemad koolid panevad suurt rõhku praktilisele poolele. Ütleksin ka, et enamikku TCM kursustest saatis eriline vaimulik atmosfäär, taevane võidmine, millest ma vahel puudust tunnen. Ja seda palvearuannet: mitu tundi sa antud kursuse, õppejõudude, kooli, õpilaste ja toetajate pärast palunud oled – soovitan KUSil ka proovida. Usun, et siis täitub kool õpilastest, kellest praegu puudust tuntakse.

Mida oleksid ise öelnud TCMi lõpuaktusel?

Margo: Olen kogenud, et TCM eesmärk on olla kristlik treeningkeskus. Igal aastal sealt tagasi jõudes tundsin, et mu „vaimulikud musklid" on tugevamaks saanud.

Lea: See, mida nad õpetavad, seda elavad nad ka välja ja see tõepoolest mõjutab.

.

IBTS: tõmmata kokku, müüa, koopereeruda?

9/2009 IBTS strateegiagrupp

Rahvusvaheline Baptisti Teoloogiline Seminar (IBTS) asub 60 aastat pärast oma rajamist tõsises finantskriisis. 12 aasta eest kolis Euroopa baptistide hariduskeskus Šveitsist Rüschlikonist Tšehhi pealinna Prahasse. Väike Jeneralka loss ehitati ümber ülikoolilinnakuks. Seal asub ka Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) kontor. Kas viimane sinna jääda saab, on samuti lahtine.

IBTS strateegiagrupp pöördus kõigi 52 EBF liikmesliidu poole, et vaagida erinevaid variante. Pannakse ette: sulgeda mõned lossi osad ja koondada praegused tööharud väiksemale pinnale; müüa ära osa või ka kogu kompleks. Liikmesliitudel paluti ka mõelda, kas neil on soove oma koostööorganisatsioone Prahasse tuua või IBTS mõne teise seminari campusele majutada.

Kaalutletakse ka, kas viia IBTS üksi või koos mõne teise seminariga kuskile uude paika ning jätkata seal tagasihoidlikumas mahus – vaid raamatukogu, õppeklassid ja mõned ruumid tudengitele. On ka ettepanek, et IBTS omaks kuskil Euroopas raamatukogu ja bürooruume ning õppejõud suunata teistesse baptisti seminaridesse, et IBTS potentsiaali detsentraliseerida.

IBTS keerulise finantsseisu vallandas käesolev ülemaailmne majanduskriis. Nimekad toetajad USA-st ja Euroopast on oma annetusi vähendanud. Peale selle on Šveitsis asuv IBTS fond viimase 18 kuu jooksul kaotanud drastiliselt oma väärtust. Ka tšehhi krooni kõrge kurss dollari, euro ja inglise naela suhtes raskendab olukorda.

Prahasse siirdumisega toimusid IBTS õppetöös olulised muutused. Euroopast saabuvatele üliõpilastele pakuti üksnes teoloogilise haridustee jätkamist. EBF peasekretär Tony Peck ütles: „IBTS moodustab meie EBF-perekonna südame. Tal on olnud oluline osa terve rea baptistiliitude juhtide väljaõppel." Tänast olukorda nimetas ta suureks väljakutseks ja suureks võimaluseks: „Me vajame jumalikku tarkust ja meie EBF-liikmesliitude aktiivset toetust, kellele ju IBTS kuulub, et leiaksime tulevikku parima tee."

Vana kooli meeste kohtumine

9/2009 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Alates aastast 1880 õpetas Saksa baptistiliit endale vaimulikku kaadrit Hamburgi seminaris. Kuid Ida-Saksa võimud keelasid oma haldusalalt kodanikel läänes õppida ja nii rajati 50 aastat tagasi uus seminar Buckowisse. Selle pastoreid ettevalmistava usuteadusliku õppeasutuse lõpetas 146 vaimulikku töötegijat.

30 aastat tagasi alustasid seal oma õpinguid ka Eesti vennad Ermo Jürma, Peeter Roosimaa ja Joosep Tammo. Nüüd aastate järel oli meil Ermoga võimalus taas astuda kauni Märkische Schweizi pärli, Buckowi linnakese, radadele.

Esimene mulje: aeg on seisma jäänud. Kõik oli nagu endine. Need samad tänavad ja rajad, kus jalutades sai Uue Testamendi kreeka keele sõnu tuupida ja teoloogilisi diskussioone pidada ning tulevikust unistada. Need samad majad, kuigi säravvärvilises kuues. Juba tollal suurte pargipuude tüved olid palju jämedamaks paisunud. Nägime mitmeid uusi hooneid, aga ka ajapikku rääma vajunuid. Elanikke on tuntavalt vähemaks jäänud, sest tööd leiab eelkõige läänes. Ka diakonissidele kuuluvas Haus Bethelis, kus toimusid meie õpingud, ei ole enam ühtki õde, viimane neist veedab oma vanaduspäevi Berliinis.

Esimene mulje: aeg on seisma jäänud. Kõik oli nagu endine.

Me jõudsime Buckowisse päev enne juubeliürituse algust. Meid võtsid vastu rändmuusikust evangelist ja üks endistest seminari direktoritest Jörg Swoboda oma abikaasa Ingega. Õhtupoolikul külastasime Uue Testamendi ja süstemaatika õppejõudu Adolf Pohli. Lisaks mälestuste jagamisele kaldusid me vestlused peagi teoloogiliste, eriti aktuaalseks tõusnud ristimisteema, arutluste radadele.

Reede õhtul kogunesime seminariõuele õhtusöögile. Kohal oli tublisti üle saja inimese: endised seminaristid ja nende abikaasad ning õppejõud. Kahjuks puudus raske haiguse tõttu meie õpingute aegne direktor ja praktilise teoloogia õppejõud Klaus Fuhrmann. Meie kursuselt olid kohal Wolfgang Bachmann ja Stefan Röger.

Teoloogiline tagasivaade

Reede õhtu pühendati õpingute läbikaalumisele: „Teoloogilised rõhuasetused: Kuhu on need jäänud? Endiste õppejõudude ja Liidu juhtide vaatenurgad." Seejärel pakuti igale tudengile mõni minut oma toonase teoloogilise avastuse jagamiseks (seminari eluolulisi seiku jagati alles klassikohtumiste õhtulaudades).

Kvaliteetse kogudusetöö jaoks oli vaja kvalifitseeritud töötegijaid. Buckowis olid inimesed, kes olid võimelised õpetama.

Kõige vahele lauldi laululehelt Buckowi õppejõudude ning õpilaste loodud neid laule, mis kogu saksa keeleruumis on hästi läbi löönud.

Adolf Pohl rääkis, et eriti püüdis ta õpetada Kristuse ristist lähtuvat lepitusteoloogiat (teised lisasid, et ta kehastas ja õpetas ka preisi voorusi).

Christian Wolf (Vana Testament ja eetika) tõi esile, et Buckowis oli teoloogia õpetamine osaliselt reaktsioon ühe (ateistliku) ideoloogia vastu. Seda sai esitada kontsentreeritult, toetudes Pühakirjale. Hiljem Hamburgis töötades tuli kooliprogrammis reageerida paljudele ideoloogiatele, mis põhjustas mõtete hajusust.

Õppejõuna hindas Jörg Swoboda seda, et kolleegid andsid oma kirjatöid üksteise kätte eelnevaks lugemiseks ja ääremärkuste tegemiseks. Iga autor otsustas hiljem ise, mida ta neist arvestab, mida mitte.

Kui seminari üheks positiivseks eripäraks oli see, et loengutes võisid tudengid kõiksuguseid küsimusi vahele esitada, siis Bernd Wittchow (kreeka keel ja Uue Testamendi eksegees) tuletas humoorikalt meelde, et tudengid olid ka südametud, nad lausa ootasid, millal õppejõud vea teeb.

Liidu juhtkonna esindaja Manfred Sult kinnitas, et kvaliteetse kogudusetöö jaoks oli vaja kvalifitseeritud töötegijaid. Buckowis olid inimesed, kes olid võimelised õpetama. Õppijate osas pöörati väga tõsist tähelepanu nende valikule, eriti sellele, kas neil on tõeline kutsumus vaimulikuks tööks.

Piibliseminar vanast kännust

Laupäeva hommikul oli Adolf Pohli piibliseminar tekstile: „Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja. Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim" (Js 11:1-2). See on prohveteering Jeesusest, kelle sünnini oli siis veel ligi 700 aastat.

Selles Pühakirja lõigus on keskseks mõisteks maharaiutud puu känd. Iisai oli kuningate dünastia juureks. Tema poeg Taavet sai Iisraeli kuningaks. See valitsejasugu püsis võimul 400 aastat. Siis aga see purustati. Algas Paabeli vangipõlv. Dünastiast jäi järele ainult känd, ei midagi enamat. Nii mõistis Jumal kuningate patu üle kohut.

Buckowi seminar ei ole känd, vaid tugev puu, mis kannab jätkuvalt oma vilja.

Patu tagajärjel on ka meie ajal järele jäänud mitmesuguseid kände. Tasub tähele panna, et Jumal ei taha hävitada. Patu pärast kätte tasuda – jah, aga mitte hävitada. Sest ta on Jumal, mitte inimene.

Eriti imeline on see, et Jumal võtab meie patu iseenda peale. Sajandite pärast tõusis Iisai kännust nagu üksik võrse veel üks kuningas – Jeesus. Temale asetas Jumal kogu karistuse. Prohvet ütleb: „Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast... teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud" (Js 53:2-5).

Paljud on tundnud, et meie aega ja ruumi rist tegelikult nagu ei sobi. Kuid Jeesuse ohver ei olnud lihtsalt inimese ohverdamine, vaid Jumala endaohver. Kolgatal on näha, missugune Jumal meil on: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16). Just seepärast kuulub rist siia.

Kuigi rist näib olevat rumalus, kogeb inimene just selle läbi Jumala pääste võimsust. Ristilt paistab uus vaade Jumalale, Jeesusele, meie enda elule.

Kuid kõik ei lõpe ristiga. Ka ülestõusmise läbi teeb Jumal head. Seda näitab algul loetud prohveteeringu teine pool: „Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim" (Js 11:2). See seitsmekülgne Vaimu-ilmutuse täius lasub Jeesusel – miski ei suuda pidurdada seda, mida Vaim Jeesuse läbi teeb.

Kui oleme Jeesusele väga lähedal, siis tunneme, et me ei sobi tema juurde. Aga see ei tähenda, et peaksime temast eemalduma, vaid tuleb edasi palvetada. Just Püha Vaim teeb võimatu võimalikuks, aitab palvetada ja täidab meie puuduliku osa. Elava Jumalaga osaduse tagajärjeks on võimas juubeldus!

Järgnenud küsimuste ja arutelu osas kõlas mõte, et Buckowi seminar ei ole känd, vaid tugev puu, mis kannab jätkuvalt oma vilja.

Ristimisteenistus keset kuurortlinna

Seminari esimese kursuse evangeliseerimistöö pool sajandit tagasi kandis vilja ja linna rajati kogudus, mis töötab 80ndail ehitatud seminarihoones.

Nagu aastaid tagasi võisime pühapäeva hommikul koos Ermoga osaleda nende jumalateenistusel. Seekord peeti seda kesk linna Schermützelsee järve kaldal. Enne kui pastor Jörg Swoboda ristitavatega vette astus, pidas Ermo kohase jutluse, mille üheks motiiviks oli, et tänane sündmus on nagu taskurätikusse seotud sõlm, mis enda Kristusele täielikku üleandmist meelde tuletab.

Pärast ristimist jätkus jumalateenistus kogudusemajas. Ristitutele paluti kogudusse astumise puhul õnnistust, anti üle ristimistunnistus, väike kingitus, koguduseliikmete nimekiri ja koguduse kord. Kõik see tipnes ühise Kristuse surma mälestamisega.

Kas aeg on seisma jäänud? Ei, aeg ei seisa! Igaks asjaks on oma aeg. Aeg on külviks, aeg viljakandmiseks ja ka lõikuseks on aeg. Kiitus Issandale!