02/2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Väiksema maakoguduse juhatuse liikmena tean väga hästi, et meil tuleb alanud aastal esitada vähemalt 8 kirjalikku aruannet (EKB Liidule, Maksu- ja Tolliametile – 2, Statistikaametile – 4, Äriregistrile), ikka tähtajaks ja kõik lahtrid täidetud! Hommikuti oma taskukalendrit avades jälgin, mis mind alanud päeval ees ootab. Nii saab elu korrastatud.

Ma usun, et vastus pole mitte küsimustes „miks“ või „milleks“, vaid „kelle ees“ ma tegelikult vastutan?

Kõik soovivad, et elu läheks paremini, kuid vähesed on valmis selle eest hoolt kandma. Küllap tunneme sellist olukorda, kus keegi ei taha vastutust võtta. Võib-olla oled sina tegus mõnes ühenduses, kus läheb järelkasvu leidmine aina raskemaks. Lastevanemate koosolekul otsitakse abilisi õpilaste ühisüritusele, kuid keegi ei tõsta kätt. Koguduses lõpeb vajalik tööharu, kuna ei jätku enam kaasalööjaid.
Muidugi on palju kõikvõimalikke põhjuseid, miks loobutakse, miks on läinud kaduma ühine visioon, väljavaade ja mõte. Vahel pärsib seaduste ja regulatsioonide rägastik igasuguse initsiatiivi juba eos. Kaasalöömistahet kahandavad pettumused ja kriitika nende poolt, kes alati kõike paremini teavad, kuid samas sõrmegi ei liiguta jms. Loomulikult jõuavad kätte ka aastad, mil tuleb teatepulk üle anda.
Iga grupp ja terve ühiskond elab sellest, et üksikud panustavad ühise heaks, et on inimesi, kes on „Mis ma sellest saan?” asemel küsinud: „Kuidas mina saaksin kaasa aidata?”

01/2019 
Erki Tamm, Eesti EKB Koguduste Liidu president

Kallid sõbrad!

2019. aasta teemaks meie Liidus on „Kasvame Jumala sõnas“. Meenutan, et need aasta mõtted on viilud möödunud aastal vastuvõetud liidu visioonist. Olen jätkuvalt veendunud, et see on Jumala tahe, et oleksime „Jeesust järgivad, inimesi armastavad ning Jumala sõnas ja väes kasvavad“. Isiklikult. Kogudustena. Koguduste liiduna.
Mis on esimene pilt, mis su silma ette tuleb „kasvame Jumala sõnas“ peale mõeldes? Hetkega meenus mulle lugu sellest, kui Jumal kutsus Hesekieli Vanas Testamendis. „Söö ära see rullraamat ja mine räägi Iisraeli soole!“ (Hs 3:1) oli nägemuses talle öeldud.
Kasvamine algab toitumisest. Tänapäeval räägitakse tervislikust toitumisest palju. Minu tütred on mind õpetanud teadlikumalt toituma. Selleks on isegi äpid välja töötatud.

12/2018 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Jumal ei saatnud oma Poega olümpia avatseremooniale, kuhu koonduvad terve riigi ettevalmistused ja kus väljavalitutelt oodatakse – kiiremini, kõrgemale, kaugemale!
Inimene igatseb aina enamat: rohkem raha, rohkem mõju, rohkem reisimist! See rohkem tuleb paljuski teiste inimeste ja keskkonna arvelt. Nii pole see üksnes türannidel, vaid ka ekraanidel, kus saadakse aplause selle eest, et keegi materdati maha. Ja püüdes ikka rohkem, võidki palju saavutada, aga lõpus olla siiski päris üksi – pole teekaaslast, lapsed on läinud, tervis ka.

Jõuludes alustas Jumal väikesest, et meie suudaksime temaga kaasa minna.

Jumal nägi seda karusselli sajandeid ja otsustas: nüüd ma saadan oma Poja. Jeesuse tulek pööras igatsuse enama järele täiesti pea peale. Tema lahendus ei käi kellegi teise kulul. Tema vähem on pigem rohkem, parem, ilusam.
Jumal samastas end väeti inimlapsega. Kui arengumaade 170 miljonit nälgivat last kuuleks täissöönud lapsest kuldses hällis, kuidas aitaks see neid? Meid kõiki puudutab küsimus: kas mina ka midagi maksan? Väsitava päeva lõpul küsime, kas see oligi kõik? Õpingute lõpus märkame, et meil on nüüd küsimusi veelgi rohkem! Kas selle eluga on kõik?
Rõõm jõuludest jääb ära, kui me ei tunnista, et vajame veel midagi. Jõuludes on vastus just siin. Vastus tuli Jeesuse sõnades, tegudes, tervendamistes, tähendamissõnades, surmas, ülestõusmises, armastuses. Kui Jeesusel ei oleks vastuseid, poleks tal nii palju järgijaid.
On su elus olnud seda rõõmu, et keegi kallis inimene on viimaks koos sinuga samas ruumis – poeg tuli koju ja ta rääkis sinuga! Sarnane on rõõm, kui kohtume Jeesus-lapsega. Jõuludes alustas Jumal väikesest, et meie suudaksime temaga kaasa minna.
Rõõm Piibli mõttes ei ole ainult ülev tunne, vaid seisund, mis elab üle nii head kui halvad ajad. Mõistan, mina ei kontrolli kõike –, aga tunnen Jeesust, kes kontrollib. Kodus ja koguduses on muresid –, aga ma saan need Jumalale üle anda. Mulle antakse võlad andeks. Surmakartus asendub igavese elu lootusega.
Vastust ei too püüd enamale, vastuse toob Jeesus.

Palve: Jeesus, tänan, et sa tulid siia maale, et tulid mind päästma! Anna mulle andeks minu võlad, ma astun sinuga lepingusse eluks ja igavikuks. Tänasest tahan olla sinu poolel, sinu sõber. Isa taevas, tänu sinu imelise kohalolu eest. Püha Vaim, tule ja juhi mind kogu tõesse. Ma tunnistan oma suuga seda, mis ma südames usun, et olen Jumala laps ja et keegi ei saa mind sinust lahutada. Aamen.

11/2018
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Enam me ei mäleta tindi kuivamist, kirjapoogna kokkuvoltimist, margi kleepimist ega täpse aadressi otsimist, samuti pole jalgsiteekonda postkastini – kõik need olid etapid, mil oli veel võimalus oma sõnumit peatada. E-maili kirjutades lipsab see mõnikord teele enne, kui päris valmis saab.

Seal on läbimõeldud laused, ehkki päris lõppu ei tea keegi ette.

Samas on kirjatöid, mille valmimine võtab aastaid. Elame ajal, kus elukestev õpe ongi paljude osa ja milles tuleb kirjutada mitme kooli uurimuslikke lõputöid. Nende puhul peab autor end kurssi viima sellega, mida on samal teemal öelnud eelkäijad, leidma oma selge struktuuri jne. Enne töö esitamist on tehtud selle juures reeglina palju mõttetööd.
Igavikupüha läheduses meenutan aastakümnetetagust unustamatut kogemust Lõuna-Saksamaal Herrnhuti surnuaial. Sealses rahupaigas on mõndagi tähelepanuväärset juba välises plaanis. Pärnaalleedest raamistatud sektorites puhkavad vennastekoguduse liikmed suremise järjekorras ja nad on maetud eraldi: mehed keskteest ühele, naised teisele poole. Seal ei ole perekonnaplatse. Ühesuurused ja ilustuseta Saksi liivakivist hauakivid sümboliseerivad kõigi inimeste võrdsust surma ja meie Jumala ees.

10/2018
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Piibli paljudel lehekülgedel rõõmustab meid Jumala lihtne ja otsene usaldamine. Oktoobrikuisel lõikustänupühal loeme: „Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal“ (Ps 145:15).
Kuidas psalmist seda ütleb, näitab, et see on tema alustrajav eluvaade, jah, enesestmõistetavus, et Looja hoolitseb oma loodute eest. Meie lootused, meie vajadused, meie palved on Jumala juures õigel aadressil. Laulja oli seda kogenud ja kaasalauljad tema ümber samuti ning ajaloo ühiskooris veel miljonid. Seda kogevad inimesed ikka ja jälle. Kas ka sina oled sellel tänulikkuse laulupeol?

Meie lootused, meie vajadused, meie palved on Jumala juures õigel aadressil.

Kes töötab arvutiga, see teab, kui olulised on ühe programmi algsätted. Nendega pannakse paika iga dokumendi kirjatüüp ja tähesuurus, väljanägemine jne. Kui need ei klapi, tulevad kiiresti probleemid. See ajab närvi ja siis tuleb kogu tekst käsitsi üle käia.