Detsember 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Juba pool sajandit saadab mind üks Kolgata koguduse kaunis jõulupuu. Õhtu fookuses olid Matteuse ja Luuka evangeeliumite peatükid 1–2. Meil tuli nimetada jõuluevangeeliumi need tegelased (sulgudes on vastuste arv), kelle kohta sai öelda: ehmujad-kartjad (5), prohveteerijad (4), imestajad (3), järelemõtlejad (2), kahtlejad (1), kannatajad (1), inglite nägijad (5), teistele tunnistajad (2), mitte-uskujad (1), ohverdajad (3), Püha Vaimuga täitujad (5), rõõmustajad (3), tagakiusajad (1), õiglased (4), ülistajad (5), ükskõiksed (2). Viimasega jäime jänni, sest ei söandanud öelda, et üks „magas sõimes“. Olin toona lugenud küll juba terve Piibli läbi, aga minugi vastused olid hõredad.
Lahkuval aastal on EKB Liidu kogudusi hoidnud valvel moto: „Kasvame Jumala sõnas!“

Kas sina tunned jõululugu nii hästi, et oskad siintoodud küsimustele vastata?

Eestis oli 2019. aasta kirev, kuid samas soodne rahu, usuvabaduse ja armuaja-aasta, mil saime oma kasvusuundi ise valida. Mõnda neist on lihtne numbritega mõõta: meie auto spidomeeter loeb läbitud kilomeetreid, arvuti loendab Facebookis jagatud pilte, pangakonto väljavõte näitab, kui palju oleme mullu majandust elavdanud. Kas ja kuidas saaks mõõta kasvamist Jumala sõnas?
Esmapilgul võivad Pühakirja 66 raamatut ja nende peatükid tunduda ehmatavalt pikad. Kes suudab neid selgeks õppida? Eks kõneta Piibli puhul meid juba selle valiklood. Kuid ei piisa ainult üksikutest sõnumitest, vaja on tunda tervikut! Koolipoissi, kes kõike ei suuda, aitab vahel ka poole loo meelde jätmine, kuid teiste õpetaja peab tundma tervikut.
Oleks imelik ilmuda notari ette, kui minu kasuks on avatud testament ja ma pole seda isegi läbi lugenud ega tunne sisu? Nii on igal inimesel vaja tunda Jumala sõna, mis tunnistab taevase Isa testamendist, mille ta on oma Poja Jeesusega teinud ja mida ta pakub kõigile oma loodud lastele.
Evangeeliumist loeme, et Maarja elus oli mitu palverännakut Jeruusalemma, Eliisabeti külastus, põgenikutee Egiptusesse ja tagasi – need on meile teada vaid ääremärkustena. Koos oma poja Jeesusega oli ta imeliste sündmuste keskel. „Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames“ (Lk 2:19).
Mis on need teemad, lood, pildid, reklaamid, mis meie oleme meelde jätnud mööduvast aastast? Mille üle mõtiskleme oma südames? Minu Jumala sõna tundmine kasvas, kui lugesin Piiblit koos aastakonverentsil jagatud voldikuga „Piibli teejuht. Abivahend Jumala sõnast aarete leidmiseks“, vaata ka: piibliteejuht.ee.
Kui sina oled Jumala sõna tundmises juba nii kasvanud, et oskad ülaltoodud küsimustele vastata, mõtle neile oma südames ja palu, et kogu sinu elu oleks täis jõulurahu ja rõõmu.

Oktoober 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Jüngrid palusid kord Jeesust, et ta kasvataks nende usku, arvates ilmselt, et see jääb allapoole taset, mida õpetaja ja ka nemad ise ootavad. Vahest lootsid nad mõnd üleloomulikku muudatust, n-ö usu-arvutiprogrammi uuendust, Jumala usaldamise kohest juurdekasvu?
Kuid Jeesus nagu ei täitnud seda palvet. Ta rääkis hoopis sinepiivakese elujõust ja lisas tähendamissõna, mis lõpeb üllatava kokkuvõttega: „...kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased“ (Lk 17:10).
Ka meie tahaksime meeleldi tunnistada vägevatest usukogemustest ja näidata ette erilisi usutegusid. Aga Jeesus soovib, et me vaataksime Jumalale ja käiksime tema teedel. Seal pole esmatähtis usu mastaap, vaid olemus. Meilt ei oodata niivõrd usu suurust, küll aga usku suurde Jumalasse.

Meilt ei oodata niivõrd usu suurust, küll aga usku suurde Jumalasse.

Piibli kirjutamise ajal olid olud teised. Siis oli majandus mõeldamatu sulasteta, kelle käsi ei käinud alati nii halvasti, kui meile ehk ajalootunnis õpetati. Sulane kuulus küll peremehele. Tal oli õigus söögile-joogile, eluasemele ja puhkusele. Kuid ta pidi ära tegema oma töö. Toimetustest puudust ei olnud ja kui üks asi sai valmis, tuli järgmine.
Selles tähendamissõnas soovitati neile enesehinnangut: „oleme tühised sulased“. Tollases aramea kõnekeeles oleks lähedane vaste „me oleme jõude“, n-ö tühikäigul. Sulane, kes kannab ette, et üks asi sai tehtud ja ta on valmis uueks, pälvib usalduse. Ta võib peagi saada järgmise ja suurema ülesande – nii inimene kasvab ja areneb.
Firmajuht ei pea töömeest hommikul tänama, et too on kohale ilmunud ja tahaks midagi teha. Ta ei pea ka igal õhtul kiidukõnet pidama, et nüüd sai midagi ära tehtud ega ole niisama aega teenitud. Töömees ei pea ka ennast kiitma, et tema käis täna tööl ja tegi isegi seda, mis ta kohus on. Need on loomulikud asjad.
Jeesus ütleb, et see, mis on selge argielus, peaks olema ka selge suhtes Jumalasse. Jumal on meid loonud ja varustanud, Jeesuses Kristuses meid lunastanud, kutsunud ja andnud meile ülesanded. Me kuulume temale.
Kandkem argipäeva iseenesestmõistetavus üle oma usuelule: vaadakem sinepiivakest – see ei halise oma väiksusega, vaid laseb end mulda heita ja lihtsalt kasvab suureks nagu puu. Me ei pea eriliselt vagaks ja religioosseks muutuma. Vaadakem avatud silmadega kodus, tööl ja koguduses, mis on vaja teha, ja tehkem. Kristlased pole veel ära teinud kõike, mis neile on õpetatud ja ülesandeks antud: kõik rahvad ei ole veel jüngriteks tehtud. Meie osaks peab Jeesus loomulikult ainsa Jumala austamist, tema käskude pidamist ja Issanda taastuleku ootamist!

September 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Siin olen mina. Ja seal on Jumal. Piibel tunnistab, et tegelikult on Jumal kõikjal, seega ka siin. Ma saan temaga rääkida, sest ta on isikuline Jumal, see tähendab, et ta on reaalne isik. Ta tunneb mind, ta mõistab mind, ta kuulab mind ära. Ta on mulle väga lähedal.
Samas on ta kõigele vaatamata ka minu vastas. Jumal ja mina, see on üsna omapärane nähtus, üks vaid väga raskesti kirjeldatav suhe. Eelkõige selle pärast, et Jumal teab minust palju rohkem kui mina temast. Samas kutsub ta näiteks mind üles palvetama. Paluma, otsima, küsima. Jumal soovib, et ma läheksin kõigi oma vajadustega tema ette, oma Looja ette.

Jeesus tunneb mind veel palju paremini, kui ma ise ennast tunnen.

Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kuuendas peatükis: „Teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!“ Just nimelt! Jeesus tunneb mind veel palju paremini, kui ma ise ennast tunnen. Nii nagu ema tajub väikelapse vajadusi, treener sportlase suutlikkust, dirigent koori võimeid. Miks peaksin ma Jumalat siis veel paluma, kui ta nagunii mu vajadusi minust endast paremini teab? Kus on siin loogika?
Mida kauem ma selle üle järele mõtlen, seda rohkem mõistan ma, miks ma pean paluma: selleks, et ma ise ennast paremini tundma õpiksin! Mida ma tegelikult oma eluks vajan? Millest võiksin ja peaksin loobuma, mida taotlema? Mis on oluline esmalt? Mis tuleb selle järel? Ja võib-olla ka, et ma Jumalat paremini tundma õpiksin.
Mu palveelu peaks kasvatama teadmist, kuidas Jumal on minu elu kavandanud? Mida vajan ma praegu temalt? Matteuse evangeeliumis annab Jeesus selle salmi järel ühe palve, mis võiks olla lähtealuseks igale palvele: Meie Isa palve. Võib-olla peaksin ma seda sagedamini palvetama, et paremini tundma õppida ennast... ja ka Jumalat.

August 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kas sinul on pikk või lühike tee kirikusse? Kas su sõbrad elavad kaugel või kohe ümber nurga? Vahemaid saab mõõta. Kas me teed aga pikaks või lühikeseks peame, ei sõltu kilomeetritest, vaid hoopis muudest teguritest: meie hetkemeeleolust või sellest, mida oleme varem kogenud.

Kas me rõõmustame kohtumisest Jumalaga või kardame?

 Pärast seda, kui sõitsin mitme rongiga üle Moskva Buckowisse kooli, ei tundunud kodumaal ükski vahemaa kuigi suur. Tänases Eestis on paljude töökoht 100 km taga.
Vahemaad on suhtelised. Nii väljendab ka prohvet Jesaja: „Kuulge, kaugelviibijad, mida ma olen teinud, ja juuresolijad, tundke mu väge!“ (Js 33:13). Terves peatükis on jutt Jumala abist oma rahva kasuks ja et see puudutab kõiki inimesi. Maakaugused ei mängi siin mingit rolli.
Jumal on kohal ja tegutseb. Kas see on meile hea sõnum, sõltub sellest, kuidas me Jumala ees seisame. Kas me rõõmustame kohtumisest Jumalaga või kardame? Vahest on meie elus asju või valdkondi, mida me talle meeleldi ei näitaks. Kuid ka siis ei mängi kaugus mingit rolli. Piibel ütleb, et Jumal näeb salajasse – ja ka kaugelt.
Tegelikult on see evangeelium. „...kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist“ (Ap 17:27) ütles apostel Paulus oma jutluses Ateenas. Nii ei tarvitse suvised turismireisid Kreekasse ja mujale olla lõbusõidud. See on hea sõnum, kuna Jumal on kõikjal. Ta armastab meid. Seda võime näha Jeesuse Kristuse elus, surmas ja ülestõusmises. Jeesus ise ütles ju oma jüngritele: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“ (Jh 14:9).
Kas mina olen Jumalale lähedal või kaugel? Seda ei tunne me igal päeval ehk võrdselt. Kuid see ei mängi rolli. Isegi kaugusest on teda kuulda. Ja lähedal olles on tema väge võimatu eitada. Jeesuses Kristuses on ta meie juurde tulnud. Ja siia ta ka jääb. Soovin, et me kogeks igal päeval: „Tema küll ei ole kaugel ühestki meist“. Nii võime ka paluda.

Palve: Jeesus, tänan, et sa tulid siia maale, et tulid mind päästma! Anna mulle andeks minu võlad, ma astun sinuga lepingusse eluks ja igavikuks. Tänasest tahan olla sinu poolel, sinu sõber. Isa taevas, tänu sinu imelise kohalolu eest. Püha Vaim, tule ja juhi mind kogu tõesse. Ma tunnistan oma suuga seda, mis ma südames usun, et olen Jumala laps ja et keegi ei saa mind sinust lahutada. Aamen.

Juuni 2019 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Vabakoguduslikus traditsioonis on kristlaseks olemise mõistmisel suur kaal Jeesuse järgimisel. Seepärast rõhutatakse sageli pühitsust rohkem kui õigeksmõistmist, rohkem tuuakse esile häid tegusid kui usku. See pole ilmaasjata nii, aga see pole ka ilma oma erilise ohuta. Selliste jutluste eriline oht on käsumeelsus. Ma ei pea silmas väliste vagadusvormide ületähtsustamist ja tugevat üksteisega sarnastumist, mida kohtasime sageli meie kogudustes varem. Ma pean silmas pigem õrna ja sageli mittemärgatavat käsumeelsuse vormi, mis tuleb alati esile siis, kui Seadust ja evangeeliumi ei eristata, vaid aetakse segamini.
Seaduse evangeeliumiga ärasegamine on Piibli Seaduse väärkasutamine. Seadus on siis vähem kui patu paljastaja ja rohkem kui üleskutse headeks tegudeks. Käsu-jutlustes vaikitakse siis Jumala kohtust, ja Jumala armu ei tunnistata mitte armuandmiseks, vaid üksnes heade tegude võimalikuks tegemiseks. Patu võitmist ei peeta siis kingituseks, vaid võimalikuks inimesele endale. Tulevikulootuse aluseks pole mitte Kristuse tagasituleku ootus, vaid lootus, et küllap kunagi suudavad inimesed juba ise teha maailma märgatavalt paremaks.

Jumala tegutsemise asemel moodustab käsu-jutluse keskuse inimese tegutsemine.