Detsember 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...“ See lapsepõlvemängudest tuttav lause meenus mööduval aastal paljudele, sest lisaks end eraldavale Ühendkuningriigile olid suurtel reisimistel tõkkepuud ees. Koroonakriis raputas 2020. aastal kogu planeeti.
Piibel annab omaaegsest maailmast avara pildi. Usuisa Aabraham tuli kaugelt Kaldea Uurist, Iisrael väljus Egiptusest, juudid meenutasid õudusega Paabeli vangipõlve. Uusi uudiseid tõid läbirändavad kaupmehed ja Jeruusalemma külastavad palverändurid. Prohvetlik hinnang meie ajaarvamise algusele oli: „…pimedus katab maad…“ (Js 60:2). Sellisesse maailma saatis Jumal oma Poja.

Koduteed käies on vaja jätkuvalt kasvada Jumala väes, et kuulutada päästesõnumit paljudele!

Saabunud jõuluaeg on perekonnaaeg, tänavu isegi suuremal määral kui aastaid varem. Jõulupäevi veedetakse rohkem oma kodus. Lähedastega koos olemine on väga ilus. Kui aga õhus on mõni lahendamata konflikt, võib see ka pühade ajal teravneda. Muidugi on asju, mis kuuluvad pereringi ja neist ei räägita tänaval. Nii on see riikides ja firmades, kus sõna lubatakse vaid pressiesindajale. Vahel on aga vaja lepitajat väljast.

Oktoober 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Teekäija oktoobrikuu number on viimane, mis ilmub enne kirikuaasta lõppu. Vana Testamendi tark Koguja ütleb: „Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!““ (Kg 12:13).
Inimelu tõeline eesmärk ja viimne mõte on selles, et jõuda oma Loojaga õigesse vahekorda, s.t et Jumala poolt pakutud lunastus saaks vastu võetud ja inimene võiks siis oma Issandat teenida. See teenimine väljendub kõiges, mida Jumal meile oma sõnas on ilmutanud ja milleks Püha Vaim märku annab. Kõik muu on igaviku vaates vähe(m)tähtis.

Inimelu tõeline eesmärk ja viimne mõte on selles, et jõuda oma Loojaga õigesse vahekorda.

Uuest Testamendist loeme: „Siis ütles Jeesus kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?“ (Lk 9:23–25).

September 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Millal on sulle viimati kellegi tänamatus silma torganud? Ehk mõtled kohe mõnele kolmeaastasele, kes peab veel õppima, et kõik ei käi tema tujude järgi? Või naabrile, kes üksnes oma rida ajab ega taandu millimeetritki. Või pisut pettunud kogudusekaaslasele, kellel on iga asja kohta midagi lisada, sest „varem oli kõik paremini“?
Peeglist paistab meie enda tänamatus harva silma, küll aga kiiresti teiste puhul. Nende puhul, kes mõtlevad, et nemad on otsustajad, et nemad oskavad kõike või et elu on just neile kõik andnud.
Aga kui ma siis ka enda tänamatust märkan, on see enamasti tõesti üllatav. Miks? Kuidas võiksin elada nii, et minu elu kujundaks tänulikkus?

Tänulik võib olla vaid see, kes ise on usaldavalt (usus) elanud.

August 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Ma tõusen mäele“ on paljude südamelaul. Iga inimene igatseb õnneelamusi. Kuuleme neist, kes usuvad, et veel midagi üsna konkreetset teeks nende elu tõeliselt rikkaks. See võib olla soov abielluda, igatsus lapse sünni järele, mingi diplomi saamine, külastus vms. Sel ajal, mil nad oma suure soovi täitumist pingsalt ootavad, elavad nad rahutult ja õnnetult. Kuigi nendestki möödub palju ilusat, pole nende pilk avatud õnnehetkedele, mida pakub tegelik elu.

Kui me elame Püha Vaimu juhtimisel, kingitakse meile õnnehetki ka siis, kui ümber on pime ja väljapääsu ei näe.

Uskliku inimesena sirutame Jumala riigi järele, mille jälgi me oma elus avastame ja millele saame natuke kaasa aidata. Kuid lõplikku täitumist kogeme alles Jumala juures.
Piiblis on (kõrge) mägi sageli Jumala kogemise koht. Kirikuaastas mõeldakse 6. augustil Kristuse kirgastamisele muutmise (Tabori) mäel (Mt 17:1–13; Mk 9:2–13; Lk 9:28–36), millele elasid kaasa kolm jüngrit – Peetrus, Jaakobus ja Johannes. Seal kohtub Jeesus Moosese ja Eelijaga – Seaduse ja prohvetluse koondkujudega. Peetrus on nii heldinud, et ta pakub selle kõrghetke jäädvustamiseks kolme lehtmaja püstitamist. Kuid selleks polnud aeg veel küps. Inimese Poja austamine saabus alles ülestõusmisega, millele pidi aga eelnema Suur reede. Seal pilvest kõlanud hääl kohustab täna meidki: „Teda kuulake!“

Juuni 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Arvamused Ristija Johannese kohta läksid lahku juba enne tema sündimist. Tema preestrist isa Sakarias teenis templis ja oli otsekohene mees, kes tundis Jumala seadusi ja arvestas nendega tõsiselt.

Jeruusalemma pühimas paigas sai talle osaks ingli ilmutus, mis teatas, et nad saavad koos oma naisega veel vanas eas lapsevanemateks – seda oli raske uskuda. Pühakirja tundva mehena teadis ta küll, et esiisa Aabrahami ja Saaraga oli kord nii läinud. Aga et meiega? Seda küll ei usu! Ta pärib inglilt lähemat tunnustähte, aga jääb hoopis tummaks.

Ristija Johannese sõnum tabas inimeste põhivajadust – valmistada teed Jumala päästeks.