06/2016
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Paljud küsimused leiavad lahenduse siis, kui pöörata pilk algusesse. Vast igaüks meist on elus puid lõhkunud-saaginud. Seal torkab silma puupaku südamik, terviku keskkoht. See tähistab puu ajalist algust. Mõned tüved on nii jämedad, et käed ümber ei ulatu. Aga iga puu lugu on alanud väikese südamikuga. Sealt on järgnenud aastaring aastaringi järel. Vahel on ring paksem, sest heal aastal oli kasv kiirem; siis on see õhem, kuna aastagi oli raskem. Muidugi on puid, näiteks mõni igivana õunapuu, kus südamik võib olla päris ära mädanenud või teisel poleks nagu kuskil koort ümber, aga ta õitseb.

Me märkame mõnd probleemi, kuid ei oska kõigi kaasnevate nähtustega toime tulla.

See pildike peegeldab midagi põhimõttelist: kui me tahame midagi mõista, taibata, selgitada, tuleks vaadata asja algusesse. Algus aitab kogu lugu-protsessi-nähtust mõista – olgu selleks siis suur maailm või meie isiklik elu. Pika perspektiivi vaade pakub orientatsiooni.

05/2016

Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mitme kiriku kolmele tornikellale on graveeritud: „Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!” (Rm 12:12). Nende kellade kolmkõla viitab kristlase elu kolmele valdkonnale. Kes seda kuulab ja südamesse võtab, selle usuelul on kandev põhiakord.

Kõik, mis reeglipäraselt ei sünni, seda reeglina ei sünnigi.

Vahel öeldakse lahkudes: „Ole rõõmus!” Sellega eeldatakse, et teine ongi rõõmsameelne ja peaks selliseks ka jääma. Piiblis ei öelda lihtsalt: „Ole rõõmus!”, vaid „olge rõõmsad lootuses”. Sellega on nimetatud rõõmustamise põhjus. Kristlaste lootus ei pea silmas vaid üht üldinimlikku lootust. Meie lootusel on nimi: Jeesus. Tema on meie lootuse alus. Tema elab usu läbi meie südameis. Nii võib Paulus kirjutada: „Kristus teie sees, kirkuse lootus” (Kl 2:7). Suuremat lootust ei ole. See lootus ei sure viimasena – see lootus ei sure kunagi. Me võime kujundada oma elu koos Jeesusega ja minna rõõmsas ootuses taastulevale Issandale vastu. See eelrõõm ei sõltu meie hetkeolukorrast. Seda jäävat rõõmu ei kustuta ka viletsus.

04/2016
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

„Me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast” (Rm 4:24–25).

Valvurite kohkumine muutus lausa hirmuks, Jeesuse järgijate oma aga rõõmuks.

Hea lugeja, kristlastena me võime olla õnnelikud inimesed, sest võime uskuda surnuist ülestõusnud Jeesusesse Kristusesse. Me ei pea värisema Jumala viha ja hävitava jõu ees, vaid võime kogeda teda kui kõikvõimast ja armastavat Isa.

Kui meenutada veel kord ülestõusmise sündmusi, siis teame, et see hommik tabas paljusid inimesi väga erinevalt. Ühine oli vast nende suur kohkumine. Kohkunud olid nii Jeesuse haua valvurid kui ka sinna rutanud naised. Valvurite kohkumine muutus lausa hirmuks, Jeesuse järgijate oma aga rõõmuks. Jeesuse hauale tulnud naistest on öeldud: „Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele” (Mt 28:8).

03/2016
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Meie elu kulgeb alati suhetes ja seostes ning seda sünnist surmani. Negatiivne, kuid kõnekas näide on hiljutine ülemaailmne finantskriis. Siis raputas väikese ringi ahnus tervet gloobust.

Kristuse lõpetatud lunastustöö avardas päästmise ülemaailmseks.

Jumal on loonud inimese algusest peale suhetes elavaks olendiks. „Inimesel ei ole hea üksi olla” (1Ms 2:18). Harmoonias iseenda, teiste inimeste ja viimaks kogu ümbritseva loodusega leiab inimene oma õnne ja rahulolu. Kuid need suhted võivad ka sassi minna. Seal, kus üks inimene saab süüdlaseks, tuleb ka teistel inimestel tagajärgede all kannatada.

02/2016
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Aastavahetuse postipaun tõi minu kirjutuslauale ühe tsitaadi, mis alatasa läbi pea käib.
„Väikese printsi” isa, Antoine de Saint-Exupéry, kirjutas üle 70 aasta tagasi: „Kui inimesed muutuvad jumalatuks, siis on valitsused nõutud, valed lõputud, võlad loendamatud, läbirääkimised tulemusteta, valgustus ilma aruta, poliitikud iseloomuta, kristlased ilma palveta, kirikud jõuetud, rahvad rahutud, kombed liiderlikud, mood häbitu, kuritegevus tohutu, konverentse on lõputult, väljavaated troostitud.”
Suur kirjanik on väga kõnekalt kirjeldanud neid valdkondi, mis ühe riigi ja rahva elujärge iseloomustavad. See on prohvetlik ja tabav kokkuvõte meie ajal süvenenud arengutest, mille paikapidavust dokumenteerivad paljud vaatlejad.

Kui avarad on sellise elu mõõtmed, kui ihaldusväärne selle vili!