Paastuaja õppetunnid
03/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Pea kõigi muistsete kultuuride meditsiiniteadmises on paastumisel oluline koht. Vaimulikus mõttes teenib see kogu inimese usulist täiustumist. Jeesuse 40-päevane paastumine kõrbes tõstatab kiusatustega toimetuleku teema.
Sageli kogetakse kiusatusi just kõrbeaegadel. Välisel vaatlusel näib liivameri üksildane ja tühi. Kuid kõrbet läbinud inimesed tunnistavad, et see pole sugugi nii. Kõrbed pakuvad üllatavaid kohtumisvõimalusi – esmalt iseendaga. Kes me oleme ja mida me eluks tegelikult vajame, mõistame siis, kui me vähemalt aeg-ajalt teisejärgulisest ja üleliigsest loobume.
Korrapärase piiblilugemise ja palveelu oluline mõte on hoida südametunnistus tundlik.
Kiusatusi ei soovi meist keegi, aga meid ei säästeta nendest. Mõistagi on kiusatused niisama erinevad kui inimesed. Nii pole ka ühemõttelisi kriteeriume selle kohta, mis on kiusatus. See, mis on kiusatuseks ühele inimesele, ei tarvitse olla teisele. Tihti võin ma kiusatust siiski ära tunda sellest, et see tahab ahvatleda mind tegudele, millest ma juba ette aiman, et head sealt ei tule.