Märts 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Aaroni õnnistussõnu (4Ms 6:24–26) kuuleme sageli jumalateenistuse lõpus. Need kolm lauset on nagu kolmekiuline tugev köis, millega jääme Jumalaga ühendust hoidma, kui me teele läheme. Õnnistamine on kellegi Jumala armu alla asetamine. Tegelik õnnistaja on Issand ise, kuid Iisraelis pidid seda edasi ütlema preestrid, kuningad, lapsevanemad. Konkreetset välist vormi pole ette antud. Õnnistust pole ka lahti kirjutatud – see on kõikehõlmav!
Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! (s 24)

Õnnistussidemed ühendavad meid Jumala ja tema omadega.

Heebrea algteksti laused on kindlas kõneviisis: Issand õnnistab ja hoiab sind. Siin ei pakuta sulle kaupa, mille garantiiaeg peagi lõpeb. Issanda õnnistus on suur tõotus üle kogu elu. Jumalast õnnistatud jäävad tema jõuvälja, nende tee kulgeb Jumala silmade all ja tema hoiab neid ning nad saavad igaviku teekonna kõigist takistustest üle.
Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! (s 25)
Teine lause räägib meile Jumala veelgi lähemale astumisest. Vanale Iisraelile seostus Issanda pale jumalateenistusliku kokkutulekuga, kus rahvas otsis oma Jumala lähedust, koges andestust, osadust ja rahu. Teati, et kohtumine Jumalaga kirgastab. Kelle peale Jumal vaatas, need said armu.
Igale kristlasele on oma koguduse kooskäimised väga tähtsad, aga ainult nendest ei piisa. Me vajame igal hommikul ja õhtul, eriti aga mõnes uues olukorras üht aega, üht paika, kus miski ei varjuta meie osadust Jumalaga. Siis saame oma patud ja süüd Lunastajale üles tunnistada, paluda andeks ja kogeda, kui armulik ta meie vastu on.

Jaanuar 2022 
Peeter Tamm, EKB Liidu asepresident

Aastavahetuse eel kõnetas mind Matteuse evangeeliumi viimane lause: Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni (Mt 28:20). Need Jeesuse sõnad on praegusel ajal minu jaoks suure tähendusega. Usun, et ka sinu jaoks, hea lugeja. Tegelikult kõigi kristlaste jaoks, ja meie elu kaudu kõigi inimeste jaoks, kellega me suhtleme.
Need on ülestõusnud Jeesuse sõnad oma järgijatele. Mida need alanud aastal meile ütlevad?

Kellele peaks algaval aastal kuuluma meie jagamatu tähelepanu?

Kõik algab sellest, millele või kellele kingime oma tähelepanu. Mida peame endi jaoks oluliseks? Evangeeliumi lõpus oleva lühikese, kristliku koguduse missiooni kokkuvõtva lõigu lõpul ütleb korraga Jeesus – Ja nüüd, pange seda tähele! Sellest kõneleb lause algus: Ja vaata…
Kellele peaks algaval aastal kuuluma meie jagamatu tähelepanu? Ülestõusnud Issandale, kes on öelnud: Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Igasugused ühendused, võrgustikud ja grupeeringud, olgu nad poliitilised, sõjalised, finantsilised või ka vaimset arengut taotlevad, olgu salajased või avalikud, arvestagu sellega – võimu täius kuulub Issandale. Enamus inimesi lihtsalt ei tea ega arvesta sellega oma elus. Ülestõusnud Issand ise on oma järgijate juures esindatud Püha Vaimu isikus. Tema meelevald on kristliku koguduse olemasolu ja tegevuse aluseks.

Detsember 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Igal aastal toovad jõulud meid Petlemma sõime ette ja lubavad kohtuda Jumalaga, kes tuli maailma lapsena. Nad juhatavad lapse juurde ka meis endas. Jõulukirik, -laulud ja -jutlus tunnistavad, kuidas Kõigekõrgem sai inimeseks, et avada meile taevavärav.
Jõuluõhtul on paljud kodus ja need tunnid on kaunimad, kui kohal on lapsed. Jõulud kõnetavad meis vahetult seda külge, mille suured inimesed kergesti unustavad, mida olelusvõitluses „endale lubada ei saa“.

Jõulud tahavad teha meid uudishimulikuks, viia inimsõbraliku Jumalaga lähemasse kontakti.

On hea, kui tunnustame ja laseme õitseda last iseendas. Aga paljude hinges peitub veel neljaaastase trots ja vahel viieaastase surmtõsidus. Me võime kõike seda, mis meie hälli on asetatud, unustada, maha suruda või sellega hoolikalt ümber käia.
Kui me jaatame oma sisemist last, iseennast, kes me lapsena olime, saab ka täiskasvanu meis tervemaks. Selline lapsemeel on seotud Jumala kogemusega. Kui Jeesus ütleb, et saage kui lapsed, soovib ta meile ehtsat osadust taevase Isaga, nagu lastel on ürgne usaldus oma vanemate vastu.
Meditsiinis teatakse: mida täielikum on diagnoos, seda edukam on ravi. Samuti on autoremondiga. Jõululapse särasilmad tahavad soojendada ja tervendada last meis.
Saagem lasteks koos nende rõõmsa huvi ja avatusega. Jõulud tahavad teha meid uudishimulikuks, viia inimsõbraliku Jumalaga lähemasse kontakti. Petlemma karjastest loeme: „...nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes“ (Lk 2:16).

Oktoober 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Me kõik oleme kuulnud mahlakaid loosungeid: Tugev nagu tammepuu!, Poisid ei nuta!, Ära ole mitte alasi, vaid haamer! Lööklaused, eriti mis on suunatud nn tugevamale soole, on tekitanud palju häda.
Kuidas kõlab nende kõrval piiblisalm: „Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.““ (2Kr 12:9a).

Pole õige oma nõtruste üle aina kaevata, vaid sirutuda Püha Vaimu väe järele.

Seda kirjutab apostel Paulus. Üllatav! Tema enda elutöö oli hiiglaslik, tema õpetus oli jõuline. Aga siin kiitleb ta oma nõtrusest. Sellel harvakuuldaval väljendusel on oma kindel põhjus: Korintose kristlased olid tema esinemise, kõneviisi, ta apostliameti ja ülesastumise küsitavaks tunnistanud. Korintoses koges Paulus palju häda, südamevalu ja laimu. Kirja kolm viimast peatükki on südantpuudutav karje. Paulus üritab ennast kaitsta ja õigustada. Südameverega jutustab ta, kuidas Issand on teda kutsunud, mida kõike oli ta oma arvukate ülesannete juures kogenud. See kõlab, nagu ta vastased ütlevad, enda ülistamisena. Apostlil oli ka selleks põhjust küllaga.
Pauluse juhtmõtteks on aga teatavasti: „Kes tahab kiidelda, see kiidelgu Issanda üle!“ (1Kr 1:31). Enda kohta ütleb ta: „Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest“ (2Kr 12:9b).
Siin on saladus. Jumal pole valinud (üksnes) jõumehi ja superinimesi, vaid seda, mis on nõder. Ta vajab murtuid. Jeesus ise on siin eeskuju. Kuulekuses ja armastuses sai ta talleks, kes kandis maailma patu.
Paulus jutlustab sõnumit ristist kui Jumala väge. Ta kiitleb nõtrusest, mille juures temas elab Kristus. Pole õige oma nõtruste üle aina kaevata, vaid sirutuda Püha Vaimu väe järele.

September 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Imedesse usun ma...“ kõlas 70ndail üks hoogne laul. Tegelikkuses on imed pigem haruldused. Isegi inimesed, kes usuvad Jumalat, peavad vahel natuke mõtlema, kuni neile meenub mõni isikliku elu ime, millest nad oskavad teistele arusaadavalt tunnistada.
Sõna „ime“ käib eelkõige üllatava, kummalise, imestust äratava kohta, mida oleks otse imelik jätta imetlemata. Aeg-ajalt püüavad meie tähelepanu liitsõnad: arhitektuuri-, (maa)ilma-, majandus-, tehnikaimed. Nii räägitakse äärmiselt ebatõenäolisest, kuid soodsast juhusest (nt loteriivõit).
Kõnekeeles nimetatakse imeks ootamatut sündmust, millele meil mingit selgitust pole. Selle järgi oleme kõik imesid kogenud. Kuid on inimesi, kes nagu ei näekski imesid ja lihtsalt eitavad neid. Väljapääsmatutes olukordades ütlevad ka imede salgajad: „Siin aitab veel ainult ime!“

Miks peaks siis juhus olema see, kui ma Jumalat millegi pärast palun ja see sünnib?

Mida mõtlevad kristlased, kui nad räägivad imedest?
Kristlased räägivad imedest, kui Jumal on nende ellu tuntavalt sekkunud. Ühele on see, vaatamata hiljaks jäämisele, jõudmine lennukile, kust ta ei tohtinud maha jääda; teisele paranemine haigusest, millele rääkisid vastu arstide kõik prognoosid. Muidugi kogevad spontaanseid tervenemisi ka inimesed, kes ei usu Jumalasse. Paljud sellised juhtumid on väga isiklikud ja sõltub vaatlejast, kas ta peab neid imedeks või mitte.
Kuidas teha uskmatule arusaadavaks, et see oli mulle Jumala ime? Või ongi mõistlikum vaikida sellest, mis Jumal minu elus on teinud, kuna naabrimees seda nagunii ei mõistaks?
Mõnedele sellistele küsimustele tahaks vastuväidete vormis vastata.