September 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Imedesse usun ma...“ kõlas 70ndail üks hoogne laul. Tegelikkuses on imed pigem haruldused. Isegi inimesed, kes usuvad Jumalat, peavad vahel natuke mõtlema, kuni neile meenub mõni isikliku elu ime, millest nad oskavad teistele arusaadavalt tunnistada.
Sõna „ime“ käib eelkõige üllatava, kummalise, imestust äratava kohta, mida oleks otse imelik jätta imetlemata. Aeg-ajalt püüavad meie tähelepanu liitsõnad: arhitektuuri-, (maa)ilma-, majandus-, tehnikaimed. Nii räägitakse äärmiselt ebatõenäolisest, kuid soodsast juhusest (nt loteriivõit).
Kõnekeeles nimetatakse imeks ootamatut sündmust, millele meil mingit selgitust pole. Selle järgi oleme kõik imesid kogenud. Kuid on inimesi, kes nagu ei näekski imesid ja lihtsalt eitavad neid. Väljapääsmatutes olukordades ütlevad ka imede salgajad: „Siin aitab veel ainult ime!“

Miks peaks siis juhus olema see, kui ma Jumalat millegi pärast palun ja see sünnib?

Mida mõtlevad kristlased, kui nad räägivad imedest?
Kristlased räägivad imedest, kui Jumal on nende ellu tuntavalt sekkunud. Ühele on see, vaatamata hiljaks jäämisele, jõudmine lennukile, kust ta ei tohtinud maha jääda; teisele paranemine haigusest, millele rääkisid vastu arstide kõik prognoosid. Muidugi kogevad spontaanseid tervenemisi ka inimesed, kes ei usu Jumalasse. Paljud sellised juhtumid on väga isiklikud ja sõltub vaatlejast, kas ta peab neid imedeks või mitte.
Kuidas teha uskmatule arusaadavaks, et see oli mulle Jumala ime? Või ongi mõistlikum vaikida sellest, mis Jumal minu elus on teinud, kuna naabrimees seda nagunii ei mõistaks?
Mõnedele sellistele küsimustele tahaks vastuväidete vormis vastata.

September 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kristlased on usuinimesed, kelle elu keskmes on palju suurt, mida ei saa kõigile ette näidata, mõõta, kaaluda, hinnata ega tõestada. Neilgi on vastamata küsimusi ja teadmatust. Samas tunnistavad nad, et nende elus on asju, mida nad teavad.
Ühe sellise kardinaalse teadmise sõnastas apostel Johannes nii: „Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi“ (1Jh 3:14). Selle lause teises pooles on formuleeritud eriline tõend igavese elu omamise ehtsusest. Elujanu on üldinimlik ja selle poole sirutavad kõik. Surmakartusest väljatulemine ja igavesse ellu astumine ongi Jumala plaan kõigile inimestele. Selle teadmise tõendus on vennaarmastus ja see on paljuütlev tunnus.

Tema silmad on avatud ja ta tunneb ära: mul on palju vendi.

Vennad (ja õed) on siin need inimesed, kes järgivad Kristust. Jeesus ise kujundas selle väljendi, kui ta ühel suurel rahvakogunemisel käed oma järelkäijate poole välja sirutas ja ütles: „Ennäe, mu ema ja minu vennad!“ (Mt 12:49j).
Maailmas on Jeesuse vendi sageli põlatud ja pilgatud. Variser Sauluse erakond arvas, et seda tuleb teha isegi Jumala innukaks teenimiseks.

August 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Väikesed lapsed ei ole just vaimustuses, kui isa ja ema õhtul välja lähevad ning nemad peavad üksi koju jääma. Ka siis mitte, kui samas majas elavad vanavanemad, kelle poole võib probleemide korral alati pöörduda. Ei rahulda ka see, kui kodus on suur koer, kelle kohta öeldakse, et tema suudab kõik sissetungijad eemale peletada. Ikka ütlevad nad, et oleks palju parem, kui isa-ema oleks lähedal. Siis uinuvad nad palju paremini ja tunnevad end hästi.

Nii on Ta mulle ju tõotan’d: iial ei jäta sind ma!

Eks täiskasvanutelegi ole ebakindlus, hirm ja üksindus tuttavad. See ei kao päriselt ära ka vanemaks saades. Meiegi ei tea, oska ega suuda kõike ja abi pole alati kuskilt saada. Jeesuse noortel jüngritel oli samuti arvukalt olukordi, kus neid valdas nõutus ja hirm. Isegi siis, kui Jeesus ise oli veel nende juures – näiteks samas paadis tormisel Galilea järvel. Kuid tõeline surmahirm haaras neid siis, kui nende Issand nad üksi jättis (tegelikult põgenesid nemad Jeesuse juurest). Vastased olid Jeesuse brutaalselt risti löönud. Nendel hirmsatel tundidel tundsid jüngrid endid kaitsetute ja abitutena. Nad kartsid, et nendega võib minna samuti kui Õpetajal.

Juuni 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Argipäev võib ära väsitada. Kaasaeg oskab siin lõputult põhjuseid üles lugeda: koormavad konfliktid, lahendamata probleemid, ärritavad naabrid, arusaamatused kodus, rahulolematus ka iseendaga. Kõige selle juures tuleb ülesanded täita, kohustused sageli ei oota ja nii tuleb väsimus.

Usul Jeesusesse Kristusesse on nii igavikuvaade kui juhised argipäevaga toimetulemiseks.

Loomulikult on argipäevas ka valguskiiri: ma võiksin üles lugeda – vast lõputult – päris ilusaid asju, mis minu, meie elu rikkaks ja täisväärtuslikuks teevad. „Vast lõputult“ – kas märkasite väikest erinevust avalõiguga? On fenomen, et probleemidel on meile sügavam mõju kui headel asjadel. Viimaseid võtame kiiresti kui midagi enesestmõistetavat ja unustame.
Milline koht on kõige selle juures isiklikul usul? Ma räägin muidugi kristlikust usust ja ei mõtle kohe usu kindlusele või tugevusele. Otsustav on esmalt see, kellesse me usume.
Tänasel vabaturul pakutavad moodsad eduretseptid piirduvad sageli tervise, materiaalselt hea käekäigu ja meelelahutusega. Elu, kus usaldatakse vaid iseennast või tugevama õigust, kujundab loomulikult suhtumisi ja hoiakuid, kuid sellel on hoopis teised tulemused kui usul Jumalasse. Ei ole ükskõik, mida või keda usutakse. Usul Jeesusesse Kristusesse on nii igavikuvaade kui juhised argipäevaga toimetulemiseks.
Milline on siis Jumala meistriplaan meie elu jaoks? Ühe kauni viite annab Paulus: „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Sest kes sel kombel teenib Kristust, see on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt“ (Rm 14:17j).

Aprill 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mõni põlvkond tagasi oli oodatav eluiga 30–40 aastat + igavik. Täna elatakse 70–90 aastat, aga igavesele elule pööravad tähelepanu vähesed.
Võib-olla oli inimestel varem suurem lootus taevale ka seepärast, kuna maa pakkus neile liiga vähe. Tänases heaoluühiskonnas on siinpoolsus paljudele „viimaseks võimaluseks“, millest tuleb võtta võimalikult kiiresti ja võimalikult palju. See teeb elu väga stressirohkeks. Midagi ei tohi maha magada!

Meie elu on vaid siis tõene, kui selles on momente, mis on eelmänguks igavesele elule.

Meie kristlik usutunnistus suubub aga lausesse: „Mina usun igavest elu!“ Me ei salga ega tõrju surma, rist on selgelt meie silme ees. Kuid sellega ei lõpe kõik: üle surmakuristiku viib sild ellu – see pole meie leiutis ega progress, vaid Jumala tegu. Jeesus elas ja kannatas läbi selle elu kõik kõrgused ja sügavused. Ta tuli lunahinnaks inimeste eest ja Jumal äratas tema üles.
Inimloomuses on elujanu: lust söömisest ja joomisest, ilust ja armastusest, käepigistusest ja kallistusest – need on hetked, mil me aimame: see on päris elu. Neid hetki ei saa aga kinni hoida. Tänapäeval on püüd ‒ teha mõnuhetked pikemaks, leiutada uusi võlusid, tarbida. Pisut jalgpalli ja autojuhiluba jäävad aga varsti väheseks. Kõigest tuleb ikka midagi puudu ‒ ja mitte ainult väliselt, vaid eelkõige sisemiselt.