Aprill 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mõni põlvkond tagasi oli oodatav eluiga 30–40 aastat + igavik. Täna elatakse 70–90 aastat, aga igavesele elule pööravad tähelepanu vähesed.
Võib-olla oli inimestel varem suurem lootus taevale ka seepärast, kuna maa pakkus neile liiga vähe. Tänases heaoluühiskonnas on siinpoolsus paljudele „viimaseks võimaluseks“, millest tuleb võtta võimalikult kiiresti ja võimalikult palju. See teeb elu väga stressirohkeks. Midagi ei tohi maha magada!

Meie elu on vaid siis tõene, kui selles on momente, mis on eelmänguks igavesele elule.

Meie kristlik usutunnistus suubub aga lausesse: „Mina usun igavest elu!“ Me ei salga ega tõrju surma, rist on selgelt meie silme ees. Kuid sellega ei lõpe kõik: üle surmakuristiku viib sild ellu – see pole meie leiutis ega progress, vaid Jumala tegu. Jeesus elas ja kannatas läbi selle elu kõik kõrgused ja sügavused. Ta tuli lunahinnaks inimeste eest ja Jumal äratas tema üles.
Inimloomuses on elujanu: lust söömisest ja joomisest, ilust ja armastusest, käepigistusest ja kallistusest – need on hetked, mil me aimame: see on päris elu. Neid hetki ei saa aga kinni hoida. Tänapäeval on püüd ‒ teha mõnuhetked pikemaks, leiutada uusi võlusid, tarbida. Pisut jalgpalli ja autojuhiluba jäävad aga varsti väheseks. Kõigest tuleb ikka midagi puudu ‒ ja mitte ainult väliselt, vaid eelkõige sisemiselt.

2021 Märts 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Piibel annab olulisi teateid aegade hommikust ja ajastute õhtust. Viimasest räägivad Jeesuse lõpuaja kõned. Matteus, Markus ja Luukas pühendavad neile mitmed peatükid, mis seisavad kõigis kolmes evangeeliumis enne Jeesuse kannatuslugu. Verdtarretava pildi tulevikust joonistab Johannese Ilmutusraamat, öeldes, et maailm valmib lõikuseks. Sõltumata sellest, kuidas viimsed päevad konkreetselt välja näevad, on siis midagi vääramatut, mis tuleb üle selle maailma. Me märkame, et meile teatatud ajamärgid sagenevad ja selginevad.

Inimpingutused siin 100% lahendust („laitmatut puhtust“) ei anna.

Apostel Paulusel on selle ooteajaks selge sõna: „Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval“ (1Kr 1:8). Siis on vaja püsikindlust! Seda hoiakut vajame juba täna, sest „lõpuaeg“ algas Jeesuse ülestõusmisega, mis oli ka uusloomise algus. Kuniks uus loodu end lõplikult ilmutab, kulub vajalik küpsemise aeg. Keegi meist aga ei tea, millal kell lööb. Oma maise elu päevadel ei teadnud seda isegi Jeesus, teab üksnes Jumal, Isa ja Looja või vastavalt Uuslooja.

Detsember 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...“ See lapsepõlvemängudest tuttav lause meenus mööduval aastal paljudele, sest lisaks end eraldavale Ühendkuningriigile olid suurtel reisimistel tõkkepuud ees. Koroonakriis raputas 2020. aastal kogu planeeti.
Piibel annab omaaegsest maailmast avara pildi. Usuisa Aabraham tuli kaugelt Kaldea Uurist, Iisrael väljus Egiptusest, juudid meenutasid õudusega Paabeli vangipõlve. Uusi uudiseid tõid läbirändavad kaupmehed ja Jeruusalemma külastavad palverändurid. Prohvetlik hinnang meie ajaarvamise algusele oli: „…pimedus katab maad…“ (Js 60:2). Sellisesse maailma saatis Jumal oma Poja.

Koduteed käies on vaja jätkuvalt kasvada Jumala väes, et kuulutada päästesõnumit paljudele!

Saabunud jõuluaeg on perekonnaaeg, tänavu isegi suuremal määral kui aastaid varem. Jõulupäevi veedetakse rohkem oma kodus. Lähedastega koos olemine on väga ilus. Kui aga õhus on mõni lahendamata konflikt, võib see ka pühade ajal teravneda. Muidugi on asju, mis kuuluvad pereringi ja neist ei räägita tänaval. Nii on see riikides ja firmades, kus sõna lubatakse vaid pressiesindajale. Vahel on aga vaja lepitajat väljast.

Oktoober 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Teekäija oktoobrikuu number on viimane, mis ilmub enne kirikuaasta lõppu. Vana Testamendi tark Koguja ütleb: „Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!““ (Kg 12:13).
Inimelu tõeline eesmärk ja viimne mõte on selles, et jõuda oma Loojaga õigesse vahekorda, s.t et Jumala poolt pakutud lunastus saaks vastu võetud ja inimene võiks siis oma Issandat teenida. See teenimine väljendub kõiges, mida Jumal meile oma sõnas on ilmutanud ja milleks Püha Vaim märku annab. Kõik muu on igaviku vaates vähe(m)tähtis.

Inimelu tõeline eesmärk ja viimne mõte on selles, et jõuda oma Loojaga õigesse vahekorda.

Uuest Testamendist loeme: „Siis ütles Jeesus kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?“ (Lk 9:23–25).

September 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Millal on sulle viimati kellegi tänamatus silma torganud? Ehk mõtled kohe mõnele kolmeaastasele, kes peab veel õppima, et kõik ei käi tema tujude järgi? Või naabrile, kes üksnes oma rida ajab ega taandu millimeetritki. Või pisut pettunud kogudusekaaslasele, kellel on iga asja kohta midagi lisada, sest „varem oli kõik paremini“?
Peeglist paistab meie enda tänamatus harva silma, küll aga kiiresti teiste puhul. Nende puhul, kes mõtlevad, et nemad on otsustajad, et nemad oskavad kõike või et elu on just neile kõik andnud.
Aga kui ma siis ka enda tänamatust märkan, on see enamasti tõesti üllatav. Miks? Kuidas võiksin elada nii, et minu elu kujundaks tänulikkus?

Tänulik võib olla vaid see, kes ise on usaldavalt (usus) elanud.