Aprill 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kaasaja motoks on olla tark ja arusaaja, lüüa elus edukalt läbi. Kes ei sooviks seda?
Apostel Jaakobus esitas oma kirjas esimestele kogudustele küsimuse: Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses (Jk 3:13).
See pole IQ-test. See on elutest. Siin pole esiplaanil haridus ega teadmised, ka mitte filosoofia sügavused ega nutikad mõtteterad Facebooki seinal.
Kui palju ilusaid, tarku või vähem kasulikke sõnu kuuleme päevast päeva. Jutusaadetes viskab üks sõnu kui vatitupse, mis midagi korda ei saada. Teine pillub vestlusringi kõvasid sõnu kui kive. Järgmine vastab pisut ohutumate väljenditega, mis on ometi kui mädamunad. Sellised sõnasõjad võivad kasvada armutuks.
Jaakobus tundis sarnaseid sõnalahinguid ka oma ajas. Koguduste usuelu oli siis veel noor. Toetuti apostlite suulistele teadetele. Oli valestimõistmisi, vanade kirjade väärtõlgendusi ja isehakanud õpetajate spekulatiivseid teooriaid. Iga järgmine teadis eelmisest veel paremini, kuidas kristlasena elada ja uskuda. Targaks ja arusaajaks pidasid endid kõik. Keda neist usaldada? Kes on neist algupärane ja usaldatav?
Jaakobus küsib koguduseliikmetelt provokatiivselt: Kes teie seas on tark ja arusaaja? Seejuures pidas ta silmas igaüht: nii koguduse juhte, paremini teadjaid, järelejätmatuid, aga ka segadusse viidud kuulajaid. Sõnasõjad olid paljud ka sõnatuks teinud.
Nüüd pidi igaüks end kontrollima. Mida pidi ta järele vaatama? Oma elukäiku. Varem oli Jaakobus ühemõtteliselt näidanud, et usk ja teod, sõnad ja sammud kuuluvad kokku. Usk ilma tegudeta on surnud. Lubadused ilma teele astumata on parimal juhul tühi loba. Jutt on elurännakust, Jeesuse järgimisest ja mitte üksnes kaunist kõnest. Iga kristlane on kutsutud oma usku tunnistama, aga mitte üleolevalt demonstreerima. Märk heast eluviisist ja headest tegudest peab sündima tasaduses.
Jaakobuse teemaks pole üksnes inimlik arukus, vaid tarkus, mis toitub usust Jumalasse. Selle tarkuse kingitus saab meile osaks Piiblit lugedes, Püha Vaimu märguandeid tähele pannes, palvetades.
Soovin seda Jumala tarkuse kingitust ja vajalikku arusaamist praktilises usuelus meile kõigile.

Märts 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Aaroni õnnistussõnu (4Ms 6:24–26) kuuleme sageli jumalateenistuse lõpus. Need kolm lauset on nagu kolmekiuline tugev köis, millega jääme Jumalaga ühendust hoidma, kui me teele läheme. Õnnistamine on kellegi Jumala armu alla asetamine. Tegelik õnnistaja on Issand ise, kuid Iisraelis pidid seda edasi ütlema preestrid, kuningad, lapsevanemad. Konkreetset välist vormi pole ette antud. Õnnistust pole ka lahti kirjutatud – see on kõikehõlmav!
Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! (s 24)

Õnnistussidemed ühendavad meid Jumala ja tema omadega.

Heebrea algteksti laused on kindlas kõneviisis: Issand õnnistab ja hoiab sind. Siin ei pakuta sulle kaupa, mille garantiiaeg peagi lõpeb. Issanda õnnistus on suur tõotus üle kogu elu. Jumalast õnnistatud jäävad tema jõuvälja, nende tee kulgeb Jumala silmade all ja tema hoiab neid ning nad saavad igaviku teekonna kõigist takistustest üle.
Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! (s 25)
Teine lause räägib meile Jumala veelgi lähemale astumisest. Vanale Iisraelile seostus Issanda pale jumalateenistusliku kokkutulekuga, kus rahvas otsis oma Jumala lähedust, koges andestust, osadust ja rahu. Teati, et kohtumine Jumalaga kirgastab. Kelle peale Jumal vaatas, need said armu.
Igale kristlasele on oma koguduse kooskäimised väga tähtsad, aga ainult nendest ei piisa. Me vajame igal hommikul ja õhtul, eriti aga mõnes uues olukorras üht aega, üht paika, kus miski ei varjuta meie osadust Jumalaga. Siis saame oma patud ja süüd Lunastajale üles tunnistada, paluda andeks ja kogeda, kui armulik ta meie vastu on.

Jaanuar 2022 
Peeter Tamm, EKB Liidu asepresident

Aastavahetuse eel kõnetas mind Matteuse evangeeliumi viimane lause: Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni (Mt 28:20). Need Jeesuse sõnad on praegusel ajal minu jaoks suure tähendusega. Usun, et ka sinu jaoks, hea lugeja. Tegelikult kõigi kristlaste jaoks, ja meie elu kaudu kõigi inimeste jaoks, kellega me suhtleme.
Need on ülestõusnud Jeesuse sõnad oma järgijatele. Mida need alanud aastal meile ütlevad?

Kellele peaks algaval aastal kuuluma meie jagamatu tähelepanu?

Kõik algab sellest, millele või kellele kingime oma tähelepanu. Mida peame endi jaoks oluliseks? Evangeeliumi lõpus oleva lühikese, kristliku koguduse missiooni kokkuvõtva lõigu lõpul ütleb korraga Jeesus – Ja nüüd, pange seda tähele! Sellest kõneleb lause algus: Ja vaata…
Kellele peaks algaval aastal kuuluma meie jagamatu tähelepanu? Ülestõusnud Issandale, kes on öelnud: Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Igasugused ühendused, võrgustikud ja grupeeringud, olgu nad poliitilised, sõjalised, finantsilised või ka vaimset arengut taotlevad, olgu salajased või avalikud, arvestagu sellega – võimu täius kuulub Issandale. Enamus inimesi lihtsalt ei tea ega arvesta sellega oma elus. Ülestõusnud Issand ise on oma järgijate juures esindatud Püha Vaimu isikus. Tema meelevald on kristliku koguduse olemasolu ja tegevuse aluseks.

Detsember 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Igal aastal toovad jõulud meid Petlemma sõime ette ja lubavad kohtuda Jumalaga, kes tuli maailma lapsena. Nad juhatavad lapse juurde ka meis endas. Jõulukirik, -laulud ja -jutlus tunnistavad, kuidas Kõigekõrgem sai inimeseks, et avada meile taevavärav.
Jõuluõhtul on paljud kodus ja need tunnid on kaunimad, kui kohal on lapsed. Jõulud kõnetavad meis vahetult seda külge, mille suured inimesed kergesti unustavad, mida olelusvõitluses „endale lubada ei saa“.

Jõulud tahavad teha meid uudishimulikuks, viia inimsõbraliku Jumalaga lähemasse kontakti.

On hea, kui tunnustame ja laseme õitseda last iseendas. Aga paljude hinges peitub veel neljaaastase trots ja vahel viieaastase surmtõsidus. Me võime kõike seda, mis meie hälli on asetatud, unustada, maha suruda või sellega hoolikalt ümber käia.
Kui me jaatame oma sisemist last, iseennast, kes me lapsena olime, saab ka täiskasvanu meis tervemaks. Selline lapsemeel on seotud Jumala kogemusega. Kui Jeesus ütleb, et saage kui lapsed, soovib ta meile ehtsat osadust taevase Isaga, nagu lastel on ürgne usaldus oma vanemate vastu.
Meditsiinis teatakse: mida täielikum on diagnoos, seda edukam on ravi. Samuti on autoremondiga. Jõululapse särasilmad tahavad soojendada ja tervendada last meis.
Saagem lasteks koos nende rõõmsa huvi ja avatusega. Jõulud tahavad teha meid uudishimulikuks, viia inimsõbraliku Jumalaga lähemasse kontakti. Petlemma karjastest loeme: „...nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes“ (Lk 2:16).

Oktoober 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Me kõik oleme kuulnud mahlakaid loosungeid: Tugev nagu tammepuu!, Poisid ei nuta!, Ära ole mitte alasi, vaid haamer! Lööklaused, eriti mis on suunatud nn tugevamale soole, on tekitanud palju häda.
Kuidas kõlab nende kõrval piiblisalm: „Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.““ (2Kr 12:9a).

Pole õige oma nõtruste üle aina kaevata, vaid sirutuda Püha Vaimu väe järele.

Seda kirjutab apostel Paulus. Üllatav! Tema enda elutöö oli hiiglaslik, tema õpetus oli jõuline. Aga siin kiitleb ta oma nõtrusest. Sellel harvakuuldaval väljendusel on oma kindel põhjus: Korintose kristlased olid tema esinemise, kõneviisi, ta apostliameti ja ülesastumise küsitavaks tunnistanud. Korintoses koges Paulus palju häda, südamevalu ja laimu. Kirja kolm viimast peatükki on südantpuudutav karje. Paulus üritab ennast kaitsta ja õigustada. Südameverega jutustab ta, kuidas Issand on teda kutsunud, mida kõike oli ta oma arvukate ülesannete juures kogenud. See kõlab, nagu ta vastased ütlevad, enda ülistamisena. Apostlil oli ka selleks põhjust küllaga.
Pauluse juhtmõtteks on aga teatavasti: „Kes tahab kiidelda, see kiidelgu Issanda üle!“ (1Kr 1:31). Enda kohta ütleb ta: „Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest“ (2Kr 12:9b).
Siin on saladus. Jumal pole valinud (üksnes) jõumehi ja superinimesi, vaid seda, mis on nõder. Ta vajab murtuid. Jeesus ise on siin eeskuju. Kuulekuses ja armastuses sai ta talleks, kes kandis maailma patu.
Paulus jutlustab sõnumit ristist kui Jumala väge. Ta kiitleb nõtrusest, mille juures temas elab Kristus. Pole õige oma nõtruste üle aina kaevata, vaid sirutuda Püha Vaimu väe järele.