Oktoober 2023
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Ühes koguduse vestlusringis räägiti õigeid ja tähtsaid asju. Peateemaks oli ümberpöördumine. Viimaks küsis üks lihtne vanem mees sõna ja ütles: „Kuulge, tänase õhtu lõpus tahan ma koju sõita ja õhtust süüa. Selleks pean ma hoovis oma auto ümber pöörama ja siis mööda teed edasi sõitma. Kui ma siin pidevalt ümber pööran, ei jõua ma kunagi koju.“
Vana Testamendi Nutulaulude raamatus on salm: Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! (Nl 5:21). Vahest veel arusaadavamalt tõlkides: Issand, pööra meid ümber enda poole, et me saaksime ümber pöörata!
Nutulaulude kohta võime öelda, et need on kaotajate laulusalmid. Siin ei võta sõna võitjad, vaid allajäänud. Kui Jeruusalemm oli vallutatud ja rahvas vangi viidud, sündisid kaugel võõrsil need luuleread. Ja see kogumik on pandud tallele Pühakirja, et meiegi siit õpiksime.

Kui me pidevalt ümber pöörame, ei jõua me kunagi koju.

Paabelisse deporteeritud juudid ei kogenud katastroofi mitte ainult õnnetusena. Nad ei järeldanud sellest ka, et Jumal on nõrk ega suuda neid aidata. Neile jõudis kohale: mida me praegu kogeme, on prohvetite poolt ettekuulutatud Jumala kohus meie patuse elu üle. Kuid elav Jumal tegutseb ka selle häda keskel ja ootab meid enda juurde.
See võib tunduda vastuoluline, aga on nii, et kes tahab tulla Jumala juurde, ei suuda omal jõul ümber pöörata (seda on ju iga inimene ikka teinud). Vaid kes tahab ümber pöörata, peab ennekõike Jumala ette tulema. Ta peab esmalt Jumalat paluma: Issand, pööra mind ümber enda poole, et ma saaksin ümber pöörata! Alles siis, kui Jumal meile oma tee ette annab, saame õigesti ümber pöörata. Muidu keerleme vaid ringis ja tuleme ikka jälle tagasi sinna, kust soovisime lahkuda, aga ei jõua kunagi eesmärgile.
Piiblis peab pöördumine silmas uut algust elus. Vaatamata vana elu kogemustele ja pettumustele tuleb alustada uut. Öises vestluses ütles Jeesus Nikodeemosele: Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! (Jh 3:7). Kuid Nikodeemos imestas väga: Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida? (s 4). Nii vaadates oli Nikodeemosel õigus. Kuid sellega ei olnud ta Jeesust veel mõistnud. Jeesus soovis ju talle öelda: inimene saab lasta Jumalal endale kinkida uue alguse, sest Jeesuse ristisurm on lunastanud eelneva patuelu.
Iga inimene saab lasta end Jumalal ümber pöörata – ja siis peab ta vaid uues suunas edasi elama. Ükskord õigesti ümber pöörata ja õigele teele jääda ning edasi minna! Minna kitsal teel, millel me koju jõuame. Igaüks võib paluda: „Issand, pööra mind ümber enda poole, et ma saaksin ümber pöörata ja sinu juurde koju jõuda!“

September 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike (1Kr 13:4–7).
Piibli armastuse ülemlaulu lugedes astuksime nagu hoopis teise maailma. Mõistus hüüaks kohe: need on võimatud nõuded! Laupäevasel Postimehel koos oma lisadega oli 64 lehekülge, kuid seal pole kohast ruumi, et kirjutada midagi sellist … suurem põhjus on küllap selles, et tegelik elu ei anna seda mõõtu välja.

Siin ei ole võimatud nõuded! Pigem on meie maailmas tegemist võimatute inimestega, kes ei sobi taevariiki!

Kui me aga vaikseks jääme, võime kuulda, kuidas Jumal ütleb: siin ei ole võimatud nõuded! Pigem on meie maailmas tegemist võimatute inimestega, kes ei sobi taevariiki!
Kuid nüüd järgneb veelgi tähtsam moment: siin ei ole üldse nõudmised! Peatükk on juhatatud sisse sõnadega: Ja ma näitan teile veel ülevama tee (1Kr 12:31). Tähelepanelikult lugedes märkame, et siin ei kästa ega keelata. Tekst kõnetab usklikke inimesi, kelle Jeesus on lunastanud ja uuendanud ning keda nüüd juhib Püha Vaim. Apostel maalib inimestest pildi, millistena Jumal neid oma riigis näha soovib.

Juuni 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Paljude elus ei konkureeri nelipühad jõuludega, kus on palju traditsioone, kingitusi ja erilisi toite, nelipühades vaid kaskede rohelus ja valged tuvid.
Kuid nelipühad on tähtsad kahel põhjusel:
• siis langes Püha Vaim ja lõi alalise sideme inimese ja taevasse läinud Jeesuse vahel;
• sündis ristikogudus.

Jüngrid olid sageli vaimustatud, aga nad vajasid veel Vaimu!

Eelnenud 40 päeval viis ülestõusnud Jeesus jüngrite kolme aasta õpingud lõpule. Jüngrid olid sageli vaimustatud, aga nad vajasid veel Vaimu!
Taevasse minnes jättis Jeesus jüngrid ootele, öeldes: ...teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi (Ap 1:5). Selle toimumisaja kohta andis ta neile vihje: üsna varsti. Kuid küsimusele Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi? (Ap 1:6) ei vastanud ta midagi.
Ilmselt polnud kokkutulnud vastuse puudumisega rahul. Nad olid ju mitu aastat üheskoos nii palju imelist läbi elanud ja arvasid, et Jeesus võiks neile rohkem öelda. Nii nagu küsiks väikelaps: palju on veel aega tema sünnipäevani? Kuid ta saab vastuseks: „Lase end üllatada, küll sa siis näed, kui päev jõuab.“ Usaldavale lapsele sellest piisab ja ta võibki isa-ema silma all rõõmsalt edasi mängida. Kui öelda päevade täpne arv, ei oleks sellest kasu, sest tal pole veel abstraktset mõtlemist ja aja tunnetust. Kella tundmine on mõnel probleem ka vanemas eas. Väikelaps ei taipa „täna“, „eile“, „homme“ vahet ja inimene pole võimeline aru saama igavese Jumala ajakavast.

Aprill 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Ülestõusmishommikul tühja haua avastanud naistest öeldakse, et suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele (Mt 28:8). Kui Jeesus äkitselt ülejäänud jüngrite keskel seisis, siis nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud (Lk 24:41).
Jüngrite rõõmu põhjus oli ilmne, nende sõber ja Õpetaja oli jälle nendega. Aga mina täna? Minu patusüü on Jeesus SUUREL REEDEL juba maksnud. See rõõmustab kindlasti. Aga miks rõõmustan veel ülestõusmise üle? Kõige tähtsam oli ju toimunud.
Evangeeliumid ja Paulus ei väsi ülestõusmist igakülgselt valgustamast. Kõik nad selgitavad, et Jeesuse surm ja ülestõusmine oli palju enam kui vaid meie süü andestamine. Sellel on otsene seos meid eelootava ülestõusmisega. Selle veendumuse alus on Jeesuse ja tema järgijate lahutamatu ühtsus. Kristus minus: Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja (Jh 15:5). Mina Kristuses: Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses (Rm 8:1). Meie mõlemad Jumalas: et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis (Jh 17:21). Lähemale enam ei saagi!

Avatud pilk Uude Testamenti juhib tähelepanu sellele, milline hakkab välja nägema meie ülestõusmine.

Kristlastena oleme seotud ka Jeesuse ülestõusmisaegsete sündmustega. Kristus suri meie pattude eest ja me pole enam Jumala vaenlased, vaid sõbrad. Meie vana mina on surnud ja nüüd saame elada uut, palju paremat elu kui enne.
Avatud pilk Uude Testamenti juhib tähelepanu sellele, milline hakkab välja nägema meie ülestõusmine. See on jällegi seotud Jeesuse ülestõusmisega. Paulus tundis Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks (Fl 3:21). Jeesuse järgijate ülestõusmine saab olema kui kopeerpilt Jeesuse ülestõusmisest. Esmalt Jeesus, siis meie.

Veebruar 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Igatsus ehtsuse järele oli meile juba hälli asetatud. Mida terve väikelaps tunneb ja teeb, seda täiega. Kui ta rõõmustab, siis iga rakuga, ta kargab ringi ja tõstab häält. Kui on valu või nälg, teatab ta seda kõigi võimalike vahenditega.
Täiskasvanud nii ei tee. Kuhu me jõuakski, kui iga oma meeleolu kohe valjult välja elaks! Kuid siin on mingid käärid meie sisemise ja välispidise elu, isikliku ja ametliku olemise vahel. Kristlikes kogudusteski kohtame külgeõpitut, mis pole kunagi isikliku elu osaks saanud.

Jeesusel ei pea olema esikoht üksnes minu elu ülesannete reas, vaid tal peab olema sõna kõiges.

Vaevalt on teist valdkonda, mille vastu Piibel nii teravalt välja astub, kui silmakirjalikkus. Algkoguduses suri äkitselt üks abielupaar, kes teeskles erilist vagadust (Ap 5). Nõid Siimon sai valju noomituse, kui üritas osta vaimulikku meelevalda raha eest (Ap 8).
Ehtsus ja ausus on vaimuliku elu tunnusjooned. Nendeta võidakse meid küll vagadeks pidada, kuid seda me siis ei ole. Mida me ei ole, seda tahame aga vahel mängida. Kui meie elu määrab publik, võime laval end täiustada, aga täisvereline kristlik elu jääb kaugeks.