Veebruar 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Igatsus ehtsuse järele oli meile juba hälli asetatud. Mida terve väikelaps tunneb ja teeb, seda täiega. Kui ta rõõmustab, siis iga rakuga, ta kargab ringi ja tõstab häält. Kui on valu või nälg, teatab ta seda kõigi võimalike vahenditega.
Täiskasvanud nii ei tee. Kuhu me jõuakski, kui iga oma meeleolu kohe valjult välja elaks! Kuid siin on mingid käärid meie sisemise ja välispidise elu, isikliku ja ametliku olemise vahel. Kristlikes kogudusteski kohtame külgeõpitut, mis pole kunagi isikliku elu osaks saanud.

Jeesusel ei pea olema esikoht üksnes minu elu ülesannete reas, vaid tal peab olema sõna kõiges.

Vaevalt on teist valdkonda, mille vastu Piibel nii teravalt välja astub, kui silmakirjalikkus. Algkoguduses suri äkitselt üks abielupaar, kes teeskles erilist vagadust (Ap 5). Nõid Siimon sai valju noomituse, kui üritas osta vaimulikku meelevalda raha eest (Ap 8).
Ehtsus ja ausus on vaimuliku elu tunnusjooned. Nendeta võidakse meid küll vagadeks pidada, kuid seda me siis ei ole. Mida me ei ole, seda tahame aga vahel mängida. Kui meie elu määrab publik, võime laval end täiustada, aga täisvereline kristlik elu jääb kaugeks.

Detsember 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mõnele inimesele on usk nagu vana kell, mis ripub seinal, aga ei tiksu enam, sest seda pole kaua üles keeratud. Jõulud on hea aeg seda teha ja kogeda imet – see töötab! Selleks meenutan usu lihtsaid aluseid.
Et meil oleks tõelised jõulud, tuleb esmalt uskuda, et Jumal on olemas. Viljatu on endale korrata: vaid vanad arvasid, et kui müristab, siis on Jumal mängus. Aga kas ta ikka on olemas ja miks mina teda vajan? Tänapäeval näib ju kõik olevat uuritav, seletatav, tehtav! Samas kuhjuvad maailmas põletavad probleemid, mida kaheksa miljardit inimest lahendada ei oska. Ja igale inimesele väga tähtsatele küsimustele – Kes ma olen? Milleks ma elan? – teadus ei vastagi. Ülihuvitav relatiivsusteooria aitab selgitada, kuidas mitmed asjad toimivad. Aga ta ei võta mind käe kõrvale, kui mul on raske, ta ei tröösti valus ega surmas. Jõuludele ei pääse me kuigi lähedale mõistusega, vaid südamega ja esimeseks sammuks on – arvesta Jumalaga!

Otsustav on, kas Jumal tahab minuga tegemist teha?

Teiseks, ilmselt ei piisa, kui ma teaksin, et kuskil on Jumal. Otsustav on, kas Jumal tahab minuga tegemist teha? Siin jutustab Piibel meile ühe loo: ...teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus (Lk 2:11). Jõulupühade põhisisuks pole meenutada üksnes 2000 aastat tagasi toimunud Petlemma sündmust, kus lihtsad karjased väljal imelist valgust nägid ja taevalikke sõnu kuulsid. Vajalik on märgata, et ka meie tuleme selles loos esile. Kristlik usk on usk sellesse, et Jumal on meie juurde tulnud! Temaga kohtumiseks ei pea me eelnevalt oma elu õgvendama ega püüdma loobuda mõnest halvast harjumusest. Seda on lõppeval aastal kõik katsetanud ja korduvalt ebaõnnestunud. Lase endale öelda: Jumal tuli oma Pojas Jeesuses sind pattudest päästma. Tunnista talle oma patt ja palu ‒ ning sa saad andeks!

Oktoober 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Pühapäevast pühapäeva näevad pastorid ja ka koguduste teised juhid vahelduva eduga vaeva, kuidas alustada jumalateenistust sõbralikult, pidulikult, väärikalt, ka võimalikult originaalselt. Sageli kõlavad esmalt Jumala suured tõotused ja Piibli kuldsalmid, meenutatakse möödaläinud nädalast mõnd sündmust, vahel ka hommikusel kirikuteel märgatud imesid, pööratakse tähelepanu palvelat kaunistavale uuele elemendile.
On rõõmustav, et mitmes koguduses olevat selleks ka vastav töögrupp. Lõpuks ei pea ju mitte pastor oma jumalateenistust, vaid terve kogudus. Ja kogudusel pole õigus ainult kaasa laulda, ohver kokku panna ning „Aamen“ öelda.
Esimestel minutitel tehakse mitmeid valikuid. Seepärast on avasõnad ja -laused tähtsad ning oluline on, et need ka kokkutulnuteni jõuavad. Nii kasvavad nõuded võimendi nupukeerajatele ja õigete laulusõnade seinale näitajatele.
Algusminutid pole mõeldud üksnes jutuvada summutamiseks. Esimene sõna on tähtis, teise sõna ütlemine (ka poolt- või vasturääkimine) on juba tavaliselt lihtsam.

Nendes kirjakohtades on Sõna üks Jumala Poja Jeesuse paljudest nimedest.

Kuid esimene kõne/kõneleja peab valmistama kogudust peakõneleja sõna kuulama.
Piibli tähelepanelik lugeja on märganud, et eestikeelses Piiblis on „Sõna“ kirjutatud suure algustähega vaid mõned korrad. Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal (Jh 1:1). Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde (Jh 1:14). Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust! (Tn 9:23). Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma, ja mehi sai arvult umbes viis tuhat (Ap 4:4).

September 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mind on ikka kõnetanud prohvet Jeremija lause: Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, sest mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal (Jr 15:16).
Misjonär Paulus rõhutab, et evangeeliumi kuulutuse läte on Kristuse sõna: ...usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu (Rm 10:17). Oma ülempreesterlikus palves ütles Jeesus: Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma (Jh 17:20). Uue Testamendi kirjade sagedane teema on: Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale! (Kl 3:16).

See paneb küsima, kas minu kuulutuse kaudu kostab Kristuse sõna?

See paneb küsima: kas minu kuulutuse kaudu kostab Kristuse sõna?
Sügise saabumisel võime rõõmustada, et alanud kooliaeg on toonud EKB Liidu kogudustes paljud suurema innuga Jumala sõna õppima. Saame tänada Jumalat oma Seminari ja piiblikooli eest ning paluda õnnistust kõigile õppijaile ja neile, kellel on mandaat õpetada.

August 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Kas me jõuame varsti kohale?“ Väikelaste vanemad tunnevad seda lauset ja kui nad seda kuulevad, on teada, et nüüd läheb edasisõit raskemaks. Õnnelik on see, kes saab siis siiralt vastata: „Ole mureta, kohe jõuame kohale!“ Muidu tuleks teha väike peatus, leiutada mingi vaheldus või rääkida midagi head.
Juba algkoguduse päevist alates küsivad nii ka kristlased, kes ootavad palavalt oma Issanda taastulekut ja maailma lõppu. Mõlemat on meile tõotatud, kuid kumbki pole veel aset leidnud. Ja siis tuleb väsimus. Kui aga lootused näivad luhtuvat, on pessimistid ja õnnetusprohvetid oma sõiduvees ning leiavad kiiresti kohalikke jüngreid; ja tihti ei söanda teised midagi vastu öelda.
Usuteed käia on kergem, kui me näeme horisondil vähemalt üht valguskiirt. Usk nõuab tõotust.
Sellise usuni jõudmisel aitavad inimlikud argumendid vähe. Aga Piibel sageli otse ei argumenteeri, vaid valib veel ülevama tee, jutustades ühe loo. Ja lugude jõud on suur! Siin on kauniks eeskujuks Heebrea kirja 11. peatüki pikk rida Vana Testamendi päevade inimestest, kes ei kaotanud lootust, kes pidasid vastu, sest elav Jumal oli neid kõnetanud. Nende lood räägivad meie vastu aegade lõpuni. Jumala suure tõotuse tervele kristlikule kogudusele ütleb Heebrea kiri välja teisal: Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees (Hb 5:9).
Suurim lugu, Jeesuse lugu, tegelikult kõik piiblilood, on üleskutseks usule. Kuid kuulatagem ka kaasteeliste väärtuslikke lootuse lugusid. Ja kelle lugusid ja milliseid lugusid meie ise levitame? Kas me räägime maailmast ainult kui hädaorust ja neetud paigast, täis kannatust ja surma, või jutustame paigast, mida Jumal armastab ja on valinud, et kutsuda siit inimesi taevateele?