Oktoober 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Teekäija oktoobrikuu number on viimane, mis ilmub enne kirikuaasta lõppu. Vana Testamendi tark Koguja ütleb: „Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!““ (Kg 12:13).
Inimelu tõeline eesmärk ja viimne mõte on selles, et jõuda oma Loojaga õigesse vahekorda, s.t et Jumala poolt pakutud lunastus saaks vastu võetud ja inimene võiks siis oma Issandat teenida. See teenimine väljendub kõiges, mida Jumal meile oma sõnas on ilmutanud ja milleks Püha Vaim märku annab. Kõik muu on igaviku vaates vähe(m)tähtis.

Inimelu tõeline eesmärk ja viimne mõte on selles, et jõuda oma Loojaga õigesse vahekorda.

Uuest Testamendist loeme: „Siis ütles Jeesus kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju?“ (Lk 9:23–25).

September 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Millal on sulle viimati kellegi tänamatus silma torganud? Ehk mõtled kohe mõnele kolmeaastasele, kes peab veel õppima, et kõik ei käi tema tujude järgi? Või naabrile, kes üksnes oma rida ajab ega taandu millimeetritki. Või pisut pettunud kogudusekaaslasele, kellel on iga asja kohta midagi lisada, sest „varem oli kõik paremini“?
Peeglist paistab meie enda tänamatus harva silma, küll aga kiiresti teiste puhul. Nende puhul, kes mõtlevad, et nemad on otsustajad, et nemad oskavad kõike või et elu on just neile kõik andnud.
Aga kui ma siis ka enda tänamatust märkan, on see enamasti tõesti üllatav. Miks? Kuidas võiksin elada nii, et minu elu kujundaks tänulikkus?

Tänulik võib olla vaid see, kes ise on usaldavalt (usus) elanud.

August 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Ma tõusen mäele“ on paljude südamelaul. Iga inimene igatseb õnneelamusi. Kuuleme neist, kes usuvad, et veel midagi üsna konkreetset teeks nende elu tõeliselt rikkaks. See võib olla soov abielluda, igatsus lapse sünni järele, mingi diplomi saamine, külastus vms. Sel ajal, mil nad oma suure soovi täitumist pingsalt ootavad, elavad nad rahutult ja õnnetult. Kuigi nendestki möödub palju ilusat, pole nende pilk avatud õnnehetkedele, mida pakub tegelik elu.

Kui me elame Püha Vaimu juhtimisel, kingitakse meile õnnehetki ka siis, kui ümber on pime ja väljapääsu ei näe.

Uskliku inimesena sirutame Jumala riigi järele, mille jälgi me oma elus avastame ja millele saame natuke kaasa aidata. Kuid lõplikku täitumist kogeme alles Jumala juures.
Piiblis on (kõrge) mägi sageli Jumala kogemise koht. Kirikuaastas mõeldakse 6. augustil Kristuse kirgastamisele muutmise (Tabori) mäel (Mt 17:1–13; Mk 9:2–13; Lk 9:28–36), millele elasid kaasa kolm jüngrit – Peetrus, Jaakobus ja Johannes. Seal kohtub Jeesus Moosese ja Eelijaga – Seaduse ja prohvetluse koondkujudega. Peetrus on nii heldinud, et ta pakub selle kõrghetke jäädvustamiseks kolme lehtmaja püstitamist. Kuid selleks polnud aeg veel küps. Inimese Poja austamine saabus alles ülestõusmisega, millele pidi aga eelnema Suur reede. Seal pilvest kõlanud hääl kohustab täna meidki: „Teda kuulake!“

Juuni 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Arvamused Ristija Johannese kohta läksid lahku juba enne tema sündimist. Tema preestrist isa Sakarias teenis templis ja oli otsekohene mees, kes tundis Jumala seadusi ja arvestas nendega tõsiselt.

Jeruusalemma pühimas paigas sai talle osaks ingli ilmutus, mis teatas, et nad saavad koos oma naisega veel vanas eas lapsevanemateks – seda oli raske uskuda. Pühakirja tundva mehena teadis ta küll, et esiisa Aabrahami ja Saaraga oli kord nii läinud. Aga et meiega? Seda küll ei usu! Ta pärib inglilt lähemat tunnustähte, aga jääb hoopis tummaks.

Ristija Johannese sõnum tabas inimeste põhivajadust – valmistada teed Jumala päästeks.

Aprill 2020 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Piiblis on Tooma kohta teateid vähe ja jüngrite ringis on ta nagu kõrvaltegelane. Ülestõusmispühadel tõuseb ta aga tribüünile. Tema isikus näeme, milline on kogudus.

Kristuse sõna kaudu kingib Jumal meile usu, mis on apostlite usuga täiesti samaväärne.

On sündmusi, millest kahju kannatamata puududa ei saa. Mitte minna kaasa oma lapsega esimesel koolipäeval poleks lapsele ainult väline kriimustus, vaid sisemine mõra kogu eluks.
Jüngritele oli Jeesusega koosolemine kõik (Mk 3:14). Nad olid välja valitud selleks, et elada alates Jeesuse ristimisest kuni tema taevaminekuni kõigele vahetult kaasa. Nendest kui esitunnistajatest pidi saama sidelüli Issanda ja koguduse vahel. Nendelt on pärit vastused küsimustele: Kes Jeesus oli? Mida ta soovis? Mida ta tõotas? Mida ta teostas ja saavutas ülestõusmise läbi?
Aga ülestõusmise järel Toomas „ei olnud nendega, kui Jeesus tuli“ (Jh 20:24). Üks kaheteistkümnest oli oma tunnistaja rollist väljas. Ta puudus sellest, milleks ta oli kutsutud. Ta ilmus välja alles kaheksa päeva pärast. Kuid kesk jüngrite juubeldust – „Meie nägime Issandat!“ – oli Toomas kui võõras külaline ja seadis uskumiseks kolm tingimust: kui ma näen Jeesuse kätes naelaarme, panen neisse oma sõrme ja näen ta küljehaava.
Meie ei ole kaheteistkümne hulgast, aga analoogselt Toomaga on meilgi koguduses oma koht, mis ei tohi tühjaks jääda. Muidu võime magada maha kohtumise elava Issandaga. Vaimuliku elukauguse tõttu tekivadki koguduse ihusse mõrad ja selle ülesehitamine lonkab.
Kuid Issanda tulekuga olukord muutus. Ühegi etteheiteta näitas Jeesus oma haavu ja vastas Tooma tingimustele. Nüüd võis Toomas öelda kõigi ees: „Minu Issand ja minu Jumal!“