September 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike (1Kr 13:4–7).
Piibli armastuse ülemlaulu lugedes astuksime nagu hoopis teise maailma. Mõistus hüüaks kohe: need on võimatud nõuded! Laupäevasel Postimehel koos oma lisadega oli 64 lehekülge, kuid seal pole kohast ruumi, et kirjutada midagi sellist … suurem põhjus on küllap selles, et tegelik elu ei anna seda mõõtu välja.

Siin ei ole võimatud nõuded! Pigem on meie maailmas tegemist võimatute inimestega, kes ei sobi taevariiki!

Kui me aga vaikseks jääme, võime kuulda, kuidas Jumal ütleb: siin ei ole võimatud nõuded! Pigem on meie maailmas tegemist võimatute inimestega, kes ei sobi taevariiki!
Kuid nüüd järgneb veelgi tähtsam moment: siin ei ole üldse nõudmised! Peatükk on juhatatud sisse sõnadega: Ja ma näitan teile veel ülevama tee (1Kr 12:31). Tähelepanelikult lugedes märkame, et siin ei kästa ega keelata. Tekst kõnetab usklikke inimesi, kelle Jeesus on lunastanud ja uuendanud ning keda nüüd juhib Püha Vaim. Apostel maalib inimestest pildi, millistena Jumal neid oma riigis näha soovib.

Juuni 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Paljude elus ei konkureeri nelipühad jõuludega, kus on palju traditsioone, kingitusi ja erilisi toite, nelipühades vaid kaskede rohelus ja valged tuvid.
Kuid nelipühad on tähtsad kahel põhjusel:
• siis langes Püha Vaim ja lõi alalise sideme inimese ja taevasse läinud Jeesuse vahel;
• sündis ristikogudus.

Jüngrid olid sageli vaimustatud, aga nad vajasid veel Vaimu!

Eelnenud 40 päeval viis ülestõusnud Jeesus jüngrite kolme aasta õpingud lõpule. Jüngrid olid sageli vaimustatud, aga nad vajasid veel Vaimu!
Taevasse minnes jättis Jeesus jüngrid ootele, öeldes: ...teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi (Ap 1:5). Selle toimumisaja kohta andis ta neile vihje: üsna varsti. Kuid küsimusele Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi? (Ap 1:6) ei vastanud ta midagi.
Ilmselt polnud kokkutulnud vastuse puudumisega rahul. Nad olid ju mitu aastat üheskoos nii palju imelist läbi elanud ja arvasid, et Jeesus võiks neile rohkem öelda. Nii nagu küsiks väikelaps: palju on veel aega tema sünnipäevani? Kuid ta saab vastuseks: „Lase end üllatada, küll sa siis näed, kui päev jõuab.“ Usaldavale lapsele sellest piisab ja ta võibki isa-ema silma all rõõmsalt edasi mängida. Kui öelda päevade täpne arv, ei oleks sellest kasu, sest tal pole veel abstraktset mõtlemist ja aja tunnetust. Kella tundmine on mõnel probleem ka vanemas eas. Väikelaps ei taipa „täna“, „eile“, „homme“ vahet ja inimene pole võimeline aru saama igavese Jumala ajakavast.

Aprill 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Ülestõusmishommikul tühja haua avastanud naistest öeldakse, et suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele (Mt 28:8). Kui Jeesus äkitselt ülejäänud jüngrite keskel seisis, siis nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud (Lk 24:41).
Jüngrite rõõmu põhjus oli ilmne, nende sõber ja Õpetaja oli jälle nendega. Aga mina täna? Minu patusüü on Jeesus SUUREL REEDEL juba maksnud. See rõõmustab kindlasti. Aga miks rõõmustan veel ülestõusmise üle? Kõige tähtsam oli ju toimunud.
Evangeeliumid ja Paulus ei väsi ülestõusmist igakülgselt valgustamast. Kõik nad selgitavad, et Jeesuse surm ja ülestõusmine oli palju enam kui vaid meie süü andestamine. Sellel on otsene seos meid eelootava ülestõusmisega. Selle veendumuse alus on Jeesuse ja tema järgijate lahutamatu ühtsus. Kristus minus: Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja (Jh 15:5). Mina Kristuses: Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses (Rm 8:1). Meie mõlemad Jumalas: et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis (Jh 17:21). Lähemale enam ei saagi!

Avatud pilk Uude Testamenti juhib tähelepanu sellele, milline hakkab välja nägema meie ülestõusmine.

Kristlastena oleme seotud ka Jeesuse ülestõusmisaegsete sündmustega. Kristus suri meie pattude eest ja me pole enam Jumala vaenlased, vaid sõbrad. Meie vana mina on surnud ja nüüd saame elada uut, palju paremat elu kui enne.
Avatud pilk Uude Testamenti juhib tähelepanu sellele, milline hakkab välja nägema meie ülestõusmine. See on jällegi seotud Jeesuse ülestõusmisega. Paulus tundis Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks (Fl 3:21). Jeesuse järgijate ülestõusmine saab olema kui kopeerpilt Jeesuse ülestõusmisest. Esmalt Jeesus, siis meie.

Veebruar 2023 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Igatsus ehtsuse järele oli meile juba hälli asetatud. Mida terve väikelaps tunneb ja teeb, seda täiega. Kui ta rõõmustab, siis iga rakuga, ta kargab ringi ja tõstab häält. Kui on valu või nälg, teatab ta seda kõigi võimalike vahenditega.
Täiskasvanud nii ei tee. Kuhu me jõuakski, kui iga oma meeleolu kohe valjult välja elaks! Kuid siin on mingid käärid meie sisemise ja välispidise elu, isikliku ja ametliku olemise vahel. Kristlikes kogudusteski kohtame külgeõpitut, mis pole kunagi isikliku elu osaks saanud.

Jeesusel ei pea olema esikoht üksnes minu elu ülesannete reas, vaid tal peab olema sõna kõiges.

Vaevalt on teist valdkonda, mille vastu Piibel nii teravalt välja astub, kui silmakirjalikkus. Algkoguduses suri äkitselt üks abielupaar, kes teeskles erilist vagadust (Ap 5). Nõid Siimon sai valju noomituse, kui üritas osta vaimulikku meelevalda raha eest (Ap 8).
Ehtsus ja ausus on vaimuliku elu tunnusjooned. Nendeta võidakse meid küll vagadeks pidada, kuid seda me siis ei ole. Mida me ei ole, seda tahame aga vahel mängida. Kui meie elu määrab publik, võime laval end täiustada, aga täisvereline kristlik elu jääb kaugeks.

Detsember 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mõnele inimesele on usk nagu vana kell, mis ripub seinal, aga ei tiksu enam, sest seda pole kaua üles keeratud. Jõulud on hea aeg seda teha ja kogeda imet – see töötab! Selleks meenutan usu lihtsaid aluseid.
Et meil oleks tõelised jõulud, tuleb esmalt uskuda, et Jumal on olemas. Viljatu on endale korrata: vaid vanad arvasid, et kui müristab, siis on Jumal mängus. Aga kas ta ikka on olemas ja miks mina teda vajan? Tänapäeval näib ju kõik olevat uuritav, seletatav, tehtav! Samas kuhjuvad maailmas põletavad probleemid, mida kaheksa miljardit inimest lahendada ei oska. Ja igale inimesele väga tähtsatele küsimustele – Kes ma olen? Milleks ma elan? – teadus ei vastagi. Ülihuvitav relatiivsusteooria aitab selgitada, kuidas mitmed asjad toimivad. Aga ta ei võta mind käe kõrvale, kui mul on raske, ta ei tröösti valus ega surmas. Jõuludele ei pääse me kuigi lähedale mõistusega, vaid südamega ja esimeseks sammuks on – arvesta Jumalaga!

Otsustav on, kas Jumal tahab minuga tegemist teha?

Teiseks, ilmselt ei piisa, kui ma teaksin, et kuskil on Jumal. Otsustav on, kas Jumal tahab minuga tegemist teha? Siin jutustab Piibel meile ühe loo: ...teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus (Lk 2:11). Jõulupühade põhisisuks pole meenutada üksnes 2000 aastat tagasi toimunud Petlemma sündmust, kus lihtsad karjased väljal imelist valgust nägid ja taevalikke sõnu kuulsid. Vajalik on märgata, et ka meie tuleme selles loos esile. Kristlik usk on usk sellesse, et Jumal on meie juurde tulnud! Temaga kohtumiseks ei pea me eelnevalt oma elu õgvendama ega püüdma loobuda mõnest halvast harjumusest. Seda on lõppeval aastal kõik katsetanud ja korduvalt ebaõnnestunud. Lase endale öelda: Jumal tuli oma Pojas Jeesuses sind pattudest päästma. Tunnista talle oma patt ja palu ‒ ning sa saad andeks!