Oktoober 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Pühapäevast pühapäeva näevad pastorid ja ka koguduste teised juhid vahelduva eduga vaeva, kuidas alustada jumalateenistust sõbralikult, pidulikult, väärikalt, ka võimalikult originaalselt. Sageli kõlavad esmalt Jumala suured tõotused ja Piibli kuldsalmid, meenutatakse möödaläinud nädalast mõnd sündmust, vahel ka hommikusel kirikuteel märgatud imesid, pööratakse tähelepanu palvelat kaunistavale uuele elemendile.
On rõõmustav, et mitmes koguduses olevat selleks ka vastav töögrupp. Lõpuks ei pea ju mitte pastor oma jumalateenistust, vaid terve kogudus. Ja kogudusel pole õigus ainult kaasa laulda, ohver kokku panna ning „Aamen“ öelda.
Esimestel minutitel tehakse mitmeid valikuid. Seepärast on avasõnad ja -laused tähtsad ning oluline on, et need ka kokkutulnuteni jõuavad. Nii kasvavad nõuded võimendi nupukeerajatele ja õigete laulusõnade seinale näitajatele.
Algusminutid pole mõeldud üksnes jutuvada summutamiseks. Esimene sõna on tähtis, teise sõna ütlemine (ka poolt- või vasturääkimine) on juba tavaliselt lihtsam.

Nendes kirjakohtades on Sõna üks Jumala Poja Jeesuse paljudest nimedest.

Kuid esimene kõne/kõneleja peab valmistama kogudust peakõneleja sõna kuulama.
Piibli tähelepanelik lugeja on märganud, et eestikeelses Piiblis on „Sõna“ kirjutatud suure algustähega vaid mõned korrad. Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal (Jh 1:1). Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde (Jh 1:14). Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust! (Tn 9:23). Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma, ja mehi sai arvult umbes viis tuhat (Ap 4:4).

September 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mind on ikka kõnetanud prohvet Jeremija lause: Kui leidus su sõnu, siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, sest mulle on pandud sinu nimi, Issand, vägede Jumal (Jr 15:16).
Misjonär Paulus rõhutab, et evangeeliumi kuulutuse läte on Kristuse sõna: ...usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu (Rm 10:17). Oma ülempreesterlikus palves ütles Jeesus: Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma (Jh 17:20). Uue Testamendi kirjade sagedane teema on: Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale! (Kl 3:16).

See paneb küsima, kas minu kuulutuse kaudu kostab Kristuse sõna?

See paneb küsima: kas minu kuulutuse kaudu kostab Kristuse sõna?
Sügise saabumisel võime rõõmustada, et alanud kooliaeg on toonud EKB Liidu kogudustes paljud suurema innuga Jumala sõna õppima. Saame tänada Jumalat oma Seminari ja piiblikooli eest ning paluda õnnistust kõigile õppijaile ja neile, kellel on mandaat õpetada.

August 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

„Kas me jõuame varsti kohale?“ Väikelaste vanemad tunnevad seda lauset ja kui nad seda kuulevad, on teada, et nüüd läheb edasisõit raskemaks. Õnnelik on see, kes saab siis siiralt vastata: „Ole mureta, kohe jõuame kohale!“ Muidu tuleks teha väike peatus, leiutada mingi vaheldus või rääkida midagi head.
Juba algkoguduse päevist alates küsivad nii ka kristlased, kes ootavad palavalt oma Issanda taastulekut ja maailma lõppu. Mõlemat on meile tõotatud, kuid kumbki pole veel aset leidnud. Ja siis tuleb väsimus. Kui aga lootused näivad luhtuvat, on pessimistid ja õnnetusprohvetid oma sõiduvees ning leiavad kiiresti kohalikke jüngreid; ja tihti ei söanda teised midagi vastu öelda.
Usuteed käia on kergem, kui me näeme horisondil vähemalt üht valguskiirt. Usk nõuab tõotust.
Sellise usuni jõudmisel aitavad inimlikud argumendid vähe. Aga Piibel sageli otse ei argumenteeri, vaid valib veel ülevama tee, jutustades ühe loo. Ja lugude jõud on suur! Siin on kauniks eeskujuks Heebrea kirja 11. peatüki pikk rida Vana Testamendi päevade inimestest, kes ei kaotanud lootust, kes pidasid vastu, sest elav Jumal oli neid kõnetanud. Nende lood räägivad meie vastu aegade lõpuni. Jumala suure tõotuse tervele kristlikule kogudusele ütleb Heebrea kiri välja teisal: Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees (Hb 5:9).
Suurim lugu, Jeesuse lugu, tegelikult kõik piiblilood, on üleskutseks usule. Kuid kuulatagem ka kaasteeliste väärtuslikke lootuse lugusid. Ja kelle lugusid ja milliseid lugusid meie ise levitame? Kas me räägime maailmast ainult kui hädaorust ja neetud paigast, täis kannatust ja surma, või jutustame paigast, mida Jumal armastab ja on valinud, et kutsuda siit inimesi taevateele?

Aprill 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kaasaja motoks on olla tark ja arusaaja, lüüa elus edukalt läbi. Kes ei sooviks seda?
Apostel Jaakobus esitas oma kirjas esimestele kogudustele küsimuse: Kes teie seas on tark ja arusaaja? Las ta näitab hea käitumisega oma tegusid tarkuse tasaduses (Jk 3:13).
See pole IQ-test. See on elutest. Siin pole esiplaanil haridus ega teadmised, ka mitte filosoofia sügavused ega nutikad mõtteterad Facebooki seinal.
Kui palju ilusaid, tarku või vähem kasulikke sõnu kuuleme päevast päeva. Jutusaadetes viskab üks sõnu kui vatitupse, mis midagi korda ei saada. Teine pillub vestlusringi kõvasid sõnu kui kive. Järgmine vastab pisut ohutumate väljenditega, mis on ometi kui mädamunad. Sellised sõnasõjad võivad kasvada armutuks.
Jaakobus tundis sarnaseid sõnalahinguid ka oma ajas. Koguduste usuelu oli siis veel noor. Toetuti apostlite suulistele teadetele. Oli valestimõistmisi, vanade kirjade väärtõlgendusi ja isehakanud õpetajate spekulatiivseid teooriaid. Iga järgmine teadis eelmisest veel paremini, kuidas kristlasena elada ja uskuda. Targaks ja arusaajaks pidasid endid kõik. Keda neist usaldada? Kes on neist algupärane ja usaldatav?
Jaakobus küsib koguduseliikmetelt provokatiivselt: Kes teie seas on tark ja arusaaja? Seejuures pidas ta silmas igaüht: nii koguduse juhte, paremini teadjaid, järelejätmatuid, aga ka segadusse viidud kuulajaid. Sõnasõjad olid paljud ka sõnatuks teinud.
Nüüd pidi igaüks end kontrollima. Mida pidi ta järele vaatama? Oma elukäiku. Varem oli Jaakobus ühemõtteliselt näidanud, et usk ja teod, sõnad ja sammud kuuluvad kokku. Usk ilma tegudeta on surnud. Lubadused ilma teele astumata on parimal juhul tühi loba. Jutt on elurännakust, Jeesuse järgimisest ja mitte üksnes kaunist kõnest. Iga kristlane on kutsutud oma usku tunnistama, aga mitte üleolevalt demonstreerima. Märk heast eluviisist ja headest tegudest peab sündima tasaduses.
Jaakobuse teemaks pole üksnes inimlik arukus, vaid tarkus, mis toitub usust Jumalasse. Selle tarkuse kingitus saab meile osaks Piiblit lugedes, Püha Vaimu märguandeid tähele pannes, palvetades.
Soovin seda Jumala tarkuse kingitust ja vajalikku arusaamist praktilises usuelus meile kõigile.

Märts 2022 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Aaroni õnnistussõnu (4Ms 6:24–26) kuuleme sageli jumalateenistuse lõpus. Need kolm lauset on nagu kolmekiuline tugev köis, millega jääme Jumalaga ühendust hoidma, kui me teele läheme. Õnnistamine on kellegi Jumala armu alla asetamine. Tegelik õnnistaja on Issand ise, kuid Iisraelis pidid seda edasi ütlema preestrid, kuningad, lapsevanemad. Konkreetset välist vormi pole ette antud. Õnnistust pole ka lahti kirjutatud – see on kõikehõlmav!
Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! (s 24)

Õnnistussidemed ühendavad meid Jumala ja tema omadega.

Heebrea algteksti laused on kindlas kõneviisis: Issand õnnistab ja hoiab sind. Siin ei pakuta sulle kaupa, mille garantiiaeg peagi lõpeb. Issanda õnnistus on suur tõotus üle kogu elu. Jumalast õnnistatud jäävad tema jõuvälja, nende tee kulgeb Jumala silmade all ja tema hoiab neid ning nad saavad igaviku teekonna kõigist takistustest üle.
Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! (s 25)
Teine lause räägib meile Jumala veelgi lähemale astumisest. Vanale Iisraelile seostus Issanda pale jumalateenistusliku kokkutulekuga, kus rahvas otsis oma Jumala lähedust, koges andestust, osadust ja rahu. Teati, et kohtumine Jumalaga kirgastab. Kelle peale Jumal vaatas, need said armu.
Igale kristlasele on oma koguduse kooskäimised väga tähtsad, aga ainult nendest ei piisa. Me vajame igal hommikul ja õhtul, eriti aga mõnes uues olukorras üht aega, üht paika, kus miski ei varjuta meie osadust Jumalaga. Siis saame oma patud ja süüd Lunastajale üles tunnistada, paluda andeks ja kogeda, kui armulik ta meie vastu on.