12/2017
Gunnar Kotiesen, EKB Liidu asepresident

Hea lugeja – oleme jõudnud aasta lõppu. Vaadates tagasi möödunud 365 päevale, anname hinnanguid ja markeerime lahkuvat aastat erinevate omadussõnadega – õnnestunud, kiire, valulik, pöördeline, vaevarikas jne.

Uute ja vanade röntgenfotode uurimisel jõuti selgusele, et on juhtunud midagi, mida tuleb nimetada imeks.

Kuid mis oleks see üks sõna, millega sooviksid märkida aasta viimast kuud? Läbi kristliku ajaloo võime detsembri kokku võtta väga lühikese sõnaga „ime”. Need kolm tähte on paljude jaoks täiesti erineva tähendusega.

11/2017
Ermo Jürma, peatoimetaja

Rabi Hofetz Chaim'ile tuli külla rändaja. Kui külaline nägi, et rabi elupaik koosneb vaid ühest toast, kus olid üksnes raamatud, laud ja tool, küsis ta imestunult: „Rabi, kus on teie mööbel?” – „Aga kus on teie mööbel?” andis rabi vastuseks. – „Minu?” küsis üllatunud külaline. „Aga mina olen siin ju ainult külas. Ma olen vaid läbisõidul!” – „Muidugi,” vastas rabi, „seda olen siin ka mina.”

Kristlane ei pea teesklema, nagu teostuks kogu tema elu täideminek vaid läbisõidul.

Piibel kirjeldab usklikke kui „võõraid ja majalisi, kellel pole siin jäädavat linna”.
Meie elus on erinevaid aegu ja kõik nad pole meile võrdselt tähtsad. On võib-olla pikki aastaid, kus me lihtsalt elame – õpime ja töötame, rassime ja puhkame, sööme ja magame, ostame ja müüme, korrastame kodu ja aeda ning näeme peeglist, et vananeme –, aga midagi väga eredat selles pole.

10/2017
Ermo Jürma, peatoimetaja

Julgus on meelsus või vaimne hoiak, mis teeb meid võimeliseks ohtude, vastuolude ja elu teiste väljakutsetega kartmatult, rahulikult ja otsustavalt kohtuma. Hirm on halvav õudustunne; alarm, mis vallandub meis mõne ohu või ähvarduse ees, mida me ei saa või ei oska vältida.

Ärge vaadake üksnes enda ümber, vaid vaadake ka üles!

Meenutame Joosuat, kellel oli väga suur ülesanne – juhtida terve rahvas tõotatud maale. Mooses, kellele ta seni oli vaadanud, oli surnud. Ees lainetas Jordan, luureandmete põhjal kõrgusid selle taga müüridega linnad, maal elas hiiglasi ja neil olid sõjavankrid. Nurisev rahvas oli ohtude korral haaranud oma juhtide vastu mitmel korral kive. Olukord oli tõesti hirmutav.

Meie ees pole ehk selliste tõkete ületamine, kuid Jumala põhimõtted on samad ja me peame nendele toetuma.
Jumal oli juba Aabrahamile tõotanud, et see maa saab tema rahvale. Kordus tõotus: „...ma ei lahku sinust ega jäta sind maha” (Jos 1:5).

09/2017
Ermo Jürma, peatoimetaja

Ilmselt huvitab meid kõiki teiste inimeste arvamus. Kuidas nemad mind näevad? Kui meil on ees kandideerimisvestlus, siis tahaksime edastada endast võimalikult positiivse pildi – mõnikord see õnnestub, alati mitte.

Kellel on julgust, küsib vahel ise sõpradelt, kelleks nad teda peavad?

Evangeeliumist me loeme, et Jeesuse avalikus tegevuses oli üks murdehetk, kus ta tahtis teada, kas tema kuulajad on mõistnud, kellega ja millise sõnumiga on nad kohtunud? Selleks küsis ta jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?”

Vastustest selgus, et inimesed olid jäänud oma vanadesse traditsioonidesse, nad võrdlesid Jeesust ühe suure prohvetiga minevikust, ühe Jumalast saadetud inimestega, kes kuulutab (kaugemas) tulevikus toimuvat ajastute pööret ja kutsub selle eel meelt parandama.

Aga edasi küsis Jeesus jüngritelt endilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”

07-08.2017
Ermo Jürma, peatoimetaja

Meie läheme kohtama Jeesust – see on kristluse keskne sõnum. See võtab kokku erinevuse Jumala rahva ja teiste inimeste vahel.

Jeesuse taevariigi tähendamissõnas kümnest neitsist on lõik: „Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!” Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!” Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati” (Mt 25:8–10).

Valvel- ja valmisolek määrab, kes astub pulmasaali.

Äratushüüd tuli kõigile kümnele magama uinunud neitsile ootamatult. Seni, kui Jumala riik siin maailmas on veel varjatud, polegi näha, kes on tõeliselt arukas, kes rumal.
Neitsitelt ei oodatud palju – hoida lampi. Viis rumalat rahuldusid välise osaga – neile piisas peoõhtuks lambist. Arukad olid varunud ka piisavalt õli. Kristlus ei piirdu üksnes välise vormiga, vaid peab olema elu sisu. Neid pole küll võimalik vastandada, sest üks ei eksisteeri ilma teiseta. Üksnes kombed pole veel usuelu ja usk pole ainult salaasi südames.