06/2018
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Mobiiltelefon saadab meid pea igal sammul. Temast on saanud lausa elusaatja. Lisaks tema enda seltsile võin ma tema abil olla kontaktis loendamatu hulga inimestega üle terve maailma, ma saan informatsiooni, võin saata teateid, vaadata uudiseid. Ta äratab mind hommikul, näitab õiget aega ja pakub vajalikku abi kogu päevaks. Elu ilma temata ei kujuta enam ette.
Samas muutub ta kaasas käies ka vahel tüütuks, kutsub mind ebasobival hetkel, jagab uusi ülesandeid, tuletab meelde kokkuleppeid.
Kuid mitte ainult: ta võib takistada ka tõelist kontakti mu vastas seisva inimesega. Ja kui ma istun kellegagi ühe laua ääres ja tema pöörab oma telefonile rohkem tähelepanu kui mulle, häirib see mind üpris tugevasti.
Aga mis siis teha, kui ma tõeliselt hätta jään ja head nõuannet vajan? Kui vajan emotsionaalset tuge? Siis on teine inimene kindlasti väärtuslikum kui mõni klikk internetti. Veel suurem abi on, kui ma tean, et Jumal on lähedal ja et ma saan tema poole pöörduda. Psalmide raamatus on kirjutatud: „Issand on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda tões appi hüüavad“ (Ps 145:18). Jumala asjatundlikkus ületab mäekõrguselt ühe tehnilise internetisüsteemi teavet. Temal on sügavaim sissevaade minu igasse olukorda.

Mina olen valmis sind ära kuulama ja samuti on tähtis, et sina mind ära kuulad.

05/2018
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja

Järgnevaid mõtteid ajendas sõnastama väike juubel – nimelt olen olnud juba kümme aastat Teekäija (tegev/pea)toimetaja.

Kuna ajakiri on EKB Liidu häälekandja, siis on raskesti hoomatav tervikpilt tänasest vendlusest saanud mulle palju detailirikkamaks – esile tulevad mitmed värvid ja pooltoonid. Selle ajaga olen õppinud nii iseennast kui meie ühist teenimiskeskkonda lähemalt tundma.

Olen õppinud nii iseennast kui meie ühist teenimiskeskkonda lähemalt tundma.

Suureks rõõmuks on „kirjaprohveteid“ Teekäija vaateväljas ikka leidunud. („Kirjaprohvetiteks“ nimetab teoloogiateadus prohveteid, kelle nimelised raamatud on Pühakirjas. Samas Vana Testamendi prohvetluse koondkuju Eelija seda ei ole.) Näiteks mullu oli toimetusel rõõm ka kahekümnest uuest sõnasepast ja paarist tosinast uuest fotograafist. Samas üllatab mind ikka veel sadade e-kirjade ja telefonikõnede hulk, mis iga numbri trükiküpseks saamisel tuleb „läbi kaevata“.

04/2018
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja

Käsk ja arm – see vastandus on meil nagu luus ja lihas. See, et käsk on siin kaotaja ja arm võitja poolel, näib enesestmõistetav. Seda näikse toetavat piiblisalm: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu” (Jh 1:17).

Õnnelikud on need, kes ei rahuldu enne, kui nad on leidnud Jeesuse.

Kuid kas see on tõesti nii, nagu paistab esmapilgul? Kas see peaks tähendama, et käsud on üleliigsed – või koguni seda, et Seadust, mille Jumal andis Moosese kaudu, võib nüüd negatiivselt hinnata? Vahel jäetaksegi Jumala käsud kõrvale, viidates kiiresti armule või ka õigustades end – valesti mõistetud ja kasutatud – Augustinuse lausega: „Armasta Jumalat, siis võid sa teha, mida tahad.”

03/2018
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja

Paastukuu lõpeb suure nädalaga – Jeesuse kannatusteekonna, pilkamise, piina ja surmaga.

See pahandas paljusid. Paulus formuleeris: sõnum ristist on „juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks”. Tänaseni on inimestel seda raske mõista, sest nad näevad seal vana teed, kus võidavad raha ja võim ning lõpuks kaotab jälle õige.

Jumal pole liiga püha ja kõrge, et ta ei saadaks inimest nii rõõmus ja edus kui ka kannatuses ja leinas.

Me tahaks uut teed, kus Jumal lõpetab kõik halvad olukorrad ja toob esile õiguse võidu – seda võiks siis juba uskuda!
Oma avalikus tegevuses hülgas Jeesus enda tõestamise imede läbi. Ta tegi küll suurimaid imesid, kuid keegi ei pidanud temasse vaid nende pärast uskuma. Paljud järgisidki Jeesust algul imede pärast, kuid lõpul karjusid nad kaasa: „Löö risti!”

02/2018
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja

Jaanuaris 1991 kohtusin Riias OMONi tulevahetuse all oma Buckowi seminari muusikaõpetaja Hartmuth Stiegleriga, et täpsustada Saksa noortekoori ImPuls suvist kontsertreisi Baltikumi. Järgneva augustikuu tormilisi sündmusi mäletan elavalt. Taasiseseisvumispäeva järel sõitsin Pärnu, sest sinna oli saabumas saksa koori buss. (Telefoni)side välismaailmaga oli katkenud. Äreval ootusõhtul arutasime koolivend Joosepiga, kas peita oma kallid „Erika“ kirjutusmasinad korraks ära, sest ka tulevikus peab samisdat töötama.

Olen elanud ja õppinud ka võõrsil, aga mu kodu on Eesti.

Uuel päeval algaski läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola Adrian Snell'i kaasaegse helikeelega oratooriumi „Alfa ja Omega” menukas turnee, kus olin tõlgina kaasas, ja kogu mu eesti-saksa-vene-inglise keel olid korraga kasutusel. Saksamaalt sõitsin tagasi koolivendade kingitud Ladaga ja edasi jätkus kodune teenimine juba „ratastel”.