Mu õnn ja rõõm
02/2018
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja
Jaanuaris 1991 kohtusin Riias OMONi tulevahetuse all oma Buckowi seminari muusikaõpetaja Hartmuth Stiegleriga, et täpsustada Saksa noortekoori ImPuls suvist kontsertreisi Baltikumi. Järgneva augustikuu tormilisi sündmusi mäletan elavalt. Taasiseseisvumispäeva järel sõitsin Pärnu, sest sinna oli saabumas saksa koori buss. (Telefoni)side välismaailmaga oli katkenud. Äreval ootusõhtul arutasime koolivend Joosepiga, kas peita oma kallid „Erika“ kirjutusmasinad korraks ära, sest ka tulevikus peab samisdat töötama.
Olen elanud ja õppinud ka võõrsil, aga mu kodu on Eesti.
Uuel päeval algaski läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola Adrian Snell'i kaasaegse helikeelega oratooriumi „Alfa ja Omega” menukas turnee, kus olin tõlgina kaasas, ja kogu mu eesti-saksa-vene-inglise keel olid korraga kasutusel. Saksamaalt sõitsin tagasi koolivendade kingitud Ladaga ja edasi jätkus kodune teenimine juba „ratastel”.