12/2016
Gunnar Kotiesen, EKB Liidu asepresident

Jõulud on sõna, mis viib meid kõiki „oma maailma”. Hetkega tulevad meelde kaunid lapsepõlvemälestused, rõõmu toonud kingid, südamesse läinud laulud, piparkookide ja kapsalõhn...

Millised on minu jõulud?

Vahel viib meid aasta kauneim aeg ka kurbadesse mälestustesse. Vanemad inimesed tuletavad meelde valusaid hetki Siberi avarustel ja nii mõnelgi meist on ehk pisarais meenutusi hoopis lähemast ajast.
Kuid jõulud ei ole mõeldud olema vaid minevikupühad. Jumal, kes ajaloo ühel pimedamal hetkel saatis oma Poja, pidi tegelema inimkonna murtuse ja eksimustega. Kuid jõuludes oli midagi palju enamat – need lõid inimkonnale võimaluse elada koos oma Loojaga!

11/2016
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Kas novembrikuine igavikupüha on leinapäev? Õigupoolest mitte! Kui me loeme Kogujat, Piibli raamatut, mis tegeleb intensiivselt elu kaduvusega, siis see deklareerib korduvalt, et siin ilmas on kõik „tühisus”. Sellise refrääni kõrval särab aga lause: „Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni” (Kg 3:11). Looja poolt meie südamesse asetatud igavik on kaljukindel vastukaal tühisusele, elu kaduvusele, mida Koguja paljusõnaliselt on esile toonud.

Looja poolt meie südamesse asetatud igavik on kaljukindel vastukaal elu tühisusele.

Igavik tähistab olemist, mille kohta Koguja maailma kirjeldused ei kehti. Jumala igavik pole mitte lõputult jätkuv, niinimetatud ärakülmunud aeg, seismajäänud kell. See oleks küll midagi ehmatavat. Kes meist sooviks olla miljon aastat ikka seesama inimene, kes me oleme nüüd? Praeguse poolikuse lõputu jätkumine (või kordistamine) oleks pigem põrgu definitsioon.

Sageli mõeldakse igavesele ajale lähtudes ühest algusest, mis alles järgneb ajalikule surmale. Piibel seevastu mõistab igavest rohkem kui kvaliteedi tähistust. Igavik ei alga inimese jaoks mitte alles pärast tema surma, vaid kohtudes igavese Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu. Uskujale on ajalik surm üleminek veel täiuslikumasse igavesse ellu, mis algas uussünnil.

10/2016
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Korjamine-kogumine on üldinimlik. Poisid on korjanud automudeleid, mehed on kogunud mootorrattaid. Üht kollektsiooni me imetleme, teise üle vahel ka muigame. Kui me parasjagu ise korjame, siis mõtleme, et see uus asi on tõesti väärtuslik. Kui miski on eriti väärtuslik, ütleme – see on aare.

Saabub hetk, kus inimene ei ole enam oma aarde peremees, vaid see aare veab ta enda juurde.

Täiskasvanuks saamise juurde kuulub, et me küsime – milleks? Jeesus ütleb: „Sest kus su aare on, seal on ka su süda” (Mt 6:21). Saabub hetk, kus inimene ei ole enam oma aarde peremees, vaid see aare veab ta enda juurde. Aed, auto, maja, riidekapp, mobiil vms võib võtta kogu aja, kogu raha, kõik mõtted, s.t inimese enda ehk tema südame.

Kui ma soetan endale ühe varu, siis ajapikku hakkab selle väärtus muutuma. Toidupakendil on kuupäev: parim enne, kaupadel garantiiaeg. Riided kuluvad ja lähevad moest ära, metall roostetab, lilled närtsivad, majale tekivad praod. Isegi rahaga on nii: ma täidan hoiukarpi, kuid aja möödudes saan selle eest aina vähem osta. Minu lapsepõlves maksis bensiin A66 7 kopikat liiter, aga nüüd on kütuseliiter euro ringis.

09/2016

Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Meile on tuttav ladinakeelne väljend „Citius, altius, fortius“, sõna-sõnalt „Kiiremini, kõrgemale, tugevamini“, millest sai tuntud loosung „Kiiremini, kõrgemale, kaugemale”.

Eluterve võistlemine paneb meid häid ja paremaid tulemusi taotlema.

See olümpiadeviisi idee pärineb prantsuse preestrilt Henri-Martin Didon'ilt. Moto võttis 1894. aastal kasutusele kaasaegsete olümpiamängude isa, parun Pierre de Coubertin, kellele Didon'i kõne juhtlause Arcueili kolledži spordipeo avamisel tugevat mõju avaldas. Joosta kiiremini, hüpata kõrgemale ja visata kaugemale kui konkurendid – on paljude sportlaste elu mõte. Olümpia on heitlus parimatele, kes seal üksteist mõõdavad.

07-08.2016
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Jeesus kasutas oma kogudusest rääkides väljendit „pisike karjake” (Lk 12:32–34). Selline võrdum on mitmetahuline. Ühelt poolt on sellel taandumise ja kahanemise maitse. Teisalt sisaldub selles suur lootus – Jumal on temaga, tal on suur tulevik.

Piibel ei ülista mitte pisikest karja, vaid suurt Karjast.

Pisike karjake, s.o mitte palju inimesi, kõik tunnevad üksteist, kerge kokku hoida, pole suurt sinna-tänna arutlemist. Muudkui asu lihtsalt teele! Pisike kari võib olla löögijõuline, kiire ja mobiilne, kõik tõmbavad köit või sõuavad ühes suunas – nagu Eesti neljapaat Rio Olümpial – esimese sõiduga otse finaali ja sealt pronksile!

Kui mina – arvan et ka sina– räägime pisikesest karjast, siis on meie mõtteis pigem vähenevad arvud, vähe kogudusi, vähe usku, vähe raha, väike mõju, vähe Teekäija tellijaid jne.

Sellel pisikesel karjal on maailmas väike pagas, pisut kohvreid, kerge teekonnal kaasas kanda. Kuid Jeesuse üleskutse on talle veel: „Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks!” Siin ei ole pearõhk küll vaeste abistamisel, vaid hool, et tema omade südamed ei klammerduks maisuse külge.