Ei ühtki vaba päeva?
02/2017
Ermo Jürma, peatoimetaja
Ei mingit väljamagamist. Ei ühtki päeva, mil lõpetada need asjad, mis jäid nädala keskel pooleli. Ei ühist vaba päeva, mil minna sõbrale külla. Ei mingit õigust asendusele, kui ma oma vabal päeval pean tööle minema. See kõik on juba olnud – enne 4. sajandit, mil keiser Konstantin kogu riigis pühapäeva vabaks päevaks kuulutas. Selle algne mõte, et kristlased saaksid jumalateenistusele koguneda, leiab täna järgimist üha väiksema hulga inimeste poolt.
Pühapäeva kehtestamise algne mõte oli, et kristlased saaksid jumalateenistusele koguneda.
Paljud ei oska enam näha ka seda mõtet, mille Jumal Iisraelile hingamispäevaga pakkus: kuus päeva tee tööd, aga seitsmendal päeval puhka! Näib, et Euroopas pole enam kaugel aeg, mil pühapäev kui töövaba päev kaob. Kõik, kes on leidnud rakenduse vabaajatööstuses, higistavad loomulikult nädalavahetustel. Arstid, raudtee ja lennuliiklus, politsei niikuinii. Paljud tehased huugavad tootmisprotsessi efektiivsuse tagamiseks pidevalt, pikenenud on kaupluste, kohvikute, tanklate lahtiolekuajad.