12/2011 Meego Remmel, Eesti EKB Koguduste Liidu president

Ühel eelmistest jõuludest leidsin hilisel õhtul kirikuuksi lukustama minnes lävelt hulga noori. Nad ei tihanud sisse astuda, ent olid tulnud, et vähem või rohkem teada ja aru saada, mida see kirikuvärk üleüldse endast kujutab. Kutsusin noored sisse sooja ning me jutuajamine kujunes päris pikaks. Üks küsimus järgnes teisele. Lahkudes nad tunnistasid: mitte keegi pole meile kunagi neid asju selgitanud, suur tänu, et te seda tegite, tuleme kindlasti tagasi. Ja nad tulidki.

.

11/2011 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli pastor

„Räägi kogu Iisraeli laste kogudusega ja ütle neile: Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha!" (3Ms 19:2)

Novembrikuu õhtul mererannal jalutades kuuleme läbi udu rändlindude kurblike hõikeid: haned lähevad – hallad maas. Sügis on inimlastelegi igaviku mõtete aeg. Tahtmatult küsime: "Kus on meie päriskodu? Kas siin ja praegu või seal igavikus?" Oleme teel igavesse pühamusse – taevasesse Jeruusalemma. Kuid see on püha tee. „Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte." (Js 35:8) Nõnda kutsub isegi rändlindude kurblik hääl meid pühitsusele. Apostel Paulus ütleb: "Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus." (1Ts 4:3)

10/2010 Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja

Kasutades oma ametipositsiooni päris teadlikult ära, palusin toimetajal loovutada oma veerg ses numbris mulle. Ermo Jürma soostus meelsasti, kuigi ega muid võimalusi ka polnuks.

Kirjutades seda lehekülge, soovin anda toimetajale 60. juubeli puhul paar-kolm tundi lisahingamist, sest just nii kaua võtab selle väikese kirjatüki nii ja naapidi läbimõtlemine ja -kirjutamine aega. Äärmiselt tagasihoidliku mehena poleks muidugi Teekäija toimetaja seda teemat pidanud sobivaks käsitledagi. Kes tunneb, see teab – Vana Testamenti keskmisest rohkem tundva mehena elab Ermo Saalomoni tarkusesõna järgi: „Kiitku sind keegi teine, aga mitte su oma suu, keegi võõras, aga mitte su oma huuled." (Õp 27:2)

12/2008 Ermo Jürma, toimetaja

Mulle meenub üks seik 1991. aasta augustikuu ärevatest lõpupäevadest. Vene soomusmasinate kolonn oli põiki läbi Eestimaa roomanud. Samal ajal oli mul eesõigus olla teistsuguste sündmuste keskel ja saata saksa noortekoori Baltikumi turneel. Viies linnas esitati kristlikku andestussõnumit kandvat modernset oratooriumi „Alfa ja Oomega". Kohal oli ka teose autor Adrian Snell Inglismaalt. Kontserdil Riias oli muusikul sünnipäev ja lätlased ulatasid heliloojale uhke lillekimbu ja tõeliselt suursuguses pakendis kingituse. Adrian vastas väärikale tervituskõnele rõõmsalt, ulatades lilled oma abikaasale. Ta haaras kingituse sülle, rebis osava liigutusega pakilt uhke sõlmega paela, käristas puruks paberi, imetledes rõõmsa uudishimuga kingitud raamatut. Meie ohkasime – kui kaugel ollakse veel pakkimispaela ja -paberi korduvkasutusest.

11/2008 Ermo Jürma, toimetaja

„Tuhandeil keelil, oo kui võiksin, ma Jumalat siin ülista..." – nende sõnadega ülistavad Jumalat meie koguduste koorid.

Itaalia viiulikunstnik Niccolo Paganinist (1782-1840) räägitakse, et tema ei läinud rööpast välja ka siis, kui tal mängu ajal pillikeeled katkesid. Tema olla allesjäänud keeltega lihtsalt edasi mänginud ja ükskord loo koguni vaid üheainsa, G-keele peal lõpetanud. Selline on tõelise improvisatsiooni talent!