Kogudus kui pidu

05/2012 Kenno Leierit intervjueerisid Helle Liht, Toivo ja Einike Pilli

Kenno Leier on eestlane, kes elanud Soomes juba 14 aastat. Ta juhib Espoo Vabakogudust, mille ta koos mõttekaaslastega 10 aastat tagasi rajas. Täna koosneb kogudus kolmest piirkondlikust kogudusest, milles 300 liiget, lisaks 200 last ja noort. Juhtimine on koguduses meeskonnatöö. Ametis on viis palgalist ja kolm vabatahtlikku pastorit.

Kenno, kuidas sa Soome sattusid?

Kutse asuda kogudust „istutama" tuli mulle aasta peale Soome Vabakiriku teoloogilise seminari lõpetamist. Töötasin siis tollases Eesti Telefonis ja olin sukeldumas ärimaailma. Me palvetasime ja mõistsime abikaasa Janaga, et kui me nüüd ei lähe, siis ei lähe me mitte kunagi. Läksime.

Loe edasi: Kogudus kui pidu

Kogemusi Kohila tööpõllult

05/2012

Helari Puu, kogudusevanem 1983-1993

Ühel sügisõhtul sõitsime koos meie liidu omaaegse juhi Robert Võsuga bussis Pärnust Tallinna. Korraga ütleb ta mulle ilma mingi sissejuhatuseta: „Helari, ma soovitasin Kalju Raidile sind Kohilasse enda järglaseks kutsuda. Tule minuga jõulu esimese püha õhtul sinna kaasa!" Nii sai 1983. a lõpupäevil alguse meie lugu Kohilas. Loomulikult tuli seista Issanda ees ja otsida tema tahet ja juhtimist. Vastust ei pidanud kaua ootama.

Oli suur eesõigus asuda tööle elujõulises ja aktiivses koguduses. Pastor Raid oli teeninud Kohilas 40 aastat ja see fakt iseenesest esitas uuele pastorile suure väljakutse. Kogesime koguduse toetust kõiges, ka argielu asjades. Kuigi kaotasin eelmise töökohaga võrreldes 50% palgast, ütles Robert Võsu selgelt: „Ära muretse! Ega Kohila vennad teid nälga jäta!" Ega me osanudki muretseda. Ja nälga meid muidugi ei jäetud. Vastupidi, kogudus hoolitses meie pere eest parimal viisil! Kogudus on ju eelkõige inimesed, kes meenuvadki esmalt. Jumal saatis häid „ingleid" pea iga päev meie ukse taha. Einart ja Feliks Vahesalu olid väsimatud hoolitsema, et me uues kohas hästi sisse elaksime ja et meil poleks millestki puudu. Kui esimesel sügisel ei õnnestunud kohe küttepuid hankida, käisid vennad igal hommikul meile korvidega oma riidast puid toomas. Sedalaadi kogemusi oli palju.

Tol ajal sõitis kogudus pühapäevaks mitmelt poolt kokku. See tingis erilise teenimise vormi: pühapäevased avatud kodud. Sinna kutsuti lõunaks neid, kes ei jõudnud kahe teenistuse vahel oma kodudesse sööma. Eljo ja Feliks Vahesalu, Eli ja Enok Kõllo, Ruth ja Daniel Kant – need on vaid mõned peamised pered, kes oma kodud avasid. Ja seda tehti aastaid igal pühapäeval.

Meie Kohila-aja muutis kindlasti väga eriliseks alanud ärkamise aeg. Saabus kevad nii rahvuslikus mõttes kui vaimulikult. Ka me ise olime ärganud ja see pani meid tegutsema. Kui Jumal kingib vabaduse, annab ta ka vajaliku energia tegutsemiseks inimeste õnnistuse kasuks. Nagu mitmel pool mujalgi, hakkas Kohila pühapäevakool hoogsalt kasvama. Oleme väga tänulikud kõige eest, mida ja kuidas Helle Lihti juhtimisel juba tol ajal tehti! Koguduse perede lastest koosnev noorterühm moodustas koori, mida hakkas juhatama Ruth. Nii muusikatöö kui ka regulaarsed noortetunnid tõmbasid magnetina ligi järjest uusi inimesi, kellest enamus on tänagi koguduste juures. Tippajal laulis kooris umbes 50 noort inimest. Atraktiivsus on olnud läbi aegade tingimuseks edukale noortetööle. Diskussioonid, mis vastavad noorte küsimustele. Noorte probleemide lahkamine Piibli valgel. Selles osas olid me headeks abimeesteks Laas Helde ja Sulev Liht.

Jumal kinkis erinevaid ande ja inimesed olid innukad neid kasutama! Meenutame soojalt Maie ja Haraldi kodu Kiisal, millest kujunes tõeline oaas neile, kes otsisid Jumalat ja vajasid abi oma eluküsimuste lahendamisel. Pidevalt peetud evangeelsed õhtud tõid Jumala juurde palju inimesi. Sellest kasvas välja aktiivne osaduskond, mille tulemusena hakati pidama koosolekuid ka Kurtnas. Meenutamist väärib sõprus Liepaja Pauluse Baptistikogudusega Lätis. Vastastikused külastused suurte bussidega innustasid mõlemat kogudust veelgi rohkem enda ümber Jumala armastust külvama. Meie reiside peamine korraldaja oli Daniel Kant.

90-ndate algus tõi kaasa suured ristimised, ühiste surnuaiapühade pidamise Hageri luterliku kogudusega, keda teenis sel ajal õpetaja Paul Saar. Koos alevirahvaga toimus jõulurahu väljakuulutamine ja uue aasta vastuvõtmine – kõlas vaimulik laul ja sõnum.

„Sinu käes on kõik mu ajad," ütleb Taavet 31. Psalmis. Olgu ajad erinevad, aga Jumal tegutseb alati. Näha tema imesid ja elu ning osaleda selles Kohila koguduse kaudu oli meie elu erakordne osa!

Tähistamaks tervenemist

05/2012 Erki Tamm, Tallinna Kalju Koguduse pastor

Sellest on mitu aastat möödas, kui Jumal vastas ühele mu palvetest. Otsisime koguduse juhatusega uut väljakutset. Meie senine tegevus oli muutunud liigselt oma vajaduste rahuldamise-keskseks. Suurimaks ettevõtmiseks oli pühapäevane jumalateenistus. Kuid enamus meie kogukonnas elavaid inimesi sinna ei jõudnud. Tajusime, et Jumal tahab Kalju koguduse kaudu teha enamat...

Ühel Alfa kursuse õhtul avanes Tetermanni maja uks ja sisse astus kümmekond meest. Nad haisesid alkoholi järele. Olin mõnda neist näinud Balti jaamas. Meie kena arutelu oli tolleks õhtuks rikutud. Ma ei võinud arvata, et see oligi Jumala vastus.

Aasta jooksul kohtusime meestega igal teisipäeval. Sõime, rääkisime, palvetasime. Möönsin, et ma ei tea alkohooliku elust midagi. Nad naersid ja lubasid mind valgustada.

Üksnes pühapäevane jumalateenistus ei lahenda kõiki probleeme – vaja on minna inimestega kaasa nende elu valusate kogemuste juurde.

Samas palusid nemad mul kõnelda elust, kus pole vajadust alkoholi järele. Selles olin mina tugev. Selle aasta jooksul ei kukkunud ükski neist „tsüklisse" (pikema aja jooksul alkoholi tarvitamine). Sain aru, et toetusest oli abi olnud. Mida aeg edasi, seda enam aga tajusin, et see pole piisav. Ma ei oska neid aidata. Tundsin vajadust süstemaatilise programmi ja abimaterjalide järele. Kuna see töö nõudis nii palju energiat, pidin lõpetama. Kahjuks polnud seda ka kellelegi üle anda. Hakkasin otsima lahendust.

Külastasin mitmel korral Lootuse rehabilitatsioonikeskust ja see avaldas mulle tohutut muljet. Mõnele mehele olin saanud koha Samaarias. Kuidas aga aidata sõltuvusprobleemidega inimesi, kel on kodu, pere ning töö veel alles ja kes seetõttu ei saa kuudeks kodunt lahkuda?

Sellele küsimusele ma veel vastust leidnud pole. Külastanud üht „Tähista tervenemist" seminari ja tutvunud selle programmiga, sain aru, et seda tasub proovida. 1991. aastal Saddelbackis (kogudus USA-s, mille pastor Rick Warreni raamat „Eesmärgist juhitud elu" on tõlgitud eesti keelde) alustatud töö keskmes on veendumus, et Jeesus Kristus on meie tervendaja ja tema sõna näitab teed. Kuid sageli ei toimu tervenemine läbi ühekordse ime, vaid „taastumise tee" nõuab pingutust. Olin näinud, kuidas sõltlased soovinuks oma probleemist vabaneda omapoolse vaevanägemiseta. „Tähista tervenemist" on üles ehitatud küsimustele, mis aitavad igaühel ise jõuda oma asjade põhjusteni, mis need siis ka ei oleks – haigetsaamised minevikus, emotsionaalsed probleemid, halvad harjumused. Olukorra tunnistamisest algab taastumine koos teiste abivajajatega ja Püha Vaim annab jõu seda teed käia.

Kohtusin aasta tagasi Converge baptistiliidu pastori Jan van Oosteniga, kelle kogudus on mitmed aastad „Tähista tervenemist" programmi kasutatud. Meie kirjavahetus jätkus läbi aasta, aprillis külastas ta oma kaastöölistega Kalju kogudust ja kohtus EKB Liidu vaimulike töötegijatega Nuutsakul. Olime selleks ajaks teinud programmiga ka ise algust ja saanud maitsta selle toimet. Mitmed on tunnistanud, et polnud lihtne end avada, kuid tasuks on nad kogenud Jumala abi oma elu probleemide lahendamisel.

Miks ma seda kirjutan? Sellepärast, et olen koos abivajajatega otsimas lahendusi meie kogudustes ja meie kogukondades. Üksnes pühapäevane jumalateenistus ei lahenda kõiki probleeme – vaja on minna inimestega kaasa nende elu valusate kogemuste juurde, et siis üheskoos Püha Vaimu abiga leida paranemist. Ühest olen küll aru saanud – selline töö nõuab pühendunud inimesi, oskusi ja läbimõeldud tegevust.

02_tahista tervenemist.jpg Foto Mai Harak. „Tähista tervenemist" programmil on Rob ja Keren Smith'i jaoks ka isiklik aspekt – aastaid tagasi oli nende abielu purunemas Rob'i alkoholi ja narkosõltuvuse tõttu. Keren vabanes lapsepõlvest kantud häbikoormast seksuaalse ärakasutamise pärast. Kalju kiriku juures soovis nendega ühele pildile jääda Maria.

Eerik Rahkema meenutusi Kohtla-Järvelt

03/2012

Meie perekonna peatuspaigaks Kohtla-Järvel sai sealse EKB koguduse palvela Lille tänaval. Ajutine kodupaik palvelas kujunes meie neljaliikmelisele perekonnale siiski tervelt üheksaks aastaks päriskoduks.

Koguduse juhtide poolt kindla eesmärgi seadmine ja järjekindlus selle saavutamisel enne meid võimaldas vähetõenäolist – uue jumalakoja püstitamist nõukogude aja tingimustes. Selles osas kasutasime teiste töövaevaga loodud suurepäraseid võimalusi.

Palvelas toimusid jumalateenistused eesti, vene ja vähesel määral ka soome keeles. Ingerisoomlased olid jaotunud eesti ja vene osaduse vahel, aga väike grupp kogunes ka oma emakeelsele teenistusele. Kuna kogudus oli algul üks, siis tegelesin kogu kogudusega, ehkki jumalateenistuste korraldamise ja hingehoiu alal osalesin peamiselt eesti töös.

Loe edasi: Eerik Rahkema meenutusi Kohtla-Järvelt

Luubi all on perekond ja kogudus

02/2012

Intervjuu Einike ja Toivo Pilliga. Külas käisid Kristi ja Erki Mänd.

Tartus Salemi kiriku lähedal on väike maja, mis näeb välja, nagu elaksid siin päkapikud. Siia olemegi tänaseks õhtuks kutsutud, et veeta üks mõnus õhtu. Läheme külla perekond Pillile.

Ukse avab pereisa Toivo ning juhatab meid õdusasse söögituppa, kus laual lõhnavad ema Einikese omatehtud leib ning kookose-ananassi kook. Õhtusöögi on Toivo ja Einike valmistanud koos. Seame end mõnusasti sisse.

Loe edasi: Luubi all on perekond ja kogudus