Aare Tamme tee Sadalast Kiviõli kogudusse

06/2011 Aare Tamm, Sadala koguduse pastor

Kui meil oli Sadalas viies tööaasta, tundsin, et vajan uut väljakutset. Siis, kui Sadalasse tulime, oli koguduses 43 täisõiguslikku liiget. Mitmed neist kutsuti taevakoju. Kuid koguduses oli ka peale viit aastat ikka 43 liiget. Olgu, et märgatavalt nooremad kui meie töö alguspäevil.

Pidasime abikaasaga nõu. Jõgeval olime juba hästi sisse elanud. Hea korter kõigi mugavustega majas. Sissetulek kaugelt üle keskmise. Tiiu palk oli eriti suur. Ta oli moeateljees meistriks. Direktor määras talle palgalisa veel 2% kogu ateljee käibest. Samas polnud ka minu keevitajapalk väike. Olukord oli üsna sarnane Tallinnast äratuleku eelsega. Sealt tulime 500 pealt Sadala 25 rubla peale! Nüüd võis oodata ees sama seis. Kuid otsustasime – Jumala ei jäta hädasse.

Otsus tehtud, helistasin vanempresbüter Robert Võsule, et mulle on tehtud ettepanek Võrru asuda. Vend vastas seepeale ainult ühe sõna: „Oota!"

Oodata ei tulnudki pikalt. Järgmisel hommikul oli vend Võsu Jõgeval. Tema selgus oli teine, meid suunati Kiviõli. Vanempresbüteri abi Rein Kiviloo oli rohkem hõivatud vendluse tööga ja Kiviõli presbüteri kohuseid ta enam täita ei suutnud. Kiviõli kogudus oli kakskeelne ja minul vene keel hästi suus.Peres oli kolm last ja neljas tulekul. See oli esimene mure, teiseks Sadala koguduse tulevik. Ei saa ju lihtsalt kaabut kergitada ja uksest välja astuda. Sadala oli meie esimese armastuse kogudus ja see tähendas meile mõlemale palju. Jumala kogudus vajab töötegijat. Kuna Moostest oli jäänud vabaks vend Feliks Viira, soovitasin vend Võsul temaga rääkida. Feliks oli heal meelel nõus ja veel enne kui me lahkusime, oli ta igal pühapäeval Sadalas. Nii toimus kohavahetus väiksema valuga. Mõni küll nuttis ja leinas, kuid see lein läks uue töömehe abil üle.

Peamine oli, et kogudus ei jäänud vaeslapseks. Jumal korraldas kõik imeliselt.

Kiviõlis oli takistuseks elamiskoht. Koguduse ja Liidu toel osteti mansardkorrusega maja. Hiljem maksis kogudus Liidu osa tagasi. Võtsin maja remondi enda kätte. Koos poeg Erkiga värvisime, kopsisime ja parandasime kõik, mis vaja.

Kord lakkisime lagesid ja vänge hais ei lasknud tuppa magama minna. Läksime hoovi autosse. Seljatoed lasksime alla ja soe suveöö võttis kaks väsinud meest oma hõlma. Hoovil oli kallak vaheaia poole. Jätsin autole käigu sisse ja masin seisis kindlalt paigal. Aga öösel käis pauk. Ehmatas hoobilt mõlemad mehed üles. Arusaamatuses vahtisime teineteisele otsa. Mis see oli? Asi oli lihtne. Unise peaga olin sirutanud jalad välja ja vajutanud siduri alla. Nii käik enam ei pidanud ja auto hakkas vabalt veerema ning põrutas vaheaiale otsa. Õnneks ei olnud autol ühtegi mõlki. Sellel ööl magamisest rohkem välja ei tulnud.

Kolimisega oli omaette ooper. 5-6 mehega nägime rasket vaeva, et pianiino Jõgeval autokasti saada. Ma kartsin juba ette mahalaadimise pärast. Jõgeval olid mehed käepärast võtta, aga mis saab Kiviõlis? Kohale jõudes ootas uut karjast neli õde. Kas see ongi kogu lugu? Mehi pole ühtegi. Nemad pidid aitama koorma maha laadida ja majja kanda. Mis saab pianiinoga? Eks tuleb plankusid pidi veeretada. Seni kui mina planke otsisin ja siis tagasi jõudsin, oli pianiino juba toas! Neli õde olid osutunud tugevamateks kui Jõgeval 5-6 meest. Ütle siis veel, et naised on nõrgem pool!

Esimesel pühapäeval, kui pidin ametisse hakkama, oli palvela paksult rahvast täis. Istusin esimesse pinki ühe vana venna kõrvale ja ootasin – mis nüüd edasi saab? Kuidas see pidulik algus välja näeb? Kes ütleb tervitussõnad jne? Kui kell täis sai, müksas vend küünarnukiga mulle ribidesse ja ütles: „Noh, hakka peale!" Nii oli siis see oodatud „pidulik paikapanek". Aga edasi läks kõik imeliselt. Kogudus võttis meid väga hästi vastu. Kiviõlis oli kerge jutlustada. Rahvas tuli emotsionaalselt väga hästi kaasa. Kogudus oli väga eripalgeline. Enamasti sissesõitnud inimesed. Põliselanikke oli vähe. Seega kippusid teinekord arusaamised olema seinast seina.

Koguduses oli esindatud peale eestlaste veel kuus rahvust: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, sakslasi, soomlasi ja üks läti perekond. Igal pühapäeval oli viis jumalateenistust. Kell 9 saksa, 11 eesti, 14 vene, 17 eesti ja 19 saksa keeles. Igal esmaspäeval oli ühine palvekoosolek, kus kogu teenistuse tõlkisime eesti-vene keelde. Siin sain tõlkimise alal hea kooli. Imelised koosolekud olid.

 

Kui kell täis sai, müksas vana vend küünarnukiga mulle ribidesse ja ütles: „Noh, hakka peale!"

04_aare_kiviolis Foto erakogu. Pastor Aare Tamm (paremalt esimene) Kiviõli koguduse segakooriga laulmas.

.

Pastor ja abikaasa – rõõmud ja mured

05/2011 Tiiu Palm, Kehra kogudus

Kord ütles üks pastori abikaasa: „Minu mehel on palju muret, aga minu juuksed lähevad halliks." Kuidas on lugu teiste töötegijate ja nende naistega? See on seni jäänud paljude puhul saladuseks. Nuutsakul peeti 8.–9. aprillini järjekordseid vaimulike töötegijate päevi. Sel korral olid osadusse kutsutud ka abikaasad. Oma elu köögipoolt julges Teekäijale avada Kehra koguduse karjase abikaasa Tiiu Palm.

„Mul on olnud kolm pastorinaise eeskuju. Üks nendest oli Tartu Salemi koguduse eelmise pastori abikaasa Maris Jürgenson. Tema rõõmustas vaeseid üliõpilasi, nagu me sel ajal olime, pühapäeviti pidulike lõunasöökidega.

Nii Eenoki kui ka minu ema olid kogudusevanemate naised. Minu ema oli loomult vaikne ja tagasihoidlik. Siiski tuldi tema juurde ja räägiti hinge pealt ära, mis vaevas. Tema üks põhilisi ütlemisi oli: „Ärgu olgu sul koguduseliikmete seas sõbrannat." Eenoki ema oli loomult väga aktiivne. Ta oli koorijuht, aga aitas isal ka kodukoosolekuid ja suuremaid üritusi korraldada.

.

Loe edasi: Pastor ja abikaasa – rõõmud ja mured

Pastor emeeritus Ülo Meriloo 85

02/2011

Pastor emeeritus Ülo Meriloo 85. sünnipäeva tähistati 13. veebruaril tänujumalateenistusega Oleviste kirikus, kus ta on koguduse liikmena teeninud oma Issandat 60 aastat, neist karjasena 40 aastat.

1940. aastal uussünni läbielanud mees on jäänud tänaseni sirgeseljaliseks ning selgepilguliseks. End jutlustajana täiendada soovides õppis ta aastail 1965-1960 usuteaduslikel kursustel.

Aastail 1985-1992 oli Ü. Meriloo Eesti EKB Liidu vanempresbüter ning varemalt kuus aastat vanempresbüteri asetäitja. Aastail 1980-1990 oli Ü. Meriloo ka Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Üleliidulise Nõukogu presiidiumi liikmekandidaat. Nendes ametites olles said talle siinse raudse eesriide tagant võimalikuks ka esimesed kauged välisreisid.

.

Loe edasi: Pastor emeeritus Ülo Meriloo 85

Meie lugu

03/2011 Peeter Roosimaa, Tallinna Kalju koguduse pastor (1990-1991)

Tallinna Kalju Baptistikoguduse kunagine pastor Jüri Puusaag kutsus üles (vt "Kalju Sõnumid" 3/2010) jäädvustama oma Meie lugu – koguduse ja pastori lugu. Kuna töö Kalju koguduses pastori kohusetäitjana aastatel 1990-1991 jättis minusse kustumatu jälje ja lõi sidemed, mis on mulle endiselt väga kallid, tahaksin ka mina kirjutada mõned mõtted Meie loo kohta.

Olin sel ajal TPI üliõpilane, kui Robert Võsu ühes väikeses usalduslikus ringis Eesti ajaloost rääkides ütles, et tulevikus saab Eesti ilma verevalamiseta vabaks.Peeter

Pastor Jüri Puusaag sai võimaluse minna mõneks ajaks Kanadasse ja ta palus, et ma asendaksin teda sel ajal. Kuna olin 1989. a suvel Rakveres kogudusevanema ameti üle andnud ja asunud Tallinnas meie vendluse taasavatud vaimulikku seminari juhtima, siis olin selleks asenduseks meeleldi valmis. Ka oli aastatega kogunenud paras vaimuliku töö kogemustepagas, millest võisin anda oma parima. Kui hiljem selgus, et J. Puusaag jääb Kanadasse kauemaks, siis soovis koguduse juhtkond, et jääksin kuni uue pastori leidmiseni. Nii sündis mul seoses Kalju kogudusega ligi kaheaastane meie lugu.

 

Loe edasi: Meie lugu

Pastoriperede laagris kohtuvad sõbrad

9/2011 Tiina Kask, Jõgeva Baptistikogudus

Augustikuises pastoriperede laagris ruumipuudust ei olnud. Meeldivat võimalust, ööbida Nuutsaku uutes kämpingutes, meie pere käest ei lasknud! Samas kõlas üleskutse kõigile, kes eelmisel aastal kämpingutest puudust tundsid: toetage tagantjärelegi nende valmimist – see oleks suur abi keskuse edaspidisele arengule.

Paljud arvasid, et laager oli liiga lühike – Pilvi Avispealt ütles, et ta ei jõudnudki kõigiga tuttavaks saada.

.

Loe edasi: Pastoriperede laagris kohtuvad sõbrad

Heldur Kajaste 50

4/2010 Jaan Bärenson, kaasrändur eluvõitlustes

Juba nii noored mehed tähistavad juubelit! Aga kui vaadata kalendrit, siis Heldur Kajaste sündis 10. aprillil 1960. Ta kasvas üles Nõmme Baptisti Koguduse rüpes ja sai seal 10aastasena ühel äratusnädalal usklikuks ning ristiti oma pastorist isa Arvo Kajaste poolt 1978. aastal. Keskhariduse omandas ta Tallinnas.

Abielus on ta Varje Kaupsiga ning nende peres on kaks last: Katre ja Kaarel.

Nagu paljud tolleaegsed noored mehed, pidi ka Heldur veetma kaks aastat nõukogude relvajõududes.

Kogu oma teadliku elu on Heldur pühendanud oma talendid Jumala riigile. Paarikümne viimase aasta jooksul on ta teeninud karjasena mitmeid meie Liidu kogudusi: Nõmme, Allika ja Oleviste. Korduvalt on teda valitud meie vendluse vanematekogu liikmeks.

Lisaks pastori ametile on Helduril jätkunud energiat paljude erinevate projektide vedamisel. Kuna ta valdab hästi kolme kohalikku keelt – eesti, vene ja inglise – on ta olnud suur sillaehitaja. 80ndate aastate lõpul sai temast Campus Crusade for Christ eestipoolne koordinaator.

90ndatest kuni tänaseni on ta Austrias asuva TCM Piibliinstituudi Baltimaade koordinaator. Seal oli ta esmalt ka ise õpilane ja lõpetas selle kooli diplomiga.

Uute võimaluste saabudes on need organisatsioonid olnud olulised eestlaste kristliku hariduse lünkade täitmisel. Campus Crusade poolt organiseeritud koolitustel osalesid paljud kristlased ja ka nõukogude pedagoogid, kes ei teadnud midagi kristlusest ega kristlikust eetikast ega moraalist. TCMi koolitustel on käinud paljud meie Liidu koguduste töötegijad ja vaimulikud.

Täna jätkab Heldur koostööd veel mitmete kristlike organisatsioonide hariduslike projektidega (Comission, Barnabas International).

Heldur Kajaste mitmekülgne tegevus kristliku hariduse edendamisel on tähelepanu vääriv ja tunnustamist väärt.

Liidu vanematekogu on tänulik selle eest, et vend on olnud ka ustav sideisik meie vene regiooni koguduste teenimisel ning eriti nende välisosalusega projektide teostamisel.

Tema sõnavõtud ja näiterikkad jutlused baseeruvad Jumala Sõnale ja kindlatele põhimõtetele.

Soovin Heldurile jätkuvaid Jumala õnnistusi sellel mitmekesisel tööpõllul. Ja kui erinevate ülesannete vahel tuleb ka lausuda „oh elu võitlused, elu võitlused", siis see ei tähenda mitte, et on plaanis alla anda, vaid see on ainult vahepeatus uutele väljakutsetele.

 

Ermo Jürma: Ajakirja Teekäija lugejate huviorbiidis on palju sündmusi, millest me tahaksime saada selgemat pilti – siis on tihti otstarbekas pöörduda fotograaf Heldur Kajaste poole. Tema tehtud piltides on nii detailirikkust, valgust, teravust kui tundesoojust. Ta on ikka vaadatud asju olulise ja õige nurga alt – tihti tekib ettekujutus, nagu oleksime ise kohal käinud.

„Oma silm on küll kuningas," kõlab vanasõnaline tarkus, aga kõikjale me ometi ei jõua ning siis on nii hea vaadata läbi Helduri fotosilma. Toimetuse poolt ütleme edasi südamlikud õnnesoovid oma kauaaegsele kaastöölisele – ja jääme uute piltide, artiklite ning kohtumiste ootele!