Jaanuar 2023 
Laur Lilleoja, sotsioloog

Novembri alguses avalikustati 2021. aasta rahvaloenduse andmed, mis puudutavad eestimaalaste usulist identiteeti. Järgnevalt püüan anda lühikese ülevaate mõningatest tähelepanekutest, mida antud tulemuste põhjal on võimalik teha.
Enne tulemuste juurde asumist peatuksin lühidalt rahvaloenduse metoodikal. Rahvaloendusi on taasiseseisvunud Eestis korraldatud kolmel korral: 2000, 2011 ja 2021. Kui kahel esimesel korral loendati vahetult kõiki inimesi, siis viimati toetuti peamiselt olemasolevate registrite andmetele ning täiendava info kogumiseks (k.a usk) kasutati suure juhuvalimiga uuringut (Juhuvalim hõlmas 60 000 Eesti elanikku, kellele oli küsitlusele vastamine kohustuslik), mis võimaldab teha täpseid üldistusi tervele elanikkonnale.

Läbi aastate on usu omaks pidajate osakaal olnud üsnagi stabiilselt 29% juures.

Meile huvipakkuva teema osas on küsimuse sõnastus olnud läbivalt järgmine – Kas Te peate omaks mõnda usku (religiooni)? Positiivse vastuse puhul on palutud antud usku (religiooni) ka nimetada. Kui kahel esimesel loendusel vastajatele valiku variante ei antud, siis viimane küsimustik sisaldas loetelu kõige sagedamatest konfessioonidest/uskudest, mis teatud määral omas mõju ka vastuste lõplikule jaotusele. Lisaks on oluline ära märkida, et usku puudutavat küsimust on järjepidevalt küsitud vaid 15-aastastelt ja vanematelt elanikelt ning antud küsimusele vastamisest on võimlik ka keelduda.
Joonis 1 kirjeldab Eesti elanike suhet religiooniga läbi kolme rahvaloenduse. Läbi aastate on usu omaks pidajate osakaal olnud üsnagi stabiilselt 29% juures. Seejuures on erinevate kristlike konfessioonide osakaal pisut langenud ja teiste religioonide (eelkõige islam) osakaal pisut tõusnud. Läbi aastate on arvestatav hulk elanikke jätnud antud küsimusele ka vastamata. Nii on end selgelt usule vastanduvate elanike proportsioon jäänud alla 60%.

Detsember 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

2022. aastal sai austerlane Anton Zeilinger (77) Nobeli füüsikapreemia. Ta on üks neist, kes tõestas eksperimentaalselt, et kvantfüüsika rajaneb juhusel. Kui aga seal valitseb juhus, kas siis universumil polegi mingit plaani? Kuidas on see ühildatav kristliku usuga Loojast Jumalast?
Kvantide maailm kubiseb tähelepanuväärsetest nähtustest ja on jätkuvalt paljudele uurijatele väljakutseks. Inimliku kujutlusvõime ületab näiteks, et osakesed võivad samaaegselt eksisteerida nii korpuskulaarses kui lainelises seisundis või võnkuda samaaegselt nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Paratamatult jõutakse seal loodusteaduste ja teoloogia piirimaadele, kus on puhkenud konfliktid, kui mõlemad pooled on ületanud oma kompetentsuse piire. Zeilinger ei näe teaduses põhjust transtsendentsust välistada. „Kui keegi ütleb, et ta ei vaja Jumalat, kuna on avastanud Suure Paugu, siis on tal väga naiivne pilt Jumalast.“

„Minu elus pole olnud ühtki Jumalata hetke.“

Zeilinger küsib, miks need, kes väidavad, et evolutsioon seletab jäägitult kõike, ei pane tähele, et evolutsioonis nii olulist rolli mängivat juhust ennast pole keegi suutnud seletada? Seetõttu ei saavat ka tema Jumala sekkumist välistada. Samas on ta kriitiline nende suhtes, kes usuvad, et kvantfüüsika alusel on võimalik Jumala olemasolu tõestada. Siis poleks palvetamine enam usu, vaid „kalkulatsiooni“ küsimus. Usk on isiklik otsus. „Jumal ei saa olla tõestatav, aga ta ei saa olla ka tõestamatu,“ ütleb Zeilinger.
Loodusteadus peab möönma, et on asju, mida pole võimalik vaadelda ega mõõta, mis asuvad väljaspool seletatavust. „Minu elus pole olnud ühtki Jumalata hetke,“ ütleb ta. „Jumalat võib kogeda, aga selle üle ei peaks palju kõnelema.“
Küllap vajame nii üht kui teist, nii kogemusi kui nende tõlgendusi. Loodan, et Zeilingeri mõtted on meid ka viimases osas edasi aidanud.

September 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Algus augustikuu Teekäijas
Valgustus ja idealism püüdsid religioosselt motiveeritud vägivalda ratsionaalsete argumentidega ületada. Siingi leiti, et kaitsesõda on õiglasem kui vallutussõda. Usuti, et kasvatuse ja haridusega on võimalik tulevikus sõdu vältida. 19. sajandi unistused rahvaste rahust ja õitsengust päädisid aga 20. sajandil kahe suure maailmasõjaga. Mõlemas sõjas jäid kristlased kaotajaiks, võitis jumalakartmatu reaalpoliitika.
Massihävitusrelvade (ABC relvad: aatompomm, bioloogilised ja keemiarelvad) tulek näitas, et igasugused reaalpoliitilised kaalutlused on mõttetud, kui valimatult on tagajärjeks nii vaenlaste kui omade surm. Need relvad hävitaksid maapealse elu kümneid kordi. Nii tunduski, et sõda tuumariikide vahel on võimatu. Jäid üle üksnes lokaalsed konfliktid. Pärast 90-ndaid on Euroopas toimunud 20 väiksemat või suuremat sõjalist konflikti. Suurim neist on Venemaa praegune agressioon Ukraina vastu.
Siin tuleks aga väga konkreetselt küsida: Kas kõik kristlased peaksid astuma armeesse, et kaitsta oma kodumaad agressori eest? Ja kas teised õed-vennad peaksid neid vajalike relvadega varustama? Asja teeb tunduvalt keerulisemaks tõik, et Vene Õigeusu Kiriku pea patriarh Kirill põhjendab agressiooni ideega, et ainult Venemaa suudab vastu seista „sodomiitlikule läänele“, mis surub slaavi rahvastele peale neile võõraid väärtusi ja elulaadi. Lääs näeb selles sõjas aga katset taastada Suur-Vene impeeriumi. Mõlemad pooled kasutavad oma argumentatsioonis sõnu „väärtused“ ja „usk“.

Pärast 90-ndaid on Euroopas toimunud 20 väiksemat või suuremat sõjalist konflikti.

August 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Kui mind 1970. aasta kevadel Nõukogude sõjaväkke võeti, toimus Murmanski staabis kõigil uustulnukatel üks esimesi vestlusi väeosa eriosakonna majoriga. Ilmselt Pärnust saadetud toimiku alusel küsis ta: „Te olete baptist. Kas te relva võtate ja vande annate?“ Ma polnud selle üle eriti mõelnud ja vastasin, et minul siin probleeme ei ole. Nii jäeti mind rahule. Täna seda riiki õnneks ei olegi ja vaevalt oleksin toonagi sellist vannet igas olukorras siduvaks pidanud.
Alates 24. veebruarist saadavad meid päevast päeva Vene-Ukraina sõja ja ka sõjakuritegude pildid Butšast ja Irpinist, Mariupolist ja Severodonetskist: varemed ning meeste, naiste ja laste laibad. On arusaadav, et sellised sündmused täidavad iga inimese, sealhulgas ka kristlase, viha ja sooviga kätte maksta või abituse tundega.
Kuid isegi sõjal on oma reeglid. Nii räägime ka sõjakuritegudest. Hävitada võib vaid relvastatud vaenlasi, mitte tsiviilisikuid ega sõjavange. Siin kõlavad meile Jeesuse sõnad: Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad (Mt 5:44, vrd Lk 6:27,35). Kas see käsk kehtib ka sõjas? Olukorras, kus vaenlane ei tunne mingit armu, raketid ja mürsud tabavad lasteaedu, haiglaid, koole, kaubamajasid… ja süütud inimesed hukkuvad.
Need küsimused on kristlasi saatnud läbi 2000 aastase ajaloo. Vastused on olnud erinevad: aktiivsest vastupanust agressorile kuni absoluutse patsifismini. Enamus kristlasi on pooldanud „õiglase sõja“ olukorras relvastatud vastupanu. Vähemus on eitanud igasugust relvavõttu. Nende hulgas on olnud patsifistlikke anabaptiste, baptiste, mennoniite, kveekereid ja adventiste.

Aprill 2022

Soome kohus leidis, et homoseksuaalsust taunivate ja Pühakirja tsiteerivate kirjutiste ning postituste tõttu sotsiaalmeedias vihakõnes süüdistatatud endine siseminister Päivi Räsänen ei ole süüdi. „Oleksin olnud šokeeritud, kui otsus olnuks teistsugune,“ ütles parlamendiliikmest kristlike demokraatide endine juht. Süüdistuste aluseks olid 2004. aastal ilmunud kirjutis, 2019. aasta raadiointervjuu ja hulk ühismeediakommentaare samasooliste suhetest. Räsänen nimetas homoseksuaalsust psühhoseksuaalseks arenguhäireks ja homoseksuaale düsfunktsionaalseteks. Helsingi ringkonnakohus leidis küll, et Räsäneni avaldused olid solvavad, kuid ei rikkunud sõnavabadust ja neid ei saa lugeda „homoseksuaalide suhtes põlgust, sallimatust ja isegi viha tekitavateks“, nagu väitsid süüdistajad. Ka piiskop Juhana Pohjala, keda ähvardasid süüdistused eksministri kirjutiste avaldamise eest veebis, vabastati süüdistusest. TK.